Tartu Rattaralli 2009

Algas see mul juba eelmise päevase soojendusega “neljaratta maratoniga”. Ma pole
vist elus ühel päeval nii tihedalt neljaratast vahetanud ja mööda eestit ringi
orienteerunud, põlvedel Laste Lotte Eesti teede atlas.
Laupäeva hommik Pärli ja Lohega Rapla taha mööda Türi maanteed edasi Tarsi tallu
ekskursioonile. Seal sain esimese selle suve kostüümi selga päikese abiga
põletatud. Loomulikult maikasärk.
Sealt läbi Märjamaa ja Koluvere Rannakülla. Lükkasin lapsed auto pealt maha ja
hüüdsin memmele:

“Mis kell buss Tallinna poole läheb?!”
“Kümne minuti pärast!” hüüdis memme vastu.
Karjusin kõva häälega:

“Tere!”, et kõik korraga selle kätte saaksid, sest
ükshaaval teretada enam ei jõudnud ja tormasin peldiku tagant üle puugivälja
maantee poole tagasi, sümboolse bussiplatvormi poole. Juba ei saanud seljakotti
üle punaste õlgade visata. Jube kibe valus oli.

Bussile – Tallinna bussijaam.
Bussist maha ja sama hingetõmbega linnaliinibussile. Silmanurgast nägin numbrit
mida ma ei tunne. Aga neljadrattad olid täna minu poolt, kui ma küsisin
kaasreisijalt, et kuhu see number 45 meid ka viib, siis teatas ta, et Estonia
ette kindlasti, aga edasi ta rohkem ei tea.
“Estonia peatus kõlab juba väga hästi!” :rõõmustasin mina.
Kott pakitud Tartu jaoks (ratas oli juba hommikul Mari auto katusel rännanud
nendega koos x-teami.seiklusele ja sealt edasi loodetavasti Tartusse) mugisin oma
kolmandat singivõileiba kui telefonist ütles Pauli hääl, et ta viie minuti
pärast ukse all.
Üks suur lusika amps veel kondentspiima singi võileivale peale ja jooksin
trepist alla. Merje astus autost maha ja mina istusin autole peale ja taas
Bussijaama poole.
Uks juba lahti ja jalg juba autost väljas:

“Kas ma tohin selle hematogeeni ära
süüa?” Olin seda kahe istme vahel olnud batooni sõidu ajal piidelnud.
Muidugi ma sain selle kaasa. Lunastasin pileti Tartusse ja see aeg kui rahadega
sahmisin sain hemotogeeniga ka ühele poole. Tartu buss sõitis ette ja väike
rahunemine sügavas bussitoolis. Järgmine 3 tundi loksumist (see oli kiirliin,
mitte ekspress).

Tartu linnapiir. Telefonihelin.
“Tule Maarjamõisa haigla juures maha!”
Hilisõhtune soe-jahe-hämar-mahe Tartu. Kolm minutit aklimatiseerumist ja Urmas
juba sõitiski suure kaarega mul peaaegu üle varvaste. Kell oli saanud selleks
ajaks pool kaksteist õhtul.
Pool üks linade vahel oma ära põlenud õlgu sättides nii, et enamvähem olla oleks
nentisin ma õnnelikult, et homseks rattamaratoniks olen valmis!

Hommikul ärkasin pissihäda peale. Ei midagi uut siin päikese all.
Hirsipudru kirsimoosiga.
Nõgesetee (Urmase korjatud).
Rabarberimartsipanikook (Triinu küpsetatud).

Garaazist rattaid välja lükates …”Mari, kas minu rattakompuuter on kusagil
sinu käes?”
“Ei!” üllatunud hääle ja tõstetud kulmudega imestunud nägu vastuseks.
“Mmmmh…” uurin lähemalt oma tühja lenkstangi “…iiiigaljuhul on see siit
küljest ära murdunud või murtud.” venitan ma pahuralt.
“Loll lugu.” on Mari nõus mu pahura häälega.
“Mida on küll kellegil teha tühipalja kompuutriga kui kõik juhtmed ja klemmid ju
ratta külge jäävad.” ei mõista ma seda.
“No võibolla kui murtud, siis ainult sel ajal kui su ratas autokatusel seisis ja
meie Pauli ja Merjega metsas x-teami parasjagu tegime, aga siis kui küljest
murdunud, siis võibolla kui me mööda metsateed ujumiskoha poole rappusime ja
äkki mõni madal oks selle küljest pühkis.” reastab Mari erinevaid loogilisi
võimalusi, samal ajal oma ratta küljest jõuga lapendavat porilauda ära kiskudes.
“Igastahes… praegu olen ilma ja ei usu, et see rattamaratoni maantee on
tähistatud läbitud ja läbimata kilomeetripostidega. Ainuke abi, et kui sa minuga
kaasas püsid ja mulle aegajalt numbreid hõigud.”
“Nõus.” on Mari nõus.

Riia mäest alla kimades proovin oma uusi lõdvemaks
lastud klippe. No tuleb küll lihtsamini jalg pedaali küljest lahti ka ilma põlve
murdmata.

Stardimaterjalid käes ja numbrid selga haagitud, kiibid ratta küljes,
toidutalongid tagataskus tagastame kilekotid ja infovoldikud. Otsime paaniliselt
varju ja õhku. Päike laksab lagipähe.

Stardini on aega 40 minutit.

Uurin murelikult oma roosasid käsivarsi. Med-telgist laiutatakse käsi … me
pole esimesed, kes see hommik nende käest päikesekreemi nõutamas käivad, aga
mida pole, seda pole.

Stardini on aega 30 minutit.
Lükkan kiivri ühe kile seina varju ja jään sinna otsa kügelema. Mari käib seni
oma rattaketti õlitamas. Aura keskuse vetsus viimased tilgad välja pigistatud.

Stardini on aega 20 minutit.
Mari toob kummalegi ühe jäätise. Mitte, et kõht oleks tühi või isu, aga
sellepärast, et nahavahele koguda seda mida siis päikese käes mustal maanteel
kõrvetama hakata.

Stardini on aega 10 minutit.
Lükkame rattad käekõrval oma stardikoridori. Mari Mihkel on tulnud meid saatma
ja teeb kaks pildi klõpsu. Panen kella pulssi lugema.

“Viis minutit stardini!” hõigatakse ruuporist.

Vaatan pulssi. See on 120. Mhmhm. Stardieelneärevus on selle numbri otsene eesti
keelde tõlge.

Noh ja siis on stardipauk.
Noh ja siis on stardihümn.
Noh ja siis hakkame me lõpuks pikas jorus liikuma, pärast seda kui hümn on juba
läbi ja stardipaugust seitse minutit möödas.

Riia mäest üles sõtkudes sõidame me mööda seitsmekohalisest rattast. Väga põnev
ratas. Seitse meest istuvad ümber laua ja sõtkuvad. Osad sõtkuvad ja liiguvad
selg ees. Huvitav kas nad ka finisheerusid millalgil või kustusid poolel teel.
Sest nad kõik sõtkusid tõsise hoolega ja laual oli oodatavate õllede asemel
hoopis spordijoogid, aga ratas ise liikus üsna “rahulikult”.

Ja siis olid juba tee ääres esimesed kummiparandajad või keti peale tõstjad.

Ja siis oli üks viie-kuuene seltskond. Kus üks mees sõitis rattaga kus veel oli
küljes hinnalipik “999.-” Sellise mururohelise rattaga, pakiraami ja
nahksadulaga, kell küljes ja edasi vändates liikus edasi, tagasi ei väntunud
vaid siis pidurdus. Viis meest ja üks naine. Sõidavad sedasi mõnusa tempoga.
Võtsime ennast nende laiade selgade taha sleppi. Tempot dikteeris selle
seltskonna naine. Mäest alla ettevaatlikumalt ja mäest üles aidati teda käsi
selja peal lükates. Nüüd võib tunduda, et küllap see oli üks selline mõõdukas
tempo, aga ma võin teile kinnitada, et see oli täitsa tempokas tempo, mille
peale Mari, kel kompuuter veel lenksu küljes püsis aeg ajalt mulle hoitavalt
hõikas:

“Täiesti segane kiirus on meil, me oleme alles 7 km sõitnud, aga seda
kiirust hoides me ülejäänud 54km vastu ei pea!”
“Praegu on mäest alla!” ähin ma Marile vastu, ma ju ei teadnud mis numbritest
ta kõneles ja püüdsin sellel seltskonnal ikka sabas püsida.
Nad ka aegajalt ikka piilusid üle õla, et kes neil sealt p…… hammastega
kinni hoiab, nii, et miski hetk mulle tundus, et oleks kohane paar sõna öelda.
Tänasin neid ja lubasin finishis kõigile suured kallid. Omapead seda musta
maanteed mõõta ja tuult trotsida oleks olnud katsumus. Nad hoidsid oma kiiruse
ühtlase ja püüdsid tuule kinni ja mäest üles minnes ergutasid ning kontrollisid
kas me ikka järgi püsime ja hoiatasid meid maha pudenenud eelsõitjate veerevate joogipudelite
eest, möödasõidul kõlistas mururoheline ratas alati oma rattakella ja
üleüldse selline väga rõõmsameelne segakond.

Esimene söögi-joogipunkt tuli ootamatult. Meid vedanud punt jäi sinna.
Otsustasime Mariga mitte peatuda. Jõime sõidu peal ja sõime Mari pluusitaskus
olnud batooni. Otsisime silmadega uut vedajate gruppi.
Aga kuni lõpuni me seda ei leidnudki. Rivi oli veninud pikaks ja mõned
ettesüstijad möödusid vasakult ja mõned väsinumad jäid meist paremalt poolt
selja taha.
Sõtkusime vapralt Mari ees ja mina tema kannul. Kui Maril näitas pulss 136 siis
minul 166 ja nii ma siis pingutasingi, samal ajal kui Mari sõitis “lõdvareiega”.

Üks kellest mööda sõitsime oli riietanud ennast musta kinga, musta sokki, musta
viigipüksi, musta triiksärki, musta lipsu, musta pintsakusse ja kõige tipuks oli
tal üle rinna risti must arvutikott mille peal ilutses valge võistleja number…
seda kõike põletava päikese all musta sulava asfaldi taustal.
“Oih, ma väga loodan, et sa ära ei minesta” muretsesin mina.
“Ahh ei! Näed! Mul ole isegi pintsak veel eest lahti tehtud. Pole sooja sisse
saanudki.” praalis tema naerdes vastuseks.

Veel mõned toitlustuspunktid kust läbi sõitsime. Mul oli nimelt tulnud
sportlikhuvi, et kas ma suudan lõpuni sõita nii, et ei tule kordagi rattaseljast
maha.
“Mul oleks vist soola vaja.” ütlesin õnnetult Marile. “Parem reis annab sellist
tunnet tagant, et hakkab vaikselt krampi kiskuma.”
“Ohhh!” ehmus Mari “No kas sa seda enne ei tundnud?”
“Mkmmm”
“No nüüd on juba hilja, me oleme viimase toitlustuspunkti selja taha jätnud.
Sõtkun nohisedes Maril sabas. Pulss kangekaelselt üle 160. Huvitav kaua ma
niimoodi jaksan.
Äkitselt seistakse maantee ääres käed õieli ja minuni kostuvad sõnad:

“Täiesti
ametlik doping, toores rabarber!”
“Mari! Võta minule ka!” karjun. Mari krabab mööda sõidult ühe toru endale pihku,
ampsab pool ära ja teise poole annab mulle. Küll on hapu! Küll on mahlane!
Mõnus.

Sõtkume edasi. Tuul on vastu. Nagu ikka mööda maanteed mõõtes. Päikest ei tunne,
aga küll ma pärast tunnen.
“Kas me 28km/h lõpuni jõuame vastu pidada?” uurib Mari minu käest 14km enne
lõppu.
“Ma ei tea.” tegelikult kahtlen, sest pulss on aegajalt üle 170.
Püüan Maril sabas püsida.
“Mkmmm, minu jaoks liiga kõrge tempo.” kurdan Marile
Meiega rajaga on kokku saanud rada pikalt distantsilt tulijatega.
“Mhmhm” Mari laseb kiirust veidi alla.
Tee kõrvalt jagatakse jooki. Kahman ühe veetopsi. Viskan selle täpselt suust mööda, kahman teise
topsi spordijoogiga mida siis sõidu pealt lonks haaval lürbin.

Ühe kurvi pealt karjutakse meile midagi.
“Mida!?!” ei saa Mari aru.
“4 km lõpuni!!!”

Puhas tuulekoridor.
Mari pressib pedaale.
Poolteist kilomeetrit enne lõppu tõmbab minema, miski grupp inimesi talle järgi.
Siis kui mina minut hiljem pudrujalgadega lõpetan naeratab ta õnnelikult ja
rahulolevalt: “See oli üks mõnus lõdva sõit.”

Uurin oma uut kostüümet, ikka seda päikese abiga selga põletatud. Sokid on jalas ja
põlve ümber sidemed, rattapüksid on kindla triibuna reiel ja rattasärk seljas.
Muidugi kell on ennast samuti käele permanentselt päevitanud. Usun, et selle
kostüümiga lähen talvele vastu.

Rattaseljast mitte mahatulemine tähendas krambiaimdust reies ning rattapükste
nahka sissesoonimist sadula abiga.

Aga muidu olen teel augustiseks 90 km suunas 🙂

Mari: ” muljetamistele veidi statistikat ka juurde. 61km startinutest oli lõpuprotokolli kantud 1816 pedaalijat, kelle seas minu tulemus 2:46:03 andis 1265. koha. Kei ajaga 2:47:00 ehk siis täpselt 57 sek hiljem platseerus 13 kohta kaugemale, ehk oli 1252.  Seega ei mahtunud me oma aegadega lõpetanute esimesse poolde sisse, ega ka napilt mitte teise kolmandikku. Kuigi me tegime enda arvates väga korraliku sõitu! Jääb üle konstanteerida, et konkurents rahvaspordis on Eestis tihe kui Kihnu seeliku riie. Me tervitame seda soojalt :)”