Posted by: Kei | juuli 30, 2008

29.juuli Harstad


29.juuli Harstad

Puhast joogivett ei ole enam nii lihtsalt saada. Mida enam lõuna poole sõidame, seda vähemaks jääb. Mäetippudest lumesulamiskosed on aina harvemini esinev loodusnähtus siin lõuna pool. Tänaseks lõunapausiks käisid Mari ja Kristina majaustele koputamas, nelja liitrine plasku kaasas. Kõik olid tööl. Ühes majas siiski oli kodus üks vanem härra, kes siis sõbralikult aiakastmisvoolikust me plasku vett täis lasi. Rattapudeleid täidame Statoilibensiinijaama vetsudes. Mustikad see eest, mida rohkem lõuna poole, seda enam nad valmis saavad.

 

Meie igapäevane gurmee… nii tavaliselt algavad me söögipalved.

„Mis meil tänaseks süüa on?“ uurib Paul

„Tatrapuder hapukoore ja külmsuitsulõhega või eelistad sa pigem hapukapsast köömnetega sinna juurde? Punast või seda heledamat kapsast? Ja magustoiduks on pruun magus kitsejuust, võid seda küpsise peale määrida või siis kräkkerbröödiga krõbistada.“ Kolistavad Mari ja Kristina kordamööda nõudega Paulile vastuseks.

„Mhmhm.“ Ühmab Paul ja eemaldub käsi mudides nendest õhku rikastavatest süljenäärmeid ergutavatest toidulõhnadest ja teeb kaugemale hoides jalutustiire, ometi piisavalt lähedale hoides, et kuulda kohe esimesel korral söögikutset.

 

Mägede tuul. See undab. Õhtuks jääb küll tavaliselt järgi.

„Ma olen ikka vahetevahel mänginud mõttega minna mägedesse matkama.“ heietab Paul kahvin-keksi-rengas suutäite vahepeal, „aga see tuul! See tuul ei sobi minuga kohe mitte üks raas.“

 

Tänane plaan on sõita Harstadi ja ära vaadata kust ja mis kell läheb homme vara hommikul Kristina laev? Kus asub piletimüügikassa? Mismoodi tuleb toimida rattaga? Millal tuleb olla juba varakult sadamas valmis?

 

Jahisadama leidsime kohe üles. Kristina sadam on, aga peidus. Paul ja Kristina tuiskavad ees edasi otsima. Meie jääme Mariga neid ootama Statoili bensiinijaama ja kahe kohaliku mootorratta tsikiga jutustama. Selgub, et Harstadi linnas, mis on sama suur kui Viljandi oma rahvaarvu poolest, et Harstadi linnas on 17 erinevat mootorrattaklubi. Näituseks üks nendest tüdrukutest kuulub klubisse mille nimi oli „Flying Angel Bitch“. Koos oma õega kahekesi on nad selle mootorrattaklubi ainsad liikmed.

Nemad juhatasid meid Harstadi kesklinna parki kus me saame öösel oma telgid üles panna, et siis kohe mitte väga kaugelt õigeks ajaks sadamasse jõuda. Veidi kentsakas on ju telki linna populaarse terviseraja kõrvale ülesse tõmmata, aga… me ei lase ennast häirida ja tundub, et tervisesportlased samuti mitte.

Mari otsib kotipõhjast välja just selleks hetkeks hoitud ja soojendatud pläsku ürdilikööriga. Peame Kristina ärasaatmisõhtut.  

Kristina selle reisi viimane õhtusöök

Kristina selle reisi viimane õhtusöök

Äratus on kell 06.00 Sealt algab Kristina tagasitee seiklus:

Harstadist laevaga Bodosse, Bodost lennukiga Oslosse, öö Oslos, hommikul Oslost lennukiga Tallinnasse.

Ja meie teised, meie jätkame oma edasitee seiklust.

Tänase päeva võime kirjutada puhkepäeva lahtrisse. Sõitsime 33,3 km.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: