Posted by: Kei | jaanuar 16, 2009

Icebug25 2009


Icebug25h 10.-11.01.2009 – Tudu

Walkie-Talkie II nime all:

Kristina Packevicus, Kei Kvarnstom, Elo Liiv

**************************

Elo alustab:

Umbes kuu aega tagasi sain saatuse tahtel kokku Keiga, kellega kunagi koos ühiselt spordilaagrites ja võistlustel aega olime veetnud. Me polnud vist oma 20 aastat näinud. Keil oli plaan osa võtta Icebugist ja kuna olin talle kirjutanud, et tahaks matkale minna, siis suutis ta veenvalt mind meeskonda meelitada. Kõik minu jutud sellest, et ammu pole trenni teinud või et varustust pole – ükski asi teda ei veennud. Nii märkasin ennast äkitselt matkatarvete poes kulutamas summasid termose, kompassi, naeltega jooksususside, brynje pesu jne peale. Enesele ootamatult oli mind võetud Walkie-Talkie sõpruskonna liikmeks.

Algasid trennid – mitmed korrad rattaga Trummi metsades, siis matkates Kõrvemaale, siis jälle Pauli tehtud orienteerumisrajale Trummi, kus pidime iseseisvalt punktid üles otsima. LAHE! Kolmas Icebugi võistkonna kaaslane Kristina, kes sellise ametliku spordi vastane ja kes rääkis, et talle on oluline vaid kestmajäämine – mitte mingi hinna eest ei hakka ta jooksma – muutus võistlustingimusi matkaspordikodulehelt lugedes järjest jooksu sõbralikumaks: „kui vaja, siis peaks seda ikka tegema!“ Areng missugune. Meil Keiga jooskmise vastu pole muidugi midagi, kui vaid jaksaksime seda teha… aastad spordita on teinud oma töö.

Mul tuli pähe mõte, et võiksime enne sellist matka läbida arstliku diagnostika, millest pea kõik kinni haarasid. Tõesti – rajal kokku kukkuda ei tahaks. Panime Vomaxisse ajad tervisespordi paketile kinni, lisaks korralikud vereanalüüsid – millal me üldse viimati arstide juures käisime? Emadel pole selleks kunagi aega, aga nüüd kõik koos – JEEEE!

Kõik tundus olevat tore kuni selleni, et Kei suutis 2,5 nädalat enne Icebugi põhjalikult haigeks jääda, et hakkaisme juba muretsema, kuidas temaga saab. Ja just kui ta oli hakanud kosuma suutsin mina täpselt nädal enne võistlust Saaremaal selja sedasi ära tõmmata, et suure vaevaga suutsin asjad pakkida ja autoga Tallinna poole sõita, kuhu 3 päevaks pikali jäin. Tänu sõprade ennastsalgavale tegevusele – massaazid jne. sain jalad alla, kuid selg tundus nõrk veel neljapäeva õhtul. Pidin otsustama, kas osalen või loovutan oma koha kellelegi teisele. Olin löödud. Korraga kutsus Mari kõiki õhtusele suusaringile. „Hull on või?“ mõtlesin, aga kange isu tuli peale ja nii läksingi. Tasakesi liikudes – polnudki kõige hullem. Hoidsin ikka jalad koos ja liikusin käte jõul, sest paaristõuget ja uisku ei julgenud proovida, kuid enesekindlus tuli tagasi ja tuju läks rõõmsaks: „mina olen Icebugile tulemas!“

Saabusime Tudusse reedel mõningase hilinemisega, sest pakkimisega läks oodatust kauem. Rattapoes pandi Kei rattale naelad alla, minu rattale Jaanilt laenatud kaardialus ja rattakott koos kummivahetuskomplektiga. Väga hea komplekt – olen kogu elu vaid kruvikeerajaga kumme vahetanud! Sigvar andis matkale kaasa veel head nõu spordi jookide osas ning kallistused et jaksaksime paremini. Viimasel minutil hüppasime veel Matkaspordi poest läbi ja ostsime gaasiballooni ja patareid, Keile sisekindad suuremate kinnaste alla, sest treeningutel olid tal näpud pidevalt külmetanud. Poenaised soovisid meile veel edu ja ütlesid, et hoiavad ainukesele täisnaiskonnale pöialt. Kei ütles uhkusega, et meil on kolme peale 10 last!, mille peale lubati veel teistki pöialt hoidma hakata. Sõitsime Kristina autoga, mille esirattad olid pidevalt õhus, sest mina (kui ainus ülekaaluline), kotid ja rattad olid kõik taha ossa paigutatud. Olin päris hirmul, sest auto vibreeris vasemale ja paremale, millest loomulikult Kristina aga mingit numbrit ei teinud. Natuke hädaldasin, aga kui märkasin, et miski ei aita, siis otsustasin peale peatust Keiga kohad vahetada ja oma raskusega auto rohkem tasakaalu viia. Peatusime Rakveres ühes Trahteris, kus sõime hiina toitu. Meie lauast möödus üks purjus noormees, kes tundis huvi, mida sööme ja kas talle ka saaks. Kristina oli natuke tõre, aga mõtles veidi ja ütles siis juba selja tagant, et aga istu ja proovi… vahetasime kõik pilke ja naerdes hüüdsin, et nüüd saab Ahjualune ka toidetud! Olin väga rahul Kristinaga, sest see käitumine oli meie retke hea õnne eelduseks. Sõit Tudu poole võis jätkuda.

Jõudsime kella 23.00 paiku kohale. Külmetas ja teed olid kaetud peeglesileda jääga alates koolimaja uksest. Kristinal ja Keil oli hea meel, et naelkummid rattale alla said. Mina pidin tundma rõõmu vaid oma soodsalt ostetud naeltega orienteerumissusside üle. Suure elevusega tassisime oma asju koolimajja, kus osa võistlejaid põõnasid, aga enamus putitasid rattaid. Huviga vaatasime neid inimesi, kes olid registreerunud matkale ja nemad uudistasid meid vastu. Samal päeval olime ratta poes näinud ühte osalist (pärast sain teada, et see oli Icebugi võidumeeskonnast Sixten Sild) ja mõtlesin, et huvitav, kas nendel inimestel on kõikidel selline eriliselt pehme pilk. Tundus, et jah. Kei ütles, et nad juba teavad, mis nauding neid ees ootab, et kohe saavad oma laksu kätte. Mina jälle arvasin, et küllap see looduses olemine ja teadmine, et saadakse hakkama. Aa, kesse seda teab, kust nad selle pilgu saanud on. Naersime, et kas meile tuleb ka kunagi selline pilk või ehk see juba on?

Panime matid võimlasse, tõmbasime Keiga nina – selline vana treeninglaagri tunne tuli. Hooga hakkasime korvpalli mängima, aga siis tuli meelde, et all magatakse. Jäime ruttu magama ja peaaegu ei kuulnudki, kui öösel saal rahavast täis sai.

*************************

Kei jätkab:

Hommik. Kell on 8.00. Tiriseb piniseb kellegi äratuseks seatud telefon.

Piilun räämas ripsmete vahelt. Õhtul kui tule kustutasin ja magamiskoti üle nina tõmbasin oli suur koolivõimla ainuüksi meie kolme päralt ja veel üks üksik ratas seisis vastu seina korvpalli rõnga all. Nüüd olid seina ääred täis sirakil kookoneid. Keegi veel ei liigutanud ennast. Kõik nohisesid. Vaatasin küsivalt Kristinale otsa. Tema kehitas õlgu.

Lohvadi lohvadi vedasin ennast pissile ja hambaid pesema. Alumine korrus oli juba liikumist ja hääli ja valgust täis. Tagasi võimlasse jõudes lootsin, et seal on ka ärkama hakatud, aga võta näpust või tõmba tissist endiselt nohiseti.

Klõps! Ja ere tuli põles võimla laes. No kui meil oli väga vaja seda valgust ja sättima hakata ja väike stardieelne ärevus puges ka juba hinge.

Laotasime kogu oma kottide sisu põrandale laiali ja üritasime väga võrdselt kaalu järgi kõik kohustuslikku ja kõik vajalikku kolme seljakotti ära sobitada. Selle tähtsa tegevuse jooksul suutis ärakaduda ja uuesti väljatulla ja jälle ärakaduda ja… mitu tähtsat ja vähemtähtsat varustust.

Kristina oli kodus valmis hautanud lihaga tugeva speltanisupudru. Just täpselt mõeldes selle peale, et see on meie hommikune esimene tugev soe söök ja sellest peab jätkuma meile terveks päevaks. Keset ainult võimlale omast lõhna sättisime priimuse üles ja podistasime pudru söödavalt soojaks.

Lõpuks olid kodinad enamvähem koos. Elo ajas Kristina veel viimast poe tretti tegema, suitsuvorsti nälg tahtis tal jalad alt tõmmata. Ise võttis ta suuskade kokku sidumise enda peale. Mina jäin kaptenite instrueerimisele.

Meie kõige suurem mure ja küsimus seisnes selles, et kui juhtub, et me ei mahu kusagile kontrollaja sisse või jääme lootusetult hilja peale mõne punkti võtmisega, et kas siis meid kõrvaldatakse võistluselt või saame me jätkata seni kuni kustume.

„Hullake rahulikult nii kaua kuni jaksate!“ vastas see peale üks korraldajatest muhedalt.

Raske kivi kukkus südamelt.

 

15 minutit enne starti seisime teiste seiklejatega ratta lenksust kõvasti kinni hoides õues.

Viimane sõnaline sissejuhatus korraldajatelt. Tervituskõne ja muu kõne. Stardipauku tähistasid taevasse lendavad rakettid. Just siis avastasin mina, et mul on vist telefon võimlasse jäänud.

Kristina spurtis esimese ülesande järgi. Elo hoidis rattaid ja mina lippasin tagasi koolimajja telefonile järgi. Treppe võttes kolme kaupa üles teisele korrusele hakkas järsku mu põues midagi tirisema. Ainult võistlusärevuse kraesse võin selle kirjutada. Telefon oli mul kindlalt jopepõue taskus olnud kõik see aeg.

Jooksuga uuesti tagasi õue. Kristina ja Elo mööduvad rahulikul sammul koolimajast. Ees paistavad veel teiste seiklejate välkuvad kannad. Kristina tutvustab mulle käigu pealt olukorda. Elo näitab välja prinditud viie objekti ülesvõtet. Nende viie ligi asuvad 1-5 KP-d: „Proloog- päkadele valu! Leia piltidel olevad objektid, mis ei asu stardist just väga kaugel. Järjekord pole oluline.“

Esimesele objektile tegime kiirkõndi sirgjoones ja vallutasime ta. Kui, et … nüüd oleks olnud minu etteaste. Trahhhh! Minu kätte usaldatud meie naiskonna SI pulk oli jäänud rataste juurde. Elo hakkas laginal naerma. Kannalt ringi ümberpöördel nägin veel Kristina silmis välkuvat miskit helki, aga ma jooksin selle eest ära, tagasi jõudsin juba veremaik suus. See punkt sai võetud“ vaevata“.

Tegelikult ka ülejäänud neli objekti leidsime hästi. Kristina käis korraks pildipaber käes surnuaial haual toimetava härraga vestlemas ja tagasi jõudes olime me veel enesekindlamad kui ennem. „Ainult, et kui sa külarahvaga vestled, siis tee seda tagasihoidlikumalt.“ Sosistasin ma Kristinale. See, et juhendis oli täpselt kirjutatud: igasuguse kõrvalise abi kasutamine võistluste ajal on keelatud“

Kõik see kokku küla vahel ringitamine oli umbes 3,5 km kiirkõndi.

Uus kaart surutakse meile pihku ja algab esimene rattaetapp. 

  

Kõige pealt keerutame mõnda aega kaarti ja kompassi peos ja üritame mõista kus meie siin kaardil asume. Kui see leitud siis uljalt ratastele ja tuld!

Elo pudeneb üks kord rattalt. Elo pudeneb teist korda koos rattaga. Elo pudeneb kolmas kord… Elo pudeneb… neid kordi pole mõtet lugeda kui mitu korda Elo ennast jää pealt jälle kokku korjas. Tema oli ainuke kelle rattal polnud naelkumme. Ja maas oli kiilas peegelsile jää. Jää, mis on nii libe, et matkasaapaga seal käia on võimatu. Kui siis võibolla ainult käpuli. 

Punkt kuhu suundusime oli number 7 / vare.

Suurelt teelt maha pööramisel sattusime kokku võistkonnaga, kes ümber pikali rataste kohapeal koos jalgadega hüppeid tegid ja õnnetud näod peas kätega vehkisid. See oli see võistkond, kes võtsid meie eest võistluse lõppkokkuvõttel viimase koha. Tehnika vedas neid alt kahel korral. Rattal lõhkes kumm.

Kui metsa sisse sõitsime, siis lendas meile kaks musta ronka kraaksatades vastu. Elo vajutas pidurit ja kõndis tee kõrval seisva suure kuuseni. Tal tuli meelde plaan enne metsa sisenemist and anda. Sidus paela oksa külge, tervitas metsa ja maad ja ilma. Andis teada, miks me siseneme. Mina tervitasin Elot ja Kristinat. Sõit võis jätkuda.

Rattapunkti viimane lõik tuli ratast käe kõrval lükata. Meie puhul oli trumbiks see, et me viimastena sõtkusime. Kõik otse lõikamised olid lumme juba sisse pressitud. Kui esimestel oli tulnud seda teha värskel puutumatul maastikul põlvini lumes.

Kraav jooksva veega lahutas meid veel punktist. Mäletades meie öist „Trummi treeningut“, kus pidurid üles ütlesid selle peale, et ratas sai märjaks ja võttis jäite peale ning pidurid libisesid vabalt ilma toimet andmata. Seetõttu kangutasime Kristinaga minu ratta mille külge oli ratta Si-pulk kinnitatud üle selle kraavikese ja pärast sama teed tagasi.

Püüdsime Elot säästa. Õigupoolest tema selga säästa. Tema keksis jalalt jalale ja ootas meid ratta tassimiselt tagasi. Neli tundi oli möödunud speltapudru söömisest. Tõmbasime oma kummiga ümber keha kinnitatud pepualused tagumikku alla ja tegime oma esimese söögipeatuse. Puljong termosest maitses super hea. Juba jahe tee. Võileivad.

Esimese rattapunktini olime vändanud 12 km.

Järgmises punktis mille numbriks on 8 / hoone ootasid meid lisaülesanded.

Kõige pealt pisteti meile pihku morse kirjas paberilipakas. See tuli lahendada, et aru saada milles seisneb lisaülesanne. Kristina kohkus kahvatuks. Ta nimelt ei olnud tähelepannud, et legendi lehel oli ära toodud morse jaoks spikker.

Ühel võistkonna liikmetes tuli alla laskuda köiega maja katuselt ja teisel turnida mööda majaseina võrku pidi üles. Et me Elot hoidsime, siis… noh tegelikult, et me Elo selga hoidsime siis mina pakkusin ennast vabatahtlikult alla laskuma ja Kristinale jäi siis see üles ronimise osa. Pehmete pudrust jalgadega kiikasin üle katuseserva alla. Aga enam ei saanud taganeda. Järgmine kord läheb juba libedamalt.

Nüüd lubati meid KP otsida. Vihje, et see asub maja sees ja tark oleks kõikide nurkade taha vaadata. Majal oli kolm korrust ja kelder ja katus. Hargnesime korruste vahele. Kristina avastas punkti maja keldrist. Nüüd ei pidanud Elo närv endam vastu. Haaras ratta kaenlasse ja tormas punkti võtma. Ma ainult jõudsin jõuetult talle käega järele viibata: „Elo su selg…“ aga see hoiatus jäi tühjalt õhku rippuma.

Teise rattapunkti olime vändanud 9 km.

Et kaardid mida meile jao kaupa jagati olid iga üks erinevast ajast, siis see kaart mida mööda sõitsime oli aastast 1982. Kaardil viis otsem tee mööda raudteed. Kas rattaga on mõtekas sealt minna? Sügasime kõrva tagust. No ehk jookseb mõni tee paralleelselt raudteega mõlgutasime mõtteid ja suundusime raudtee poole. Vene ajal ehitatud majad ja sirged teed, kõik maha jäetud. Tõenäoliselt kellegi kunagine soovunelm rajada uus asustus ei olnud töötanud. Siiski paaris majas elati, koerad haukusid ja põdrakoib vedeles maantee ääres.

Kohale jõudes selgus, et raudtee on tänaseks üles võetud ja meie ees terendas täiesti sirge ja sõidetav raudteetamm. Super!

Samamoodi kui esimese rattapunktigagi tuli 9 / vare punktini jõudmiseks viimast lõiku läbida ratast käe kõrval tirides ja nii ligi kilomeeter, paksus lumes üle puunotide turnides jõudsime Kristinaga lõõtsutades kohale. See oli sisselangenud katusega taluhoone, titevoodi seisis maja ees. Koht aga imearmas, mäe peal, mitte sellise sovjetliku planeerimisega vaid vanem. Punkt võetud ja tuldud teed tagasi. Õnneks. Ma ütlen õnneks! Et meie ees oli läbi selle paksu lume pressitud nii mõnigi jalg ja ratas.

Elo jäi meid taas ootama. Kuuleme, et ta midagi kõva häälega seletab. Juba hämardub. Selgus, et uudishimulik põder oli meid uurima tulnud ja kõikus nüüd seal Elo vahetus läheduses.

Kolmandasse rattapunkti oli kilomeetreid 11.

Ja siis suundusime sellel kaardil märgitud viimasesse punkti. Punkt number 10 / maja. See tähendas tõenäoliselt seda, et esimene rattaetapp on kohe kohe läbi saamas ja algab midagi uut. Kaart näitas järve ja legend lubas maja, ehk siis maja järve ääres.

Juba oli pime peale jõudnud. Väristasime lenksu pealambi valguses ja pressisime pikki sissesõidetud kraave. Elo väntab ees ja hüüab hoiatusi:

„ Oks!“

„ Känd!“ jne. Ühtäkki kaob ratas mul alt ja ma leian ennast kõhuli kintsud märjad kraavi peal lamamas. Uurin selja taha. Rattast ei paista. Kraavijää oli suurest tihedast liiklusest pehmeks sõidetud ja andis minu esiratta all järgi. Ratas oli uppunud. Ja see ei ole nüüd „kalamehejutt“ et sain voooot niiiiii suure kala! Vaid päris tõsiselt. Minu rattast paistis vaid lenkstang, mis oli mõlemat otsa pidi jääle pidama jäänud. Kõik ülejäänud oli jää ja vee all. Kristina oli õigel ajal pidurdada jõudnud, et mitte mulle otsa sõita ja ka sinna auku ära kaduda. Seisis ja imestas valju häälselt. Sikutasin ratta vee seest välja. Rapsasin üle märgade pükste ja kuulsin kuidas Elo ees kurtis:

„Ma just mõtlesin, et mul tuleb teid selle tumedama koha eest hoiatada, aga ma siis mõtlesin, et mida ma koguaeg kaagutan, et küllap te ise ka märkate ja panete tähele.“ Eksole! Tore tädi küll! No tegelikult läks õnneks ja super head Norra sõiduks ostetud püksid tasusid ära. Olid mõne aja möödudes jälle kuivad.

Ja umbes sinna maani me sõita saimegi. Siis tuli hakata ratast käe kõrval pressima ja nii kohe hea mitu kilomeetrit järjest. Üle lumise raba. V a e v a l i n e. Vastu jalutasid juba rattaetapi lõpetanud ja jalgsiettapi alustanud võistkonnad. See hetk ei saanud me tegelikult muhvigi aru kus kurat me oleme. Aga sõbralikud seiklejad, tajudes, et me neile absoluutselt mitte mingisugust konkurentsi ei paku julgustasid meid rõõmsalt õiget rada hoidma.

Seal samas tulid vastu ka Limpa treener ja tema meeskond. Naeratasid ja sõnasid mitmetähenduslikult:

„ See on pikk võistlus. See on alles algus. Siin võib nii mõndagi veel juhtuda.“ See hetk püsisid nemad auväärsel 8-ndal kohal. Neil läks hästi. Meie pressisime hambad ristis ratast käekõrval edasi. Edasi. Edasi.

Neljas rattapunkt andis ennast kätte 5,5km.

Majas ootas meid uus jalgsietappi kaart ja murelikud korraldajad, kes tunnistasid, et nad olid olnud juba staabiga telefoni teel ühenduses, et äkki tuleks helikopter meid otsima kutsuda. Jalgsimatka kaarti üle andes lisasid nad, et leidke meid siis uuesti jälle üles.

Enne kui me teele asusime varjusime tuule eest maja nurga taha ja sulatasime priimuse peal lund soojemaks joomiskõlbuliseks. Harutasime lahti mõned võileivad ja Elo uuris-võrdles-klapitas kaarte. Sest see uus paber, mis meile pihku oli pistetud polnudki tegelikult nagu kaart, vaid hoopis aerofoto. Mis isegi hiljem päeva valguses ja puhanud silmade ning meelega mõjus kui üks suur hägune roheline plönn, siis sel hetkel pealambi liikuvas valguses oli see täiesti võimatult loetamatu.

Lageda järve ääres, mis siis, et maja varjus, undas tuul ja niiskus ja külm ja väsimus kõik need toredad sõbrad tegid ühisel jõul oma töö, et kui me alguses olime otsustanud kõik termosed täis keeta uuesti otsa lõppenud kuuma jooki, siis meie kannatus katkes ja pärast ühe liitrise poti kuumaks minemist jäimegi selle juurde. Pakkisime ennast jälle kokku ja teele.

Algas esimene jalgsietapp.

Punkt number 11 / kraavide rist, andis ennast kätte täiesti ootamatult. Äkitselt oligi ta seal. Otse meie varvaste juures. Elo pärast tunnistas, et me olime ju selle sama punkti juurest rattaid mööda nüginud, aga see hetk suutis tema aju kinni hoida vaid ühest mõttest ja see oli, et punkt peab olema järve ääres. Ja, et see polnud sugugi järve ääres, siis silmad nägid, aga aju ei registreerinud ja mingit emotsiooni virvendust ei tekkinud. Meil oli selleks hetkeks astutud 1,5 km.

Punkti number 12 / sihtide rist minekul tekkis meil esimestkorda väike lahkarvamus teevalikul. Aga mõistus võitis emotsioonid ja rahumeelsetena astusime punkti poole. Täiesti teadlikult kaarti õiget pidi ees hoides. Rabast väljas saime veidi laiemal teel kindlamalt astuda. Kuni üks hetk tuli jälle puude vahele ära keerata. Punased veretilgad valge lumel pealambi sõõris.

„Kellegil vist hakkas nina tilkuma.“: konstanteerib Kristina.

Mõne sammu pärast veidi suurem verelörtsatus keset valget lund ja siis veel teine ja kolmas.

 „…hmmm ega ometi need sportlased ennast ribadeks tõmba ja nüüd köhivad verd?“ muretsen mina.

„Mul on kõhe,“ kaebab Elo. Verd on aina rohkem ja rohkem.

„Äkki peaks kellegile helistama?“ küsib Elo küsimuse õhku.

Mina uurin kuuse okste aluseid, et kas juba pikali olev sportlane ei paista.

„No küllap lihtsalt rebane lohistas jänest,“ arvab Kristina.

„Kas Rebane pühkis salvrätikuga vahepeal suud või?“ Küsisin mina vastu, kui Elo ühte nutsakut veidi suuremas vereloigus uurib.

Vererada sai ükshetk otsa ja punkt tuli asemele ja ühtegi sportlast me ei leidnud.

Seda teed olime astunud 4,5km.

Nüüd otse tagasi järve maja juurde. Mul telefon põues heliseb. Esialgu mõtlen seda eirata, sest see tähendanuks kinnaste käest ära võtmist ja külma sisse laskmist jne. Aga siis sähvatas mulle, et võib-olla korraldajad uurivad, et kus ja kas me oleme. Kobasin telefoni järgi. Tirin sai otsa just enne kui rohelist nuppu vajutada jõudsin. Ei olnud korraldajad. Oli Priit. Tegin tagasi kõne, aga tal juba telefon väljas. Nojah, ta ju ka meeste ja (ilu)tulestikuga metsas täiskuu saatel oma radu tegemas.

Elo oli kõik see aeg silmad lahti hoidnud, et kust nüüd paremale ära keerab otse lumme tallatud rada majani. Üks läks kohe peaaegu, et punkti juurest. Võrdlesime kompassiga. Suund klappis. Astusime kõhklematult ette tehtud jälgedesse. Suured tänud ees minejatele.

Raba oli nagu raba ikka. Täiskuu piilus oma uduses vines. Ilm pööras ja tuul tõusis, metsa servast oli näha tumedaid raskeid lumepilvi. Läbivajunud jalajälgedest ammutasime enda joogitopsidesse rabavett.

Taaskord järvede ületamist. Elo kardab. Mina itsitan ja võtan tal küünarnukist kinni. Jää on pehme ja vesine ja vetruv. Kallas.

RMK järve majas ootab meid kaminas tuli, kuum vesi ja lahendada nõudev morse. Kristina oli ühte jalgu pidi kusagile sisse vajunud. Nüüd niikaua kuni morset lahendame kuivatab tema oma sokki ja tossu. Täidab kõik termosed tänulikuna kuuma veega. Mina harutan võileiva lahti. Lahti muugitud morsekiri teatab meile, et siin on kohustusliku varustuse kontroll. Varustuse mitte täieliku olemise eest on kaks trahvi ringi ümber järve. Kohustuslik koguaeg kaasaskantav varustus:

Jalgratas punase tagatulega

 3 tk  

Kiiver

3 tk

Murdmaasuusad, -saapad, -kepid

3 komp

(Pea)lamp

3 tk

Mobiiltelefon (laetud akuga)

1 tk

Termokile

3 tk

Kompass

2 tk

Seljakott

3 tk

Matkapliit + kütus

1 tk

Tikud või tulemasin

2 komp

Köis 8mm (min 20 m)

1 tk

Nuga

1 tk

Joogipudel, -kott vms (min 1 l)

3 tk

   

Esmaabi komplekt * Valuvaigistid ja steriilne side

1 komp

 

Seal samas teatatakse meile, et teist „liblikatiiba“ jalgsimatka me ei tee. Meid suunatakse otse edasi ratastele. See tähendab, et vahele jäävad punktid 13 ja 14.

Laome kõik olemasolevad asjad õnnelikuna taas seljakottidesse tagasi. Kristina toss ei kuivanud ära. Ta harutab ühe hügieenisideme lahti ja paneb selle omale koos tossuga jalga. Hea imamisvõimega side imeb tossu kuivaks nagu naksti.

Elo on kimpus uue kaardiga. Selle väljalaske aasta on 1982. No kuidagi midagi ei klapi. Järved, mis peaksid nagu kahel erineval kaardil olema samad järved on täiesti erineva kujuga.

“No küllap aastate jooksul järve kuju ka muutub“ pakun mina „Pane nüüd palun see teine kaart ära sügavale omale taskusse ja läheme suuna peale selle uue kaardiga“ olen ma tõre ja kannatamatu ning ei saa aru mida see Elo sahmib nende kaartidega.

„Ja jah“ tuleb mulle ka Kristina appi „Näed! Raudteed ka enam polnud, oli hoopis täiesti sõidetav raudteetamm“

Elo paneb tõrksalt kaardi kokku- „No olgu“ poetab ta moka otsast. Kipras kulm räägib, aga midagi muud.

Korraldajad tulevad koos meiega majast välja ja sätivad ennast lahkuma. Eelnevalt üle kinnitanud, et nad siis vaatavad ka puu najal seisvad rattad üle. Tea kas nende väsimus või nendega kaasas oleva lapse väsimus annab tunda. Nad unustasid seda teha ja Kristina hingab kergendatult. Nimelt tema rattal puudub punane vilkuv tagatuli. Nii ausad me ka pole, et ise kahte järve ringi jooksma läheksime.

Lükkame rattad ninaga õigesse suunda ja libedale laudteele.

Järvemajani olime astunud 3,5 km.

 

Algab teine rattaetapp.

Suundume punkti 16 / järsaku serv, täiesti veendunult teades, et punkt 15 on meil alistatud, et see oligi olnud jälle kord järvemaja pärast teise liblikatiiva tegemist. Või vähemalt, et mina arvasin nii täiesti veendunult. Kui Elole otsa vaadata, siis tema kahtles selles sügavalt. Aga paadunud optimistina ei lasknud ma ennast sellest häirida.

Libe libe tee. Pimedus teeb veel ebakindlamaks seda sõitu. Avastasin, et kui sõidan kiiremini, siis on ratas stabiilsem ja ei vänderda nii palju. 30km/h. Hetk .Tähelepanu libises korraks kõrvale ja ma leian ennast kõhuli külmal jääl. Esimene mõte, mis mul peas: „No külle see oli üks õnnelik kukkumine!“ Rõõmustan siiralt ja pärast seda tuleb kõrvetav valu. Kõigepealt reies. Saan aru, et prantsatasin esiteks enne jääle libisemist reiega kogu keharaskusega lenksusarve otsa. Ägisen ja pööran ennast selili. Kiigutan küljelt küljele. Teiste rattatuled hakkavad minuni jõudma. Löristan ninaga ja proovin põlved kõverasse tõmmata. Üks jalg tuleb ilusasti, aga teise põlv on valus ja kange. Huvitav. Reis ju sai põntsu. Kristina sobrab juba oma esmaabikottis ja kallab mulle peotäis terasid suhu. Elo uurib, et mida ma hetk enne kukkumist mõtlesin.

Uuesti rattale.

Pöörame kompassi.

Keerame kaarti.

Suund on justkui õige, aga…

No mitte kuidagi ei klapi.

„Peatee!“ karjub keegi. Ohkan kergendatult. No selle me leiame ju küll kaardilt üles.

Hirmus tuul. Tugev ja külm. Puhub otse kõrvaauku. Pissihäda. Väsimus. Kristina ja Elo seovad kahel jõul ja tarkusel kapuutsi jope küljest lahti ning mähivad selle mulle ümber kiivri. No midagi ikka peab. Vähemalt alalõug on nüüd kõvasti vastu ülalõuga kinni tõmmatud.

No mis pagan! Loeme bussipeatuste nimesid. Kuidas see võimalik on! Kuidas me siin oleme?! Äkki on vene ajal tehtud kaardid veaga? Otsin oma telefoni välja ja püüan sateliidi abiga GPSsi kasutades aru saada, kus me ometi asume. Otsime püüdlikult kanaleid ja väikseid teeotsi, mis peaks viitama punkti nr. 16 teeotsale, kuid miski on koguaeg vale.

Autotuled tulevad tagant. Meieni jõudes aeglustavad. Aken keritakse alla. Siis märkame küljepealt lugeda, et see on Matkaspordi masin.

„Kuidas teil läheb? Kuidas jaksate? Kõik hästi?“ uuritakse sealt sooja salongi mahedast valgusest.

„See on teil siin täiesti nõme kaart!“ teatab Elo ägedalt.

Nemad ainult itsitavad seal selle peale: „Seda me usume.“

„Te ei tohi ju vastata, aga meie võime küsida“ alustab kristina. „Kas me oleme õigel suunal?“

„Kas teil on punkt 15 võetud?“ uurivad nemad vastu.

„Jaaa!“ teatan mina täis siirast usku.

„No siis liigute õigel suunal“ on nemad ülimalt lahked. Ülimalt olulisel hetkel meie jaoks.

Väntame tuult trotsides edasi pimedusse kadunud auto punastele tagatuledele järgi. Lõpuks leiame end kaardi pealt ülesse. Punkt 15 oli hoopis teise järve ääres olnud… ja sellest kogu arusaamatus. Nüüd kõik klappis. Leidsime punkti 16 / järsaku serva teeotsa.

Sinna maani sõtkusime 24,6km.

„Elo,“ küsin mina õnnetult. „Kas seekord käiksid palun ise minu rattaga seal rattapunktis ära?“ See on nüüd see ratta käekõrval pressimise koht.

„Muidugi!“ teatab tema reipalt.

Mina jään maha kuivi sokke vahetama ja jalgu hõõruma ja keeran endale ühe spordikoogi keresse. Uhh! Soe pöördub tasapisi tagasi mu juurde. Nüüd saab ühe pissi ka ära teha. Külmalt ja värisedes on üliebainimlik hakata veel oma kannikaid paljaks tõmbama.

Kui minul on juba hea, siis saabuvad Elo ja Kristina tagasi punktist. Tõmbavad pepualused tagumiku alla ja harutavad võileivad lahti. See on nüüd see väsimuseaste, kus peale tuleb täiesti paratamatu naer. Mõttetu mõtlematu naer. Kergendust toov naer.

Vaikselt veerevad autotuled taas meist mööda. Aken keritakse alla.

„Kuidas teil? Kõik hästi? Jaksate veel?“

Kristina räpib neile midagi vastu, mis kõlab umbes nii: „Mis värk on! No mis värk on! Ma küsin, mis värk on!“ jne.

„Järgmine punkt on juba vahetusala ja sinna läheb mõnus allamäge tee. Seal on lõke ja tuulevarjuline telk“ aitavad korraldajad meid sõnadega kaasa.

Kristina kargab püsti. „Vot see, et lõke ja , et ma saan omale kuivad sokid jalga ja mind ootab ees suitsukana, vot see … see kõik. Tüdrukud! Hakkame minema! Ratastele!“

Elo palub hingetõmbamist. Temale jõudis kohale see, mis minul just üle läks.

Veel on vaja Elol pissida ja, et ta ei saa seda teha teiste silme all, siis meie istumegi sadulasse ja hakkame tasapisi väntama.

Nii nagu korraldajad lubasid on tee ladus ja sõit läheb ludinal 5,5 km. Punkt nr. 17 / lagendik annab ennast kätte viperusteta. Kui see välja arvata, et suure hooga mäest alla kihutades ja ratas tugevalt vappudes, kuulen – näen ma midagi mööda teed metsa poole kõrisemas. See hetk arvasin, et miski väike loomake. Punkti kohale jõudes sain aru, et see oli minu enda rattapudel, mis vappudes oli oma pesast välja põrunud ja plehku pani.

Elo ja Kristina kaovad telgi tuule kaitsva riide varju. Sinna kus meid ootab ette transporditud 100 liitrine varustuse seljakott. Kuivad riided. Söök. Lisa patareid.

Saan korraldajalt uue kaardi, morse ja juhised rattale järgnev jooksuetapp vahele jätta ning kohe suunduda kiirkõnniga suusaetapile, ehk siis punkti number 23 / parkla.

Ma absoluutselt ei vaidle vastu. Täiesti nõus sellise asjade käiguga.

Varustuse telgis tagasi teiste juures. Elo lamab kummuli kellegi kotil, selg on hakanud tundma andma. Kristina topib talle alla ja peale kõik kätte juhtuvad riidehilbud, et teda soojas hoida. Asun kasti nurgal morset lahendama. See valmis, lonkan tagasi korraldajate juurde.

„Andke siis meile endast teada kui te siit astuma hakkate,“ palub ta murelikult. Saan aru, et korraldajatele oleme me vast üks paras peavalu naiskond ja nad on pidevas kõrgendatud valveolekus ning omavahel teleoniteel ühenduses kui meid jälle kuskil märgatakse.

Tagasi telgis. Kristina on potid vett täis pannud, aitan tal priimuse üles seada. Samal ajal kui vesi aurab vahetame riided ja saapa sisetallad ja kellel mida vahetada on. Enamvähem ennast kokku korjanud kui telgi eesriide tagant kukub sisse üks suunurgad vahus lillade huulte ja kahvatu näoga võitja meeskonnaliige. Ta on saabunud just suusaetapilt. Kristina pakub talle jõhvikaid tuhksuhkrus. Mees kallab need endale karbist kurku ja teatab, et asjad pole kõige roosilisemad. Teisena olev segakond on neil kandadel. Me lubame pöialt hoida ja juba ta läinud ongi rattakingad jalas.

Tõmbame oma jopelukud kurgu alla kinni. Elolt kisume seljasideme ümber keha maha. See on tal juba liiga kaua ja liiga tugevasti peal olnud. Veri jõuab talle jälle pähe ja silmadesse tuleb sära tagasi.

Teatan viisakalt korraldajale, et me nüüd alustame matka suusaetapile. Tema soovib jõudu ja jaksu. No küll nad on kõik armsad ja head.

Kõnd punkti 23 mõõdab 5,35km maad.

 

Suusaetapp.

See tee läheb reipalt astudes ja jutustades. Suusavahetuspunkti jõudes kargame autos magavate korraldajate juurde ja nõuame ebanormaalselt kilgates morset mida lahendada. Uniste nägudega surutakse meile järgmine kaart pihku. Oleme jõudnud Mõedaku suusakeskusesse ja mööda suusaradasi mäest alla ja üles on see kant punkte täis rabistatud.

Kristina pakub esimest korda võimalust: „Mis oleks tüdrukud kui jätaksime selle etappi vahele!“

Ilm on kottpime. Rajad on jääs. Mäest üles kooberdab Kristina suusad laiali küünte ja hammastega jääst kinni hoides. Mäest alla lohisen mina hädiselt püüdes põlve säästa. Ainuke, kes on sõiduvees on Elo: „Ei mingil juhul! See on täielik lemmik ja nauding!“ (haige selg on sellel tüdrukul ununenud).

Esimesse suusapunkti 30 / lohk minnes võtame me Kristinaga suusad alt ja kahlame raja kõrval elektriliinide all paksus lumes. Teise punkti 31 / tobedus tuleb suusatada radadelt välja ja pikk lõik mööda sõiduteed, jõuame ausamba juurde mille peal on eesti kroon ja suurelt kirjas Tobedus. Ronime kõik mäest üles. Seal punktis tuleb morse lahendada ja liiter vedelikku keema ajada oma priimusega. Me veidi pelgame, et kuidas meil seda kütust jagub. Matkagaas käitub külmas kummaliselt. Küsime kas me tohime oma termostest joogid kokku kallata ja see keema ajada. Siis oleks justkui kaks kärbest ühe hoobiga. Saame oma mahajahtunud joogid uuesti soojaks ja liiter vedelikku poleks nii jääkülm – gaasi kulub vähem.

Ausamba jalal istudes ja vee keema tõusmist oodates pakume korraldajatele oma suitsukana. Nemad tagurdavad ennast viisakalt tagasi auto kaitsvasse sooja.

Punkt võetud. Soe jook termosesse tagasi kallatud. Kompsud koos. Lahkume punktist. Kolm lehma libedal jääl. Esimene lehm Elo liigub kõige ees, ennast käte jõul edasi nügides. Mina lehm kobistan järgi ja Kristina sahistab vaikselt meil kannul. Elo tutvustab mulle kaarti öeldes, et ta läheb võtab ise selle 32 / küngas punkti, et me keeraku tuleval tee otsal vasakule ja saame punktis number 33 / mäe tipp  uuesti kokku.  Noogutan nõusolevalt. Elo otsib taskust veel kommi, poolitab selle minuga ja juba ta läinud ongi.

Vahepeal on hommik tulnud. Võtan pead sooniva otsmikulambi ära ja pistan seljakotti. Valge väljas.

Tee otsal ootan Kristina järgi. Mäkke ronimine. Üles jõudnult teatab Kristina: „Tead, Kei. Minu jaoks on see suusk praegu ülejõu. Ma lasen ennast siit teisepoolt mäge korraldajate silme eest ära alla ja siis jään teid seal ootama. “Olen lahkelt nõus. Lasen Kristinal ees alla lasta. Ta on selles asjas osavam ja siis lohisen ise oma põlve säästes talle järgi. Kristina sätib ennast kusagile nurgale selili. Mina alustan uut tõusu.

Uuesti puude vahele jõudes ja kaldeid ja pöördeid ettevaatlikult võttes. Aeglaselt aeglaselt mäest alla ja vasakule ja… suusk jääb paksu lumme kinni ning mina leian ennast kõhuli lumel. Põlves selline valu, et tegelikult ei saagi aru kus täpselt see valu. Proovin hingata. Õhk käib läbi. Leban lumel ja pean endamisi aru kumb nüüd ennem juhtub, kas valu annab järele või saabub alajahtumine. Liigutada ei saa. Lakun lund ja oigan. Kristina jäi minust seljataha. Elo on kusagil ees. Nüüd oleks sellest jopeluku külge kinnitatud vilest abi. Ootan veidikene veel enne kui vilet puhuma asun. Juba saan ennast siit sealt kohendada. Käed keha alla lükata ja end nendele upitada. Korjan kondid uuesti kokku. Grimassitan nägu ja puhisen sinna juurde. Tasa tasa tasakesi asun uuesti liikuma. Künkale jõuan just vahetult ennem Elo. Tema tuleb suusad näpus rassidest kusagilt metsast välja, punkt õnnelikult käes. Rõõmus rõõsa ja rahulolev. Plaksutan silmi ja teatan, et mina eriti rohkem suusapunktideni ei liigu.

 „Oi!“ haletseb Elo mind natukene.

„Muidugi!“ vastan mina. „Püüame nüüd ühes tükis tagasi matkasaabaste ja Kristina juurde jõuda“

Tagasi metsast välja. Kristina on juba jalgadel ja reibas. Ta olla mõneks minutiks suigatanud.

Ühisel nõul võtame kõik suusad alt ja jalutame juba ennast kokkupakkivasse suusalõpupunkti. Suusaetappil sõitsime maha 7km. Palju palju punkte jäi meist veel maha.

Pikajuukseline ilus kohtunikupoiss võtab meid suure sooja kallistusega vastu. Kui selliseid kallistusi jagataks rohkemates punktides, siis vohhh! milline motivatsioon oleks see meile ennast veel rohkem pingutada.

Prantsatame maha, et saapaid vahetada. Krõks! Ja minul nägu pisaratest märg. Pagan see põlv! Pagan! Pagan! Pagan!

„Saatsime tüdrukud teele!“ kõlas veel meile kuklasse ühe kohtuniku telefoni raport arvatavasti järgmisse punkti.

Jalgsi astumist punkti 17 tagasi. Sinna kus meid rattad ootavad. Veel üks kord mõõdavad me jalad 5,5 km. maad maha, seekord on tee veelgi libedam.

Rataste juurde tagasi jõudnutena avastame, et seal on veel peale meie rataste üks kolmene komplekt rattaid oma omanikke ootamas. See tekitab elevust. Kõige pealt istume pakule ja kougime söögid välja. See aeg kui meil suud matsuvad sõidab auto ette ja laob rattad raamile. See on see võistkond kellel kõik kolm ratast olid suvekummidega olnud. Nende julgus sai üks hetk otsa või siis kukkumise valulävi sai ületatud, igaljuhul loobusid nad viimasest rattaetappist.

Kaunis kohtunik pakub meile martsipani murdmiseks. Uurime kella. Hmmmm… kontroll aja sisse me enam ei jõua. Sõita sinna on veel 23km. aga me jõuame autasustamise ajaks kohale! Leiame rõõmsalt.

Elo pidurdab täiega. Toob oma selga põhjenduseks. Toriseb väsimusest. Nõuab õigust endale. Ühe sõnaga on temal kätte jõudnud see hetk, kus ülejäänud võistkonna kaaslastel tuleb otsustavalt tal küünarnukist kinni võtta ja ta sealt „august“ välja rebida. Me ei saa ju praegu pooleli jätta! Lõpp on kohe siin samas käega katsuda.

Hiljem Kristina meenutas, et mina olevat väga resoluutselt öelnud: „Elo mine vaheta tossud ja tule võta mõned ampsud. Kasuta aega otstarbekalt!“ mille peale Elo vaikselt läks ja pani teised tossud telgis jalga ning ronis rattale. Elo mäletab jällegist, et ma olla talle pakkunud tema aju jaoks sobivat varjanti, öeldes, et : „Proovime vähemalt, kui ei saa ja ei sobi, siis saab ju pooleli jätta!“ Mina ise ei mäleta muidugi kumbagi. Tean, et pakkusin talle vaid oma ratast vahetuseks, millest ta pead raputades ja õlgu võdistades keeldus. Oli, mis oli ja oli kuidas oli, aga mõne aja pärast avastasime meie Kristinaga ennast hambad ristis aina rohkem kaugenevale Elole järgi sõtkumas.

Tee tagasi läks tuuliselt ja libedalt. Need kakskümmend kolm viimast kilomeetrit tulid mitte liiga lihtsalt. Tuul lükkas teelt välja. Õnneks oli keset teed asfalt väljas. Vahepeal sõitis loomulikult Matkaspordi auto mööda ja pakkus, et… aga meie vehkisime kätega: „Ise! Ise! Ise tuleme lõpuni!“

2 kilomeetrit enne lõppu seisab taas Matkaspordi auto me teel ja ütleb, et suunduge otse sööklasse, ma hoiatan kõiki ette, et te olete tulemas.

Mis mõttes hoiatab?!

Kus kohas see söökla?!

Selleks hetkeks on üleval oldud aega kogunenud juba pea 30 tunni jagu ja see mõistus pole enam sama terane kui eile samal ajal.

„Sõitke minu järgi, ma näitan teed!“ teatab see sama sõbralik kohtunik.

Noh, ja siis oodatakse meid juba söökla uksel ja teatatakse, et me ei lase teil ratast trepist tassida (kõikidel ülejäänutel oli tulnud viimase punkti võtmiseks ratas hirm kõrgesse torni vinnata) SI-pulk rebitakse rattaküljest lahti ja surutakse mulle pihku. Ronime kõik kolmekesi trepist üles. Sööklasse, kus kahe pika laua taga istuvad kõik seiklejad ja korraldajad ja… kui meie ähmase pilguga sisse astume siis saame suure aplausi osaliseks! 

 

 SUUR AITÄHH!!!!!

***************************

Elo jätkab:

Peale trahterist lahkumist viidi meid autoga koolimajja – see oli tore, sest õues oleks meil nüüd väga külm hakanud. Pakkisime asju ja mõtlesime, et kas peaksime magama peale pesemist. Otsustasime, et puhkame nii 15 minutit ja hakkame siis vaikselt asju autosse tassima. Rattad auto külge, suusad katusele ja algas tagasisõit. Oi see oli vaevaline. Ei tea, kas see oli väsimusest või sellest, et meie kotid toidutagavarade vähenemisest kergemad olid, igatahes auto ei vingerdanud enam. Haletsesin mõttes Kristinat ja otsustasin, et aitan tal sõiduks üleval püsida. Mõtlesin, et kui küsin küsimusi ja ta vastab, siis see ei lase tal magama jääda. Tõsiaasi aga oli, et ma ei kuulnud vastust juba oma esimesele küsimusele. Kadusin kui musta auku. Kei suutis siiski midagi vist rääkida, sest oleksin nagu mingit jutukõminat kuulnud. Enne vajumist. Kui aga üles võpatasin, siis valitses autos vaikus, Kei oli kuidagi ettepoole kühmu vajunud, aga Kristina sõitis vapralt edasi. Keerasin Keile tooli rohkem alla ja küsisin Kristina käest järgmise küsimuse, ka selle vastust ma ei kuulnud. Kuidagi jõudsime Rakverre, kus otsustasime sooja suppi süüa. See oli tõeliselt hea mõte, sest kõhud olid väga tühjad, samas tegi see meid veelgi unisemaks – kui sellise unisuse astmega inimeste kohta nii üldse väita saab. Olime selleks hetkeks üleval olnud 38 tundi!

Sõitsime aga edasi, õigemini Kristina sõitis. Jäin vist kohe magama, ärkasin Viitna ligidal, kui autos oli täielik vaikus. Kuna Keil olid kaelalihased haiged ja ta nagunii tukkus juba, siis otsustasin teda masseerida ja samal ajal Kristinaga lobisedes kuni Tallinnani üleval püsida. See õnnestus ja vast ei olnud Kristinal kõige raskem.

Kei ja Kristina sukeldusid oma pereellu, lapsed nõudsid oma. Õnneks on neil lahedad mehed, kes panid seekord lapsed ise magama. Üldse lahe, et meil kõigil sellised pered on, kus saame ette võtta asju, mida soovinud oleme.

Panime sauna kütte ja senikaua kuni saun kuumaks läks, asjad pessu ja kuivama. Koguaeg jänutas, tundsin tõelist vajadust spordijoogi järele – ei tea, mis selle sisse pandud küll oli.

JA MAGAMA!

Hommik tuli liiga ruttu… silmad olid paistes, pohmaka tunne. Liigud aegluubis, aga samas nagu õndsa meelega. Mina vähemalt, ma ei tea kuidas teistel. Teiseks päevaks midagi ei valutanud ja kolmandal oli täielik kaif. Neljandal tahtsin minna rattaga sõitma (täielik sisemine sund), aga sain oma liikumise vajaduses Vomaxi arstikontrollis trenazööril maha rahuldatud. Süda vahele ei jätnud, pulss ja taastumine ok, kopsumaht üle normi, natuke ülekaalu – seega võisin julgelt osaleda ICEBUGIs – tagantjärele hea teada.

Mõõtsime järgmisel õhtul kristina pool distantsi ja saime teada, et läbisime 122 km. Peeter, Kristina mees oli esimesel õhtul küsinud: „Kas 10 saite kätte?“ Kristina oli pakkunud, et 50. Nii arvasin minagi, Kei pakutud 100 tundus tõeliselt ebareallne.

Ah, et 122???

„Vau…“ tummaks võttis. Hakka või jalgrattaga Tallinnas Saaremaalt tööl käima – umbes sama pikk tee.

Ees ootab KEEN 36 Saaremaal.

 

  

Kristina ja Kei pakkimas

Kristina ja Kei pakkimas


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: