Share this:

Paul: “Suveseikluse esimene ülesanne oli 2000 piires liitmine ja lahutamine. Liita ja lahutada tuli aastanumbreid, mis igaüks pidi tähistama Eesti tippsportlaste võite suurvõistlustel. Osad küsimustest olid päris lihtsad – „Mis aastal võitis Erika Salumäe Eestile kulla?“. Aga Raul Olle Vasaloppeti võiduaastat oli küll raske meenutada (õige oleks olnud aasta 2000, meie panime 2001). Kõik see liitmine ja lahutamine pidi kokku pidi andma 1, 3 või 5, mis igaüks tähistas ühte SI-jaama numbrit. Midagi läks meil igatähes sassi ja saime esimeseks tulemuseks 4. Ümardasime allapoole ja võtsime jaama number 3. Hiljem finishis saime teada, et õige vastus oli 1. Niipalju siis esimesest boonusest.”

Mari: “Siin üks oleks-oletus- kui oleksime visanud näppu, millise ettepaneku ma kohe tegin kui olin küsimusi näinud, siis oleksime võitnud ca 15 min ja hea õnne korral ka boonuspunktid võitnud. (Hull)julge loogika ehk , millega sõbrad Kadarbiku Kanged siiski väga täppi panid, aga millest minu kaaslased kuuldagi ei tahtnud. ”

Kei: “Mnjah… minule tegelikult meeldis see pusimine…. või ütleme nii, ma olin ülivägakindel, et see on nüüd selline l i h t n e lisaülesanne kust me kohe kindlasti saame oma boonuspunktid, sest, et juuu…. Meil oli võistkonnas oma isiklik prillidega prohvessor ja tarkpea kellel on looduse poolt kaasa antud suur huvi spordi, eriti veel eestisportlaste saavutuste ja eneseületuste vastu.”

Paul: “Järgmisena läksime võtma teist lisaülesannet, milleks oli järvesaarel asuv punkt. Juba enne starti sai otsustatud, et seda punkti läheb kummimadratsiga võtma Mari. Et mina saaksin nina kaardis meie jalgsietapi liikumistrajektoori planeerida. Mõeldud-tehtud! Haarasime madratsi ja jooksime järve äärde. Järve ääres tuli Maril hirmus tahtmine meile kõigile strippi teha! Isegi kohale tulnud korraldaja Heigo soovitust jätta tossud jalga ei teinud Mari kuulmagi ja lõpetas alles siis, kui kõik peale napi pesu oli seljast läinud! Järvesaari oli kaks. Punkt pidi asuma ühel saartest. Kõigepealt pidi Mari mööda saama kalamehest, kes oli oma paadi täpselt trajektoorile parkinud. Kuulsime, et samal ajal toimusid Paunküla veehoidlas Euroopa meistrivõistlused kalapüügis! Huvitav, mida see kalastaja küll mõelda võis, kui mingit segased kummimadratsitega temast mööda sõeluma hakkasid! Konkurentidest oli niipalju abi, et esimesed tiimid olid tagumise saare juurest juba tühjalt tagasi tulnud. See tegi Mari töö lihtsamaks, aga õnnetuseks asus punkt saare teisel küljel ja nii pidi ta päris mitu minutit pesuväel ja paljajalu saarel ringi tuulama. Lõpuks saabus ta võidukalt tagasi ja meie teekond võis jätkuda.”

Mari: “Madratsiga soojal järvel liuelda oli ülimalt vahva! Stripi tingis asjaolu, et mul polnud mitte mingit tahtmist esimese asjana võistluse käigus läbimärjaks saada. Et ma Heigo märkuse tossude kohta kahe kõrva vahelt läbi lasin lipsata ilma sellele keskendumata, oli muidugi viga. Teisalt, üllatavalt polnud paljajalu selles metsas paha olla- samblane ja sõbralik oli selle saare mets. Iseasi muidugi, et aluspesus…õnneks olin seal üksi ja õnneks andis punkt end lõpuks kätte.”

Paul: “Mina olin vahepeal teinud taktilise otsuse, et võtame ainult Paunküla poolsed punktid ega lähe Rõõsa metsadesse punkte taga ajama. Olles mitmeid kordi Rõõsal orienteerunud, teadsin, et seal igasugune otse lõikamine tiheda metsa tõttu on välistatud ja punkte tuleb võtta mööda metsaradu. Seetõttu tundusid Paunküla poolsed punktid ahvatlevamad, sest liikuda sai mööda suuremaid teid ja jalgradasid. Lisaks oli plaan jõuda hästi varakult vahetusalasse tagasi. Järgmise eriülesande ehk mööda köisredelit puu otsa ronimise ja sealt punkti võtmise lahendas edukalt Kei ja Mari sai hetke hinge tõmmata. Kappasime edasi mööda teid paraja jooksutempoga. Neljanda punkti juures ei suutnud mina tuvastada teerada, mis viis punkti ja sinna läks mõni minut kaduma. Aga muidu oli lihtne. Pärast viiendat punkti oli Mari võtnud endale sobiva ühtlase jooksutempo ja meie Keiga tulime sabas. Kei näost oli siis juba näha, et tal kuluks esimene geel marjaks ära. Kuulas teine ilusti sõna ja pigistas pool tuubi endale sisse.”

Kei: “Sellel etapil sattus kuidagi sedasi, et Mari võttis vesised ja märjad punktid, Paul jooksupunktid ja minule jäid siis ronimis-turnimispunktid. Selline jaotus sobis minuga hästi.”

Mari: “Sellel rajal oli üks punkt puu otsas- suur kask oli üle raja kõrges kaares ja selle küljes rippus punkt, ca 3m kõrgusel maast. Siin kiitsime, et olime kolmekesi ja meil oli Paul! Vilunud päti võttega astus Kei ta kätele ja mina turvasin seda torni küljelt. Punkti saime kiirelt ja kergelt. Oleksime Keiga kahekesi olnud, oleks see ettevõtmine päris keeruline olnud.”

Kei: “Kui sinna ronimis-turnimispunkti jõudsime, siis oli seal ees üks kahene tiim, koosnes mehest ja naisest. Punktipuu alla nad kõikusid ja taarusid ja näisid väga ebakindlad oma tegevuses. Kasutades ära nende järjekordset uppi minekut tegime meie kiirelt ja kähku oma akrobaatilise rühmakava numbri ära ja tulime punktiga tulema, kui nemad meist veel edasi sinna kõikuma jäid.”

Paul: “Esimene tee pealt lahkumine tuli alles kuuenda punkti juures, kus lõikasime edukalt läbi metsatuka ja leidsime kiiresti punkti. Järgmine lõikamine enam nii edukas ei olnud. Umbes 150 meetri teekonna võitmiseks, keerasime võpsikusse ja olen enam kui kindel, et mingit aega me sealt ei võitnud. Kuna võpsikus oli vaja läbida ainult 200m, siis mingit suurt hävingut sealt siiski ei tulnud. Jõudsime järgmise lisaülesande punkti. Vaja oli visata ümber veega täidetud pudeleid. Mari näitas siin kindlat kätt ja vähemalt 2 pudelit 3-st kukkusid tema käe läbi.”

Mari: “Kindla käe trikk seisnes selles, et tuli võtta peotäis kive ja need siis võimalikult maa lähedalt tugevalt pudeli suunas saata, nagu lutsu visates. See niitis ja kiirelt. Kauni kaarega täpsusviskeid tehes oleksime seal punktis ilmselt palju pikemalt viibinud.”

Paul: “Kuni selle hetkeni oli võistlus kulgenud väga planeeritult ja hästi. Meil oli aega 15 minutit vahetusala avanemiseni ja maastiku tõttu ma eeldasin, et rattaga on siin võimalik võtta rohkem punkte kui jalgsi. Aga ahnus sai võitu ja otsustasime veel minna võtma järveäärset väikese (2 punkti) väärtusega punkti. Kuna meile oli antud põhikaart, siis metsatüüpi seal peal ei olnud. Nii me keerasimegi mööda kraavi äärt tihedasse võsasse. Lihtsalt lollilt lootes, et küll järve poole läheb mets paremaks. Pärast esimest 50m, mida olime läbinud paar minutit jäin mina oksterägastikku täiesti kinni. Midagi ma seal kätega rapsisin ja tegin järgmise sammu, kui korraga tundsin, et üks puuoks istub sügaval silmakoopas! Valus oli! Tõmbasin ta sealt ettevaatlikult välja. Umbes poole minuti pärast ma selle silmaga enam suurt midagi ei näinud, sest sealt voolas nii ohtralt vett, et silma ei saanud suurt lahti hoida. Rapsisime seal võssis hea 10minutit, kuni lõpuks saimegi vähe parema metsaveo raja peale. Järve ääres oligi mets palju parem, aga kokkuvõttes oli selle punkti võtma minek täielik ämber. Me kaotasime seal aega vähemalt 20 minutit ja planeeritud jõudmine varakult ratta-alasse läks vett vedama. Lisaks olin mina nüüd ühesilmaline.”

Mari: “See viimane õnnetu jalgsi punkt…Kui ma vaid oleksin oma sisetunnet järginud, suu lahti teinud ja kõva häälega protesteerinud sinna mineku valiku vastu! Aga ma ei tihanud, sest olen oma ettevaatlikkusega niigi meie tiimis konkurentsitult kõige rohkem tähelepanu pälvinud. Uskumatu, aga Eestimaal leidub dźungleid ja just sinna me olimegi sattunud! Keegi kõva orienteeruja olla väitnud, et Eesti maastikud on nii kergesti läbitavad, et ALATI tasub minna otse. Ma pean tunnistama, et olen väga rangelt selle väitjaga eriarvamusel. Kui see väide kehtib, siis ainult profimatest profimatele orienteerujatele. Meiesugustele müttajatele võib selline tarkus ikka koleda karuteene kokku keerata.”

Kei: “Mina olin väga veel ühe jalgsipunkti poolt, sest mulle on tundunud läbi meie seiklemisajaloo, et pigem oleme me kibejalad jalgsietappidel ja rattaetappidel kaldume kaardilugemisega liialt “vasakule” ära ja ka meie rattakiirusel kaardilugemine võrreldes jalgsikaardilugemisel on märksa kehvem. Lisaks veel see ka, et meie võiskonnas jalgsietapil olen ma teise kahe liikmega enamvähem… püsin samas tempos, aga rattas olen tuntavalt nõrgem. Kui ma praegu siit loen, et Paul oli teinud otsuse panna seekord rõhk rattale siis… no oli kuidas oli, aga sinna punkti me läksime igaljuhul ja mitte ahnuse peale vaid minu meelest igati loogiliselt, aega jagus ja meil oli võimalik veel mõned punktid noppida.”

Paul: “Enne vahetusala võttis Kei veel ühe turnimispunkti ja mina proovisin sotti saada kuhu ja kuidas sõita. Enam-vähem mingi ringitaolise asja välja mõelnud hakkasime väntama. Algus sujus edukalt. Neli esimest rattapunkti võtsime kiiresti ja kindlalt, sest need olid samad, mida juba jalgsi oli võetud. Siis oli mõttekoht ning valisime lähimate punktide võtmise ega läinud kohe nö. suurele ringile. Järgmine punkt pidi asuma puu otsas. Kõigepealt oli meil väike segadus õigele teele pööramisega, kui Mari ei kuulnud minu pobinat, et „see on õige!“ ja kihutas edasi. Selle eest saime talt Keiga mõlemad pragada!”

Mari: “Kommunikatsioon! On üks meie suuremaid ja valusamaid konnasilmasid. Loodan, et “ükskord me õpime niikuinii!” 

Paul: “Jõudsime järele teistele tiimidele ja ka meile jõuti järele. Seepärast ma eriti ei muretsenud punkti leidmise pärast, mis kaardi järgi pidi asuma rajal või kohe selle kõrval. Aga mida ei tulnud oli punkt. Vahtisin küll puu otsa, aga tuttavat valge-punast märki ei näinud kuskil (noh ega see nägemine kõige parem kah olnud!). Alles hea 300 meetrit õigest kohast hiljem keerasime otsa ümber ja läksime uuesti otsima. Tulemus oli sama. Mina ja Mari veel tulime ratta seljast maha ja kiikasime väikese mäekünka taha – järsku on seal. Ei olnud! Me ei olnud ainsad, kes seda punkti kohe leidnud, sest ühel hetkel käis seal paras edasi ja tagasi saalimine ning kõik küsisid „ega sa punkti ei näinud?!“. Mage lugu küll, aga pärast 20 minutit edasi ja tagasi sõitmist otsustasime jätkata ainult edasi! Punkt jäi sinna puu otsa, kus iganes ta oli.”

Kei: “See, et ma algselt nende mõlemaga kaasa otsisin, siis loobusin ja jäin samblapeale oma joogakava tegema, siis veel sinna otsa ootasin, see tähendab ainult ühte… sinna punkti läks tunduvalt rohkem kui 20 minutit… eriliselt ilus ja värviline ämber, mis mõrult jala otsas kolises.”

Paul: “Järgmine punkt tuli ilusasti kätte, aga siis keerasime liiga varakult metsa vahele, kus rattaga sõita ei saanud ning nüüd läksin mina jalgsi punkti võtma. Et oma jalavaeva kergendada viskasin maha oma seljakoti. Olin seda praktiseerinud juba korduvalt, kui metsa punkti järele läksin ja pärast sama teed tuli tagasi tulla. Aga seekord olin mõtetega kuskil mujal, sest pidevalt pidi pühkima silmast voolavat vett ning mahavisatud kott läks täitsa meelest. Minu õnneks märkas seda kaasvõistleja, kes mulle hiljem seda rajal meelde tuletas. Vähemalt pärast oli lihtne minna kotti otsima ja asjadest ette rutates, 3 tundi hiljem sain koti sealt kohalt kuhu ma ta jätsin ilusasti kätte.

http://www.youtube.com/watch?v=Gu6seAzyGz4

Kuna me olime tunduvalt rohkem aega kulutanud kui planeeritud, siis tuli teha järjekordseid muutusi teekonnas. Läksime punkti järele, mida algselt ei planeerinud võtta. Teel sinna juhtus omapärane lugu. Rattaga sõites korraga tunnen, et miski on silmas. Selles terves silmas! Hetk hiljem saan aru, et see keegi ronib mu silmalau all. Pilt kisub juba päris uduseks, sest nüüd ei näe enam teise silmaga ka hästi! Teen kiire liigutuse käega ja lükkan putuka silma seest välja. Aga see tuleb sealt välja ainult poolenisti ja jääb kinni minu ripsmetesse. Taipan, et tegemist on silma lennanud põdrakärbsega, kes nüüd paaniliselt on minu ripsme külge klammerdunud! Hoian ühe käega ratast, ise suurt midagi ei näe, sest nüüd jookseb teine silma ka vett ja võitlen kärbsega edasi. Kolmanda või neljanda tirimise peale annab kärbes alla ja lahkub minu ripsmetest. Jahutav tuulehoog toob nägemise tagasi enne kui kraavi sõidan.”

Kei: “Puhas klassika: `Kurt kuulab kuidas tumm karjub pimedale, et ärgu vaadaku kuidas jalutu jalgpalli mängib.` Meil oli siis pime kaardilugeja rattaroolis!”

Paul: “ Järgmine punkt võetud tuleb tõeline de ja vu! Seisan keset laia kraavi puusadeni vees ja tõstan rattaid kraavi ühelt kaldalt teisele poole üle. Täpselt sama olukord, täpselt samas kraavis, täpselt samas kohas, mis 2009 aasta Ardu Xdreamil. Ainus, mis erines oli vee temperatuur. Kui 2009 aasta aprilli lõpus oli vesi jääkülm, siis seekord oli kraavis palju mõnusam sulistada!”

Kei: “Kraavist rinnuni mudas läbi sumbates küsib Mari mu käest suurte silmadega, et kas ma sain ka samamoodi infominutitel enne starti Heigo jutust sedasi aru, et rattaradadel saab rattaga sõita ja jooksuradadel saab seekord joosta!?”

Paul:” Jõuame suurele sihile. Väike nõupidamine ning jätame lähima punkti võtmata, et minna suuremat kala püüdma. Selleks on aga vaja 5km edasi-tagasi rattaga sõita.. Meie rattaetapp lõpp läheb arutuks kihutamiseks. Ilma vigadeta ja kiiresti saame kaks punkti kätte, aga aega napib. Lisaks meie rajavalik on sakib täiega. Sõidame umbes 10km tühja – võtmata ainsatki punkti, sest tagasitee on sama, kust juba tulime. Algselt planeeritud ring muutus selle ühe suure vea tõttu ajaliselt võimatuks ja varuvariante seal meil ei olnud. Liiga riskantne rajaplaneering! Kihutame tagasi mis jaksame, sest teame, et aega on väga vähe. Haarame tee pealt viimase punkti, kus oleks võinud teha ka lisaülesannet, milleks oli sukeldumine, aga peame leppima kõigest kahe punktiga. Pool kilomeetrit enne finishit näitab kell, et aeg on täis. Viimase tõusu peal pressin veel mitmetest mööda, aga hiljaks jäämisest see enam ei päästa. 1 minuti ja 9 sekundi hilinemise eest saame 2 trahvipunkti. Need on need asjad, mida Kei kohe üldse ei salli ja otse loomulikult ei jäta ta hiljem kasutamata võimalust meid väheke noomida! Selle suveseikluse viimased lisaülesanded minu jaoks on metsast oma seljakoti ära toomine ja külastus silmakliiniku traumapunkti. Kui selle õhtu ja järgmise päeva olen ühesilmne, siis sealt edasi läheb asi kiiresti paremaks! Sportlikus mõttes oli suveseiklus täielik läbikukkumine, aga seikluste, ilusa ilma ja ilusa maastiku, mõnusa seltskonna kohalt oli väga tore pühapäev!”

Mari: “Viimasesse punkti minek läks meil ikka kolekiireks- sõitsime kõik “nagu torust tuli”. Finiśiponnistuse tegi eriti raskeks veel mäkketõus. Sinna jõudes olin ennast täiesti tühjaks sõitnud, sama tunne mis maratoni finiśis, et enam poleks meetritki jaksanud minna.”

Kei: “Ahh ja Ohh need meie viimase vindi vintsutused!”

Mari: ”Veidi hiljem, päevaponnistusi analüüsides selgitasime, et kui Pauli õnnetud silmatraumad välja jätta, siis muudes prohmakates olime ikka täitsa ise oma ämbrid kokkukeevitanud. Ja mis eriti huvitav, et põdrakärbse kohta kuulsime Paulilt alles teel linna! Võistluse ajal vaikis ta sellest targu- vist ei tahtnud meis paanikat tekitada uudisega, et kaardilugeja ei näe enam midagi! Kokkuvõtteks tõdesime, et olime kõik saanud hunniku õppetunde ja samas veetnud väga vahvalt oma päeva. Korraldajatele suur aitäh toreda võistluse ja taaskord imeilusa ilma tellimise eest! ”