Posted by: Paul | juuni 1, 2009

Xteam 30.05.2009 Pannjärve


Xteam 30.05.2009 Pannjärve

Walkie-Talkiet esindasid Paul, Merje ja Marika

Ilus-ilus varajane suvehommik. Kõigil peale Pauli oleks uni väga hästi maitsnud, aga kuna Marika pidi jätkama õhtul Tartusse, et osaleda koos keiga Rattarallil, siis tema roolis tukastada ei saanud. Jõhvi linna saabudes tegi Merje lõpuks silmad lahti ja teates: „Nüüd oleme me Jõgeval!“ Võistluspaika kohale jõudes astus omast autost välja sama unekarune Mari ja tahtis hirmsasti magada. Enne kui Mari autosse tagasi läks, arvas ta, et ei ole veel täna jõudnud kellegagi kurjustada, aga nüüd väga tahaks! Ja Paul sai kuulda, et „Mille kuradi pärast ma pidin tõusma üles kell 6.15, et kell 7.15 startida, nagu pidi vajalik olema! Sa teadustasid mulle, et Jõhvi on Tallinnast 220km kaugusel ja selleks et sinna õigeks ajaks jõuda, peab 2,5 tundi sõitma. Kui sulle selgus, et Jõhvi on palju lähemal, et jõuab ka kl 8 startides, oleks võinud ju mulle ka sellest rääkida“ Sellele ei olnud Paulil ühtegi head vastust ja Paul pidi nurgas natuke häbenema.

Rataste ja varustuse valmispanek võtab alati oma aja või ka natuke rohkem. Kuigi olime kohal suure ajavaruga, olime lõpuks ikkagi olukorras, kus Paul teatas juba kerge paanikaga hääles, et ”meil on juba VÄGA kiire”. Millepeale kõik liikusid ringi veidi hülpevamalt ja Mari unustas ähmiga datlid auto katusele praadima. Täpsustuseks, et tegemist oli selle kevade ühe kuumema päevaga.

Selgus, et oleme võistkond number 7 ja stardime täna esireast. Väga uhke tunne startida esireast. Esimest korda! Kui saime rattad parklasse ära pandud, siis öeldi meile valjuhääldist „Start kahe minuti pärast! Seejärel tormas Paul paaniliselt otsima kohta, kus saab SI pulka nullida ja Maril oli suur mure kuhu küll jätta oma auto võtmed. Nagu ikka läheb see starti jõudmine kuidagi liiga kiireks!

Starti jõudsime väga-väga täpselt, ehk just siis kui kõlas käsklus „Võite võtta oma kaardid!“ Pärast lühikest arutelu otsustasime meie mitte suuri masse järgida ja suundusime võtma punkte lõunasse. Kohe alguses ei suutnud me otsustada, kumba punkti võtta ja muutsime oma otsust päris mitu korda. Esimeste jooksusammude järel saime teada, et on päris palav ja ka seda, et Mari on mitteasjakohaselt riietunud- alla põlve rattapüksid jätsid sääred liiga paljaks. Selle koha pealt tundis Paul ennast natuke süüdi, et stardis kaaslasi üle ei kontrollinud. Sellest, kui valus on metsas paljaste säärtega joosta ja jalutada, võib teile Mari nüüd nii mõndagi pajatada!

Teine punkt asus suure karjääri all sügavas orus ja nüüd sai Paul endal naha täitsa märjaks, sest liiva seest mööda karjääri serva üles ronimine palava suvepäikesega on väga väsitav tegevus. Tegime mõned kiiremad jooksusammud. Järgmine punkt oli pandud puu otsa. Kiire otsus: Mari on kõige kergem ja Merje ja Paul teevad talle „pätti“. Punkt võetud!

Nüüd sai Merjel ilusast männimetsast kõrini ja ta avaldas soovi, et võiks ometi kuhugi huvitavamasse kohta minna. Huvitav koht tema jaoks tähendab raba või sood. Teistel sellist tuju ei olnud ja nii jätkati järvepoolsaarel asuva punkti poole.

Järgmises punkti võtmisel läks Paul künka harjale, Mari läks alla järve äärde ning Merje oli lihtsalt segaduses kumba järgida. Tuli sel kahe vahel. Lõpuks selgus, et punkt on ikkagi künka harjal ja Marika sai sellest teada alles hiljem kui oldi juba teel järgmise punkti poole.

Järgnesid põgusad kohtumised huvitavate tegelastega: Järve ääres oli bikiinides proua kala püüdmas, natuke kaugemal pool-paljas mootorrattur päikest võtmas. Prouaga vestluse arendamisest ei tulnud midagi välja, sest tema ei mõistnud meie keelt. Ühe järve ääres sättis paarike end piknikku pidama ja katsid lauda. Auto uksed olid kahelt poolt lahti, millepeale Mari ja Merje viskasid nalja, et võiks läbi auto joosta, üllataks vanapaari. See nali jäi siiski tegemata, kahjuks.

Seejärel tegime esimesed väikesed orienteerumisvead. Ei leidnud koheselt suurt kivi üles. Pidime minema järgmisse punkti mööda järveäärset sihti. Paul käskis küll otsida sihti, mille Mari ka leidis, aga kuna Paul oli juba pikalt ette ära jooksnud, siis Mari vaikse häälega „Siin on see siht!“ jäi hüüdja hääleks kõrbes.

See oli allakäigu trepi algus. Järgneva sihi leidmisega läks veel halvemini. Seda ei märganud mitte keegi. See-eest leidsime üles kraavi, mille tuvastasime ka kaardil. Aga kraav jooksis tagurpidises suunas kuhu oli vaja  minna. Teine alternatiiv oleks olnud nõgesed ja veel hullem risu ja Mari oiged, siis otsustame selle ringi kasuks.

Tagasi teele jõudes oli Maril juba tunne: „Minu kriibitud säärtest voolab kogu aeg verd!“ Õnneks järgmisse punkti viis meid metsatee. Mõne aja pärast teatas Mari meie suureks rõõmuks, et enam verd ei jookse ja tal on palju parem. Pärast pikka mööda teed vantsimist hakkas jalgsietapi aeg otsa saama.

Võtsime suuna lisaülesandele. Paul jälle pikalt kõige ees. Aeg oli kahtlusteks, sest sellised prohmakad seljataga ning Mari ja Merje arvates kaart ei läinud ka Pauli valitud rajaga kokku. „PAUL!“ kõlas Mari ja Merje ühendkoor. „Meid üldse ei kuulata!“. Pärast lühikest arutelu pani Paul ikkagi oma teed punuma. Seekord läks täppi! Paul viis meid edukalt lisaülesandele.

Lisaülesanne oli tuubiga mööda tehisrada mäest alla lasta. Tegelikult oli see tuubi mäest üles tirimise lisaülesanne. Tuubi sõit jäi Merjele selgelt liiga aeglaseks ja vähehuvitavaks. Varsti olime tagasi vahetusalas. Jooksukaardid kästakse meil ära anda, kuigi meie vastu punnime. Merje on hämmingus ja valmis väikseks pettuseks. Aga pärast väikest pettust, said siiski kohtunikud meie kotist kõik kolm kaarti kätte.

Nüüd on kõik kolm seiklejat ratta seljas. Esimene rattapunkt möödub suuremate viperusteta välja arvtud, et Paul arvab, et kraav on siht ja jookseb edasi-tagasi 300 meetrit tühja. Järgmises punktis ootab punktitähis, aga punkti ennast pole kuskil. Paul on täitsa segaduses ja arvab, et tegemist on pettepunktiga. Paul jookseb ümbruses ringi nagu peata kana, aga õnneks saabuvad punkti kaks tüdrukut teisest võistkonnast, kes leiavad punkti kõrgelt puu otsast. Seejärel arvab Paul, et tema puu otsa ronida ei oska ja nii läheb sinna Merje. Ajame ratta puu alla ja lükkame Merje üles. Nii meie kui tüdrukud saavad oma punkti võetud!

Seejärel tekkis meil väike diskussioon, kuidas nii kribu kaarti küll sõidu pealt lugeda saab. Järgmine  punkt oli see mille me olime juba jalgsi etapil võtnud. See oli tüdrukute jaoks eriti hea, sest Paul saadeti punkti võtma ning Merje ja Mari said heinamaal jalgu puhates päikest võtta.

Nüüd oli aeg küps järgmiseks väikeseks möödapanekuks. Tegime vasakpöörde liiga vara,  kuid õnneks saime sellest kohe aru. Järgmisest punktist on Merjel mäluauk. Kuigi punkt asus augus, mille ta ise üles leidis. Teel eelviimasesse punkti ei suuda Mari ja Paul kokku leppida millist teed valida. Kuid pärast seda kui nad leppisid kokku, kus tegelikult asutakse, läks see neil palju libedamalt. Pärast mõningast metsas tiirutamist tasuks eriti magus punkt, mis lisas meie kontosse lausa 5 ihaldusväärset punkti.

Käidud, nähtud tee tagasi ja tuttav punkt 43. Paulil jälle tee karjääri nõlvast alla ja üles tagasi. Uhh!  Nüüd oli meil aega jäänud täpselt 4 minutit ja umber 1 km sõitu. Kihutasime kohalike autode vahel mis jaksasime. Enda arust jõuame täpselt, aga kella arvates mitte. Jääme finishisse 11 sekundit hiljaks! Selle 11 sekundit võib panna kohalike autojuhtide kraesse, kes meile vastu kihutasid või meid mööda ei lasknud. Tekkis ka mõnigi ohtlik olukord.

Võisime tõdeda, et finsih tuli parajal ajal. Olime väsinud, aga täitsa rahul! Tegime finishis koos mõned venitused ja Paul tegi sellist nägu, et ta venitab. Seejärel otsime järve, kuhu minna ujuma. Leiamegi mitu ujumiskohta, aga kõigis neis kohtades on ees kohalikud pluss mõningane prügimägi. Lõpuks leiame tee Kuradijärve juurde, kus peale hordide sipelgate pole hingelistki. Varasuvine järvevesi on kargelt värskendav.

Järgnevad kallid Marikale ja tervitused Keile ning sõit kodu poole võis alata. Viimasel hetkel tuleb Paulile meelde meie auhind ehk karp maasikaid. Peatame Mari kinni ja teeme karbi lahti. Kodutee algus möödub maasikatega maiustades!

Lõpptulemused. Walkie-Talkie saavutas 10 segatiimi hulgas 6 koha. Koondarvestuses olime 28 osalenud tiimi seas 23-ndad. Tegime ka hüpoteetilise arvestuse, et kui oleksime jalgsietapi rajavalikul läinud sama teed, mis enamus võistkondi, siis oleksime võinud platseeruda kohale 16-18, oma liikumiskiirusi arvestades. Keegi siiski tulemuse üle valjuhäälselt ei kurvastanud, pigem saime nautida olukorda ja liikumist, peaasi et jäi ka midagi kahe kõrva vahele millest õppida. Võtsime 27 punkti jagu jalgsipunkte ja 35 punkti jagu rattapunkte. Rattapunktide võtmises olime väga edukad, aga jalgsietapil leidmata jäänud siht ja vale taktika rajavaliku tegemisel, maksis päris mitmeid punkte. Meeskonnad on sellel rogainil terasest – kõik olid lõpptulemustes Walkie-Talkiet eespool. Ja meie olime lihtsalt tublid!

 

2.etapp 04.07.09. LAHEMAA, KOLGAKÜLA

Paul, Merje, Marika


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: