Posted by: Kei | juuni 7, 2009

II Tallinna rulluisumaraton 2009


Nüüd on siis ka see spordizanr meil läbiproovitud.

…et kuidagigi peale mõttejõu ka füüsiliselt toetada KEENi naissõdalasi, siis tõesti jah me käisime täna rulluisumaratonil. Õigupoolest tegime meie seda rulluisusõitu. Mitte maraton, aga pool maratoni pikkusest.

Kei enne starti

Kei enne starti

Pirital tuul ulgus ja tahtis aluspüksid jalast viia. Auto raja äärde pargitult rullikaid jala otsa sidudes sai teisi möödalendavaid vaadelda. Rajal selgus lõplikult see, mis juba enne selgeks oli saanud. Meie, Mari ja mina, olime oma kobakate-raskete-väikeste rullratastega justkui kaks shaparoozetsit sattunud vormeli ringrajale.

Mari enne starti

Mari enne starti

See ei heidutanud meid mitte sugugi (väike kimbatus siiski puges hinge). Nimelt foorumit lugedes enne seda sõitu oli heietusi eelmise aasta korraldusest, mis kulges selliselt, et kui võitjagrupp on ületanud finišijoone, siis lastakse teistel oma ring lõpuni sõita, aga põhimõtteliselt on siis nende sõit samuti läbi. Vahemärkusena lisan, et kuna ring ise oli 2,5 km pikk, siis selleks, et 20 km läbida tuli ringitada 8 korda … ja kõige keerulisem selle asja juures oli see, et neid ringe tuli ise lugeda ja oma arvestust ka meeles pidada.

Minut stardini.

Pulsikellad piiksatasid tööle ja imekauni kellukese helina peale pani grupp liibuvates õhk-õrn-kõrendeid jõuliselt plagama, sipelga piha ja punnpepuga, jaanalinnu pruntis tugevate jalgadega rulluisu müstilised olendid. Hoidsime Mariga kohe paremasse äärde, kuna nii oli läbi mikrofoni mitmel korral manitsetud, et veidi aeglasemad…  hoiavad paremale ja kiired mööduvad vasakult ning, et tsikkel sõidab eliitgrupi ees ja eemaldab kõik ohud ning takistused nende teelt.

Teisel ringil saab eliitgrupp mind kätte esimest korda (tsikli põrin kandades ja tsiklimehe korraldav vile kõrvus annab sellest aegsasti märku). tsikkel

Eliitgrupp saab mind kätte teist korda. Kas see oli juba kolmandal ringil? Või siis neljandal  … arvestus hakkas segi minema.

Eliitgrupp möödub must veel kolmandatki korda.

Kolm ringi lõpuni veel minna,

kui ühel ringi tõusul Mari must kergelt möödub:

„Mis su pulss?“

„176“

„Mul 171“

„Ahah“ ähin mina sisuka vestluse lõpetuseks ja siksin Marile järgi. Ise otsustan, et järgmine kord kui pulsikella uurin, siis alles finišis, sest selle suuri numbreid nähes see pigem ehmatab kui innustab. Mari liugleb rahulikult kord vasakuga tõugates ja siis paremaga libisedes. Ei mingit väsimuse märki.

Kaks ringi veel lõpuni minna.

Püsin hoolega Maril kandadel ja mõistan, et eliitgrupp on juba ammu lõpetanud. Huvitav kas viimase ringi veereme uhkes üksinduses.

(vahepeal möödub meist üks kukkunud kaunitar, valus on teda vaadata, suure kiiruse pealt kokkupõrge asfaldiga, aga ta on vapper, püksid ribadeks, pepu välkumas, kints punaseverepiisaliselt marraskil jätkab käsi seljal allaandmatult lõpu poole).

Keegi hõikab mind raja äärest:

„Tubli Kei! Pane! Pane! Pane! Läheb! Läheb! Läheb!“

Kes see küll on, puudub hetkel info. Tõstan lihtsalt käe õhku, et sain ergutuse kätte ja olen tänulik, tervitan… jätkan Mari sabas siksimist.

Kohtunik ikka aegajalt hõikab me nimesid kui me tast jälle ringiga möödume:

üksinda vastu tuult :)

üksinda vastu tuult 🙂

„Marika Maidla ja temal järel Kei Kvarnstrom, nojah, selliselt üksi tuules sõita on neil raske.“ Justkui vabandab me mahajäämust.

Ei sest pole midagi, mõtlen ma endamisi. Huvitav kuidas küll see viimane ring kujuneb, sest meie järgi ootavad starti ju põhisõitjad. Need päris kõvad tegijad. Need maratonlased.

Viimane ring.

Mari läheb vaikse kuid kindla järjekindlusega mul tõusul eest ära ja enam ma talle järgi ei jõuagi. Hoian silmsidet kuni lõpuni.

„Sa vist pingutasid väga?“ uurib Mari käsi murelikult mu õlal teisel pool finishijoont.

„Mhmh“ noogutan, sest sõnadeks on jõudu rohkem vaja.

„Hmmm… ma sõitsin kogu sõidu täiesti rahulikult.“ Teatab ta.

Noogutan märgiks, et ma tean.

„Kui kolm ringi oli sõidetud, siis ma sain aru, et kui kohutavalt nüri see on.“ Arvab Mari veel sinna otsa.

Üks korraldaja, tuttava sõbraliku näoga, liigub otsustavalt mu suunas. Tervitab. Uurib raja uudiseid.

„Me oleme need rahvasportlased, kes rulluisusõitu massidesse populaarsemaks sõidavad.“ Saan talle edasi öelda ja ka veel selle, miks ma arvan, et rahvamasse sel üritusel eriti näha polnud. Nimelt see ringi peal tiirutamine. Kui saaks  (saan aru, et see nõuab ressursse ja võimalusi) teha sarnaselt nagu tõeline rahvamassürituse gigant Tartu maraton. Alustad kusagilt ja lõpetad mujal või kas või seal samas alustatud punktis, aga sa teed ÜHE SUURE sõidu. Tema on täiesti nõus. Patsutab, kallistab ja laseb higiläbimärjana mul edasi üle muru auto suunas taaruda, kus Mari juba soolas ligunenud sõiduriideid kuivade hääletamaminemise rõivaste vastu vahetab.

8 ringi ja 20km selja taga

8 ringi ja 20km selja taga

„Kas sul ka?“ uurib Mari oma luukaid hõõrudes. „Mul need lõdvad ujujalestad, a l a t i kui jalg on kängitsetud kusagile stabiilselt kinni olen ma hädas.“

„Ma veel ei saa aru.“ Kisun rullikaid jalast.

Pärast saan aru küll, kui hääletama minemise treppe võtan kus on minu nõrk koht. Põlved.

Veel näen ühte tuttavat. Arvata võib, et seda raja kõrvalt hõikujat. Eerik. Tema on olnud kunagi minu ema õpilane. Praegu kaitseliidu spordiinstruktorina leiba teeniv spordisõber. Ütles, et tegi meist pilti ning riputab „nagisse“ üles.

Rulluisusport on konkreetselt jalasport. Seda teises kergejõustikutrennist õppinuna, …meil tuleb enne pessu minemist teha 30-50 kõhulihast, 30 seljalihast ja 10 kätekõverdust.

Kei


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: