Posted by: Kei | mai 17, 2009

Rõuge Rattamaraton 2009 Raineri ratta läbi


Selleks, et stardis õigeaegselt platsis olla tuli end hommikul juba seitsme ajal
üles ajada. Üksteisega lõbusalt aasides ja eesseisva katsumuse strateegiaid
arutades möödus 3-tunnine autosõit üpris märkamatult.

Kohale jõudsmise piisava varuga ja ilma liigse närvikuluta saime kätte
stardimaterjalid, seadsime rattad töökorda ja natuke jäi aega ka sooja teha.
Kaaslased kurtsid veidi jaheda ilma üle, aga pärast 3-päevast lõdisemist
Rohelsite rattaretkel tundus laupäevane 10 kraadi minu jaoks täiesti normaalne.
Ivole siiski tuli kaasa tunda, sest ta pidi poolmaratoni starti oodata cirka
poolteist tundi pärast seda, kui meie Mihkliga olime pikale distantsile
startinud..

Maratoni algus mul just väga hästi välja ei kukkunud- esiteks olin oma
pulsikella valesti konfinud ja see kukkus iga paari sekundi tagant piiksuma..
Sõidu pealt selle ringikonfimine oli päris vaevaline ja mingi hetk kui paarsada
kohta tagantpoolt startinud Mihkel mind mu nime hüüdes ehmatas, õnnestus mul
kraavipervel vänderdades veel ka ratta kett pedaalivahele kinni mähkida ja
rajale tagasi sain alles siis, kui polnudki enam kedagi väga tulemas..

Aga võistlejaterivi sabast oli päris põnev alustada- sai möödasõitmist harjutada
ja ei pidanud kogu aeg muretsema kummalt poolt taganttulev meistersportlane
mööduda kavatseb:) Tulemuse sõitmiseks rivilõpp siiski ei sobi, sest raja
iseärasuse tõttu tekkis kitsamates kohtades päris pikk järjekord ja rattalt maha
tulles ning oma aega oodates hakkas mind pikapeale siiski häirima, et Mihkel on
juba teadmata suure edumaa saavutanud ja sõbrast kehvem ma ju ometi ei tahtnud
olla:)

Kui ma mingi hetk sain aru, et järjekorrad tekivad ka seetõttu, et rahvas üritab
lombi kõrvalt hanerivis kuiva jalaga läbi pääseda, siis mul tuli küll naeratus
näole ja marssisin ratas käekõrval otse läbi lombi ning võitsin sellega hoobilt
mitukümmend kohta tagasi.. Eheh, xdreamimisest ikka midagi kasu ka- vett
vähemalt ei karda enam:P

Edasi läks pedaalimine ilma eriliste vahejuhtumiteta- paar korda küll õnnestus
klippide kinnikiilumise tõttu külili käia ja korra veel ka kett maha ajada, aga
see kõik mõjus pigem meeldiva vahelduse, kui ebaõnnestumisena. Üldiselt püüdsin
tõusudel vändata ühtlases rütmis, laskumistel puhata ja siledatel lõikudel hoida
mõõdukalt kõrget tempot.

Viljandiga võrreldes oli Rõuges enesetunne märksa parem- ma ei pidanud iga
järgmise 5km silti ootama kui hingeõnnistust ja krampide tekkimisest polnud
juttugi. Tunne oli isegi sedavõrd hea, et ma ei pidanud joogipunktides peatuma
ja finishis avastasin, et kaasavõetud joogist on veel veerand alles..

See muidugi ei tähenda, et ma poleks lõpetades väsinud olnud- pehme pinnas ja
lugematud tõuskilomeetrid võtavad minusuguse, kel sisuliselt puudub igasugune
rattataust, ikka päris läbi. Ütlen ausalt- rajal oli vähemalt 5-6 sellist tõusu,
mida mina ei olnud võimeline sõites läbima ja pidin ratast käekõrval lükkama..
Headmeelt tegi aga see, et minu ajaline kaotusprotsent võitjale oli väiksem, kui
Viljandis ja see annab kindlust, et liigun õiges suunas ja ootan juba huviga
järgmist etappi. Sedapuhku siis Aegviidus.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: