KEEN36 5-7.06.2009

KEEN36

5.- 7. juuni 2009, Saaremaal

Elo Liiv, Katrin Koov, Kristina Packevicius 

 

Kristina alustab:

Oleme ainus naisvõistkond ja stardime seega juba eos, võitjatena.

Seekord Elol veab – tavaliselt on tema see, kes mandrile võistlustele vurab.

Reede, 5.juuni algab kell 7.00, riided ja söögid kotti ning Katrini juurde rattaid auto katusele upitama. Kohale jõudes selgus, et Katrini rullikad on hommikuses Tallinna tipptunni liikluses koos tema mehe ja vanema tütrega, nii et tegime ise algust. Ilm oli külm, vihmane ja tuul kõle, hea eelsoojendus vastupidamiseks. Rattad peal, saabusid ka uisud ning sõit kella üheteistkümnesele praamile võis alata, et Saaremaal oleks ikka aega rahulikult toimetada ja ettevalmistusi teha.

 

Elo õuele jõudes avanes meile selline pilt, et Elo trimmerdas muru, suure ja raske varustusega ja oli seda juba mõnda aega teinud ja tegi seda selle päeva jooksul veelgi, eks selline matk vajab ikka tõsist ettevalmistust!

Alustasime kohe varustuse kontrolli ja pakkimisega. Kaasa sai kohustuslik varustus, vihmariided, kerge fooliumist matkamatt, ühed varutossud võistkonna peale ning söök ja jook. Spetsiaalsed villiplaastrid on väga asjalikud ning töötavad hästi.

Tegime paari tunnise uinaku. Elo ja Katrin hakkasid võileibu vorpima ja mina speltavilja, talleliha, kaalika, küüslaugu, sibula keedust valmistama, stardieelseks kõhutäiteks. Kaasa sai igaühele üheksa kahepoolset võileiba, kaks pakisuppi, pakk šokolaadi komme, paar müslibatooni, puuviljabatooni, kanakints ja kamba peale kuivatatud puuvilja, pähkleid, banaani, tomatit, kurki, liiter teed ja pool liitrit puljongit. Otsustasime, et teeme iga nelja tunni tagant suurema söömise ehk võileiva. Kotid said küll suured ja rasked.

 

Ja siis hakkas ootamatult väga kiire. Tuline pudrupott lendas autosse koos inimeste ja varustusega ning kihutasime rattaalasse, kuhu pidime rattad enne võistlust maha panema. Mina kihutasin, Elo ja Katrin vohmisid tulist putru ja lugesid kaarti, mind toideti sõidu pealt. Aega jäi muudkui vähemaks ja kui me veel valesti ka natukene sõitsime (hea algus orienteerumisvõistluseks:), siis kihutasime mööda auklikku kruusateed 140km/h, rattad katusel, uhh!! Vahepeal ütles auto, et bensiin on otsas, aga tavaliselt venitab siis veel umbes 50km. välja, nii et ma ei hakanud kaaslasi selle teadmisega traumeerima, bensiinijaama ei jäänud niikuinii tee peale. Rattad said õigesse kohta, kaardilugejad külge kruvitud ja jõudsime kummide vilisedes võistluskeskusesse nii, et alles oli kolm tilka bensiini ja mõni minut enne ühist väljasõitu. Jõudsime endid registreerida, saime oma maagilise võistlusnumbri kätte, 22, mis maaliti meile põskedele ja mis on kõige suurema väega number numbrite maailmas. Talvel oli võistkonna number 11, maagiline, mis! Jõudsime vetsus ära käia, kompsud, rulluisud bussi panna ja kolm bussi alustasid sõitu Kuressaare lennujaama ehk stardi suunas, mille asukohast polnud minul aimu. Sõit tundus pikk ja erutus kasvas. Bussiseltskond olid enamus mehed, kes olid väga õhukeselt riides ja seljakotid peaaegu olematud, vastupidiselt meile. Elo määris end tõrvasalviga kokku (Lapimaa sääsehirm) ja bussist kostus kommentaare, et keegi tõrvab suuski. Kommentaariks, et kuidas teistel magamise plaanidega on, tuli, et magades eriti kiirest ja kaugele ei jõua või et küll ratta seljas magate. Sedagi kostus, et normaalsed mehed oma naisi niimoodi metsa ei laseks, aga kes ütles, et meil “normaalsed” mehed on!

 

Start laupäeval kell 23.15 Kuressaare lennuväljal rulluiskudega, varustuse võis murule ootama jätta. Katrin rullitas nagu kala vees ja orienteerus nagu vana kala, nii et meil Eloga oli vaja ainult tema nägemiskaugusesse hoida ja Katrin noppis punkte ülima kergusega. Katrin: no kui juba kala, siis ma pakuks et lendkala – see oli tõesti väga kiire rada uisutamiseks, ning mis oli ülimalt tore sealjuures – mulle hakkas lõpuks rulluisutamine meeldima, tekkis päris lendamise tunne (kohavaimust tulenevalt?). Enne olin sellesse suhtunud kui natuke imelikku spordialasse, et pole ikka nagu „päris“. Orienteerumisoskus sellel etapil oli küll teisejärguline – puhas edasi-tagasi saalimine mööda sirgeid lennuradu.

uisk kuressaare lennuväljal - lendame!

Saime kõik 10 punkti kätte ja jätsime kaks võistkonda endast tahapoole. Üks meeskond oli tulnud ilma uiskudeta ja nende nahas poleks tahtnud olla. Edasi rullitasime seljakotid seljas ja mööda väga krobelist asfalti või mööda maastikku ja killustikku, tõeline ekstreem. Elo oigas: lõppu ei tule ega tule… Mina maandusin korra ka kraavis (pehmelt), kuna ei võtnud täisnurkset kurvi välja, mis kulges allamäge ja punkt nr. 12st läksime mööda, nii et Kati pidi veel tagasi natuke sõitma, kuni meie Eloga jalgu puhkasime. Tee viis Kuressaare Lossi juurde, kus algas jalgsietapp Lossivaremetes ja selle ümbruses.

lossiorienteerumine, kus rajameister jalutas meie taga ja korjas punkte kokku

Rullikad tossude vastu vahetatud, seljakotid seljas pani Katrin jooksuga rajale, silmis sellised multifilmirõngad ehk silme eest must ja võiduhasart südames. Mina olin kergelt šokeeritud, sest olime eelnevalt mitu korda rääkinud sellest, et liigume rahulikult, ei torma, püüame kesta ja ei pinguta üle. Seda oli Katrinil väga raske meenutada, sest nagu ta ise sel hetkel ütles, võiks ta kasvõi kolm nädalat järjest joosta, stardiadrenaliin oli teinud oma töö. Katrin püüdis veel mitmeid kordi tempot päris tublisti tõsta, aga mina tõmbasin maha ja umbes kella viieks hommikul oli tempo stabiliseerunud.

Lossivaremete punktid tulid ilusti kätte, olime jõudnud viimasele kohale ja nii oli meil lossi ümbruses tunne, et keegi hiilib meie selja taga. brrr. Õnneks oli hiilijaks alati rajameister Timmo, kes tuli punktitähiseid korjama. Sealt sammusime edasi Loode Tammiku poole. Punkt nr. 20 oli ühe torni otsas, kuhu Katrin suurima rõõmuga ronis. Edasi tekkis küsimus, kas minna järgmise punktini mere äärt mööda või ringiga. Otsustati minna ringiga, aga keerasime vist valele teele, mis ära kadus või kui see oligi õige, siis igal juhul ragistasime päris pikalt läbi võsa poolsaare tipu poole. Roostik – nüüd tegi Elo otsustava liigutuse ja kuulda oli vaid vees sumpamist. Elo: „See sai mulle saatuslikuks sammuks, sest edaspidi olin alati mina n.ö. märgi punkte võtmas, kuna jalad nagunii reiteni märjad! Me võtsime kamba peale igaks juhuks ühe paari kuivi botaseid kaasa ja kuna ilmajaam lubas öökülma, siis polnud mõtet, et kõigil varbad külmetama hakkaksid.“ Mõnus oli öises metsas kõndida, sõime võileibu, jõime teed, arutasime maailma asju. Olgu öeldud, et meie võistkonna orienteerujad on Katrin ja Elo ja mina olen hea seltskonna mõttes ka.

Katrin: lisaks tuleb rõhutada, et Kristina oli meie võistkonna peakokk ja tervisegarant. Just tema tuletas rajal meelde, et kaasapandud võileibu peab ikka sööma kah vahepeal ja et ei maksa ennast hasardiga kohe katkestama hakata ning et meie tiimi seekordne ülesanne oli kesta, mitte kiirustada (mul ei tahtnud see küll kogu aeg meeles püsida – kui oli välja kuulutatud võistlus, siis miski minus kohe tahtis rabeleda, et noh, matkata võib ju mujal ja pikemaltki, aga siin on vaja kindla aja sees võimalikult palju punkte koguda).

jalgsi ja kanuu etapp - siin said jalad märjaks!

Loode Tammik oli väga ilus, võimsad puud. Tammikutega olla selline lugu, et St. Peterburgi linna ehituseks veeti Lääne-Eesti tammedest peaaegu tühjaks. Tammesid kasutati alusvaiadeks, millele siis linn rajati, kuna seda ehitati soo peale. Praeguseks hakkavad Saaremaal tammikud tasapisi taastuma, võttis ikka hulga aega… Tammikus oli üks punkt 22, mida pidime kauem otsima, aga üles leidsime. Minule maitsesid sealsed nurmenuku lehed väga. Tammikus hakkas valgeks minema.

Edasi peale punkti 23 liikusime veekogude poole, mis olid kinni kasvanud lahesopid, ehk järvestunud lahesopid, mudaste ja roogu kasvanud kallastega. Sellist muda polnud mina oma silmaga veel elus näinud, mõtlen kogust, konsistentsi ja aroomi, milles Elo sumpas, aga sellest edaspidi. 

Kanuuetapp algas hommikul, õhk oli karge.

Pakkisime oma varustuse veekindluse mõttes prügikottidesse ja astusime paati, mina esimest korda elus, Elo teist ja Katrin “kolmandat”. Elo istus ette, mina keskele ja Katrin taha. Esimene punkt 83 oli otse vastaskaldal ja tundus kergesti leitav, aga järve keskel ei tundunud see otse enam nii otse. Ka kliima kaldal olevaga oli vägagi teine, märjad jalad, mis maa peal ei tundunudki nii märjad, hakkasid vee peal kohe külmetama, tuul tundus kõle ja sõrmeotsad tahtsid külmast ära kukkuda, sest kandsime poolikuid rattakindaid. Selline tunne oli, et paat ei liigu üldse edasi. Samas vaheldus, mis paati istumine pakkus oli väga hea, sest kõndimine oli hakanud tasapisi väsitama. Peale mõningast kahlamist ja sahmimist paadiga roostikus punkte otsimas, sai Elol villand ja ta viskus esimesena ja paraku ainukesena külma vette punkte võtma ja paati tõmbama-lükkama ja nii mitu korda. Praegu ma mõtlen, et oi kui nõme ja piinlik, et tema seda pidi tegema, aga seal olles see sobis mulle küll. Väga häbi! Sõudmine muutus päris kiirest nüristavaks, kuna tuli edasi-tagasi mööda järve sõuda, pikki sirgeid võtta, aga paat ei tahtnud kuidagi kursil püsida ja edasi liikuda. Aeglane loksumine mõjus päris uinutavalt. Minu jaoks olidki matka kõige raskemad hetked need, kui tuli pikalt mingit ühte tegevust teha ja eriti head vastupidavust nõudsid sellised edasi-tagasi etapid, tuldud teed tagasi minek nüristas vaimu kõige rohkem, aga tulin toime.

****************** 

Elo jätkab:

Punkt 84 oli üsna kergesti võetav, aga mere poolt on ikkagi päris raske kallast jälgida, mina oleks sõitnud palju enam paremale, aga Katrin oma vilunud orienteeruja pilguga ütles, et hoiame pigem vasemale. Roostik on muutuv nähtus ja proovid kaldajoont ja kaarti ühendada jooksid liiva, ka tuul vedas sihi koguaeg käest ära – nüüd oli minu kord hüüda Katile pidevalt märkusi suuna tüürimise kohta. Naersime, et nüüd ta tunneb, mida mina tundsin x-dreami Ardu etapil. Kõige kindlam oli jälgida enne roostikule liiga lähedale jõudmist metsa joont. Õnneks oli siin kallas ainuisikuliselt kiviklibune ja kogu naiskond sai samuti konte sirutama ja keha kergendama. Pärast finišis uurisin teistelt meeskondadelt, et kuidas nad nende lahekallaste punktidega hakkama said – puhtalt suuna võtmise meetodil, ei mingit kaldajoone või saarte, ninade jälgimist – jälle, targem.

Katrin: peab tunnistama, et ega teistel võistkondadel polnudki (vähemalt alguses) muud valikut kui kompassi järgi kurssi hoida, kuna nad jõudsid mitu tundi enne meid kanuudesse – siis kui väljas oli alles täitsa pime.

Kurtsin punktist tulles, et märjad põlved ja tagumik on hakanud hoolimata  suusa pükstest külmetama lahel puhuva tuulega. Õnneks oli Katil selline termokilega hõbedane alusmatt, mille seelikuna ümber puusade keerasin ja retk võis jätkuda.

Suundusime Suurlahte ja Mullutu lahte ühendava Kurgu poole. Üsna mitmed kalapaadid olid ilmunud lahele oma oranžide helkivate vestidega. Imestasime, et kuidas ühtegi juhtivat meeskonda meile vastu polnud veel tulnud, kui juba nägimegi neid. Nad tulid Mullutu lahelt võtma eelviimast punkti enne Nasva jõele minekut. Jälgisime huviga, kuidas erinevad meeskonnad kasutasid erinevat taktikat punkt nr. 88 saamisel – mõni sõitis peaaegu samasse kohta kus meie olime punkt 83 järel käies, mõni sumas kohe Kurgu Suurlahe poolses otsas roostikku. Siis tuli meile vastu kanuu, milles vaid üks mees, me uurisime, et kus teised pannud on, saime vastuseks: „Sumpavad mudas!“. Nad olid hüpanud enne Kurgule tulekut maha ja jooksnud mööda maismaad – otsustasime, et ka meie kasutama sama viisi, ainult vahega, et kanuu ei tule Kurgule üldse, nii hoiame ajaga rohkem kokku, ei pea kanuuga mööda Kurku edasi-tagasi aerutama. Nimelt Nasva jõe algus oli taas Mullutu lahe lõuna küljel.

Nii me siis aerutasime ja muudkui tervitasime vastu tulijaid, pärast saime teada, et võitja tiimid ei läinudki neid roostiku punkte haarama ja olime ühed vähesed, kes kanuuetapist kõik võimalikud punnid kokku kogusime. Ja tervitajate ja jõudu soovimise ülesanne meie sugusele naiskonnale oli väga meelepärane, sellele mõtlesin ka hilisema rattaetapi lõpus, kus eesolijaid kohtasime. Selles mõttes oli kogu võistluse rada toredasti seatud.

Liikusime punkti 85, otsisime randumispaika – rannaäär oli täis kanuude randumis ja meeskonna maismaale sumamise jälgi roostikus. Ütlesin, et võtaks ühe rohelise kanuu kõrvale, nii väga ahvatlev rada roostikus läks sealt kanuu juurest, aga Kristina ja Kati nägid paarkümmend meetrit eemal, et näe, seal on puhas (tundus, et liivane) rand – lähme sinna, seal ei pea sumpama. Olin nendega natuke vastumeelselt nõus, hiljem mõistsin miks. Kahtlane hais suurenes ja suurenes, samas vaatasin, et vares ka kõnnib seal, kuhu mu kanuukaaslased meid juhatasid, küllap siis… aga kui olin jala üle kanuu serva põhjatusse mudasse maapinda otsides vajutanud, siis seda enam kanuusse esteetilistel põhjustel panna ei tahtnud…. uhhh, läksin kõndides mööda haisvat mülgast rohelise kanuuni, kuhu suunas ka tüdrukud kiirelt kanuuga sõudma olid hakanud. Tõmbasin nad roostikku, et neidki vähemalt säästa mudaprotseduuridest. Läbisime väga laheda 2 m. kõrguse roostiku, mis hüpnotiseerivalt kõikus, kaifisin seda värske roo roheliste kasvude ja vanade kuivand kõrte liikumist ja kui tagasi mõelda, siis see roo-käik oli üks mu lemmikutest sellel 36sel retkel. Jõudes roostikust läbi hakkas mul külm, asusin joostes punkti otsima, jõudu oli kuidagi väga palju, jooksin siia-sinna ja lõpuks leidsin punkti.

Edasi mõtlesime, et kas minna kahte viimast punkti Vägara lahe juures võtma kanuuga või jala, otsustasime jala, kuid tagant järele mõeldes, ehk oleks võinud ka kanuutada, sest sinna viis Kurgu sarnane kanal nimega Pühajõgi ja jalgsi kaldaalal sumpamine mööda mättarikast ja kohati märga ala oli suhteliselt vaevarikas. Kasutasime eesläinute jälgi, mis korra kadusid ja siis jälle kuskilt välja ilmusid. Üllatav oli, et lahe kaldal kasvasid sookailud ja üldse kogu pinnakate taimedega vaheldus, igas sopis oli oma omapära. Usaldasime Kristinaga ennast täiesti Katrini orienteerumisoskuste kätte ja läksime lihtsalt tema sabas, kuni jõudsime punkt 86ni. See oli paadisilla otsas. Seal sillale viival teel kohtasin kalamehi, keda pidasin võistlejateks ja imestasin, et miks nad võistluse pooleli jätsid – peale laginal naeru panin tähele, et kanuude asemel tõstsidki nad autosse hoopis kalapaati. Nüüd oli nende kord imestada, et teised läbisid punkti juba varahommikul. Ihhh, küll ajas naerma ja sedasi muheledes liikusime edasi kõige kaugemasse punkti 87, mingil hetkel tundsin, et kui nüüd visata 5 minutiks pikali, siis puhkaks hästi välja. Paremat kätt tulid ähvardavalt vihmapilved ja kaskede alune tundus väga kutsuv. Katrin ja Kristina läksid punkti võtma, mina panin Katrini ja Kristina päästevestid kerele alla (olingi imestanud, et miks nad neid kanuusse ei jätnud!) ja jäin magama. 5 minutist kasvas 15 minutit, ärkasin ema telefoni kõne peale (küsis, kas oleme veel elus) ja mõtlesin, et kuhu Kati Kristinaga niikauaks jäävad, ega pole ometi mööda läinud. Tulevad kohe, kõlas vastus. Visakasin ennast uuesti pikali, aga nüüd oli külm, tõstsin ühte jalga teise peale, et vähegi märgi jalgu soojendada. Vaatasin liikuvaid kaselatvu ja kuidas linnukesed poegadele ühe pooliku kasetüve sees olevasse pessa süüa viisid. Märkamatult olin jäänud taas magama. Taas telefoni surin taskus. Nüüd oli juba päris külm: kus nad küll on? Läksin kaskede alt välja päikese kätte, must pilv oli oma sademed maha ära piserdanud, seista ja paigal kõndida tundus tobe, võtsin taas lamava poosi sisse heinamaaserval, jalad aurasid päikese käes. Külm ja soe korraga, keerasin mitmed korrad erinevaid külgi päikese poole ja kahetsesin juba, et olin jäänud maha… Ärkasin häälte peale: no lõpuks ometi!

Tagasi kanuu juurde ei läinud me enam rannaala mööda vaid mööda teed, mis tegi küll paari km. ringi, aga kulutas meid palju vähem, saime liikuda heas kiires tempos ja külmus oli nagu pühitud. Kõik kohad olid jätkuvalt piibelehti täis – see keen36 oli kui lõhnateraapia matk (no kui need mülkad välja arvata!). Rõõmustasime, et Eestis seda koristamata võsa jätkub ja kohti, kuhu inimene oma „hoolitseva“ käega ei jõua. Katrin luges kaarti, siis mina juhatasin kanuu juures oleva punkti juurde ja sealt kanuusse. Hõbedane seelik taas selga ja aerutama, ah jaa, tegime väikese söömispausi veel – viimase kahe punkti võtmise viga oli, et me ei võtnud midagi juua ega süüa kaasa, tunnine retk kujunes 2-3 tunniseks ja oleks väga juua tahtnud.

võileiva-minutid pärast 10-kilomeetrist jalgsi kanuupunktide võtmist

Aerutame taas Kurgu poole, tahtsin tuua selle viimase Suurlahe punkti 88, et teised saaks samal ajal puhata. Olen vapper, aga puusadeni muda meie randumiskohas ei osanud küll oodata. Rada läks minu ees ja kaaslaste kisa saatel: Elo, ära mine, hull jne. sumpasin sitkes kitjas haisvas plägas roostikusse. Roostik ei tahtnud lõppeda, aga muda tase alanes lootusrikast tunnet tekitades. Liikusin suuna peale ja mõtlesin, et kui metsaservani jõuan, siis küll see punkt vastu ka tuleb. Rebane tuli ja päike paistis, mõnus oli sörkida. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas meie naiskond vaikselt areneb, et üha kiiremini ja asjalikumalt liigume ja jooksmine ei tähenda kestvusvõistlusel seda, et natukese aja pärast liikuda ei jaksa. Punkti leidsin kiirelt ja jooksuga tagasi, olin roostikust välja tulemise kohas üksiku paju meelde jätnud ja varsti olingi taas mudas. Hüüdsin rõõmsalt, et ma tulen!… aga mind võttis vastu kanuu, kus norskasid istudes kõhuli asendis kamraadid. Kati vidutas silmi ja ägades ringutades võttis Kristina minu kangelasteo tunnistuseks kaks udust pilti ning juba liikusimegi edasi Nasva jõe alguse suunas. Hoidsin kordamööda oma jalgu puhtas vees ja katsusin neid pesta, sest kanuu põhja oli seda haisvat plöga niigi palju tekkinud.

Enne jõge pidin mina kui märgade jalgade omanik preilidele priisõitu tegema – vesi nii madal, et kanuu põhi oli vastu lahe põhja. Nemad siis kasutasid parvepoiste nippi aerudega põhja lükkamist ja mina sikutasin kanuud väljastpoolt. Õnneks, ei olnud see väga pikk maa ja nii sain tossud veelgi puhtamaks. Nägu pestes sain aru, et pilliroog oli põsesarnadelt nahka riivinud ja päike oma töö teinud – üsna kibevalusa pesuga oli tegu.

Mingil hetkel kuuleb Kristina telefoni helinat, sellepeale vastan uimaselt, et mul viimast punkti võttes ka surises, aga ei viitsinud vastu võtta. Katrin ütles, et tal oli sama, aga ei tahtnud und ära ajada. Vaatasime teineteisele telefoni helisedes otsa ja mõistsime, et need on ju korraldajad, kes meie pärast muretsevad! Nii oligi, Kristina raporteeris helisevalt rõõmsa häälega: „Meiega on kõik korras, liigume Nasva jõge mööda rattapunkti suunas!“ Jah, korraldajad saavad oma närvikõdi meie suguse meeskonnaga.

Jõgi oli mõnus ja tunne oli hea – olime siiani kõik punktid kätte saanud, aerutamine läks ka järjest paremini, vähemalt sellel ajal, kui tüüris istuv Katrin kaarti ei uurinud. Arutasime, et kuidas Kei ja Mari ikkagi selle 100 km-ga seal Võhandul hakkama said. Jõudes Nasva asula juurde tundsime grillliha lõhna – ja näe, tuttav mees grillimas – isand Härmat, suurte laevade kapten, kes seilanud Tonga saarte vahet ja kelle poeg Tongalt isegi naise võttis. Tervitan teda kõva häälega ja juba kahetsen, et liha ei küsinud. Siis mingi aja pärast näen teist tuttavat ja nii korras kodusid jõekaldal imetledes jõuamegi sadamasse, kus rattaala alguses meid (või õigemini oma viimast kanuud) ootamas kanuuauto. Kell oli vist kuskil 3-4 peale lõunat. Ja nüüd hakkasid naised striptiisi tegema, ennast pesema, jalataldu liivas kuivatama, mina isegi tossusid ja pükse pesema, plaan oli need lenksu küljes rattasõidu ajal kuivatada. Natuke tuuline oli, aeg kulus märkamatult. Kui kotid kõik ratta pakikale said – mitu korda lahti võetud ja taas kokku pakitud, siis oli kell juba palju.

ala vahetuse üle rõõmsad tshikid

Selles mõttes hakkas minu jaoks kõige nõmedam etapp meie võistluses – rattaga saime edasi kiiremini küll, aga iga natukese aja tagant hakkasime kanapeadena riideid vähemaks võtma – kottidesse panema, siis jälle selga panema ja siis jälle ära võtma, vahele veel suurem söögi paus koos õhtuks sooja tee tegemisega termosesse ja supi söömisega, siis jälle riietumine, sest päike hakkas kaduma… ohh, see tundus lõputuna. Arvan, et siin oleks kindel koht, kus edaspidi MITMEID tunde kokku hoida.

ratta algus Nasva sadamast

siin juba lõigati meil pooled punktid maha ja suunati otsemat teed kihelkonna poole

Igatahes peale märgitud järjekorras ratta punktide 92 ja 67 võtmist (viimane neist oli Viidumäe looduskaitse ala alguses) suunati meid otse lisaülesannetega rattapunktidesse. Mul oli kahju, sest oleks tahtnud rohkem rattapunkte võtta, aga samas seiklustest ja rogaini osast ka ei tahtnud ilma jääda. Rauna mäe otsas, punkt nr. 44 tuli Katrini kangelasteo aeg. Seal oli nii 30 meetrine torn, kuhu ta pidi vajaliku varustusega üles ronima (uuesti alla unustatud varustuse järele minna ei tohtinud), siis sealt poole peale alla laskuma, ennast slingi ja karabiiniga torni konstruktsiooni külge kinnitama, siis teise slingi külge karabiini panema, sellest köie alla laskma, et meie alt saaksime ratta sinna tema juurde vinnata ja tema siis ratta küljes oleva SI pulgaga ratta punkti võtta. Seejärel ise lõpuni alla tulema. Ta sai suurepäraselt hakkama! Super! Ka korraldajad olid meeldivalt üllatunud, lisaks aitas meid enne Katrini ülesminekut kontrolliva pilguga üks vahva olemisega naine, kes kuidagi tuttav tundus. Lõpuks vaadates meie pusimist näitas, kuidas 3 karabiini, kaks slingi ja 30 m. köis Kati paremale peenele puusale nii sättida, et need segama ei hakkaks. Tänada ei jõudnudki, sest kui kogu elevus möödus, oli ta juba kadunud. Pärast väikest nuputamist teel järgmisse punkti mõtlesin välja, kes ta oli: Eesti seiklusspordi esitiimidesse kuuluv naisliige – nad olid pidanud meeskonnakaaslase terviseprobleemi tõttu võistluse pooleli jätma. Õige suhtumine, elu on olulisem!

Katrin sai ronimisülesandest sellise adrenaliinilaksu, et sellest jätkus võistluse lõpuni J! Katrin: „Mul sinna torni tõustes ikka käed värisesid koledasti, kuni puudelatvadeni oli veel nitševoo, aga üle selle oli iga meeter juba eneseületus (ma nimelt põen väikestviisi kõrgusekartust – aga parim teraapia selle vastu on alpinism!). Õnneks oli torni tipus üks hiiglama rahulik härrasmees, kes oma tasase ja täpse juhendamisega oli just õige inimene õiges kohas. Kui ma juba köies olin ja serva peal seisin, teades, mis edasi teha, polnudki enam hirmu, vaatasin loojuvast päikesest kuldset metsa, mis ulatus kuni silmapiirini ja kallutasin rahulikult üle serva, laskumine oli juba päris nauditav. Rattapunkti juures oli seda slingidega pusimist küll, seda me polnud enne ka harjutanud, aga nüüd ma igatahes tean, milleks ja kuidas neid kasutada.“

Edasi võtsime kaks rattapunkti, mis jäid teele Vilsandi suunas – 43, 32. Esimene neist oli Suurmägi, kus Kristina hiilgas ronimisülesandega. Punkt oli puu otsas ja ülesanne oli üks kaaslastest puuotsa tõmmata. Katrin tundus kõige kergem, aga kuna ta oli juba nagunii adrenaliini laksu all eelmisest ülesandest, siis ütlesin, et las Kristina mängib kangelast. Kati seisis natuke ebalevalt ja mõtles, et kuidas jaksame Kristinat üles tõmmata, mina aga olin täis usku oma skulptori lihastesse, mis talutöödes üsna treenitud. Kamandasin ta köie otsa turvama ja haarasin rippuvast köiest ning lasin ennast jahukotina rippu ja nii oma kümmekond korda – Kristina kerkis nagu ämblik, käed jalad natuke laiali ja tõi tamme okste vahelt rõõmuga punkti.

Ilusaid sumbkülasid ja külmi uduhoovusi läbides jõudsime punktini 70. Kristina ütles, et teda ei tohi üksi jätta, ta oli roolis magama jäänud. Mina olin aga energiat täis ja mõttes mõlgutasin, et oleks pidanud rohkem rattapunkte võtma… rohkem.. rohkem… Vastu tulid meeskonnad, segakonnad, kes olid mütanud 4-6 tundi Vilsandil. Vilsandile saamiseks pidid nad aga ületama merd… see meid ei köitnud külmas öös mingilgi moel.

*******************

Kati jätkab:

Mina arvan, et sel öösel oli sooja 1-2 kraadi, aga Elo pakkus, et isegi miinused, kuna rohi oli kohati härmas. Väga külm oli igal juhul, isegi väntamine ei andnud eriti sooja (hommikul saime teada, et Kihelkonna ümbruse oli koguni -3). Hea et mul oli kaelas puff, mille sai näole tõmmata. Ma muidugi taipasin seda alles siis, kui olime kõige külmemad-niiskemad udulaamad juba läbinud.

Vilsandi-punktis me vaatasime neid kangelasi, kes tulid merest ja polnud isegi fliisi või midagi soojendavat endale peale visanud ja siis me arutasime, et see peab ikka üks eriliselt vintske inimtõug olema, kes selliseid asju naudinguga teeb. Ühel tüübil oli ratas ära lagunenud, aga ta loomulikult ei katkestanud võistlust, vaid oli tellinud autoga kohale varuosi (või koguni terve ratta?). Üldiselt võib öelda, et sellest ööst edasi oli meie peamine jututeema kaasvõistlejate kangelastegude üle imestamine ja imetlemine. Endal oli natuke selline pühapäeva-matkaja-mammi tunne.

Pärast soojendus- ja võileivaminuteid rannavalveputkas hakkasime mööda poolsaart tuldud teed tagasi liikuma, punkti nr 75 poole. Teel sinna oli minu kord ratta seljas magama jääda. Paigutasime Kristina keskele, et ta ära ei kaoks, aga nüüd oli mul endal tegemist ärkvel püsimisega – ühtlane väntamine, pimedus, eessõitjate hüpnotiseerivad punased tagatuled mõjusid nagu unerohi, ma arvan, et päris mitmel korral kadusin paariks sekundiks unehõlma. Elo: „Kogesin sellel hetkel ratta seljas midagi sellist kui Icebugis, oli tunne nagu ma üldse ei väntaks ja nagu lendaks ratta seljas, väga kerge oli olla. Vaatasin Kristinat ja Katit, nad väntasid 3-4 korda kui mina ühe korra. Imestasin valjuhäälselt selle üle, kontrollisin ega ma kaifis pole. Siiani mõtlen, et olin erilises seisundis, kus ei tunne õhu või keha raskust/vastupanu jõudu. Poleks arvanud, et ma seda spordi kaudu elus tunda saan :D!“

Umbes 7 km pärast tuligi järgmine punkt, seekord tuli suurelt teelt maha keerata kottpimedale võssakasvanud metsateele. Õnneks polnud varemed väga kaugel teest, minu eelmise põlvkonna suur ja kobakas ja nõrga valgusega pealambiga oli selline kuusemetsateelõik üsna huvitav, pooleldi käsikaudu sõidetud. Hea et kaaslastel olid korralikud led-valgusallikad, minu lambike saigi sellel metsarajal tühjaks. Enne kohalejõudmist tuli meil minu si-pulgaga ratas veel üle nabakõrguse mahalangenud puu vinnata. Aga punkt oli paigutatud tee äärde, mitte varemete sisse, millest oli küll natuke kahju – pool põnevusest jäi täitumata. Järgmine punkt oli teisel pool Kihelkonna keskust. Mööda laiu asfaltteid kruiisides tuli jälle uni mõnuga tagasi. Otsustasime, et pärast seda punkti võtame võistluskeskuses väikse une lõpuks välja. Punkt 22 asus kaardi järgi ühe väikese poolsaare tipus, orientiiriks oli märgitud „kivi“. Kohale jõudes leidsimegi väikese poolsaare, mille tipus oli kohe palju kive. Aga oranži-valget tripoodi mitte, vaatasime isegi kivi alla. Njetu. Tuiasime siis suuremaid ringe tehes ümbritsevas roostikus, mina käisin vahepeal pissil ja Kristina jäi rataste juures kükakil magama, kuni äkki kostis Elo röögatus: „Leidsin!“ No tõepoolest, seal roostiku sees oli jah üks lame kivi, mida alles peale astudes märkasid. Rajameister oli siin punktis küll vist endamisi muianud ja käsi hõõrunud! Ja siis me sõitsime Kihelkonna koolimaja juurde, kus sai võimlas külje tunnikeseks maha panna. Olime päris üllatunud, nähes kaasvõistlejate luksuslikku ööbimisvarustust – täispuhutud madratseid ja magamiskotte, milles nad mõnusalt magada nohisesid. Meie teada ei pidanud sellist võimalust olema, õigemini saime sellest liiga hilja teada – teadsime, et kui tahad magada, siis tuleb seda kuuse all teha. Sestap polnud meil isegi matti külje alla panna, õnneks oli mul kaasa võetud juba eelpoolkirjeldatud termokilega 2mm paksune „matt“ – no parem ikka kui mitte midagi. Panime selle kuidagi diagonaalis alla, joped peale ja uinusime silmapilkselt. Kui telefoni äratuskell tunni pärast laulma hakkas, jõudis esimesena teadvusse hammaste plagin – ikka väga külm oli see kütmata võimla pool kuus hommikul. Siis me tuvastasime, et ilmselt olime terve magamise aja hambaid plagistanud, aga lihtsalt ei pannud tähele, kuna uni oli tugevam. Ärkamine külmavärina ja peavaluga oli vist kõige vastikum hetk kogu retke jooksul. Esimese asjana peale ärkamist suundusime Kristina autosse, panime mootori käima, soojenduse põhja, võtsime pagasnikust söögid välja ja pugisime nagu jaksasime, et keha hakkaks sooja tootma. Umbes veerand tunni pärast sai bensiin otsa, aga juba oli salong soojaks saanud, nii et istusime veel kümmekond minutit ja pidasime plaani, kuidas autole kütust orgunnida, sest Kihelkonnas – üllatus-üllatus – polegi bensiinijaama, lähim jaam asub Kuressaares. Töötav plaan sai teoks alles rogaini käigus, väga tubli orgunn Kristina poolt, Elo nõustamisel – bensiin jõudis kohale täpselt peale võistluse ametlikku lõpetamist.

Kui vere jälle käima saime, läks olemine kohe rõõmsamaks, päike oli ka kõrgemale tõusnud vahepeal ja hakkas tasapisi soojendama. Sammusime otsustavalt järgmistele ülesannetele vastu. Esimese asjana tuli sõita takistusrada tandemrattaga. Elo võttis selle vastutusrikka juhtimisülesande enda peale, mina paigutusin taha istmele kaasväntajaks. No on see ikka ebakindel riistapuu, eriti kui sellega peab kallaku peal 180-kraadiseid pöördeid pingiridade vahel tegema. Aga nalja sai kuhjaga, vänderdasime nii nagu oleks esimest korda ratta seljas. Elo: „Mul oli tunne, et Kati lenks loksub toru küljes ja minu sadul ka ning siis koguaeg proovisin Katile üle õla seletada, et mutter on lahti. Peale ülesannet katsusin, kõik oli korras!?“

aga see-eest rogainil käisime - tulemuseks neli o-punkti, neist üks raske keset metsa!

Ja siis läksimegi viimasele etapile – jalgsi rogainile, milleks meil oli aega jäänud 5 tundi. Vaatasime kaardi pealt järgi, et oma tempos jõuame võtta vaid lähemad 3-4 punkti. Praegu hiljem kaardi pealt vaadates oleks tegelikult jõudnud ka 59nda punkti võtta, mis oli suhteliselt lihtne ja oleks loogilise ringi teinud: 49-38-59-65-25. See oleks küll eeldanud kiirkõndi või sörkjooksu ja punktides mitte jokutamist, st kohest leidmist. Selles osas on meil veel arenguruumi. Esimest punkti otsisime vist 20 minutit, kuna mina lugesin kaarti kehvasti ja keerasime liiga vara tee pealt maha. Hea et meie hulgas on hea ninaga jäljekütt nimega Elo, kes tunde järgi punkte leiab. Nii sellegi punktiga, kus oli märgitud ‚orvand‘, aga punkt asus hoopis puu küljes, paarsada meetrit eemal kohast, kus meie Kristinaga tammusime. Järgmine punkt oli ilusa künka otsas, selleni jõudmiseks aga pidime kõigepealt läbi laussoo kahlama ja siis paar kilomeetrit mööda metsateed vantsima. 65 punkt oli suhteliselt raske – põlluservast edasi polnud mingeid teid, tuli kompassi järgi minna läbi soise tihniku, mis oli paksult loomajälgi täis – metssead, põdrad, kitsed.

Elo ja Kristina - pool tundi finišhini

Lagendikule jõudes oli tunne, et nüüd peab punkt meile ise sülle jooksma, aga ei, taas otsisime tükk aega, kammisime erinevaid teeotsi läbi, kuni mina lõpuks õigele otsale sattusin – sihtmärk oli hoopis järgmisel lagendikul. Jälle minu möödalask. Tagasiteel tegin enda rehabiliteerimiseks ühe lisahaagi – kuigi kontrollajani oli aega jäänud väga napilt, jooksin ette ja võtsin veel ühe põlluäärse punkti enne finišit. Elo: „Ma ütlesin muiates Kristinale, et Katil on viimane võimalus praegu tunda, et on ikka jooksnud=pingutanud ka „väheke“. Meie Kristinaga tegime väga kiiret kõndi ja jälgisime Kati haake punkti otsimisel“. Rogaini kokkuvõtteks pean tõdema, et oma lemmikalal jalgsiorienteerumisel tegin liiga palju vigu, jooksutasin kogu tiimi asjata. Seda tuleb päevakutel parandada.

Finiši poole sörkides jõudsime järgi ühele teisele tiimile, kes kahtlaselt rahulikult jalutasid – neilt kuulsime, et kuna start oli 15min viibinud, siis ka finiš lükkub sama palju edasi. Noh, eks meiegi siis võtsime hoo maha ja kõndisime koos noormeestega lõpuni, Elo aktiivselt nendega lobisemas, meie Kristinaga vaatlejatena tagapool. Nii me lõpetasimegi oma elu esimese 36-tunni seikluse. Pärastpoole sõime veel koolisööklas ühepajatoitu, plaksutasime võitjatele auhinnatseremoonial ja suundusime Elo poole välja magama. Vastupidiselt ilmateatele oli enamus aega olnud päikeseline ja selge, nii ka pühapäeva hommikul. Enesetunne viimasel hommikul oli olnud üllatavalt reibas, seda jätkus kuni Elo koduni, kus meid paigutati vooditesse ja kus uni tuli taas imeväel, niipea kui silmad kinni kukkusid. Elo:“ Ehh, minu uni tuli nii kui autosse istusin, siis igal ristmikul tegin silmi kordamööda lahti ja ütlesin, kas paremale või vasakule. Mingil hetkel tegime Katiga vahetuse, kus tema magas ja mina proovisin Kristina seltsis üleval olla. Ühel hetkel tegi auto jõnksu, mille peale ma virgusin täiesti ja istusin ise rooli taha. Kui koju jõudsime, siis Kristina läks pesema. Kati aga uinus – nii nagu ta oli: müts peas, hea et botased ära võttis, ja enne õhtut ei ärganud. Me küll ütlesime, et võib pesema minna, aga teda ei olnud „kodus“, nii jäi ka Kristina magama. Minul und ei tulnud, pesin, lugesin arvutis, mida walkie-talkielased kirjutanud olid ja tosseldasin lastega ringi. Alles siis kui Tallinna rahvas autosse kallistatud ja lehvitatud, siis vajusin magama. Enne uinumist helistasin veel Keile, kelle sain kuskilt heast kohast kohvikus kätte ja tänasin teda ja Marit kaasamõtlemise ja heade soovide eest“.

 

Poole kaheksa paiku suundusime autoga sadama poole, ja pange tähele: poolel teel teatas Kristina, et tema läheb nüüd merre ujuma! Et mis see olgu, et me siin kogu aeg kurdame, et külm on ja lõdiseme, külma vastu aitab kõige paremini suplus külmas merevees! Vaatepilt oli uhke – lahesopp luikede ja ehtsa näkineiuga, juuksed tuules lehvimas, lained pritsimas, sukelduski! Ja millist energiat täis ta seejärel oli! Ilus. Edasine on juba argisem tegevuste kirjeldus – praamile, praamilt maha, teekond Tallinnani juttu ajades (kus uni ei tükkinudki enam peale), jalgrattad maha, kodudesse laiali. Magama. Pikalt ja mõnuga.

 

 

Kokkuvõte

36 tunni kilometraaž:

 

rulluisk 11.5

jalgsi 13.7

kanuu 17.8

jalgsi kanuupunktid 12.9

ratas 63.5

rogain 16.2

 

KOKKU ca 135 km

(täismaht oli ca 270 km)