Posted by: Kei | august 1, 2009

2009 Põhjast Lõunasse II teine nädal


***********************

10. juuli 2009, Reede: Trysil-Grundforsen

 

Uskumatu, aga tõsi!

Nädal on täis saanud ja uus hakkas algusest tiksuma.

Uskumatu.

Paul ei saa kuidagi silmaluuke lahti. Pudru on meil juba ammu valmis. Käime Mariga kordamööda ta telki raputamas. Lõpuks ta siiski tuigub telgist välja. „Ma jäin alles veerand viis hommikul magama,“ põhjendab ta oma unisust. Öö läbi oli tuul rebinud ja kolistanud ta telgi kallal.

Ilmateade lubab endiselt põhjamaist ilma. Tuult ja vihma ja kümmet kraadi sooja.

Viimane Norra külakene jääb me tänasele päevateekonnale.

„Pruun juust! Pruun juust! Pruun juust!“ korrutan ma endale ja teistele kõva häälselt, et jääks meelde sellest viimasest norra külapoest see kodustele kaasa osta.

„Kas see Tolle on budist?“ uurib Paul pärast seda kui ma tavapärase hommikuse lõigu olen neile kaasavõetud raamatust ette lugenud.

„Pigem vist kristliku taustaga,“ arvan mina. „ta tsiteerib väga palju kristlikku teksti ja põimib selle oma jutu sisse, kuigi jah, nimetab ta ka muid allikaid. Suure lugemusega mees.“

„Näita mulle seda raamatut!“ kamandab Paul ja jääb siis seda pikemalt silmitsema-lehitsema.

Trystali jõuame kenasti. Poeskäik. Bensiinijaamas pissilkäik. Ja algab uus vihm.

 

Reede kokkuvõte: Vihm. Vihm. Vihm. Järelikult ei väänanud nad ennast ikka piisavalt kuivaks… meie õnneks, ma olengi täna saanud taas heina peale tugevat sadu maast lahti tõsta.

 

„Ootame üks kümme minutit veel siin bensiinijaamakatuse all,“ lausub Paul hindavalt norra pilvi taevas uurides.

Mari oleks justkui seda märguannet oodanud ja astub uuesti bensiinijaama sisse. Välja astub ta juba kuuma kakaotopsiga. „Siinne kakaotops on poole väiksem kui Eesti Statoilist ostetud kakaotops,“ panen ma tähele kui sealt üle ääre luristan. Saan Paulilt korralduse äsja poest ostetud kolm riisipudingut rattakottidest välja otsida. Kükitame seal bensiinijaama räästa all. Autod tulevad, tangivad ja lähevad. Vihma sajab. Sööme magusat riisipudingut ja luristame kuuma kakaod kolmekesi ühest topsist peale. Elu on lill.

Lõpuks saame Trysalist välja ja võtame suuna Karlstadi peale. Teeviit näitab Karlstadi kakssada seitsekümmend kilomeetrit.

Ringteelt valib Paul, aga hoopis paremale, Karlstadi, poole minemise teeharu asemel otse viiva teeharu, loomulikult teeharu, mis tõuseb mäkke.

„Pauuuul!“ karjun ma kuidas kõri võtab ja häälepaelad lubavad, sest mina olen selles rattarongis viimane ja Paul on esimene. „Pauuuuuul! Karlstadi näitab paaareeemaaleee!“

„Aga me ei sõidagi Karlstadi.“ Teatab see mees, kui vana rahu ise.

„MiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiKS!!!!!!!“

„Sest me teeme väikese ringi sisse,“ teatab Paul kui eilseid uudiseid.

„Ringi!!!!???!!!??? Meie sõidu eesmärk on sõita OTSE põhjast lõunasse, aga mitte ringitada!!!!!“ trambin ma jalgu vastu maad. Tegelikult oli see ju mulle teada, mulle oli teada see, et me läbime Vasaloppeti raja. Ma olin ise väga selle poolt olnud, et me Vasaloppeti raja läbi sõidame. Küllap siis jäi kahe silma vahele tõsiasi, et Vasaloppeti rajale sattumiseks tuli teha sisse väikene kõrvalepõige sirgelt suunalt.

Igatahes võtame me suuna otse ja mäkke ja Sälenisse. Sinna kus on viimane pood, enne kui me metsa lõplikult ära kaome. Algab tõus. Neli kilomeetrit. Seda saadab vihm.

Lõunat sööme maantee ääres, mäe otsas, ühel puust lauakesel, täpselt vihma pilve augus. Kõht on tühi. Perse on märg. Kihulased närivad. Viimane Eestist kaasa võetud komeedikommikott on tühjaks saanud. Makaronid keres. Üleelamatuse viimane kannatlikkuse kannatamatuse piir on ka ületatud (kihulased). Istume ratastele.

Esimesed tibad tervitavad taas me sõidu algust. „Mari, vaata kui täpselt pidas vett taevas kinni me söögipausi ajaks.“

„Ma mõtlesin just sama asja peale,“ kostuvad läbi kapuutsi vihmakrabina Mari sõnad.

Pikk laskumine. Kiire laskumine. Vihm peksab vastu nägu. Vihm kriibib silmamunasid, nii, et valutum on mäest alla sõita silmad kinni. Ohutum on mitte pidurdada libedal märjal asfaltteel.

Rootsi piir. Kell on 19.56

 

…Kell 19.56 TÄPSELT puutusid kolme vapra saapaninad Rootsi pinda (või peaks ütlema esiratta kodarad): Välkommen till Sverige!

Vihma sajab ning ninad maas sõites ei märka Kei, Paul ja Mari peale piiriületust muud erinevust kui et asfaldivärv on nüüd punane. Oma õuduseks tunnevad nad veel, et kihulased on siin kurjemad, neil on punasel taustal sini-valge risti asemel sinine kuub koos kollase ristiga ja neil on mingid oma nipid spordiriiete vahele pugemiseks. Teadagi, Rootsi on ju spordipesu tootmise esirinnas ja eks omadele on inff välja lekkinud.

 

Laagrisse jääme jõekaldale männimetsa.

Suur Generaal-Plaan:

1. Hoo pealt ratta seljast.

2. Lennult telgid püsti.

3. Kogu kraam telki vihma eest peitu.

4. Kuivad riided selga.

5. Ja siis alles vaatame, mis tee ja kas küpsis.

 

Kui oleme jõudnud oma Suure Generaal-Plaani neljanda punktiga ka ühele poole, siis oma nägu ma enam peeglisse vaadates ära ei tunneks. Hea, et see ainuke ja tilluke peegel on Maril kusagil väga sügaval kõikide asjade all koti põhjas. Nägu on paistes ja loppis, kuplas ja punane. Muud moodi ei oska enam ennast aidata kui, et Mari leiab mulle oma esmaabikotist kurguhaiguse jaoks mõeldud tarusaialille tinktuuri. Lasen seda endale peopessa ja hõõrun näole laiali. Kipitab, aga usun, et aitab. Usun, et aitab. Aitab.

Paul karjub telgi ukse tagant: „Ma nüüd tulen sisse hoojooksuga! Kolm! Kaks! Üks!“ telgiuks käristatakse lahti ja Paul maandub pea ees maoli telki. Kõrrrr-põrrrrr välgukiirusel tõmmatakse ta kandade taga telgiukselukud jälle kinni.

 

Paadunudoptimistidena on neil tunne, et neid hoitakse. Nii sünnivad kihulaste pinina ja vihmapiiskade kukkumise saatel Mari luuleread:

Õhtutee,

küpsised

ja

moos

kihulaste,

vihma

eest

varjus

telgis

üheskoos.

🙂

 

Ja siis leiab aset kihulaste massimõrv. Laseme katsetuseks telgiustelukkudele joa OFF-i, sealjuures lastakse seda ka mulle natukene silma. Õhtutee, Tshai na travahh, aga aitab teekannust väljatõstetuna ja silmale kompressiks surutuna hästi. „Olgu need laibad siin teistele elavatele hoiatuseks,“ lausub Mari vaadates läbi telgiuksevõrgu teiselpool riiet koolnud kihulaste massi.

Meie Põhjast-lõunasse Norra etapp on nüüd läbitud,“ lausub Paul „selleks läks eelmise aasta sõiduga kokku täpselt üks kuu, ehk siis kolmkümmend üks päeva.“

 

***************************************

11. juuli 2009, Laupäev: Grundforsen-Åsen

 

Eile enne uneilma sisenemist panime tänase plaani paika. Poole kümnene äratus. Tugev söök. Laagri kokkupakkimine. Nelikümmend kilomeetrit järjest kuni selle viimase asustatud punktini, Säleni linnani, et jõuda enne toidupoodide sulgemist (täna on laupäev, poolik tööpäev, sellest ka meie põhjalik ettevalmistus).

Reaalsus on, aga midagi muud. Ärkasime kell kümme. Söömise lõpetasime kell kolmveerand kaksteist. Teele saime mõni minut enne kella ühte. Aga samas… teades milline oli eilne õhtu-öö, siis selline pikk ja taastav hommik pisikese päikesega, mis soojendab ja tasase tuulekesega, kes hoiab kihulased aupaklikkus kauguses… noh rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja.

Mõttemõlgutused aja: oleviku, mineviku, tuleviku üle, mis lõpuks päädis sellega, et Paul vedas meid sillale mille alt voolas läbi kiire jõgi ja loopis oma jutu näitlikustamise mõttes õigetel kohtadel käbisid vette. Pikk loeng „Aja´st“ esitatud Pauli poolt. Toeks Tolle raamat. Tänud sulle Svennu sünnipäeval kingitud raamatu eest, seda on nüüd jätkunud ja jätkub meile terveks reisiks.

Seitse ja pool kilomeetrit teed üles – alla – üles – alla – üles – alla – üles – alla – üles – … maanteelt kõrvale viib üks tagasihoidlik teeots otse ühe elamise õuele. Mõlemalt poolt seda tee otsa ääristavad kiviskulptuurid, kokku kogutud iseloomuga loodusest leiduvaid kive. See on meie selle reisi esimene kultuurne kunstinäitus. Mari ja Paul saavad kunstinäituse imetlemise – pildistamisega enne mind valmis. Kui ma mõne aja pärast samuti nende juurde maanteele tagasi jõuan on Mari korraldanud endale õppused: vihma kiled selga, vihma kiled seljast ära, kiled selga, kiled ära, selga, ära. Hetkel olid need tal taas seljas ja Paul itsitab sinna juurde: „No, ma ju ütlesin sulle, et ka see pilv möödub meist riivamisi.“ Mari kisub veel kord kõik vihma riided seljast ja me asume ratastele ja teele. Sälen ootab. Üles- alla – üles – alla – üles – alla – üles – alla – üles – … viib meid me tee.

Seitseteist kilomeetrit enne Sälenit keerame ühte lahti olevasse toidupoodi sisse. Igaks juhuks, sest kell on juba kolm ja me pole kindlad, kas siis kui lõpuks Sälenisse välja jõuame seal enam midagi lahti on. Hetk mil käsi toidupoe ukse lahti tõmbab algab väljas hirmus suur padukas. „No vaata vaid kuidas meid ikka hoitakse,“ ütleb Paul ja vahib soojast kuivast valgest toidupoest läbi suure akna õues toimuvat veemöllu ja nosib mõnuga magusat banaani. Vihmasaju lõppu oodates sööme ära seal samas poes selle päeva lõunasöögi: kolm banaani, suur kotitäis soolaseid kartulikrõpse, kolm jäätist, kohvi-kakodringi.

„Powered by potatochips“ lausub Mari kui oleme taas rataste seljas ja sõtkume õnnelikena Säleni poole. Vihma ei saja. Kõht on täis. Rattas lippab. Rõõmus – märg (mõned tibad taevast) – soe – külm (mäest alla sõites) on olla.

Mäest üles – üles – üles – üles – üles – üles – üles – ja siis ALLLLLLLLLaaaaaaaaaaa! Kaiff! Vahepeal saame jälle muidugi veidi vihma, aga keda see heidutab. „Mitte ainsamatki kuiva kohta pole enam,“ teatab veidi heitunult siiski Paul.

„Kõige kuivem koht oleks suu seest kui ma oleksin seda allasõidul kinni hoidnud,“ olen ma temaga nõus.

Sälen! Ühest bensukast saame lahke omaniku käest kätte suuna ja telefoninumbri kus ennast kuivatada ja öö enne metsa ärakadumist ööbida. „Enne metsa minemist tuleb meil kõik riided ja kotid ja asjad kuivaks saada,“ on Paul selle koha pealt resoluutne.

„See Sälen on vist nii igav koht, et siin kohalikud noored kutid ei oska ennast muul moel välja elada kui panevad kogu oma tähelepanu soengutesse,“ seirab Mari järjekordset ilmutist, kes bensiinijaama ukse vahelt sisse vajub.

600SEK-i doubleroom, seisab maja ees muru sisse löödud puutahvlil. „Kui me 500-le ei kauple, siis paneme telgid üles,“ bravuuritsen mina.

„No vaatame seda asja, proovida võib alati,“ kahtleb Mari.

„Mari, see on nüüd sinu etteaste!“ saadab Paul Mari eesrindele.

Kõlistame suletud ukse taga nöörist laevakella meenutavat rauast asja. Läheb aega. Kõlistame veel. Aega läheb veel. Proovime välisust. See on lukust lahti. Teeme mõned arglikud sammud sissepoole. Vaikus. Läheme taas ukse taha ja valmistume juba helistama bensiinijaamast antud telefoninumbrile kui uks avaneb ja viimase kahe päevase rootsis viibimise aja jooksul ilmub uksele esimene pahur nägu. Mossis noor rootslanna vaatab ukse vahelt välja: „How many are you?“ rähmab ta ilma tervitatava sissejuhatuseta. „Three. OK! Ilma hommikusöögi ja voodilinadeta saate toa 500SEK-iga. Here is your key“ ja kadunud ta oligi.

„Huvitav kas segasime teda keset seksimist,“ mõtiskleb Mari kuuldavalt.

„Igal juhul oli ta aus ja ei püüdnud mitte kuidagi oma pahameelt varjata,“ vastan mina.

Kella kaheksaks õhtul oleme pesnud, kusnud, kammitud ja makaronidest ennast taas kord kandiliseks söönud. Teevesi kohiseb ja suhkrusaiad ootavad laual. Paul seisab trussikutega keset kööki ja pingutab oma jalalihaseid: „Jalalihased on mul nende päevadega kasvanud ja padjakesed põlve sisekülgedele tulnud.“ 

„Mhmh,“ kiidan Pauli demonstratsioonesinemist takka ja mõtlen endamisi, et unista aga edasi Paulpoiss, sa oled samasugune kõrend nagu esimesel päevalgi. Lisan siiski sinna juurde, et mu oma põlved pole samuti mitu päeva enam valutanud. „Küllap nende samade põlve siseküljele tekkinud padjakeste pärast,“ targutan ma tähtsalt.

„Täna oli minul selle reisi kõige raskem päev,“ teatab Paul nüüd hoopis. „Ja tundub, et hakkan vaikselt ära keerama, sa ju tead, et ma ostsin Säleni eelsest toidupoest kuute erinevat leiba?“ uurib ta mind altkulmu.

Telefonihelin: „Oi! Tere, kulla Lohe! Kuidas sul läheb?“

„Ema, Limpa läks Jorssi juurde.“

 

Laupäeva kokkuvõte: Vastutuul ja vihmasabinad, üks mäesuusakeskus järgnemas teisele. Pikk laskumine Sälenisse, kus leidus kuivatus-öömaja. Homme on ootamas Vasaloppeti rada, plaan teha ettevalmistusi tulevikus osalemiseks suuskadel.

Täna on ka üks väga-väga kurb uudis, Limpa – Kei pere superlahe koer jooksis auto alla ja hukkus. Loodame, et peate seal eemal vastu ja oleme teiega koos mõtetes Limpaga.

 

*************************

12. juuli 2009, Pühapäev: Åsen – Bolsågen

Ärkame uimastena. Pea tuikab. Silmad on paistes ja kipitavad. Näod on laialivalgunud suurest nutust. Akent ei saa avada – kihulased. Radikaid ei saa välja lülitada – niisked riided vajavad veel elektrisoojust. Õues sajab laia lu… see tähendab, et lärtsuvat vihma. Sööme – ehk siis topime maitset tundmata toitu suhu ja neelame mehhaaniliselt alla. Toitu jääb järgi, sellist mida kuidagi kaasa ka ei paki. Esimest korda sel reisil viskame toitu ära. Pakime tujutult ja õue vihma kätte.

Alustuseks sõidame Vasaloppeti infosse. Lunastame sealt raja täpse kaardi ja tavapärased kolm jäätist. Mõnus papi soovib meile „good luck!“, aga enne on jõudnud juba ära rääkida loo kuidas ta saab kahe nädala pärast Stockholmis kokku oma viie vennaga (kokku on neid kuus), et sealt siis kõik koos edasi praamitada Tallinnasse veetmaks mõnusat nädalavahetust vendade vahel. Tema ise elab Sälenis, kaks venda elavad Singapuris, kaks venda Stocholmis ja üks vend elab Detroidis.

Kohe raja alguses esimesse kraavi keerab Paul oma ratta kummuli ja järgmiseks kostab Mari õrn hääleke: „P…..! Ma jäin siia kinni. Ma ei saa sellest üle. Siia ma jäängi!“

Edasi on viis kilomeetrit asfalditõusu. Vahepeal on Paul meist mäe peal ette spurtinud, tee kõrvalt maasikaid krahmanud ja nüüd kui me tast mööda pressime pakub ta meile lahtisest peost metsmarju. Haarame need sõidult.

Siis tuleb veidi killustikulist teed ja siis vedel tsement. Rattasõiduks ei saa seda mitte mingit pidi nimetada (ja me valisime Vasaloppeti raja kaardilt kolme võimaliku teevaliku seast rattaraja, seal oli veel võimalus minna mööda suusarada ja mööda matkarada). Nügime raskeid rattaid käe kõrval üle pahkluu ulatuvas sügavas lögas. Mari taob natukene oma kummuli vajunud ja käest ära läinud ratast jalaga. Asib siis alistunult taas selle sarvedest ja kisub plögase ratta taas üles. 

Lõuna teeme siis, kui rattarada keerab hetkeks metsa vahelt välja sõiduteele. Krutime ennast ühe turisti puupink laua taha. Paki-kalasupiline lõunasöök valmib priimusel kähku.

Paul uurib Mari ratta käike. Need on löditsemendilögas jupsima hakanud ega vahetu enam miskit moodi. Praegu saab Mari sõita vaid kõige kõrgemal käigul.

Järgmisel metsa keeramisel kostab mu selja tagant kõiksugu keelele paindumatuid sõnu igasuguste Svenssonite ja Nilssonite arvele. Tee jätkub nelisada meetrit otse tõusu üles mööda pehmet- vetruvat saepurulaastu – mudamärga teed. Ronin kohe raja alguses rattalt ja lükkan seda käe kõrval mäest üles. Kuskile umbes poole peale jõudnult jõuab ähkiv ja puhkiv ja hingeldav Mari oma ratta pedaale täie jõuga sõtkudes mulle järele. Suure pingutuse peale rebib minust poole ratta pikkuse võrra ette ja karjub sealjuures üleelavalt: „Sellisel maastikul on selgelt näha ratta eelised!“ Enam vähem jõuame koos üles mäkke kus ta seletab naerupursete vahepeal, et tema ratas on väga eriline, tal on nimelt manuaalne käiguvahetus.

Järgmiseks atraktsiooniks on „loik“ ehk siis lihtsalt üle kallaste ajanud jõgi. Kõige pealt üks selline „loik“ ja siis teine ja siis kolmandas saab Paul, meie esisõitja ja rajaleidja, mõlemad jalad märjaks. Ei pressinud läbi. See on selle päeva hetk kus Mari katkeb: „Persse! Mu ratas on siin fucking Nilsson-Svensson rajal ülesütelnud, jalad on läbiligunenud. Eestis ei julgeks keegi sellise rajaga välja tulla ja öelda, et tema tegi nüüd rattamaratoniraja. Ja Kei! Mida sa itsitad kurat! Alati sa naerad teiste õnnetusi! Ja Limpa on igavesti nõme ja loll koer, et ta sinna maanteele ronis! Jopakas, raisk!“

„Selge. Me jätkame siit edasi maanteed pidi,“ kostab see peale Paul.

Turisti koht (kämping) tuleb kätte neljakümne viie kilomeetri pärast kell kaheksa õhtul. Inspekteeriv ja hindav ring sääl ning ühisel otsusel jätame kämpingu selja taha ning jätkame matka.

Tee peale jäävas pisikeses külas on ühiskäimlaks väga suursugune peldik ja Paul, kes, mida hilisem on õhtutund, seda pikemalt ta meil eest ära sõidab, on sellega juba tutvust teinud ning palub meid laia käeviipega pissile. Herrer ukse tagant taas värske õhu käes on ta kallanud oma rattapudeli tühjaks ning täitnud selle ja ka kolme liitrise kanistri vetsu kraanikausi veega. Lootuses – ootuses, et varsti jääme laagrisse ja saab kuuma suppi.

„Huvitav, aga meie kraanikausi kohal oli silt, mis keelas seda vett joomast,“ imestan mina Pauli toimingu üle. Paul tõmbab selle peale kulmu kipra ja kaob veel kord Herrer ukse taha. Välja tulles kuulen mina elus esimest korda kuidas Paul lajatab ühe mahlase „Fuck!“ õhku „Ma jõudsin isegi oma rattapudelist eilse puhta vee välja kallata.“ Rahunemiseks süüvib ta oma lemmik kirjandusse – asub kohalikku kaarti lugema. Ei taha ta harrast hetke segada ja seisame Mariga hiirvaikselt veidi eemal.

„Niih!“ teatab ta. „Nüüd on neli kilomeetrit allamäge ja siis on laavu.“

Juba ette neelatades mõnusa kaifi ootuses. Vihisevast tuulest kõrvus ja silmist purskavatest pisaratest. Mäest alla kihutamised, sellised mis südame alt õõnsaks võtavad. Uhhh! Vääriline tasu kõige eelnevate tunde võtva vaevalise ronimise eest.

Jaaaa…. Läksimeeeegiiiii!

„Mis on?!“ karjub Mari, kes mu taga on sunnitud hoogu pidurdama.

„Ma ei tea, miski imelik hääl,“ peatan ratta täiesti ja ronin seljast maha.

„Need on lihtsalt need kivid, mille otsas su rattas sedasi koliseb,“ rahustab mind Mari.

Asutan juba uuesti ennast ratta selga kui märkan, et taga kumm on tühi, mis tühi.

„Need on lihtsalt need TERAVAD kivid,“ täiendab Mari oma lauset, kui on minu pilku jälgides jõudnud tühja kummini. Solidaarsusest tuleb Mari ka oma ratta seljast maha ja kihutamise asemel astume nüüd neli kilomeetrit vaoshoitud sammuga rattad käe kõrval mäest alla kuni laavuni, kus Paul meid juba süüdatud lõkke ääres ootab.

Kell üksteist sööme veel tähestiku suppi.

„Sul on täna kuidagi eriti suured silma,“ arvab Paul mind tähelepanelikult uudistades.

„Nojah,“ naerab Mari, „Paistetus on alla läinud ja nüüd paistavad silmad ka lõpuks välja.“

 

Pühapäeva kokkuvõte: Raport Vasalopeti esmakordsetelt rattaraja testsõitjatelt: Vahefinish 52 km. posti juures. Maril käigud pees ja Keil tagakumm puruks. Hommik tuleb pudru ja kummiparandustöödega.

 

**************************************

13. juuli 2009, Esmaspäev: Bolsågen – Eldris

Hommik algab pudru ja rataste remonditöödega. Ning loomulikult filosofeerimisega, mis sel korral jõuab järjega „AegRuumi Mustade Aukude Teooriateni“ ning me kuulutame ühisel meelel magamiskoti üheks selliseks, siin universumis eksisteerivaks Mustaks Auguks. No vaata ise, õhtul poed kogu riietusega sisse. Hommikul hakkad ennast sealt välja lappama ja alalõpmata jääb mõni sokk või aluspüks, mis õhtul sinuga koos sinna sisse puges, hommikuks kadunuks. Järeldus lihtne ja loogiline: selge siis, et Must Auk / Müstiline Magamiskott on võimaldanud sokil või aluspüksil rännata kusagile mujale aegruumi punkti.

Noh ja pärast kõike seda ränk rasket ajugümnastikat tuleb teha üks kosutav uinak. Paul ei hooli eriti unest ja lubab meie põõnamist valvata ning tunni aja pärast üles ajada. Pakkimine. Kiire juustusupp võileibadega ja taas Vasaloppeti rada alistama.

Esialgu läheb meie vallutussõit suurepäraselt. Viiesajameetriste vahepeatustega. Kõigepealt kohe viskab minu värskelt vahetatud tagakumm miski mulksu mulli välja. Paul teeb midagi selle peale selle kummiga. Sõit jätkub järgmised viissada meetrit. Siis laguneb Paulil kottide raskuse all ja raputava tee koostööl ära ratta pakiraam. Natuke nokitsemist pakiraami kallal ja jätkame sõitu. Jälle minu tagakummi mulks ja noh nii edasi.

Lõpuks teatab Paul: „Tead Kei, ma lasin kummist veidi õhku vähemaks, ta on nüüd pehmem kui peaks, sõida selle mulksu otsas seni kuni päeva õhtusse saame ja siis laagrisse jäädes võtan ta uuesti täiesti maha ja uurin seda asja põhjalikumalt.“

Mari, aga nõuab Mora linna jõudes (kui me kunagi sinna maani peaksime välja jõudma, sest see Vasaloppeti rada ei edene meil sugugi), igatahes nõuab Mari valjuhäälselt Rattaparandustöökoda, sest ka pärast Pauli käikude putitamist saab ta sõita nüüd vaid kõige raskemal käigul.

Vasaloppeti rada on metsik. See ei ole kohe kindlasti mitte matkarada. See on puhtalt spordirõõmurada, mida meil hetkel napib. Püüame välja sõita viimasesse laavusse enne Mora linna. Muidugi saame vahetult enne laagerdumist rammusat padukat kraesse. Igas tahes sellist asja nagu sellel metsikul matkal pole mul ennem (metsas) matkates olnud, et kõik sõrme- ja varbaküüned on piinlikult puhtad ja nahk kuusekese taoliselt kortsuline nagu pärast mitme tunnist vannis vedelemist. Tavaliselt oled hädas ikka nende parkunud ja mustade küünealustega, aga nüüd tänu me igapäevasele läbivettimisele oleme puhtad kui ponksid.

Veel märksõnu-lauseid testsõitjatena Vasalopeti rattamaratonirajalt:

Üks rajalõik lõppes otse… Paul ütles: „No vaadake ise, siin on võimalik suure hooga otse jõkke sõita!“

Märjad vetruvad heina-karjamaad.

20 x 20 x 20 m kummalised ruudu sõidud.

„See on selle sõidu otsustav mägi. Kui sul on seljataga sõidetud juba kuuskümmend kilomeetrit ja siis tuleb selline järjest järsku kuuesaja viiekümne meetrist tõusu, pehme ja vihma korral kohutavalt pehme!“ Võttis kokku Paul mäe millest tema ainsana ennast ülesse pressis.

Umbes kakskümmend kilomeetrit enne finishit saavad kõik kolm rada: ratta-suusa-matkarada kokku üheks suureks laiaks rajaks.

Esmaspäeva kokkuvõte: Pool päeva puhati, sest oli ilus ilm ja koht ja lõpuks on see ju puhkus mitte ainult trenn-matk. Ridamisi rattaparandusi ja selle katte varjus andis seda hästi teha. Rada märg ja raputav.

 

Telgid saame üles märgadena. Mari on närvivapustuse äärel. Telk on putukaid – mutukaid täis, kes kõik eluhinnaga üksteise võidu meid närivad. Poeme magamiskottidesse tühjade kõhtudega.

 

Pika sõiduõhtu lõpetavad Vihm ja Sääsed ja Eckhard Tolle. Kei on söömata.

Sellest viimasest lausest ei saa aru. Tundub nii mitmetähenduslik. Proovisin Mari käest uurida, miks Kei on söömata, aga vastust ei tulnud. Kas toit hakkab otsa saama või on siin tegemist millegi muuga, ei oska arvata.

                                                                                   

****************************

14. juuli 2009, Teisipäev: Eldris – Jugan

Ärkame nätsketes magamiskottides, niiskete rõivaste vahel, märjas telgis. Kehale on kleepunud miskit puru. Tunne on kui oleksin hautatud kana. Kõht on kole tühi. Pissihäda suur. Öö läbi sadas padukat. Hommik võtab meid vastu vahelduvpilvisusega.

„Me siin filosofeerime iga päev aja üle. Sellest ajast rääkides… mul on öösel kellapatareid tühjaks saanud ja nüüd ei näe me enam aega,“ teeb Paul esimesena hommikul oma noka lahti.

„Noh, vahet ju pole,“ arvab Mari „Me oleme nii kui nii väljaspool igasugust aega, me oleme sattunud Vaasatsüklisse.“ Ja ta joonistab liivale, et me ikka mõistaksime tema mõtte käiku võrduse:

C Y K E L V A S A N = V A A S A T S Ü K K EL

Täna hommikuse lugemispala kirjutan ma kohe siia välja kõikidele lugemiseks. Sel lihtsal põhjusel, et see valmistas meile palju nalja ja on asjakohane ka… meid ootab varsti kohe peale tsüklist välja jõudmist koduses Eestis indiaanilaager:

„Mida nad otsivad?

Carl Jung räägib ühes oma raamatus kõnelusest indiaanipealikuga, kes ütles, et tema arvates on enamik valgetest inimestest pingul näod, jõllitavad silmad ja julm käitumine. Ta ütles: „Alati nad otsivad midagi. Mida nad otsivad? Valged alati tahavad midagi. Nad on alati rahutud ja võltsid. Nad ei tea, mida nad tahavad. Meie arvates on nad hulluks läinud.““

…ja siis lükkame hommiku käima. Teeme lõkke üles, riputame nätske kraami telgist õue õhkama ja paneme pudru podisema ning teevee priimusele kohisema. Uus päev on alanud.

 

Teisipäev: Uus sõnum hommikul Marilt lisas teavet eilse õhtu kohta: “Kihulased tegid meie olemise põrguks, pluss vihm. Taganesime telki, õhtusöök jäi söömata.

Kei kolenäljane… nüüd teeb karu häält :)”

 

Mari ja Paul tegid kõik mis võimaliku, et Kei karuhäält summutada. Peagi oli kuulda vaid hommikuse tatrapudru podisemist ja lõkke rahustavat lobisemist. Kei hingas sisse ja välja, sisse ja välja, proovis kas on võimalik hingede kombel aurust söönuks saada.

 

Seega pikk hommik Vasaloppeti viimases teeninduspunktis. Peale söömist said kõik oma normaalsed hääled tagasi, kihulased olid taandunud päikese eest ja seiklus võis jätkuda…

 

Kas ma juba liivamägedest olen teile jutustanud?

No igal juhul on neid tulnud siin Vaasaloppeti rajal üks jagu üles võtta ja alla anda.

Vaasaloppeti raja lõpp saabub Mora linna tänavate vahel ära eksides, et siis uuesti end üles leida. Lõpetame uhke finišikaare all, kus Paul, meid kanaajusid, juba kannatamatult ja veidi pahuralt ootab. Ta ise tunnistas ka pärast poole, et pahameele põhjustas lihtsalt ekslik eelarvamus meist. Nimelt ta oli oma mehe peas andnud meile liialt head tunnistused välja. Ta eeldas, et kui tema eest ära sõidab, siis me leiame ise otse tee läbi jalakäijate-, ostukaubapakkujate-, ahvatlusi täis laia jäätise ja maasika raja otse tee finiši kaare alla. Aga lõpp hästi ja kõik hästi. Nüüdseks on ta oma peas korrektuurid teinud ja me asume taas kusagil seal, noh seal kus on meie koht.

 

 

…Pealelõunaks sai Vasaloppet läbi. Mitu päeva nad seda läbisidki? Kui me sinna suusatama plaanime minna, siis tuleb vist nädalane varustus kaasa võtta? Õnneks pole talvel vähemalt kihulasi…

 

Mora turistiinfo.

Siin saab selgeks, et Karlstad asub meie praegusest asukohast kahesaja viiekümne kilomeetri kaugusel, ning, et meil on aega see maa läbi sõita nelja päevaga.

Kell on viis õhtul ja Paul veab meid Mora linna Hiina restorani ning teeb seal söögid välja. „pit stop“ enne uuesti teekonnale sööstmist. Siiani on meid söögikohtadesse sisse lastud. Olenemata sellest, et haiseme lõkkesuitsu ja higi järele. Muidugi oleme üdini sportlik-matkalik-väsinud-räpa-kulunud-plekkide-topilistes rõivastes. Praegusel juhul klõbistame restorani kivipõrandal lisaks veel sopastes rattakingades. Pead, kes seda enam mäletab, millal viimati juukseid pestud sai, sagris ja sorakad. Ka seekord lastakse meid sööma. Keegi ei aja meid ära. Peseme käed restorani vetsus kuuma vee ja seebiga puhtaks.

 

Lookas laua taga arutame, et tegelikult on see Vaasaloppeti rada ikka täiesti sõidetav rada. Lihtsalt meie endi võimed ja oskused vajavad veel lihvimist. Noh, näituseks, kui mina seisin parajasti taas kord ühes mudalombis pahkluudeni ja rattaid pidi sügaval sees ja pidasin endamisi aru, kas ma saan siit täna või alles homseks välja, siis lendas minust mööda üks sport-maastur-treening-rattur. Lendas ta minust mööda ja üle lombi nokka tõstes. Samal ajal mil ta õhus lendles (minu jaoks täiesti arusaamatul kombel kõiki aerodünaamika seadusi eirates), tegi ta õhus olles veel ühe kiirenduse jaaa…. Silma alt ta väljas oligi.

 

Veel tasub Vaasaloppeti rajal olles igast mäest suurel kiirusel alla kihutada, ükskõik kui arulage ja ohtlik see esialgu ka ei tunduks: liiv, plöga, teadmata sügavusega „lombid“, juurikad, kivid ja nii edasi, sest tavaliselt algab pea kohe pärast laskumist ikka mõni järsk tõus, mida ilma mäest alla kihutamisel üleskruvitud kiiruseta naljalt üles välja ei võta. Ega sinna rajale nalja tegema mindagi. Kui välja arvata muidugi meid kolme. Nojah, ja kui sa juhtumisi juhtudki kukkuma, siis adrenaliin veres tagab selle, et sa haiget ei saa. Muidugi hiljem… järgmisel päeval või nii, siis on loomulikult kui sa sõitu sama hulljulgelt jätkasid valusid kaks korda rohkem. Aga homne hoolitsegu enda eest ise. Ma korra kukkusin, aga, et oli tegemist parasjagu liivamäega, siis suurt pahandust sellest ei tulnud. Veidi väänasin klippi kinni jäänud põlve, aga praegu jalg kannab ja tundub, et pääsesin eluga.

 

Ühel väga kivisel ja ratast kloppival kiirel laskumisel lendas Pauli pakiraamilt minema pagasit kinni hoidev pingul kumm. Maril jäi silmnägu kenasti terveks. Nimelt tema kihutas kohe sel samal laskumisel sama hullult kui hull Paul ees ta sabas. Pagasi kumm, mis on mõlemast otsast nelja terava konksuga, lendas suure kaarega üle Mari pea võssa.

 

„Sellega tuleb igal juhul arvestada, et võistlussõidul lõhkevad kümnel protsendil startinutest ratastel kummid,“ arutleb Paul hiidkrevett kahvli otsas.

 

Äkitselt purskab Paul valju häälselt naerma: „Norras, kui meil eelmine aasta oli üks Hiina restorani peatus… linna nimi oli siis MO I RANA, nüüd oleme Rootsis, sööme Hiina restoranis ja linna nimi on MORA.“

 

…Korralik kõhutäis ja vaimne ettevalmistus viimaseks 250ks kilomeetriks Karlstadi suunas. Lõpuks on päike jälle paistma hakanud. Ja ta liigub koju jäänutele järjest lähemale 🙂

 

Enne linnast välja sõitmist teeme veel ühe toidupoe peatuse. Mari valib hoole ja armastusega kakskümmend minutit siidririiuli ees meile ühte siidrit. Selleks saab olema pudel käärima läinud õunamahla, 0,7 %-line. Poole hinnaga saame kuus pruuniplekilist banaani ja kella seitsmeks võime lugeda ennast nii kaugele, et sõidame linnast välja.

Esimesed poolteisttundi sõidame suure laulu ja vilega (asfalttee ju ikkastki sahiseb rattakummide all). Siis algab viieteistkümne kilomeetrine telgikoha otsingu agoonia. („Sa kirjuta seda ka, et Kei oli sel hetkel täiesti ruineeritud ja nutma puhkemise äärel,“ ütleb mulle Mari kui ma neid ridu siin kriban).

„Kahe ja poole kilomeetri pärast on kaardile märgitud ujumiskoht, sõidame sinna. Jaksad sa Kei veel?“ ütleb-uurib Paul meie segakarja meelsuse olukorda.

…ja seal on suur silt üleval NO CAMPING

Kihulased, kihulased, kihulased … täiesti halvavad ära. Mingi hetk sa ei tea enam, mis auguga sa sisse võid hingata. Suu kinni hoidmisest ei piisa, sest siis kui sa nina kaudu sisse hingad sukelduvad nad koos kahe hinge-õhujoana su ninasõõrmetesse ja sealt edasi … kopsu?

Tõmbame rattad kahe kuuse taha varju ja püstitame telgid sinna samasse. Täpselt kümne meetri kaugusele keelavast sildist. Ainult, et teisele poole teed. Austust avaldades kihulaste hordidele taganeme selg ees telki.

 

*********************************

15. juuli 2009, Kolmapäev: Jugan – Lugnet

Enne uinumist arutlesime veel kahe telgi vahel hõikudes reaalseid elusituatsioone, kaua me filosofeerime, läheme ikka päris elu juurde. Tolle assisteeris meid seal juures kogu aeg. Rattalamp põles telgilaes, et kihulasi enda juurde meelitada. Rattalamp oli OFF-iga paksult kokku lastud. See OFF on ikka nii vänge asi, et reisi lõpu poole Mari oma rattalampi enam telgilakke ei riputanud, kui oli teada, et OFF- itamiseks läheb. Nimelt karmi kraami toimel oli plastmass ülesse sulanud.

Ühtäkki kostub meieni mööda sõitva auto aeglustamise hääl. Esitulede vihk läbi telgiseina tabab meid. Kiirelt plõksab Mari telgilaes lambi kinni, tõmbab magamiskoti kapuutsi üle pea ja sosistab mulle sealt alt: „Aga päriselt, päriselt ju ka pole me mitte midagi valesti teinud.“

Noogutan talle sosinal vastuseks. Auto manööverdamise hääled. Auto jääb seisma ja suretab mootori täiesti välja. Autouste paugud. Me ei julge vabalt enam hingatagi.

„Meist umbes kolmekümne meetri kaugusele on ennast parkinud üks autosuvila,“ kostub meieni vapra ja julge Pauli hääl.

Hommikul poole seitsme paiku pissil käinuna ja tagasi telgis veel mitte päris uuesti unehõlma vajununa kuulen kuidas autosuvila ära sõidab.

Ärkame kell kümme. Lappame laagri kokku ja imekaunisse supluskohta, kohe NO CAMPING sildi taha nagu õige mees kunagi ujuma. Hommikusöök seal samas rannal olevatel puupinklaudadel.

Kuidagi mõjume kohatult kohalikele, kuigi oleme viksid ja viisakad ning ei torma alasti huilates vette, vaid vaikse vaoshoitusega siseneme jääkülma järve supelkostüümid siivsalt seljas. Ometigi… pere kahe väikese lapsega tuleb, peatub hetkeks ja juba nad lähevadki. Kolm noort kutti tulevad, ajavad ühe endi seast järve ja lähevad taas. Vanaema lapselapsega tuleb, sulistab sõrmi järvevees ja nemadki lähevad.

 

Kolmapäev: Pauliga sõlmiti leping filmitööstuses, ta saab peaosa filmis McPaul. See on uus seeria McAivarile jätkuks. Õige ongi, sest ta teeb silmad igakell viimasele ette – ühe tühipalja kruvikeerajaga ja absoluutselt ilma hõbedase teibita haldab ta kõiki nende tehnilisi probleeme – nüüd siis ka Mari telgiridvaparandusel said taas tema oskused filmilindile võetud. Pole päris täpselt teada, millal neid osasid telekas näitama hakatakse.

 

Null päev sõiduks. Ega päeval endal midagi viga polegi. Täitsa tore päev on iseenesest, aga no mitte- mitte-mitte kuidagi ei jaksa seda osa, mis puudutab jalgratast ja sellel sõitmist. „Kuule Paul, ole hea ja vaata palun, midagi on vist piduritega korrast ära, tundub nagu nad segaksid ratta jooksu, vist on esipidur kinni kiilunud,“ palun ma Pauli viimases hädas. Paul, kes alati suhtub rattatehnilisse probleemi ülima tõsidusega, uurib mu ratta mõlemat pidurit.

„Kõik on kombes ja täpselt nii kuis peab,“ vastab ta mulle Ivo Linna sõnadega.

Oehhh. No lihtsalt ei jaksa ja kõik. Tulen keset maanteed ratta seljast maha ja nõuan valjuhäälselt laagri üles panemist. „Ma olen nõus ka siin tee kõrval raiesmikul magama,“ teatan ma veendunult.

Mari hindab olukorda: „Nojah, kui sulle liiter viina ka ühes antakse, siis võib sellel maastikul täitsa natukene aega isegi magada.“

Mari sõidab mulle ette ja tõmbab mu enda tuules kaasa. Paul sõidab mul taga ja lükkab mind mõtte jõuga. Nende kahe abiga saame kolmkümmend kilomeetrit isegi sõidetud. Lõunapausi aeg. Pugime kõhud korralikult täis ja tänaseid asjaolusid arvestades sõnab Paul:

„Ma ei ütle kui palju meil täna oleks veel vaja sõita, ma lihtsalt ütlen, et sõidame nii palju ja sinnamaani kuhu jaksame.“

Ootamatu kergusega jõuame linna nimega Malung. Kell on pool seitse õhtul ja see on meie reisi kõige soojem, pehmem, mõnusam õhtu üleüldse kui mõõta seda ilmastikuolude kategoorias. Kõik see ennelõunane ränk raske kolmkümmend kolm kilomeetrit tõusu sai nüüd pärast lõunasööki tasutud kaheksateist kilomeetrise mõnusa lobeda laskumisega. Otse linna välja.

Malung kihab elevil ülespuhvitud ja juba veidi svipsis inimestest, hällist hauani. Suured lahtised uhked ameerika autod. Eblakad jalgrattad ja kõik ülejäänud liikumisviisid, mis mahuvad nende kahe vahepeale ja väljas poole neid. Malungis on see nädal põhjamaade suurim tantsunädal. Iga aastaga järjest suuremaks paisudes, oodatakse sel aastal tantsima tulevat umbes 40000 inimest. Nad kõik tulevad väljas poolt Malungit ja suure sooviga saada tantsitatud aastaks ajaks ette selle ainsa nädala jooksul. Linn ise on väiksem kui meie Paide. Tantsima tulevate inimeste arv ületab tõenäoliselt nelja kordselt linna enda rahvaarvu. Siin, Malungis, selle ühe nädala jooksul esinevad Rootsi kõige tugevamad tantsumuusika bändid. Üritusel endal on järgijaid juba ka teistes põhjamaades. Õhk on tiine suure peo ootusärevusest ja elevusest. Rahvas ruttab vooris ühte sihtkohta. Suur Suveromantika.

Lasknud silmadel end sellest kirjust vaatemängust nuumata, suundume linnapiiri poole, linnast välja endale laagripaika otsima.

Selle päeva kohustuslik kilometraaž hakkab täis tiksuma. Viiskümmend seitse kilomeetrit. Kell on juba kümme õhtul. Teen noka lahti ja nõuan taas esimest võimalikku külje maha keeramiskohta. Paul keerab ratta nina ära paremale jõe äärde ja meil on maailma kõige ilusam telkimiskoht üleüldse.

Kohmitseme parajasti keskendunult oma telkide ülespanemisega ja tule tegemisega kui meie juurde kõnnib sõbralik Rootsimees. Jõe poolt hõljub samal hetkel seelik seljas ja lilled käes lenneldes tema rõõmsameelne Rootsinaine. Mõned kohustuslikud tervituslikud sõbrunemis-viisakuslaused ja juba oleme tõmmatud elavalt vestlusesse. Saame teada, et nemad külastavad seda tantsunädalat Malungis juba viieteistkümnendat aastat järjepanu, ühtki aastat vahele jätmata. Igal juhul sooritavad nad meile laivis ühe näitliku rock´n rolli tantsu, siis veel ühe twisti ja vist on selle kolmanda tantsu nimeks fokstrott või tants, mille kohta nad ise ütlevad, et nagu kõik soomlased oskavad tangot, siis kõik rootslased oskavad tantsida seda.

Oleme taas omapead. Jõgi soliseb, tuli ragiseb, vorstid särisevad ja kuum mustikakissell tõmbab tassis õiget paksust sisse.

Ühtäkki seisab pimedast välja astunud tule valgusringis villase kampsuniga see sama, ennist siin ringi hõljunud seelikus Rootsinaine. Süli on tal täis kuivi puuhalge. Ta nimelt oli märganud kuidas me mööda jõe äärt ja metsa alust silmad rõngas ringi nuuskisime ninad maas. Enam ilusamaks minna ei saa. Palume teda lahkelt jääda meie seltsi ühele mustikakisselliringile. Tema, aga vehib tõrjuvalt kätega ja vabandab ennast homse tähtsa tantsupäevaga, mille tarvis on vaja täna korralikult õige aegselt magama minna ja ennast täiesti välja puhata. Vot on pühendumus!

 

********************************

16. juuli 1009, Neljapäev: Lugnet – Heden

Hommik on ilus. Ainult, et vale liigutus oli telgiuks lahti teha. Kui üks mees korraga teeb sipelgate armee välkrünnaku telki. Jätame sipelgad telki vallutama ja kobime ise sealt seest välja. Las möllavad pealegi. Õues on hea. Päike.

„Mari, kas sa järgmise aasta Põhja Eesti – Lõuna Leedu etapile lööd kampa?“ (Põhja Eesti asub samal laiuskraadil kus meie selle aastane reis lõppeb, Rootsis Karlstadi linnas).

„Muidugi!!! See saab ju alguse Eestist!!!“ vastab meie isamaaline Mari emakeeles.

„Aga sina Paul?“ uurin nüüd hambaid peseva Pauli käest.

„Mhmh,“ mugiseb ta hambapasta vaht suust väljas, loputab siis suu jõeveega ja lisab sinna juurde, „Ma pakun, et järgmine aasta võtab sellest etapist osa rohkem kui üks inimene, ma arvan, et seda saaks võrrelda rahvaste rändega suvel Põhja Eestist Lõuna Leetu.“

„Nojah, kahe nädalane reis tundub kuidagi sobivamana kui eelmise aasta kolmenädalane reis, see kolm nädalat läks minu arust liiga pikaks,“ võrdleb Mari kahte reisi. „Ja tundub, et kui me samal reisil ületame riigipiiri, seekord siis sõitsime Norrast Rootsi, see teeb ka selle matka kuidagi vaheldusrikkamaks,“ analüüsib ta edasi.

Lõpuni on jäänud veel kolm sõidupäeva ja sada kaheksakümmend kilomeetrit. Kaasvõistlejate nägudelt on näha lõpusirge sära.

„Oot, mis päev see täna õigupoolest oligi?“ mõtiskleb Mari sõrmede peal päevi kokku ja lahku liites. See sõidupäevade segadus algas meil juba esimesel nädalal. Seda küsimust, et mis päev täna on? on kuulda mitu korda päevas ja nagu vastus on saadud, nii ununeb ta järgmisel hetkel.

Pauli kell seiskus juba üleeile. Visalt kannab ta seda käe peal praegugi. „No, mida ma siis pean tegema selle kellaga? Kuhu panema? Käe peal on ta mul kõige kindlamas kohas kust ta ära ei kao,“ õigustab Paul oma seisva kella kandmist.

„Mhmh, ja päevitad visa järjekindlusega oma randmele valget kellajälge,“ näägutab Mari Pauli kallal edasi.

 

Neljapäev: Hommik pudru ja moosine. Sõbralikud rootslased käisid hommikusööki serveerimas ja koperdasid üle telgi lävepaku. Ei tea, mis neid ehmatas aga tegu oli samade rootslastega, kellega eelmisel õhtul sõbraks saadi. Peale sellist tormilist hommikust visiiti vahetati kontakte ja limpsiti kõik ilusasti puhtaks ja sõit võis alata…

 

…ja siis sööme tugeva hommikusöögi. Ja siis sõidame tugevalt kuus ja pool kilomeetrit, et peatuda ühes teeäärses putkas ning süüa jäätised ja kiikuda ja juua kakaod ja süüa magusmargariinikook ja siis otsustada, et kõige lõppu tuleb süüa veel kolm soolast pannkooki.

Lõpuks saame uuesti teele. Tee mida mööda väntame on tolmutee ja Lõuna-Eestilikult üles-alla künkalik. Kell kuus teeme ühe hirmus tuulise-tuulise järve kaldal kalasupipeatuse. Kella kaheksaks õhtul on meil jäänud veel viisteistkilomeetrit, et täis sõita tänane sõidunorm. Otsustame olla vaprad ja vaatamata juba kontidesse ja lihastesse pugevale väsimusele siiski matkata rahulikus tempos veel need viisteist kilomeetrit ära… et ei tuleks reisi lõpus ülepeakaela tormamist ja viimasel minutil rongile – laevale jooksmist.

Maril katkeb keset Rootsi nowhere-i rattal kett. Paul võtab ohates oma ühe mutrivõtme ja sõnab: „Üks hetk ja ma saan teile kohe öelda kas mul on võimalik midagi teha või mitte.“ Asume ootele.

 

…Aga võta näpust – teele sattus liiga suur ahvatlus – pannkoogid. Ja jäätis ja kakao ja kui ollakse lõpuks 47 km vändanud katkeb Mari rattal kett. Loomulikult – sellise kaalulisaga ei peaks ükski kett vastu!

 

„Ma veel täna hommikul õlitasin korralikult meie kõigi rattakette,“ vahib Paul oma musti õliseid käsi. „No nii, vaatame nüüd. Sõida algul ilma pakkideta, vaatame kas kett peab. Võib-olla hüppab kohe uuesti lahti kui jõud taha tuleb.“ Mari ronib kuulekalt ratta selga. „Ja proovi vältida käiguvahetusi!“ hüüab talle veel Paul järele. „Tal on seal üks lüli välja väändunud, see tuleks uue vastu ära vahetada,“ seletab ta mulle olukorda.

Mari saabub oma õnnestunult auringilt: „Tundub, et peab. Ainult, et mingi päris korralik kõrin saadab seda kõike, äkki sa Paul tahad tulla ise seda proovima, ma ei saa aru, kust see kõrin alguse saab.“

„Ma pesen enne käed ojas.“ Tagasi tulles märgade kätega proovib Paul Mari ratast.

„Nagu oleks…, nagu oleks mingi…“ pobiseb Mari endale nina alla.

Paul läheb teisele prooviringile: „Praegust sõitmist see kõrin küll kuidagi segama ei peaks,“ väidab mehhaanik tagasitulnuna.

„Aga, mis see võiks küll olla?“

„Ma ei tea.“

„Midagi käiks ju nagu vastu.“

Pauli poolt vaikus vastuseks, ta hakkab juba vaikselt tüdima. No kui sai kord öeldud, et sõitmist ei sega, mida see Mari siis pinnib, istugu ratta selga! Saame juba ükskord siit edasi laagrisse sõidetud. Kõik on väsinud.

„Äkki see kõrin lõhkuski ennist rattaketi?“ ei jäta Mari oma jonni.

„Enne oli siis su ratas vaikne? Oot! …. Mhmhm….. NOOO! IDIOOOT! Mari, sa võid uuesti selle seebi mulle välja otsida.“

Kett võetakse uuesti lahti ja maha. Kell kolmveerand üheksa saab Mari teise katse, sedakorda koos pakkidega.

Juba varsti, aga kargame taas ratastelt seljast. Paksult punetav metsmaasikakraav.

„Siin sõidab autosid ka nii vähe, et marjad on raskemetallist puhtad ja neid võib süüa,“ kinnitab Paul maasikaid kahel käel suhu loopides. Ega me kehvemad pole.

Edasine tee võtab meid vastu erkkollaste tõsiste hoiatussiltidega, millest me kahjuks mitte midagi aru ei saa. Terve metsa äär on nendega palistatud ja see võtab meilt võimaluse sinna sisse keerata, et endale ööbimiskoht otsida.

Mõned kilomeetrid edasi saab selgemaks. Siin metsas harjutatakse tulistamist. Siin on mahajäetud sõjaväehooned. Siin on … mahajäetud linn.

„Väga veider,“ kõhistan ma õlgu.

„Siin kehtib komandanditund,“ püüab Mari nalja visata.

Sõidame haudvaiksest linnast läbi. Ainsaks heliks vaid meie endi rataste tekitatud naginad ja sahinad. Kogu linn magab. Sild üle jõe viib meid sellest kummalisest vaikust täis linnast välja. Sinna sillale jääme pikemalt peatuma. Ilus ilus põlev taevas ja kogu see suur tulekahju taevas peegeldub sama erksalt alt üles siledalt veepinnalt taevasse tagasi.

Leiame laagrikoha ja õhtusöök söömata sukeldume öösse. Väsimus on nii suur, et tühja kõhtu ei jaksa tähele panna. Väsimus on nii suur, et minu poolest oleksime võinud ka telki püsti panemata sinna samasse magamiskottidega mustika võrsete vahele kukkuda ja hommikul uude päeva ärgata.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: