Rõuge rattamaraton 2009 Katrini ratta läbi

Võrru sõitsime reede õhtul kogu vahmiiliga, kohale jõudsime öösel vastu laupäeva. Nii oli hea pikka maad sõita – lapsed jäid magama ja sealt oli edasi neid lihtne vooditesse ümber paigutada. Järgmise päeva sõjaplaan oli pisemad vanaisaga Haanjasse ekskurseerima saata ja ise ratastega maratoonima minna.
Enam-vähem nii see läks, ainult et enne said Ekke ja Anni ka võistlust
proovida:

Soovituste ja sisetunde järgi otsustasime, et kuna kõigil esimene kord
rattamaratonil, siis Jan proovib rahulikult sõita pikka, meie Lottaga aga
matkame pooliku raja läbi. Muidu vist oleks sellest mõnevõrra teistsugune üritus kujunenud, vähemalt minu jaoks, kuna jõudu ja tahtmist oleks olnud kihutada küll 🙂 Aga rahulikult sõita oli ka tore – sest sealkandis on mida vaadata ümberringi. Ja kui siis viimases t-punktis lipsas mul ebapedagoogiliselt üle huulte, et tempo on ikka veidi liiga madal, vihastas Lotta mu peale ja kukkus kimama, nii et ma talle tükk aega järgi ei jõudnud enne kui alles viimastel kilomeetritel, kus rada jälle tehnilisemaks läks. Nii et sai ikka kihutada ka:)

Et kuidas Janil läks? Läbi sõitis, ellu jäi. Ütles, et finišis oli väga naljakas
olnud, ta lihtsalt ei olnud algul uskunud, et selle lõpuni sõidab. Niimoodi, ilma treenimata. Ilma igasuguse sportliku vormita. 15 km peal oli korra olnud hetk, kus pilt hakkas tasku minema, siis pidi raja ääres ootama, et see tunne üle läheks, edasi oli sujunud juba oluliselt paremini. Väga rahule jäi.

Rada oli oodatult mitmekülgne – sai proovida erinevaid teekatteid, rajalaiusi ja konsistentse 😉 sai oodata porilombi-järjekorras ja kimada hooga läbi oja ja joosta rattaga mäest üles ja sõita mööda puujuurikatreppi ja laveerida üle kitsaste sildade jne jne. Ühes kohas irvitas möödujate üle ehtne kassilaip.

Kuna Ivar oli ükskord varem juttu teinud sellest, millist tööd tehakse rajal enne võistlejate saabumist, siis märkasin minagi (oskasin märgata) et kitsamad rajalõigud on ääristatud värskelt lõigatud okstega. Ivar oli loomulikult ka ise platsis, nii et sain teda pärast tänada huvitava raja eest (ma kassilaipa siiski ei maininud:). Ilm oli küll jahe ja pilves, aga see ei seganud kedagist – emotsioon oli super!

Jan noppis internetist välja mitu pildilinki:

Meie Lottaga saime näiteks nii jäädvustatud

http://www.proshop.ee/galerii – Siin on väljas igavene hunnik pilte – kes käisid, leiavad ehk endidki mõnelt, meie leidsime!

sama asi slaidiesitlusena:
http://www.stopkadr.eu/andrey/Rouge_Rattamaraton_EEC_2009_16_05_2009/slides/1_we\
lcome.html

Õhtul aga käisime meiegi muuseumiööl, Võrus. Ja saime väga priima elamuse: Kreutzwaldi muuseumis mängis Krabi rahvateater oma versiooni loost “Kalevi kojutulek”. See oli tõeliselt entusiastlik ja ehe võrukeelne taidluskunst, naera ribadeks, väga bro, võrukad! (Näide: võrukate versioonis mängib trupi kõige kõhetum mees kanget Kalevit, kõige suurema õllekõhuga mees Kalevipoega, kõige pikem mees aga ahjualust 🙂 Nii et laupäev sai igatahes väga mitmekülgselt sisustatud. Tagasi Tallinna jõudsime alles pühapäeva õhtul, et pidada Lotta 15. sünnipäeva ülejäänud vanavanemate ja onude-tädidega. Sestap mul ka see kirjutamine muudkui lükkus…

järgmiste üritusteni!