Posted by: Kei | juuli 21, 2008

20. juuli Langfjorden – Goddevagg


20. juuli Langfjorden – Goddevagg

Hommikused veeprotseduurid.

Kaldas polnud ruumi kuhu astuda, terve veeesine oli laialt merekarbikolooniat täis ja tundus, et kõik elab. Kuidas sa siis astud elava peale, nii, et ta su talla all krõbiseb. Keksisime jalatoetamiskohta otsides kuni varbad merre ulatusid. Vesi jäiselt külm. Auga ja õigustatult Põhja Jäämere tiitlit välja kandes. Kaks korda tuli mul minna. Mari vaatas kahtlevalt pealt. Esimene kord läksin veidi kõrgemale kui pahkluud. Tunne oli, et enam ei tunnegi. Veri jäi jalgades seisma. Tulin välja, suristasin vere uuesti kuival kivil seistes käima. Teistkorda põlvini vette, toetasin käed põhja ja lasin ennast pauhh! peadpidi kõhuli vastu põhja vee alla. Võidurõõmsana koperdasin üle teravate kivide uuesti merest kuivale maale.  

merekarbikoloonia

merekarbikoloonia

 

„Sa jooksed ju verd.“ Teatas Mari stoilise rahuga, aga lisas siiski nagu kombe pärast sinna lõppu veel „Issand!“

Uurisin ennast pealaest jalatallani. Jah, tõepoolest jooksin verd. Põlv ja varbad ja sõrmed olid kõik ühtlaselt ära äestatud. Nüüd hakkasin seda ka kipitusena tundma. Soolases jäises vees ei saanud midagi aru, kuigi mõned lõiked olid päris vahedad.

Kristina leidis hoopis ühe teise ranna kuhu ennast sisse kasta. Ranna, kus oli pehme adruvaip ja laisalt loksuv laine. Ei mingeid tasakaaluharjutusi merre minekul.

Kõik meres käinud (mitte Paul, ta ei ole hommikuujuja), võimelnud, söönud jaaaa… siis, rahulikult otsis oma rattakottist välja arstipauna meie medtöötaja. Kristina nokkis mu haavad meretaimedest puhtaks, uhtus haavapuhastusvedelikuga üle ja polsterdas ära.

 

Enne veel kui ratastele kargasime sel hommikul, uurisin Pauli käest, et kuidas siis ka on olla kukk kanakarja keskel.

„Kolme naisega tulen toime!“ vastas Paul, „aga kui järgmisel reisil neid veel juurde tuleb, siis pole enam nii kindel. Tasakaal läheb käest.“

No mina jällegi arvan, et nagu kõik siin maailmas on harjutatav ja treenitav, siis selle reisi lõpuks on Paulil see naistekanseldamine nii käpas, et tuleb ka toime nelja viie naisega. Eriti kui mõni naine tahaks järgmine aasta kampa lüüa, ega ta seepärast siis maha jää, et Paul kahtleb. Keegi peab ju lastel kodus ka silma peal hoidma ja kui kedagi teist võtta ei ole, siis selge, et mees jääb koju lastekarja.

Tunnen, et tuleb siia lõppu lisada: Kõik mehed on teretulnud!

 

Mäest alla, üle silla, uuesti kausi põhjast välja ja algab tõus.

„Oih!  Mis sul juhtus? Sõidan sul taga ja ühtäkki kukud lihtsalt külili rahuliku rattasõidu pealt.Põmm! nagu multifilmis.“ imestab Kristina Mari käest, kui see murega oma peopesi uurides uuesti asfaldilt üles ennast ajab.

„Näed, kindad hoidsid praegu peopesi katki minemast.“ Kiidab Mari „Kett tuli lihtsalt käiguvahetamisel pealt maha. Väike hoog, ei saanud kohe jalga klambrist lahti.“ Vastab Mari ja loksutab lenksu. See on ennast lahti kukkunud. Egas midagi, lükkame rattad käe kõrval mäest üles, sinna kus ootab rattatehnoabimees Paul oma mutrivõtmetega.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: