Posted by: Elo | mai 1, 2009

Swedbank Xdream I – 26.04.09 Ardu: Katrin, Elo, Monika


Swedbank Xdream I – 26.04.09 Ardu

Walkie-Talkie II esindasid: Katrin, Elo, Monika

 

Kati alustab:

Monika saabub ja mul alles moonakoti pakkimine pooleli! Pagan, pean ma selline flegma olema?! Annan auto võtmed Monikale ja saadan ta rattaraame katusele kruttima. Saame oma tegevustega just korraga valmis ja tõstame ühisel jõul esimese ratta katusele ning teise salongi. Nüüd Elo järele! Oleme kohmitsedes natuke hiljaks jäänud…

Aga Leiburi poe ukse ees olev kamp tervitab meid tähtsale päevale sobivalt ülirõõmsalt ja on meile koguni sooja hommikusöögi toonud! Superluks. Stardime ülevas meeleolus ja libiseme kummide sahinal läbi pühapäevahommikuse päikesepaistelise kesklinna. Aga ei, üks väike takistus ilmneb veel enne linnast välja saamist. Tartu maantee otsas annab bensiini näidik punase tulega märku, et peame tanklapeatuse tegema. Esimene auto kibeleb edasi, laseme neil lennata. Lonks bensiini oma tranduletile ja oleme tagasi teel. Minnes on tunne nagu sõidaks jalgrataste laulupeole või midagi taolist – tee on tihedalt täis autokatustel sõitvaid velosid. Lobisedes läheb teekond kiiresti ja ongi Ardu käes ja kohe pärast seda Paunküla veehoidla. Muide, kas teate lugu, kuidas veehoidlat rajamisel metsast puhastati? Mall Nukke ükskord rääkis, et puud olla talvel jää pealt maha lõigatud ja tema mäletab, kuidas nad lapsena seal paadiga sõites pidid kogu aeg ette vaatama, et kännu otsa ei paneks 🙂 Mina igatahes seekord kände ei näinud, küllap on need nüüdseks ammuilma ära mädanenud, aga ühe puu otsa me paatkond sõitis küll ja mitte niisama puu, vaid orientiiri number 66 vette püsti pandud toki otsa, piinliknaljakas lugu küll…

Aga nüüd hops tagasi, sündmuste järjekorras on saabumine parklasse. Tuul paneb järvepinna lainetama, aga teeb seda hommikul suhteliselt leebelt (veel). Saabume parklasse koos inglitega, näpistan ennast igaks juhuks – ega me ometi taevasse pole sattunud? Ei, see on võistkond Vahuri Inglid, nagu selja peal kirjas. See on lohutav, et polegi nii õudselt karm koht, huumor pole sporti maha jätnud!

Seltskond ümberringi paistab teadvat, kuhu nad on sattunud ja mida tegema peab. Ega midagi, peame meiegi asjaliku mulje jätma. Tarime oma rattad katuselt alla ja kärutame need Pauli juurde, kes on võistluseks mitu kaardihoidjat valmis meisterdanud, neist osa meilegi. Näevad välja küll tuusad! Vahepeal võtame väikse hommikusöögi ja sahmerdame veel natuke ringi ja siis olemegi stardialas. Esimene küsimus – kust me kaardid saame?! Seejärel taipab keegi meist stardikoridori tähelepanelikumalt uurida ja leiame, et maas vedelevad mingid rullid… millel on numbrid peal… Heureka! Nüüd võib seiklus meie poolest alata.

meie elu esimene kanuusõit :)

meie elu esimene kanuusõit 🙂

Stardipaugu järel tõuseb õhku tohutu tolmupilv, millest läbi sumamise ajal viskame Monikaga näppe, kes meist punkte võtma läheb. Monika peale jääb loosi valik, Elo kui kõige raskem, määrati oskajate poolt juba eelnevalt tüürinaiseks. Nüüd saabubki see hetk, kui me peame istuma esimest korda koos kanuusse ja hakkama sellega mõtestatult edasi liikuma. Vaat see on huvitav etapp ja kujuneb väga meeleolukaks. Olime proovinud enne xdreami mitme nädala jooksul kokku saada, et seda va veesõidukit harjutada, aga see ei õnnestunud kohe kuidagi. Nüüd siis saame teada… Vetteminek läheb ladusalt, võtame kursi number 58-le. Mõlatame, sõuame, aerutame, nii nagu keegi seda nimetab ja nii osavalt nagu oskab. Esimeses peatuses ohverdab Elo kogemata oma päikeseprillid vetevanale. Nagu hiljem selgub, asja eest, lõpetame kanuuetapi peaaegu üheaegselt meie esindustiimiga (nojah, paar minutit siiski hiljem, aga see pole midagi võrreldes lõpuvahega:). Vahepeal oleme hüüdnud umbes kakskümmendviis korda üle õla: Elo ära vaata kaarti, TÜÜRI!!! Aga Elole kohe meeldib see kaart, ta uurib seda põhjalikult ja ise naerab ja siis naerame kõik ja paat tüürib samal ajal uhkelt metsa poole. Et vahepeal konkreetsem olla, siis punktid võtsime vastupäeva ringis, eriolukordadest tuleb mainida valgel alal märgitud punktide kiiret leidmist (kiitus Monikale), punktide 67 ja 64 vahel paadi tassimist mööda kallast kõrkjatihnikust mööda, punkti 13 ja 14 vahel paadi vedu üle saare (Elo nipp). Kuigi paati pidi seal kohati lausa pressima puude vahelt läbi, siis selle viimase manöövriga ilmselt võitsime kenakesti aega, kuna suurtes lainetes ümber saare sõitmine oleks olnud vaevarikas ja küllap ka ohtlik (see plaan meil algselt oli) ja olime juba üsna märjaks saanud. Teisel pool saart oli ikka oluliselt inimlikumad tingimused meiesuguste algajate kanuudžokide jaoks. Ja jõuamegi esimese etapi lõppu, kõik 14 punkti edukalt võetud.

ratta seljas olime ikka enne istunud :)

ratta seljas olime ikka enne istunud 🙂

Edasi rattale, topime vettinud kaardid hoidja vahele, rüüpame jooki ja minek. Järve pealt puhub kõva küljetuul ja ühel hetkel on viuh! kaart minu rattalt minema lennanud. Pidurdan järsult ja tekitan kenakese segaduse, üks noormees sõidab mulle hooga tagant sisse. Algul vannub ja siis vabandab, eks minagi vabandan ja jooksen kaarti püüdma. Järeldus – kaardihoidja kummid on oluline lisavidin, mis järgmiseks korraks soetada. Edasi liigume metsa vahel heas tempos kuni teise vahetusalani.

igale ühele oma kolmnurgad läbimiseks (Monikal polnud kompassi!)

igale ühele oma kolmnurgad läbimiseks (Monikal polnud kompassi!)

Jagame distantsid – mina saan pikema (33, 34, 18), Elo (36, 37, 18) ja Monika (35, 38,18) pistavad teisele poole punuma. Minu teekond läheb läbi soo, jalad saavad korralikult kastetud. Tagasi jõudes leian eest Elo, kellel jalad krampi läinud. Istume, masseerime, joome, käime pissil, laseme ajal voolata…

Monika:

Suundusin oma esimese jooksupunkti poole koos paari konkurendiga, kes teadsid asjast sama palju kui minagi, st mitte midagi . Orienteerusin päikese järgi, üritades kaarti õiges suunas hoida, aga tulemuseks oli, et oma esimese punkti asemel jõudsin Elo teise punkti. Õnneks olid need lähestikku, õige leidmine enam palju aega ei võtnud. Teise punkti jõudmine toimus samas stiilis – umbes päikese järgi. Igatahes vahealasse jõudsin ma viimasena, taipamata võtta sealset punkti (millest viimaks ka meie 15 minutiline trahv).

Elo:

seal istudes saan aru, et me olime Monikaga punktid vales järjekorras võtnud. Ah, mis siis ikka, mis esimene võistlus see on ilma trahvideta! Liblika ülesanne on selles mõttes lahe, et nüüd me teadsime pea kõiki punkte, mida uuesti kolmekesi võtta. Vaid viimane punkt on uus. Kui Monika ka puhanud oli, siis asumegi vastupäeva alates rabapunktist ringi tegema. Mina olen selle etapi täielik pidur, ei tea kas eelmise õhtu kobast rulluisutamisest või natuke suurtest ja märgadest naeltossudest (mis said paar numbrit suuremad ostetud, et Icebugil varbad külmetama ei hakkaks), aga täpselt need samad lihased, mis säärekondi ees paiknevad olid ikka täiesti krampis. Meelde tuleb taas Marika jutt endiste ujujate lõtvadest laba ja jalga ühendavatest lihastest. Pean rohkem uisutama, et see viga ei korduks, mõtlen hambad ristis edasi liikudes. Õnneks annavad jalad vahepeal ka joosta, punktide võtt läheb sujuvalt, viimase punktini juhib meid Katrin kompassiga. Siis tagasi rattaala suunas tuleb Monikale meelde, et ta unustas vahepeal oma liblika lõpus kontroll aja võtta. Pole hullu, naerame Katiga, võta nüüd kaks korda!

Ratta selga ja sõitma – enne olime otsustanud seiklusrikkama tee valida ja otse üle raba. Alguses läheb kõik hästi, siis aga tuleb esimene kraav ja siis teine ja…. Esimese ületame üle maha langenud puude, teineteisele rattaid andes, teise jaoks eemaldume vees sumajatest natuke paremale ja leiame purde. Kraavi pervedel vedeleb palju rattaid, ilmeselt on otsustatud eespool olevad rattapunktid joostes võtta. Arutame omavahel, et ega see vist ikka määruste poolt lubatud pole ja pingutame edasi minna. Kõige kaugem punkt käes! Nüüd kodu poole – kas taas üle kraavide ja mööda teid või läbi veelgi tihedama raba? Pole kahtlust – ikka otse. Lahe on eirata orienteerumise põhireegleid! Poolel laskumisel minu ratas pidurdab äkki, nii äkki, et piss tuli püksi ja Katil ja Monikal on tegemist et mulle mitte otsa sõita. Edasi vändata ei saa – tagumine ratas on ära tulnud. Õnneks olen nii palju neid rattaid putitanud, et ratta tagasipanek läheb siva. Liigume edasi… kuni tuleb kraav, kus polnud ühtegi purret ja isegi langenud puid mitte. Monika katsub kaldal olevad puud karu moodi läbi. Kõiguvad, aga ei kuku… tal ju valged tossud jalas 😀 selge et ei taha vette minna. Meiega koos liiguvad küsimärkidega nii kolme tiimi inimesed. Minu ees teeb üks poiss katset üle kraavi hüpata, aga veealune pind pole kõva ja ta vajub rinnuni vette – roomab kiirelt välja. Mis siis ikka, hüppan tema jälgedes, aga üles ei roni, vaid kamandan Katit mulle rattaid andma – nii ma siis annan järgmised üheksa ratast vastaskaldal olevale noormehele edasi. Oma üllatuseks märkan, et vesi on meeldiv, selline pruun ja rabane, külm ei ole. Pesen näo ka higist puhtaks ja ronin välja Katrinit ja Monikat julgustama, et nad üle kraavi saaks. See õnnestub neil oluliselt kuivemalt – ainult põlvini märjaks saades, kuna vahepeal on ikkagi mõned peenikesed kased metsa alt leitud ja ujuvpurdeks muudetud. Monika tossud ei ole küll enam valged, aga mis peamine, seiklus võib jätkuda – võtta on veel ainult paar punkti.

Teepeal möödume rabajärvest, millel veel jääkuppel peal, ükskõik kuhu astume, on sambla all tunda jääd (või on need kivid?). Päike aga paistab ja rada on super. Mõtleme kui igav oleks olnud mööda teed sõita… muidugi finišis hiljem saame aru, millise ajakaotuse see otse-seiklus meile tegi. Oleme põnevil, sest tulema pidi lisaülesandega punkt – mh, kahe jubina lahutamine, just sellise, mis mul autos lastele mänguks ostetud on… Monika lahutab need välgukiirusel (oleme selles üsna esireas) ja sõidame rattaga edasi. Võibolla oleme valinud vale ala ja peaks osalema taibumängudel? Viimane punkt enne finišit ja otse üle purde – see lõige tõi meid Walkie-Talkie I meeskonnale natuke lähemale. Mööda teed sõitmine poleks seekord olnud otstarbekas.

Finiši alal otsime, kuhu minna ning selgub, et peame enne lõppu veel vibu laskma. Kuna keegi peale minu pole seda varem proovinud, siis haaran resoluutselt vibu enda kätte. Järgmisel momendil aga juba kahetsen – alles neljanda ringiga saan kaks noolt märklauda ja seda ka siis, kui sihin märklauast kõvasti paremale – lihtsalt nii tugev küljetuul on. Paul, sa oleks võinud ju tuulele ette seista ja selle vaigistada, aga vähemalt moraalseks toeks olid, aitähh!

Ja ongi kõik. Finišeerudes näeme, kuidas Kei ja Mari juba AMMU söönutena paljaid jalgu päikesele näitavad ja Jaaniga lobisevad. Kogenud võistlussportlased! Minu pärast aga võiks nüüd võistlus alles alata. Natuke pettunult, et kõik nii siva läbi sai, läheme Monika ja Katiga rattaid ja jalgu survepesema. Suppi süües saame tervitada esimesi A-raja lõpetajaid ja siis jõuavad lõppu ka Inglid, hello heaven! Seiklemise isu on meil nii suur, et isegi viietunnisest võistlusest jääb väheks.

Monika:

võistlus sai tõesti kuidagi kiirelt läbi, olin alustades veendunud, et lõpp saab olema „verine“. No ja siis see tunne, et saimegi hakkama ja mõned tuttavate nägudega professionaalsed amatöörsportlased ka seljataha jäid, tegi uhkeks küll.

Refrään:

Noh, uued etapid ootamas ja meil on VÄGA lahe naiskond. Nüüd on walkersid kahe tiimina väljas, mis lisab vaid põnevust ja lõbusat konkurentsi, pärast on, millest rääkida. Hurraaaa, Walkie-Talkie!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: