Posted by: Kei | juuli 25, 2008

24.juuli Djupvik – Revdal, nädal on täis, reede


24.juuli Djupvik – Revdal, nädal on täis, reede

Tunnelid. No neid on me teele ennegi ettetulnud, aga mitte nii pikki. Selliseid, et kui ühest otsast sisse vaatad, siis teisest otsast valgus juba paistab. Selline nagu täna, selline mille ees seisab jalgrattaga sisse minemise keelu märk, sellist kohtame oma reisil esimest korda. Infotahvel ütleb tunneli olevat 2,2 km pikk. Kõrvalt läheb kõrvaltee. Vaatan rattakella numbreid ja liidan tunneli pikkuse juurde. Nii saan mõõta kui pikaks see meie kõrvaltee venib. Teades kuidas meil iga kilomeeter ja jõuvaru kaalul on. Kui kõrvaltee venib liiga pikaks, siis järgmine kord kohates sellist tunnelit läheme sisse omal vastutusel.

Lisaks tuli vaid 500m, mõne teise tunneli ja kõrvalteega kilomeeter otsa. See on täiesti talutav. See maa on täiesti sõidetav. Kõrvaltee iseenesest polnudki teab kui turvaline. Nende saju päevadega oli kivi kaljust lahti murenenud ja nüüd vedelesid me teel suured kivilohmakad. Uurisime aukartusega enda kõrval püsti taevasse tõusvat kaljuseina. Tundus, et püsib. Ootamatut kivirahet pole oodata.  

"ohutu kõrvaltee"

"ohutu kõrvaltee"

  

Loodus tungib jõudsasti peale. Osa asfaltist on rohelise muruvaibaga kaetud. Terve selle sõidu vältel sajab papliõisi kui suuri lumeräitsakaid. Suu hoia parem kinni, õied leiavad tee muidu suhu ja kleepuvad kõdiga mestis limaskesta külge.

 

Hommik venis pikaks. Ei saanud kuidagi sõiduhoogu sisse. Oli vaja teha pudelitäitmis peatus ja siis pissipeatus ja siis tuulejakiselgapanemisepeatus ja kinnasteäravõtmisepeatus ja poepeatus ja …jäin poeukse taha rattaid valvama. Sealt nad tulidki, süled täis kõike ja veel lisakski. Pakkisime ülejäänud toidukraami neljale rattale ja asusime „veel lisakski“ pooleteist liitrise Coca Cola pudeli ja kilekoti täis rosinasaiade kallale. Suure isu ja lustiga kaanime ennast kihisevat jooki täis ning pugime valget saia peale. Küll maitseb hästi.

Mullijoogist purjus: „üks puntratants, üks puntratanst…“ laulame ja kargame Kristina ning Mariga puntrana koos. Paul seisab kõrval ja vangutab muiates pead.

„Kolm naist. Nii nagu ma ütlesin. Need kannan ma veel välja, aga kui teid oleks rohkem…“ ja ta jätab alistunult lause lõpetamata.

„Mehed ongi rohkem pealtvaatajaks loodud.“ meenub mulle ühe teise noore mehe lausutud lause, „Naised on disainitud kodukolde ja tule ja seltskonnahinge hoidjateks. Mehed on lihtsalt… eee keppimiseks ja puude toomiseks.“  

 

Minu jaoks tänane päev on üks ütlemata raske päev. Külm. Tuul. Väsinud. Hommikul ärkasin nägu paistes, silmad tursunud. Tea kas selline keha piitsutamine on tema jaoks shokk.

„Hea küll!“ ütleb mu keha. „Üks päev, kaks päeva , noo koooolm päeva pingutust. Aga mis mõttes hommikul ärgates jälle rattale! Puhkus! Kuhu jääb raskelt väljateenitud puhkus? Puhata ja mängida, seda pean ma saama.“

Pauli jaoks oli eilne päev raske. Emotsionaalselt. Ei sobinud laagrikoht. Ei sobinud ise iseendaga kokku. Mudepunkt. Nii me neid raskeid päevi omavahel kutsume.

Kristinal jällegist selgelt kõige parem sõidupäev.

Nädal on olnud tarvis selleks ajaliseks mõõduks, et me neli kõik omavahel paika loksuksime. Rütmid ja suhted ja rollid ja tööjaotus.

 

Lõpetasime tänase päeva bensiinijaamas dusshi all. Selle nädala kõige pikema päeva kilometraaz tuli 78 kilomeetrit täis. Sõitsime ettenähtud 65 ära ja siis hakkasime laagrikohta otsima kuhu saaks telgid üles panna. 13 kilomeetrit tuli otsimisteed lisaks. Kui juba numbrite jutt, siis oleme sõtkunud tänaseks 354 km asfaldit.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: