Posted by: Kei | juuli 26, 2008

25.juuli Bergneset


II nädal 25.juuli Bergneset

Ärkame kangete koibadega. Kristinal huuled villis veritsevad.

Eile õhtul sai kolme peale kaks kannu teed lõkke ääres lõkerdades ära lahendatud. Paul puges varakult põhku. 

puhas pedaalilaks

puhas pedaalilaks

 

„See on puhas pedaali laks.“

„Ma ei saa korralikult naerda ka.“ grimassitab Kristina huuled kõverad näos.

„Tuul on sind sedasi räsinud?“

„Mkmmm, see on alati nii kui ma magusaga liialdan. Aga siin sõidul teisiti ei saa ju.“ Nojah, enamvähem iga 5 km pealt teeme joogipetuse ja iga 10 km jagame nelja peale ära ühe spordibatooni. Nii on meil see tänaseks välja kujunenud.

Hommikuse teetassi kõrval paneme paika oma esimese kontrollpunkti. Kristina laevale. Kilomeetrite ja päevade suhte. Sinna tuleb kindlasti väljasõita õigeks ajaks. Siis jõuab Kristina laevale, et sealt jõuda lennukile, et sealt jõuda järgmisele lennukile.

„Et saaks ennast laadida tuleb ennast ennem maha laadida ja see reis on selleks maha laadimiseks olnud täiuslik.“ Võtab Kristina kokku oma reisi. „Mina olen rahul. Minu hinges on rahu.“

„See on see taoismi Tühi Meel.“ Lisab Paul Ja siis veel arutletakse, et mis kõik Kristinat kodus ootab, toimetused ja lapsed ja suured peod ja… hirmus suur koduigatsus haaras mu endasse, no õigupoolest suur suur lasteigatsus.

„Kuule kulla Kristina.“ Palun teda härdalt „kui sa koju jõuad, siis ole hea ja kallista minu lapsi ka, kõiki ükshaaval ja korraga koos. Noh kallista kohe nii nagu sa kallistaksid oma lapsi.“ Telepaatia. Telefon heliseb hetkel kui lõpetan oma lauset. Esimest korda selle reisi ajal. Helistajaks Pärl. Jutustab mis ta teinud on ja kuidas poistel läheb ja siis päris lõppu küsib ettevaatlikult:

„Ema, kui kaua sa veel sõidad?“ Klomp kurgus mõtted kihutavad peas, et kuidas vastata nii, et ei oleks luiskamine ja samas aitaks temal seda järgnevat kahte nädalat oodata. Mulle endale on sellist vastust vaja, sest muidu on kole raske nautida sõitu kui hing kripeldab ja tead, et lapsed kodus vaevas.

„Ma sõidan iga päevaga kodule aina lähemale. Muudkui väntan. Postkaart jõuab teie juurde rutem, sest see tuleb lennupostiga, aga mul läheb veel veidi aega.“ Ja see on võlu vastus. Ma sõidan iga päevaga kodule aina lähemale.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: