Share this:

28:07:2011

Kei: “Kogu reisi peale kokku ärkame teist hommikut ülesse telefonile sisseseatud määratud äratuse peale. Nimelt on meil Elo ja Krissuga kokkulepitud treffunks . Koht: Praamisadam. Aeg: kell 10. See sama praamisadam kust veealus meid ratastega üle vee Säärde viiks.
Kokkusaades selgub, et kõikidel on hommik läinud pilla-palla kiireks ja, et enam-vähem õigesse aega jõuda ohverdati hommikusöök selle nimel. Trefunks määrati praamisadama asemel ümber Hiina restorani. Nüüd sai ka see traditsiooniline punkt täidetud: üks kord reisi jooksul einestada Hiina restoranis.
Praami pileti sabas selgub, et orava suurusele koerale tuleb samuti pilet lunastada ja see pilet on kallim kui ühe täisverelise inimese oma.

Teisele poole vett jõudes astusime justkui hoopis ühte teise riiki. Nimelt muinasjuturiiki. See oli rand kus sai rattaga sõita selliselt, et laine limpsas sõna otseses mõttes rattakumme. Alasti ujmine – ahvimõnu!

 

Uuesti rattale ronides muinasjutu udu hajus… minu kollase ratta tagaratta kumm oli taas töss.
Venitasime siis kõik ühisel nõul oma rattad kõrgest liivaseljakust ülesse kindlale rattateele ja asusime kummi vahetama. Elo oli Tallinnast kaasa toonud ekstra minu rattale kaks varukummi. Ühe olin jätnud nende autosse teisele poole vett , teine oli õnneks siiski kaasas. Vahetasime kummi ja arutlesime omakeski: Ometi oli ju see eelmine kumm vahetatud proffessionaali poolt. Siin ei saa midagi untsu minna. Silitati väliskummi ja jõuti üksmeeles otsusele, et kuna mu väliskummi muster on pea täielikult maha kulunud ja väliskumm ise nii õhukeseks kui paber sõidetud, siis võibolla lihtsalt õnnetu kokkusattumuse tahtel sõitsin üle miskist teravamast oksast või rannal vedelevatest teravad ääred ülespidi merekarbikildudest ja lihtsalt see vigastas taas kummi…

Et rannaromantikat oli saadud piisavalt ja silmaspidades minu ratta väliskummi õrna ning delikaatset olekut, otsustati selle nimel, et me ikka jõuaksime ettenähtud sihtpunkti - jätkata sõitu siledal asfaltkattega jalgrattateel. Jaaaaaaaaa…….. taas on mul kumm tösssssssssss…… enam ei ole millegi vastu vahetada ka! Kõik algas otsast nagu üleeile. Mari pumpab kummi ja siis mina võtan kummivilisedes paigalt. Mari pumpab kummi ja mina sõtkun pedaale. Mari pumpab kummi ja… Selgeks on saanud nüüdseks ka see, et see ei ole enam miski õnnetu kokkusattumus, mõni juhuslik terav kivike või puukilluke või oskamatus kummi vahetada või ebaõnn või… mis iganes. See on sulaselge, ometi minule veel mõistetamatu ratta Kotermann, kes on asunud kollase ratta sisse elama ja on ennast seal mõnusasti sisse seadnud, ning nüüd kihistab lahedasti naerda.
Juodkrante (pisike keskuse moodi koht) asub enamvähem poole peal. Pool maad jääb selja taha sadamasse ja pool maad jääb ette meie lõppsihtpunkti. Sihtpunkt, mis minule jääb sel reisil kättesaamatuks. Otsustame ennast Juodkrantesse välja jalutada, seal lõunatada ja teha siis otsuseid edasi. Viimane vint jõudmaks pärale tuleb alla kihutada veidi kõrgemast ja kiiremast künkast kui tavaliselt. Mari lööb kühmu otsas mul ratta taas täis ja sõnab, et ma ei sõidaks vaid nagu siiani siiski kõnniksin koos rattaga sellest mäest alla. Vaatan Marile sügavalt silma, ohkan südantlõhestavalt ja ronin rattale ning kihutan mäest alla, et päris alla jõudnult kuulda Mari käest lauset….. No, ma ju ütlesin sulle….. Minu taga ratas on nüüd lisaks tösss olemisele ka lopergune…..
Suitsukala on välja meelitatud siit samast ja maitseb samuti muinasjutuliselt. Keelitan ja meelitan teisi jätkame seatud sihtide ja tähtede poole. Ma ju võin oma lömmis rattaga rahulikult siin samas oodata või siis ennast kusagile sadama poole sõitva auto peale ära rääkida, aga nemad vangutavad vaid pead ja seavad sõnu, millest võib välja lugeda, et nad on sellegagi, mis neil on ülimalt rahul ja nad ei jää millestki ilma, hea meelega aitaksid nad mind kindlalt ja turvaliselt auto peale ära rääkida ja siis asuksid ise samuti sadama suunas pedaale sõtkuma, sest… õhtu juba lõhnab lähedalt ja ees ootab veel pikk autosõit Leedu-Läti-Eesti.

Autos on neli noort puhkavat lätlast. Selgub, et istun inimeste vahel, kes kogu südamest edendavad Lätis jalgratta kultuuri. Aktivistid südame ja hingega. See, kes rooli keerab on Lätis toimuva suure sündmuse organisaator. Sündmus ise peaks aset leidma kohe nüüd järgmine nädalalõpp. Kus linnarahvas riietab ennast 30-ndatesse ja lükkavad oma rattad kuuri alt välja ja teevad linna peal ühe ringi näitamaks valitsusele, et jalgrattateid on kesklinnas väga hädasti vaja.

Praam-auto-supermarket-öine maanteelint autorataste alt läbi vilamas. Hommikuks kodus.

Aitähh sõbrad!

Järgmisel aastal on alustamiskoha valikuid hetkel kaks:

• Taani – Odense  või • Shotimaa – Glasgow”

Mari: “Kura säär ja Nida pidid olema selle reisi “kirsiks tordil”. Olid ka. Merevaade ja rand on seal lummavad- lai peene liivaga rannariba sülelemas avamere laineid, nii pikalt ku silm ulatab kaema. Olime küll planeerinud oma reisi piki rannikut, aga tegelikkuses pääsesime mere äärde harvadel kordadel, põhjuseks asjaolu et meie täiskoormatud rattad kaaluvad mereäärsetel liivaradadel sõitmiseks liiga palju. Tekkis ka mõte tulla siiakanti tagasi, autoga ja rattad katusel. Siis saaks käia läbi kõik need nukad ja kandid läbi millest nüüd loobuma pidime.Tänuväärselt avastamisväärset leiab siit palju. Nagu ikka tänatakse lõpuks sõpru. Tervitan omakorda siit veel Pauli, kes oli meie nähtamatu support-team kogu reisi vältel. Samuti Elo ja Krissu, kes oma pakilised nädalatoimetused kokku lükkasid ja meile Eestist järgi sõitsid. Kohtumisteni järgmistel matkadel!..”