Posted by: katrin | juuli 28, 2009

Kõrvemaa rahvatriatlon 2009


2009, 18.august: Kõrvemaa rahvatriatlon – Katrin

Nüüd on siis minu tagasihoidliku panuse läbi W-T spordiklubi “tehtud”-nimistusse lisandunud ka triatlon.

Mis toimus? Kõrvemaa triatlon: 350m ujumist, 22km ratast, 4km jooksu. Tõeline rahvadistants, esmakordseks proovimiseks ideaalne.

Kati väljub veest tiina kannul

Kati väljub veest Tiina kannul

Ujumine viidi läbi Soodla veehoidlas. Ilm oli kuum ja vesi seejuures meeldivalt karge, rabaveest pruun ja läks kohe kalda äärest sügavaks. Naiste ja noorte start oli tund aega hiljem meeste esimesest vahetusest, kokku oli 5 starti. Tund möödus lastega mängides ja meesvõistlejatele kaasa elades. Kui tibid siis lõpuks vette kamandati, ilmus rajalt nähtavale veel viimane meesujuja (ujumise start ja finiš olid samas kohas), kohmetunud mehike sai pika ja kirgliku aplausi amatsoonidelt…

Stardijoone taga hõljudes märkasin oma endist treeningukaaslast Tiinat, kellega sai kohe operatiivselt kokku lepitud, et teeme grupile tempot:) Nojah, kui alguses olimegi esimeste hulgas, siis üsna kiirelt tehti meile selgeks, et see ei ole mingi veteranide võistlus, platsis on ka hulka teravamaid ujujaid, eriti kuna tegemist oli sellise sprindirajaga ja noored treenitud poisid kibelesid meestele järgi. Kuid siiski, 6. koht ujumises naiste arvestuses oli minu tipphetk (naisi lõpetas 55).

Kati tagaplaanil lidumas ratta poole

Kati tagaplaanil lidumas ratta poole

Edasi tuli kohe esimene tõsine triatloni-proovikivi: riietumine. Seda ma pean kirjeldama natuke põhjalikumalt, kuna siin on minul (ja ehk seeläbi ka teistel algajatel w-t triatlonistidel) palju veel õppida. Olin pannud omale valmis täiskomplekti rattariideid, kavatsesin kuivad riided selga panna. Vahetusalasse jõudes hakkasin algul trikood ära tirima, aga see osutus liiga aeganõudvaks, tõmbasin traksid üles tagasi ja hakkasin jooksupluusi trikoo peale sikutama, no ei lähe selga, täielik pundar, pealegi on sellel küljes krussikeerdunud number, mis ei lasknud pluusi sirgu tõmmata. Suure hädaga venitasin pluusi ikka lõpuks alla. Järgmine üritus – rattapüksid. Liibukaid on muidu ju hea jalga tõmmata, aga katsu neid märgade jalgade peale sikutada! Sekundid ja minutid muudkui jooksevad ja samamoodi jooksevad osavamad kaasvõistlejad koos ratastega kümnete kaupa must mööda. Ujumises saavutatud eelisest pole enam midagi järele jäänud. Nüüd veel naeltossud, oeh, need on ju paeltega! Lisaks libedate paeltega, millele tuleb topeltsõlm teha. Enne seda tuli veel jalad liivast puhtaks nühkida ja sokid otsa tõmmata, muidu hakkab ju pärast joostes hõõruma. Vähemalt ratta ja jooksu vahetuses ma ei kavatsenud enam riietuda ega jalatseid vahetada, rattakingadega sõitu ma pole õnneks veel jõudnud selgeks õppida. Lõpetuseks veel kindad ja kiiver ja päikeseprillid. Riietumise saaga järeldus: tuleb panna rattapüksid trikoole peale ja minna selle komplektiga kohe ujuma ning pärast otse rattale, ainuke asi, mis vahetusalas lisandub, on jalatsid, soovitavalt krõpsudega. Ning kiiver. Kuuma ilmaga pole mingit mõtet pluusi trikoole peale panna. Lisaks oli võibolla mõttetu kinnaste kättesikutamise peale aega kulutada, väga paljud sõitsid ilma.

Rattaetapp oli mõnus – enamasti mööda kruusa- ja pinnaseteid, vahepeal ka tükati lagunenud asfalti, väga liivaseid kohti, mudalompe, künklikku heinamaad, üks kivise põhjaga oja ületus. Tehniliselt küllalt lihtne ja kiire rada, kõige suurem katsumus oli palavus ja veepuudus, palju ei puudunud, et ma oleks joomise ajal sõidu pealt kraavi pannud – lahtise kruusa peal hakkas ratas vibama ja ühe käega oli tegu, et seda jälle tasakaalu saada. Rattaetapi alguses sõitsin omaette, aga siis vaatasin, et jään liiga uimerdama ja haakisin end ühele möödasõitnud naisele sappa, kes hoidis kuni lõpuni head tempot ja tänu kellele sain vähemalt viiest-kuuest teisest ratturist mööda. Suur tänu talle.
Porilombi staar

Porilombi staar

Rattasõit oli ikka ülimalt meeldiv tegevus võrreldes sellega, mis nüüd järgnes. Vahetusalas oma kaherattalisest sõbrast lahkudes ütlesid Jalad, et ei kavatse küll kõndima hakata, veel vähem jooksma. Pärast tunnist väntamist nad ei liigu lihtsalt teisiti kui ringjate liigutustega. Pärast väikest läbirääkimist otsustasime, et peale joogipunkti külastust teeme proovi kerge sörgiga, eks siis näeb, mis edasi saab. Vastumeelselt olid Jalad minuga nõus. Joogipunktis läks vesi ja spordijook nagu kerisele. Nüüd siis sörk. Väga Aeglane Sörk. Mäest üles! Alla! Jälle üles! Appi! Vabandust Jalad, pidage veel natuke vastu, äkki läheb varsti laugemaks. Ennäe, läkski, jõudsime kruusateele, kus liikumine läks ladusamaks, isegi tempot sai hakata tasapisi tõstma. Möödume Jalgadega esimesest kaasvõistlejast. See annab jõudu. Vastu tuleb üks rogaini tiim, uurides jooksu pealt kaarti. Tervitame neid ja soovime jõudu. Tänavad ja soovivad vastu. Neil on veel üle viie tunni võistlust ees… Nendele mõeldes leiame Jalgadega, et see meie neli kilomeetrit on ju kökimöki võrreldes 8-tunnise jooksuga! Paneme veel pisut tempot juurde ja hakkame lähenema triibulisele särgile. Tagantpoolt jõuab meieni üks noormees, kes liitub meie kaheJalgse seltskonnaga, lisades omalt poolt julgustavaid lausekatkeid, nagu – ainult pool maad veel jäänud! läheb-läheb! ja kurtis, et kannatab kõva veepuuduse all, kuna tal ratta peal oli pudel käiguvahetajasse kinni jäänud ja purunenud. Tema jooksustiil oli igatahes huvitav – kord spurtis ees ära, siis jäi maha, siis taas jooksime koos ja siis jälle jäi maha ja finišisirgel spurtis meeletu hooga jälle mööda, hõigates midagi tervituseks, mida ma enam ei kuulnud, sest viimane kilomeeter täistempos mägist metsarada oli mu täiesti pildituks tõmmanud, nii et ma üle lõpujoone lihtsalt külili vajusin ja paar minutit õhku ahmisin, enne kui jälle mõistus tööle hakkas. Õnneks oli Jan veepudeliga vastas ja tuttavat nägu nähes naasin tasapisi reaalsesse maailma. Seda ma igatahes küll ei märganud, kus ja kuidas mu jala küljest kiip eemaldati. Aga viimase kilomeetri pingutuse tulemusena möödusin nii triibulisest särgist kui veel kahest naisest.

Nii et kokku võtsin ratta- ja jooksuetapiga tagasi ca 10 kohta, mis riietepusimisega kaotsi läksid. Rõõm taaskordsest eneseületusest oli übersuur! Mitteametlikel andmetel naiste arvestuses lõppkokkuvõttes 20. koht. Lisaks tegin Janile minutiga pähe:) kuigi ta oli ka ääretult tubli, rattaetapil tegi mulle kuue minutiga ära, teistel aladel on veel pisut harjutamise ruumi, järgmisel aastal mul ilmselt enam lootust ei ole.

Nüüd oli ette nähtud saun, aga nii mina kui Jalad leidsime, et aitab kuumast küll tänaseks, meie võtame hoopis külma dušši. See oli hea! Siis maandusime söögilauda supikausi taha. Tasapisi hakkasid Jalad hägustuma ja muutuma taas loomulikuks osaks siinkirjutavast indiviidist, ning ei nõudnud enam eraldi tähelepanu.

Veel veidi hiljem saime taas kokku oma lastega, kes koos minu õega veehoidla mõnusid nautisid ja vedasime nad metsa murakale Ännijärve kanti. Saime kamba peale oma 5 liitrit ilusaid rabamarju, lisaks veel teeservast maasikaid ja männimetsa alt mustikaid.

Ilus päev oli.

Kati


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: