Posted by: Elo | juuli 14, 2009

Karala odagala 2009


Kuidas ma trennin nii, et lihased haiged?

Ei ole lihased haiged olnud peale x-dreami ega peale keen36 – ja isegi mitte peale ennastületavat heinavedu. Eile ja täna aga tunnen neid täiega. Mõtlesin, et kas tõesti laupäevane Karala odagala 2009, kust ikkagi peale pikka kahtlemist otsustasin osa võtta.

karala odagala!

karala odagala!

Oli tore päev, jäin hiljaks – teadsin, et lähen oda viskama, aga hommikul olin lihtsalt nii väsinud, et ei suutnud voodist ennast üles ajada. Ärkasin ja lüpsin kitsed, veeretasin mõtteid siia ja sinna poole. Aga kui helistasin korraldajatele, siis sain kohe aru, et koju jäämine on rumal mõtte.

15 minutiga olid lapsed äratatud, söödetud ja autosse pakitud. Saaremaa tundub väike, aga kui Karalasse jõudsime, näitas aeg niipalju, et naised olid juba oda visanud – vahemaa oli ca 80 km.

Ainuvõimalikult normaalne odaviskamise maastik. Vihm ootas võistluse viisakalt ära

Ainuvõimalikult normaalne odaviskamise maastik. Vihm ootas võistluse viisakalt ära

Sain 10 min venitusharjutusi soojenduseks teha, proovisin kõik pööratavad kohad läbi hööritada ja asusin viskama. Sammud, mida kevadel olin endale välja mõõtnud, olid muidugi ununenud – need panin umbes paika kahe prooviviskega. “Esimene vise – Elo Liiv,” kõlas valjuhääldist. „Ohhh…“ läks üle 30 m. aga astusin üle viskejoone. Tegin kohe järjest veel kolm viset. Pidasin pausi. Ei tulnud nii hästi, kui arvasin end visata suutvat. Keha oli suhteliselt külm. Siis tegin veel kaks viset ja viimasega sain 32,20 ja sellega jäin teisele kohale.

külma õla stiilinäide

külma õla stiilinäide

Oda visates olin silmanurgast näinud, et naised tõukasid samal ajal kuuli. „No kui juba, siis juba!“ läksin kuuliringi, sain ühe proovikatse ja astusin üle. Esimese päris viskega käisin lausa käpuli üle joone – väga veider kuuli ja maa külgetõmbe jõu kombinatsioon. Teisega proovisin, mis proovisin, aga käe pidin ikkagi maha toetama, ka seekord valel pool joont.

Kolmandaga pidin mingigi märgi maha saama, muidu poleks pääsenud järgmisele kolmele katsele. Tuletasin meelde kõik kunagi Heli Sildoja kergejõustiku trennis õpitu – ma polnud pea 20 aastat kuuli tõuganud, isegi katsetanud mitte! Loobusin sellest proffide „selg ees“ tehnika immiteerimisest ja võtsin kõige algelisema, külg ees – nii nagu lastele õpetatakse. Sain märgi maha ja järgmiste katsetega parandasin – lõpptulemus 8,39 ja kolmas koht. Kuuli üle olin õnnelikum kui oda üle, sest odas olin nagu kinni, ei saanud jõudu viskesse. Kuulist aga ei oodanud midagi, olin lihtsalt meeldivalt üllatunud, et peale nii pikka aega mäletab keha, kuidas midagi tegema peab. Uskumatu! Ma oleks isegi nagu kunagiste treenerite õpetussõnu kuulnud, need olid küll mu sisehääleks ja ennast kõrvalt vaatavaks pilguks muundunud, aga ikkagi…  Saatsin mõttes kõikidele kergejõustiku treeneritele tervitusi…

kuulistiilinäide

kuulistiilinäide

Ei ole eriti rääkinud kellelegi, aga laste kõrval kergejõustiku trenni tehes kasvab minus üha enam soov päriselt veteranide võistlustele minna. Võiks ju natuke enam tehnikat lihvida, seda on natuke aidanud teha Kuressaare noorte kergejõustiku treenerid, kui olen julgenud neid selleks lunimas käia.

Siinkohal ei saa ma kirjutamata jätta ühte folkloorset tõsilugu, kuidas lastetreener Aivi Sauga (kunagine odaviskaja, aga praegu tegeleb rohkem tennisega) andis mulle peale mu tagasihoidliku laste treeningute piidlemist ja küsimust: “Kas võin ka trenni teha?” eelmisel kevadel treeningoda pihku. Sain selle… viskasin paar korda… ja oda lendas pooleks. “Pole viga!” lohutas ta: ” sa võid ju minu odaga ka visata”. Viskasin, see oli selline ikkagi peaaegu võistlusoda, õnnis tunne valgus hinge ja ma ei märganud üldse kuidas nooremad ja vanemad lapsed mind, kui mingit veidrikku tädikest, seal sisehallis silmanurgast piidlesid. Ja nii see alguse sai… kuna ma käin tööl Tallinnas ja alalõpmata on mingid projektid käsil, siis trennidest sellist rutiinset rütmi ei saanud. Käisime nagu jõudsime. Ega ma üksi poleks ealeski läinud, laste pärast pingutasin, aga niikui sisehalli saime, tõmbasin sügavalt tuttavat õhku ja tuluke hakkas silmis põlema. Ja siis see juhtus: ka treeneri oda läks katki. Istusin nagu õnnetuse hunnik, lapsed käisid julgestamas ja tahtsid mind aidata: “Emme, emme, tahad… me läheme ise ütlema. Sa pead julgema öelda, mis juhtus, pärast on hullem,”  jne. jne. kõik minu enda õpetussõnad… Treener aga naeris selle peale, lubasin, et ostan talle uue oda. Ostsingi, aga kaks tükki 🙂 Sisehallis keegi mind enam imelikult ei vaata, treeneritega tervitame ja Õnne on liitunud märkamatult Aivi treeninggrupiga – alguses mängis vaid kaugushüppe kastis liivaga ja ajas kassipoja moodi suurte poiste jalgevahelt tennisepalle taga.

Nüüd siis ootangi taas sügist, et lastega trennis käima hakata. P.S. Seekordsetel saartemängudel oli oda võidutulemus näiteks 35 m ja kopikaid peale. Muhelen siin omaette, see peaks olema täiesti kätte võtmise asi, kuid see pole oluline.  Ma ei jahi tulemust, midagi ei juhtu, kui halvasti läheb, kellegi elu ei sõltu sellest. See on tõeline kergendus. Ja kui õnnestub, siis olen tõestanud, et ilma spetsiaalse trennita, vaid maatööga ja nelja lapse kandmisega on võimalik saavutada selline harju keskmine (või peaks ütlema saare keskmine) tulemus.

autasustamine

autasustamine

kõik see seltskond

kõik see seltskond

Vahepeal käisid lapsed ujumas, viskasid saabast, ergutasid ja elasid mulle kaasa, kallistasid, masseerisid, hoidsid pöialt jne. Vaatasime meeste odaviske ära – tehti uus Karala rekord 59,10 m. ja märkamatult oli kell juba mitu tundi edasi liikunud. Lastele toimus saapaviske võistlus: Uko-Aija viskas 19,96; Kõue 16,79; Essu 14,09; ja Õnne 8,58. Hakkasime juba koju sättima, kui öeldi, et naiste saapavise on ka..  “Olgu siis…” podisesin ja panin nime kirja. Peale esimest kahte viset tuli minus äratundmine, et saabast peab heitma nagu ketast. Proovisin ja võitsin võistluse: 28,84. Jeee!

***********

See kõik aga ei olnud nii suur pingutus, et jalalihased haiged oleksid… Täna metsa maasikale minnes mõistsin – maasika korjamine on oma joogalike staatiliste venitusharjutustega lihased haigeks teinud. Siit mulle õppetund, et marjade ja seente korjamise vastu ei saa ükski trenn….

Täna tõime ära viimased koormad heina, mida kodu juures veel edasi kuivatada. Kui see õnnestub ja hein katuse alla saab, siis on selleks aastaks heinatöö tehtud. Viimane kuhi oli nii kõrge, et naabritädi pidi redeli tooma, ma poleks muidu alla saanud. Autoga kodu poole sõites kaldus see kahtlaselt viltu, üks poiss pidi hanguga toetama ja nii me lauda juurde 2 km. kõndisime-jõudsime. Adrenaliin laes, mis laes ja endorfiinid lendumas. Normaalne…

 

Kõike kena. Ehk Kõrvemaa triatlonil tõesti kohtume!

elo

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: