Posted by: Kei | juuli 23, 2008

22.juuli Gildetun-Jubelen


22.juuli Gildetun-Jubelen

Redutame telgis. Ootame paremaid aegu. Magame. Tukume. Hingame. Näeme und ka ilmsi. Kuulame vihma. Kuulame tuult. Kell kuus õhtul, annab telk lõpuks vihmale alla. Kui magamiskott jalutsis juba lirtsub, siis hüüame kõrval telgirahvast. Vaikus. Vihma hääl vastu telgiseina summutab me hüüded. Helistame.

Seal on veel kõik kuiv. Telk on hästi maasse pingule tõmmatud.

Kristina toob õhtul õue vihmavette ligunema jäänud tatrad tuppa ja podistab gaasipliidil meile kõigile pudru valmis.

Nende telgist meie telki telefonikõne: „Pudru on vaaalmis! Tuuulge söööööma!“ Topime ennast soojaks, tõmbame kilekihi peale ja läheme naabritele külla, päeva esimest sööki sööma ning välknõupidu pidama.

Ega enam märjemaks minna saa! On otsus. Kui on väga halb olla, siis tuleb sadulasse ronida! Jääb viimaseks sõnaks õhku kõlama. Pakime telgid, asjad, kõik asjatavad keskendunult oma minimaalseks lihvitud liigutustega.

Ühtäkki seisab Paul meie kolme keskel. Näost lubivalge, silmad hirmunud. Teine käsi teises peos.

„Mis juhtus!“ ehmatame meie end oma rataste kohalt üles.

„Pöial käis pöidlapesast välja…“

Käed külmast kohmetanud. Sõrmed vihmast libedad. Surus Paul oma rattakotikinnitust pakiraamile peale. Juhtus.

Kallistan Pauli. Kristina lubab katuse alla kuiva jõudes kohe Pauliga tegeleda. Mari aitab Pauli rattakotid rattale.

Sukeldume vaikse nohinaga pea õlgade vahel vihma. Kahekümne viie kilomeetri pärast lubatakse kämpingut. On rohkem kilomeetreid. Kämpingu asemel teeservas sildi järgi sisse keerates saame neli tuba ja köögi ja kuuma dusshi ja pesumasina ja puudega köetava pliidi. Elus praksuv tuli.

Laotame kogu oma kaasavara mööda maja laiali. Igal pool ripub kellegi midagi. Siin sokk, seal müts, magamiskott või aluspüksid. Kõik radika vahed täis topitud ja pliidi kohale riputatud tossusid käiakse kordamööda veidi mureliku näoga tallast katsumas, kas põhi juba venib. Köögis on sügisese spordilaagri tubanelõhn. Spetsiifiline selline. Trenniriiete kuivamise kirbe aroom. 

spetsiifiline trenniriiete kuivamise kirbe lõhn on õhus

spetsiifiline trenniriiete kuivamise kirbe lõhn on õhus

 

Spagetid valge jahukastmega, juust, õhtune „tshai na dravah“ tee. Õnnis olek. Paul klõpsib telekanaleid. Ainukeselt nähtavalt virvendavast pildist tuleb öösse sissejuhatuseks norrakeelsete subtiitritega film alati noore ja kauni Jimmy Deaniga.

 (Kristina oli lasknud spetsiaalselt selle reisi tarvis meile kokkusegada ühes teadmatalus teesegud: hommikune ergutav tee, õhtune rahustav tee ja tee, kui külm on kontidesse pugenud. Need kolm teed saatsid meid truult kogu reisi vältel. Asendamatud tegelased.)

 

Viie päeva tulemusena oleme oma algse paika pandud kilometraaziga viiskümmend kilomeetrit miinuses. Viiest päevast vaid ühel, sõitsime oma igapäevase normi, kuuskümmend viis kilomeetrit, täis. Teistel päevadel nõrkesime enne. Seda kõike teades otsustame hommikul ärgata vara. Kuivad ja uut vaprust täis teha olenemata ilmast üks pikk sõidupäev.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: