Posted by: Elo | märts 26, 2009

Finlandiahiihto 2009


Finlandia Hiihto 21.-22.02.2009 – Lahti 

 

32 km. klassikat: Marika Maidla, Kei Kvarnstrom ja Elo Liiv

50 km. vaba: Paul Lumi

20 km. vaba: Merje Mee

Pöidlahoidjana Franka Vakkum

*****************************

….He-hee… nüüd oleme siis nii suusahullud, et käime ka välismaal suusatamas! Meil pole sealjuures eriti muid ambitsioone, kui mõnuleda võistlusspordi radadel – nautida loodust ja teisi osalejaid ning sõita nii hästi kui suudame. Seda kõike ilma, et keegi pingutusest kurnatuna vere maitse suus kokku kukuks. Sellise sõidueesmärgi täitmiseks ei ole vaja aga maksta suuri summasid transpordi ja osavõtumaksude eest vaid piisab, kui minna kuhugi lähedale loodusesse liikuma – ühesõnaga peab olema veel põhjusi, miks otsustasime Finlandia Hiihtole sõita.

Sportimise juures on oluline roll sotsiaalsel tasandil – kui on saatuse tahtel kokku saanud tore punt ühiste huvidega inimesi, kes sõbralikult teineteise veidrusi taluvad ja isegi neid nautida oskavad, siis on vaja vaid kellegi kergeid algatuslaineid, et terve tiim kaasa vibreerima hakkaks. Ja kui sotsiaalne pool on oluline, siis miks mitte sotsialiseeruda – võtta ette pikem sõit, veeta üksteisega rohkem reaalselt aega enne ja pärast ühist pingutust. Kui pingutus pole meeskondlik, siis ühises sõidus on „vaid“ mentaalne teadmine, et teised rühivad kuskil finiši suunas ja on hea kui omasid üldse kogu distantsi jooksul märkad. Jutumärkidesse panin sõna vaid seepärast, et mentaalne teadmine teiste sportimisest või samal rajal olemisest on väga oluline, et paljud meiesugused igapäevaselt trenni jõuaksid ja rajal lõpuni sõidaksid. Kui poleks suhtlemist, vastukaja, teiste ettepanekuid, eeskujusid jne. siis muutuks inimese sportimine kahekõneks iseendaga, milles pole ka midagi paha, aga mis pikapeale võib muutuda rõõmutuks enesepiitsutamiseks. Sellist spordi ja sotsiaalse elu terviklikkust tunned grupiga igapäevasusest kaugemale sõites, seda mõistsin peale Finlandiat.

Tahtsime jõuda Soome kahes jaos – Kei, Marika ja mina neljapäeva (19. 02) ning Paul ja Merje järgmise päeva õhtuks, et siis sealt edasi sõita Lahti lähedale Yli-Kaitala Männituppa ööbima. Esimese pundi sõit pidi olema laupäeval 32 km. klassikat ja Merje 20 km. ning Pauli 50 km. uisustiilis pühapäeval. Olime otsustanud peale sõite vabalt võtta ja jõuda koju alles esmaspäeva õhtuks.

Kuna esimesel pundil oli luksus kasutada Kei ja Priidu autot, siis meie peale jäi toidukraami varumine. Startisime Keiga 2 tundi enne laeva väljumist Mari ja tema kompsude suunas ja Kei palus mul autos vaadata, kas autodokumendid on kõik olemas. Vaatan paberite patakat, mis kõik kenasti volditud ja eraldi kiletaskutesse oli paigutatud – „kuidagi kahtlaselt palju pabereid…“ jõudsin mõelda ja asusin neid sealt välja tirima. Tehniline pass oli olemas, aga liikluskindlustus oli vana. „Uuri edasi“, soovitas Kei. Voltisin ja torkasin püüdlikult kindlustuse tagasi taskusse ja sikutasin järgmisi. „See on ka vana ja ka see…“ tundsin kuidas hakkab paanika tekkima. „No vaata korralikult!“ vaatasingi ja leidsin veel ühe valge lehe: „Ei, ka see on aegunud… kuule, lähme Statoilist läbi, teeme kindlustuse,“ Kei oli aga juba Priidule kõne võtnud ja väriseval häälel küsinud, et kas autole kindlustus on tegemata. Priit ütles, et peab tehtud olema ja paber kindlasti taskutes olemas. No uurime aga edasi, lappan kõik uuesti: „Mida ei ole, seda ei ole…“ siis jääb silm kortsus paberile, mille olin koguaeg kõrvale lükanud, arvates, et see on kõige vanem ja ei tasu vaadata. „Leidsin!“ hüüdsin võidurõõmsalt. „Ohhhhh…“ oigas Kei ja olimegi Mari maja ees.

Edasi liikusime juba kõik kolmekesi koos sadama poole, eesmärgiga supermarketist läbi joosta ja söögivaru peale laadida. Olime kahe käruga ja pidurdusime kohe alguses leivaletis: kui kolm perenaist hakkavad mõtlema ja arutama millist leiba võtta või mitte võtta… uhh, see võtab aega ja tekitab pingeid! Keegi oli juba valmis poetama paar krõbedat ja kannatamatust täis lausestust, kuid sai esimesest sõnast kinni ja ühel hetkel kõik tegelesid kärude laadimisega, usaldades teineteise maitseid ja ei arutatud midagi. Nagu sipelgad, kes pole milleski otseselt kokku leppinud, aga ehitavad meeletuid süsteeme. Kaiff. Mulle selline poeskäik meeldis.

Edasi, Kei näo nahk tõmbus pingule – hiljem Soomes sain teada, et ta läheb alati lennujaama tunde enne lennu väljumist kohale, et mitte hiljaks jääda – milline pinge oli temale teadmine, et 30 minuti pärast laev väljub ja me pole veel check-in´i läbinudki. Mari oli aga roolis rahulikkus ise, ei tea kas suurest toidumoonast, aga ta põrutas autoga kohe kaubaautode territooriumile. Kiire manööverdus ja leidsime lõpuks sõiduautodele mõeldud rajad ja olimegi laeval. Keegi midagi ei kontrollinud, oleksime mis iganes võinud auto katusel olevasse suusakasti paigutada.

Liuglesime ilusasti üle mere, Franka ootas juba sadamas ja juhtis meid enda poole ööbima, meie õnneks töötas ta sellel ajal veel Soomes. Kiire tee joomine ja tuttu.

Hommikul vara sõitsin Frankaga keskusesse (tema läks tööle) eesmärgiga erinevaid näitusi külastada. Ma ei saa mainimata jätta, et Kiasmas oli mu üks viimase aja paremaid näituseelamusi Marita Liulia „Choosing my religion“ ( www.maritaliulia.com ). Mingil hetkel liitusid minuga ka Mari ja Kei ja peale õhtusööki Franka juures sõitsime juba kõik neljakesi taas sadamasse Merje ja Pauli vastu, et siis auto nina Lahti poole suunata.

Tee Lahtist mökkile oli ilmatu libe, kurviline ja mägine. Käisin auto lampe puhastamas ja iga libedama koha juures kostis juhi suunas lauseid: rahulikult, aega on, ära sõida nii kiiresti jne. jne. Maril kõrvad kindlasti jooksid juba s. vett, mis aga peamine ta juhtis meid turvaliselt kohale. Maja oli järve kaldal, pimedas silm päris ei seletanud, aga tundus kena kohake olevat. Paiga peremees ütles, et ärge päris alla maja juurde sõitke, et pärast ei tarvitse üles saada, mille peale Franka aga mäge takseerides veenvalt kostis, et no kuidas ei saa, küllap saame. Kuulasime tema kindlameelset juttu ja kuna tassida oli palju kompse, läksime lihtsama vastupanu teed ja sõitsime maja kõrvale.

Mina, Mari ja Kei olime keskendunud, sest järgmisel päeval pidi tulema meie sõit, Merje, Paul ja Franka aga lobisesid ja olid kadestamist väärt ladna olemisega. Õigel ajal magama… ja õigel ajal ülesse ning teele… mnjah, aga mäest üles me autoga ei saanud. Nii viisime läbi pooletunnise soojenduse auto lükkamise näol ja jõudsime joostes starti siis, kui stardipauk juba kõlas.   

 

 

Kei enne starti

Kei enne starti

 

Elo enne starti - viimane võimalus ampsata banaani

Elo enne starti - viimane võimalus ampsata banaani

 

Mari enne starti - viimane lonks jooki ja ...

Mari enne starti - viimane lonks jooki ja ...

Marika kannad välkusid ja mina siblisin Kei sabas. Kohe alguses oli järsk tõus, olin otsustanud rahulikult sõita ja kuna me ei jõudnud enne rajale tulekut suuski proovida, siis tahtsin valmis olla enda või Kei suuskadele pidamise määrimiseks. Peale suurt tõusu võtsimegi raja kõrvale ja osutasin kiiret määrdeabi, Kei tõstis vaid jalgu ja naeratas möödujatele.

 

Ühel laskumisel kukkus üks mees täpselt minu ees, suutsin vaevu rada vahetada ja sõitsin õnnelikult edasi, üle õla vaadates vaid imestasin, et kuhu Kei jäänud on. Võtsin hoo maha ja sealt ta tuli – müts ja kulmud lumised aga vapper ilme näol – ma olin rada vahetades tema rajale ette astunud ja tema jällegi kokkupõrke vältimiseks lumme potsatanud… Natuke aega sõitsime veel koos, ühel hetkel hakkasin oma tempos sõitma, hüüdsin veel: „kas sa juua tahad?“ Tema aga taibates, et tahan kiiremini liikuda raputas pead. Ta arvas, et joogi- ja söögipaik tuleb nii 7 km. pärast… aga ei tulnud… ja nagu pärast kuulsin oleks tal hädasti seda minu pakutud jooki vaja olnud. Sain õppetunni, et tahapoole jäävat kaaslast ei tohi uskuda, ta ei taha su hoogu lihtsalt pidurdada ja samas ei tohi mõelda ka teiste eest: kui kellelgi tuleb pähe sulle midagi pakkuda, siis võta vastu. Kunagi ei tea, mis millekski hea võib olla.

 

 

Ilm oli ilus, aga rada oli suhteliselt püdel, kohati tõusudel tuli sumbata 30 cm. paksuses teralises kunstlumes. Imestasin, et rada oli üldse kuidagi kehvemalt ette valmistatud kui Tartu maratonil, klassikaradu oli vaid kaks, kohati kolm ja tõusudel ning laskumistel selle teralise paksu kunstlume all oli jää, mis tegi ülesminemise ja laskumise päris keeruliseks.

Lihased ja üldine erksus oli tuimem kui nädal tagasi Tartu maratonil. Eks me teadsime seda ette. Söögi-joogi paikades võttis meid vastu reibas reporteri hääl, hüüdes läbiminejate nimesid ja kommenteerides esimeste edusamme. Otsustasin seekord osaleda esimeses peatuses ja kohe edasi liikudes kahetsesin oma otsust. Jõud ja see vähenegi erksus kadus kuhugi täiesti ära. Võtsin tempo aeglasemaks, kuni tuli rütm ja hingamine tagasi. Teisest söömiskohast läksin täiesti mööda ja ka kolmandast. Soomlaste puhkealad olid puhtad, ühtegi topsi ei vedelenud maas (Tartu maratonil oli nii 500 meetri pikkuses värviline pakendi meri, millest joogitopsid suusaninades pidid üle sõitma). Jõin teepeal vaid pudelis kaasavõetud lahjat spordivett. Olen isegi juba harjunud selle jääkülma veega: võtad lonksu ja hoiad suus, kuni saab alla neelata. Selle spordijoogiga on mul kahtlused: ühest küljest annab ta nagu jõudu, aga see on petlik – piitsa efekt, mis väljendub ebaühtlases jõudluses ja moraalis. Samas kehale on neid joogi sees olevaid aineid vaja. Ma ei ole veel oma otsust teinud, aga proovin mõned korrad puhta veega läbi saada, et võrrelda, kas sisemine tunne ning jaksamine on ühtlasem.

Kuni 20 km. oli kõik enam vähem, siis tundsin, et ei jaksa üldse enam. Otsustasin peale ühte tõusu, kus oli ümbruskonda tutvustav kaart lihtsalt raja kõrvale seisma jääda ja ühe spordibriketi ära süüa. Sõin ja jõin, nautisin endast möödujaid ning uurisin kaarti. Siis asusin aga jälle teele. Lootsin, et raja lõpupoole pole rada nii mägine, aga eksisin. Kuskil 5 km. enne lõppu tuli kurvi tagant välja selline tõus, et kukal ei võtnudki seda päris välja. Ohkasin sügavalt-sügavalt ja hakkasin ronima, ise ka ei uskunud, kui üles jõudsin. Imelik, et väsinud kehale jääb alles selline baastempo, kuigi tunned nagu sõidad aeglaselt-aeglaselt… Ootasin lõppu ja mõtlesin tehnika peale – kuidas libiseda pikemalt. Selline eemalt enesejälgimine annab rahu ja kestmist, tekitab seisundi, milles võib tegelikult kulgeda päris pikalt. Äkki märkasin kolme suusahüppe mäge ja samm läks kohe rõõmsamaks, finišini polnud palju jäänud. Tuli laskumine, mis oli üsna äge: see sama mägi, millest stardis üles ronisime. Inimesi oli kahte poole loogu maas – küllap jalad olid väsinud ja ei jaksanud sõitjat enam püsti hoida. Mul õnnestus neist slaalomit sõites mööduda ja juba kuulsin Mari, Merje ja Pauli hõikeid: „Tubli, hästi!“ – need on need meie tiimi hõiked, mis on antud sama intonatsiooniga, millega Kei oma koera Limpat koolitab ja mis mind alati väga naerma ajab. Kui mäega veel sain hakkama, siis naer tegi jalad nii nõrgaks, et pidin tõeliselt ponnistama püsti püsimisel J Jõudsin finišini ja medal kaela ja oligi kõik. Väga lahe sõit, jeeeeeeeee!

 

Mari energiline finiš :)

Mari energiline finiš 🙂

Mari oli teinud head sõitu ja riided ammu ära vahetanud. Jäime koos Keid ootama, Merje, Paul ja Franka passisid mäe peal (ma tegelikult ei mäleta, kuidas keegi paiknes) aga juba ta tuligi, oli oma kandadele rakud saanud ja ütles, et vahepeal oli tunne nagu enam üldse ei jaksa: kohe kukub kokku ja nii oli ta siis sõitnud need viimased 4 km. Lugeja ei pea siin kohal valesti aru saama – selleks, et vere maitse suhu tuleb, selleks peab olema palju enam treenitud – osata endast anda kõik ja veelgi enam. Meie väsimus on aga selline treenimata inimese väsimus, kus keha ei raatsi anda oma viimastest varudest kübetki ja millele me ka allume… ma muidugi ei tea, mis paari aasta pärast toimub, kuid arvan, et see on nagu joomisega – kui ületad mingi piiri, kus keeldud keha signaale kuulamast, siis pärast keha sulle neid enam ei edasta ja oledki tegemas iseendale haiget.

 

kolm hüppemäge

kolm hüppemäge

 Meist kolmest vaprast tehti aupildid kolme hüppemäe taustal ja liikusime siva autosse kuivi riideid selga panema ning talongidega sööma. Kuna süüa said vaid need, kes samal päeval sõitsid, siis jagasime Pauli, Franka ja Merjega oma toite. Sööklaks oli selline suur telk, mis täis higiseid või saunast õhetavaid suusatajaid. Õhk oli udune ja kuskilt nurgast kostus suusa MM ülekande helisid. Kõik vaatasid naelutatult suurt ekraani, kuigi supid ja teed olid juba söödud. Istumiskoha leidmine oli päris raske. Liitusime seltskonnaga ja hakkasime suppi sööma. Äkki oli suur telki raputav rõõmu ovatsioon, soomlased olid saanud pronksi naiste suusatamises, seejärel algas kiire telgi tühjenemine. Supid lõpetasime juba üsna hõredaks jäänud telgis ja väikese külmavärinaga sees asusime taas mööda libedat teed mökki poole. Keegi ei öelnud enam Marile, et aega on, ära kihuta… kui lihtne on usaldus tekkima, eriti kui kõige kartlikumad surmväsinud on. Nüüd me enam autot maja kõrvale ei lasknud, kuigi oleks tahtnud, et ka Paul ja Merje saaksid sarnase hommikuse soojenduse enne võistlust.

 

Saun ja väga hea õhtusöök (ahju lõhe koos köögiviljadega), olukorra muutuse tõttu olid Paul ja Merje kuidagi väga vaiksed ja keskendunud, ülejäänud aga võtsid kõike lõdvalt. Mängisime paar mängu jengat ja samal ajal kui Franka hakkas ühe filmi stsenaariumit lugema ja mina natuke puust koera voolima läksid teised magama. 

 

******

Teine päev: Ilus hommik, natuke külmem ja tuulisem, kui eelmisel päeval. Kõik riietuvad. Meie, kes sõitma ei pidanud, toppisime end korralikult riidesse, sest eelmisel päeval oli ootajatel päris külm hakanud.

Pauli stardiabi: kes määris suuski, kes viksis saapaid...

Pauli stardiabi: kes määris suuski, kes viksis saapaid...

 Jõudsime õigel ajal kohale ja saatsime kõigepealt Pauli starti: kes sidus numbrit selga, kes hoidis suuski, kes pakkus juua. Merjest ei teinud keegi välja, tema sõiduni oli tund aega. Läksime tribüünidele ja nüüd nägime, mismoodi see stardi eelne seis on: 200 m. enne stardijoont oli värav, kust ühel hetkel lasti stardikoridori mehed –kõik jooksid suusad näpus rüseledes, et parem stardipositsioon saada. Minu jaoks oli see naljakas ja samas kuidagi nõme. Nii lasti mehed kolmes jaos 50 km. vabastiili sõidule. Hüüdsime tribüünidelt Pauli nime, aga ta ei kuulnud, siiski ütles ta pärats, et oli meile mingi hetk lehvitanud. Natukese aja pärast startis Merje, seal sellist jooksu polnud, ka sõitjaid oli päris vähe. Läksime jalutama, kuna soomlased pidasid vastlapäeva, siis lasin ühest mäest tagumiku peal alla, õnneks ei olnud hüppemägi. Parajal hetkel, kui arvasime, et mehed hakkavad finišhi jõudma, suundusime vaatluskohtadele mäe veerel. Ootasime ja ootasime, juba tulid esimesed naised, Pauli aga polnud kuskil. Paar korda pildistasime laskumisel valet meest, pidades teda ekslikult Pauliks. Kei arvas, et Paul hindas oma jõudu ehk valesti… lootsime kõige paremat. 

 

 

merje peale finišit - me Mariga ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks...

Merje peale finišit - me Mariga ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks...

Merje laskumise magasime maha ja jooksime Mariga siis võidu finiši joonele – mina käisin käbla ja hirnudes saime Merje piltidele. Vähemalt soe hakkas. Franka liikus Merjega autosse ja oli talle abiks.

 

Tutvusime Eestist saabunud Suusahullude pundiga ja uurisime kui hullud peab olema, et nendega liituda. Lõpuks saabus Paul, just siis kui näpud hakkasid juba vaikselt külmuma ja varbaid enam ei tundnud. Kõik kallistasid meie ainukest meesliiget õnnelikult, võtsime hoolitsevalt ta suusad ja kepid ja tegime hingeldava Pauliga ühise pildi. Paulil oli jalg krampi läinud – selle peale sai ta loengu, et on vaja ikka vahel ka spordijooke kasutada või üldse rohkem juua. Aga, mis sa vana suusatajat ikka õpetad!

 

Jälle telki sööma ja … söögilauas saime tuttavaks üsna mitme eestlasega, saime teada, et worldloppeti sarjas on olemas worldloppeti passid http://www.worldloppet.com (kuldpass pikkade distantside jaoks ja hõbe pass lühikeste jaoks), mis maksavad 30 EUR ja et Tartu maraton ja Finlandia hiihto on mõlemad selles sarjas, kust oleksime saanud kaks templit oma passidesse. Templite kohti on 10 ja iga templi jaoks pead osalema erineva maa võistlusel. Kui 10 templit koos, saad medali, mis ka maksab… „Milline äriidee!“ hüüatasin nördinult ja ütlesin, et mina küll ei kavatse sellise tobedusega tegeleda. Siis hakkasin aga arvutama, et 10 sõidu kohta see polegi suur summa muude kulutuste kõrval ja pealegi jääb tore mäletsus. Läksime uurima, kas saame osta neid passe, aga selgus, et kõik olid lõpuni müüdud. Noh, neid saab Tartust ka ja eks siis edaspidi näeb. Igatahes valmis meil otsus igal aastal üks selline väljamaasõit muu treeningu kõrval teha.

 

jeee, jenga: Franka ja Elo

jeee, jenga: Franka ja Elo

 

jaa jenga! Kei, Paul ja Merje

jaa jenga! Kei, Paul ja Merje

 Järjekordne saun, super õhtusöök ja tore jenga mäng. Seekord said kõik lõdvalt hingata, polnud millegi jaoks vaja keskenduda. Kuna Franka oli kõikidel päevadel olnud paparatsik, siis vaatasime tema suurepärast fotoreportaaži, lisaks ka teiste pilte. Piilusime muu kõrvalt uudiseid telekast: meie arvasime, et Finlandia hiihto on ikka tähtis sündmus Soome spordiuudistes, aga sellest ei räägitud kuskil… Nii et müts maha Eesti TV ees, kus isegi Tartu Maratoni laste sõit oli väga hästi kajastatud. Ma ei saa jätta ajaloo huvides kirjutamata, et otseplaanis näidati Kei nooremat 5 aastast poega Tormi, kes enne finišit hüüdis: „kolm… kaks…. üks… FINIŠ!“ Kuigi plaanisime kõik naerusuiselt samade sõnadega oma finiši joon ületada, jäi see tegevus järgmiseks maratoniks…

Magasime kaua ja sõime ja mis te arvate, mis me tegime? Õige, läksime suusatama järve jääle. Minul oli tahtmine üksi minna ja ei viitsinud teisi oodata – just paraja aja pärast liitusid Merje, Paul ja Mari. Olime kahele uisupatrioodile suutnud augu pähe rääkida, et klassika on tore stiil! Kei ja Franka läksid matkale ja tegid mõned toredad looduspildid. Ilusad graniitkaljud ja suur ja avar valge järve pind. Tegin üsna mitu tiiru. Armastan suusatamist, tõesti. See on selles mõttes sarnane ujumisega, et liueldes liigud kiiremini kui rabeledes – selle tarkuse võib vabalt elufilosoofia raamatutesse kirjutada.

 
 

Paul, selline ta ongi :)

Paul, selline ta ongi 🙂

 

Järvel kaifimas

Järvel kaifimas

 

Lõunasöök, pakkimine ja kodutee. Kallistasime Frankat tema ajutise kodu ees ja pühkisime pisaraid. Me ei teadnud, kas oskame leida teed sadamasse, kuid peagi märkasime, et meie ees sõidab üks Eesti numbrimärgiga auto, mille tähekombinatsioon oli APU. Mis sa kostad, sõitsime aga tema järgi ja olime jälituses nii süvenenud, et oleks talle korra tagant otsagi sõitnud, 1 mm. jäi puudu. Kindlasti aitas, et meie reisijatena hammaste ja küüntega eesolevatest toolidest kinni hoides autot pidurdasime. Kohe näha, et eestlane oli – ei läinud kollase tulega üle ristmiku. Igatahes jõudsime õnnelikult sadamasse ja laevale ja kodudesse. Lahe reis oli! Uskumatu, et kõik asjad ununevad nii kiiresti – nüüd kuu aega peale üritust asju kirjutades pidin mälukihtides üsna tugevalt sobrama. 

 

! walkie-talkie !

! walkie-talkie !

 

 

 

 

 


Responses

  1. Tere Elo.
    Küll siin on toredat lugemist!
    Päikest.
    Zoja.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: