Posted by: Kei | august 3, 2009

2009 Põhjast Lõunasse II kolm viimast päeva


*****************************

17. juuli 2009, Reede Heden – Deje

Hommikul ärkame kukelaulu peale. Mari läheb šampoonipudel peos ujumiskohta uurima.

Üks paar sokke on igatahes auku seigeldud ja need lähevad nüüd koos hommikusöögi pakenditega prügikasti. Rattakingad on deformeerunud. Sellega sain ma hakkama ühel vihma järgsel päikesepaistelisel hommikul. Kui üritasin läbivettinud rattakingi elava tule ääres kiirelt kuivaks saada. „Kuule, kas su rattakingade krõpsu paelad peavadki niimoodi krussis olema.“ küsis üks hetk Mari mu käest. Tühja neist krussis krõpsupaeladest, ma olin suutnud rattakinga sisse mulli kuivatada. Ja nüüd pole mul midagi vihma vastu, mis rattakingad märjaks teeb, ma lausa ootan rattakingade läbivettimist, siis surun nad uuesti jalga ja loodan ehk õnnestub valele poole mullitanud nahkkinga mulli taas varba järgi mugavaks venitada. Ainult, et see on üks piinarikas protsess, sest päeva lõpus kui kingad jalast võtan, siis väikese hirmuga uurin oma suure varba küüsi, et kas juba muudavad värvi ja kas juba kusagilt nurgast hakkavad maha kooruma.

Tuleb välja, et oleme telkinud pimedas ennast mustika välule, selleks, et marju süüa ei pea isegi telgist välja tulema, piisab vaid käe küünitamisest telgiukse vahelt välja. Hommikusöök möödubki ühe käega putru suumulgust sisse lükates ja teise käega mustikaid peale visates. Hommikune ujumine, laager kokku ja teele.

Hagfors tuleb kiirelt kätte. Suundume õnnelikena; jäätis ja maasikad naha vahel, kesklinna poole. Turistiinfos selgub, et Karlstadini on jäänud veel vaid üheksakümmend kilomeetrit. See teeks tänaseks sõiduks nii nelikümmend viis-viiskümmend kilomeetrit, see on meiesugustele täiesti kontimööda. Ja siis selgub tõsiasi. Õigupoolest selgub siis Tõsine Asi. Karlstadist ei saagi rongile koos ratastega. Tegelikult võetakse rattaid küll. Võetakse rattaid rongile esmaspäevast reedeni, aga mitte nädalavahetusel. See on midagi arusaamatut meile. Pärast täpsustavat telefonikõnet turistiinfoinimeselt rongiinfoinimesele öeldakse, et Karlstadist ei saa rongile rattaga, mitte ükski nädala päev.

Paul uurib siis bussi võimalust. Asi on kriitiline. Meie plaan oli tehtud ratastega Karlstadini, sealt rongiga Stockholmi ja sealt laevaga koju. Laeva piletidki on juba ammu ostetud. Bussid kukuvad mängust välja.

Sarnaselt eelmisele aastale uuritakse nüüd DHL-i transpordifirma võimalusi.

Turistiinfoinimese käest saame kaardi kuidas siit sõita Karlstadini mööda vana ülesvõetud ja asfalteeritud raudteetammi. Kaheksakümmend üheksa kilomeetrit täpselt. Nimetame selle jalgratta kiirteeks.

Plaan A – sõita täna nõrkemiseni mööda tasast vana raudteetammi, et jõuda homseks võimalikult vara Karlstadi ning uurida täpsemalt otse koha peal erinevaid võimalusi.

Plaan B ja C on hetkel puudu.

See on täiesti arulage. Kui sa sooviksid sõita Tartust (Karlstad on nimelt Tartu suurune linn) Tallinnasse, siis saad sa tõsta rattad rongile näituseks Lelle jaamast.

Paul uurib veel võimalust, et kas oleks võimalik ratas sissepakkida ja see siis võtta koos meiega samale rongile suure pagasi nime all. „Jah, selline võimalus on meil täiesti olemas, selleks läheb aega kolm päeva,“ vastatakse talle kõlavalt.

Uuesti oleme ringiga tagasi busside juures. Bussid võtavad rattaid peale küll, aga ainult kaks ratast korraga. Ekspressliinid ei võta rattaid üleüldse peale ja tegelikult need kaks ratast korraga bussile skeem töötab siis kui bussijuht sellega nõus on, kui ülejäänute pagas on ära paigutatud ja kui ruumi on. Need bussid, mis siis ehk võtaksid rattaid peale, eeldavad omakorda ümberistumisi, sest otse Stockholmi sõidavad vaid ekspressbussid ja see skeem töötab siis ,kui need ümberistumised omavahel klappima saab. Väga palju „kui-sid“.

Lahkume turistiinfoputkast löödutena.

Paul kimab veel mööda linna rattaga ringi ja otsib kohta kust ta saaks Merjele ja Merje sõpradele kontserdipiletid välja lunastatud. Samal ajal täidab Mari rattapudeleid ühes söögikohas. Mina valvan tavapäraselt keset kõnniteed rataste juures.

Paul pole tagasi jõudnud oma piletiringilt ja Mari üritab nüüd rautatud rauapoeuksest sisse murda, et oma ausõna peal koos püsivale rattaketile uut lüli osta. Väsin rataste kõrval seismisest ja istun nende kõrvale maha.

Paul pole veel tagasi jõudnud. Mari on vahepeal teada saanud kellegi kohaliku käest, kust poolt linna otsast peaks Paul neid kontserdipileteid otsima.

Saabub Paul: „ Ahah! Sa istud siin jah!“ hüüab ta mind nähes kergendatult, „Ma lähen vaatan teisele poole ka!“ Mari on jõudnud vahepeal juba jalga lasta ja nii jääb Paulile õige pileti lunastamise koht kätte juhatamata.

Istun nüüd mõnda aega üksi truult keset kõnniteed ja valvan ratast. Paul on kusagil ära ja Mari on kusagil mujal ära.

Mõnda aega vaatlen vaid mööduvaid kohalikke, siis saabub Paul: „Siit linnast ei saagi neid pileteid,“ teatab ta pettunult. 

„Miks!? Mari just sai kellegi käest teada suuna kust neid siit linnast saama pidi,“ kostan hämmeldunult.

„Siin pole lihtsalt seda piletibürood,“ on Paul minuga kärsitu, „aga ma sain teada koha kust Mari saaks oma rattaketile uue lüli või hoopis kohe uhiuue keti,“ patrab ta edasi ja küsib kohe sinna otsa, „aga kus Mari on?“

„Läks sinnapoole!“ näitan käega sinna suunda kuhu Marit olin viimasena näinud minemas ja kust tegelikult Paul oli just välja ilmunud.

Paul jõnksutab oma ratast veidi aega kimbatuses olles edasi tagasi „Noh! Mis me teeme? Kas ootame teda siin või sõidan teda otsima?“ küsib ta minu käest.

„Ma ei tea,“ kehitan õlgu ja muhelen. Täitsa põnev mäng on sellest välja kujunenud. Otsi, leia, kaota, otsi, oota, kaota, leia.

„Ahah, ma lähen siis vaatan kus Mari on?“ sõnab kärsitu Paul nagu oleksin talle sellise vastuse andnud, keerab rattanina tuldud teed tagasi ja nüüd on nad taas mul korraga silmist kadunud.

Istun, valvan, ootan, itsitan. Lõbus mäng. Kes tuleb esimesena, kes kuhu viimasena ära kaob.

„Me oleme nüüd valmis edasi liikuma,“ seisavad nad mõlemad ühtäkki mu ees ja plõksivad kannatamatutena käikudega justkui mina oleksin kogu selle viivituse põhjus.

Enne sellest linnast väljasõitu paneme kogu üritusele punkti linnaäärsest bensukas, ostes endale vorsti ja ketšupit ja sinepit ja kartuliputru. Ja siis keerame selle endale keresse seal samas bensuka ees. Et asi oleks täielik, siis loputame kogu toidu alla coca-colaga. Paul sai muidugi midagi tõhusamat ka sealt bensukast. Nimelt on ta nüüd lisaks mutrivõtmele varustatud ka korralike näpitstangidega. Ettenägelikult, kui Mari rattakett peaks taas katkema.

Kell on kuus õhtul. Karlstadi on kaheksakümmend üheksa kilomeetrit. Käiku läheb Plaan A ehk siis sõita välja nii kaugele kui torust tuleb ja jõuda võimalikult vara hommikul Karlstadi, et kohe hakata väänama Rootsi riigi arulagedaid reegleid.

Lausa vaimustav on sõita mööda sellist teed. Tuul lendab kõrvus ja meie vihiseme mööda teed. Täpselt kuuskümmend neli kilomeetrit enne Karlstadi katkeb Maril taas rattakett. Paul on oma korralike näpitstangidega nähtamatus kauguses ees ära sõitnud. Tuleb välja, et ka kuulmatus kauguses, sest tema telefon on välja lülitatud. Mari korgib lahti siidripudeli. Lonksame siidrit ja mugime sealt samast teeäärest maasikaid peale. Ega elul ju viga pole. Täitsa mõnus on. Maasikad saavad siit lõigult otsa ja väike jahedus hakkab õhtu lähenedes põue pugema.

„Kuule, meil on ju veel banaanid alles. Siider ja banaanid peaksid hästi kokku klappima. Jalutame rattad käe kõrval esimesse päikeselaiku ja jääme Pauli ootama. Lõpuks peab ta ju aru saama, et midagi on juhtunud ja tuleb siis tagasi meid otsima,“ teen ma endale väga meelepärase ettepaneku.

Mari kerib oma lõdvalt rippuva ketisoolika ümber rattaraami ja hakkame vaikselt mööda teed edasi astuma. Paul ootab meid juba järgmise nurga taga. Kell on kaheksa õhtul.

Rattaketi pisike ja väga oluline jubin on kaduma saanud, ilma selleta ei saa Mari enam vändata. Juuuuuubin! Väga pisike, väga väikene. Selle nopib Mari Kullisilm sada meetrit tagasi „avariikohalt“ õrnalt kahe näpu vahel asfaldilt üles ja toimetab hellalt meistrimehe koredasse peopessa.

Ja siis anname ajule ja kehale uuesti kätte programmi, sõita nii kuis torust tuleb ja nii kaua kui sealt torust tuleb. Rattaketi paranduse peale läks kaduma terve suur tund.

Ootamatult on õhk öiselt külm. Ei mütsi ega puhvi ega ka rattakiivrit polnud peas selle kaitseks, ainult tuul tõmbas hoolega kui sõitsime siledat teed kasutades suurel kiirusel. Põmm! Pea sai külma. Valus-valus, nii valus, et silmamunad tahavad pealuu sees plahvatada. Aju on külmakrambis. Tõmban värisevate kätega pähe puhvi, sinna peale veel mütsi ja kõige peale kilekakapuutsi. Mari otsib kotist välja valuvaigistava tableti. Ja nüüd sõidame nii kaua kuni aju higistama hakkab. Kell üksteist öösel maandume sama soojaga otse telki. Paks uni.

Reede: Täna sõideti 80 km, oldi rattamatkaja unistuste kiirteel – asfalteeritud vanal raudteetammil 🙂 Kaifiseisund oli võimas, rohkem ridu rikuks selle tunde.

 

 

******************************

18. juuli 2009, Laupäev Deje – Karlstad – Katrineholm

Hommikuks on pea endiselt otsas. Une ja ärkveloleku vahepeal kuulen kuidas läheneb hobune koos ratsanikuga meie telgile. Vist hakkas hobune telke kartma, sest ratsanik jutustab hobusele midagi julgustavalt ja siis kuulen kuidas nad klobaki-klobaki taas tuldud teed tagasi eemalduvad.

Mari äratuskell heliseb. Algab viimane selle reisi rattasõidu päev.

Kell kaks Karlstadi linna turistiinfo. Kasutame ära kohta ja aega ning peseme kuseme kammime, Paul raseerib oma mitme päevase orase lõua alt… ja seda kõike toimetame me soojas elektrivalguses ja kuuma vee ning seebiga. Pärast hügieeniprotseduuride lõppu saab inimestega vabalt suhtlemist alustada.

Paul seisab infoleti juures ja mina sätin ennast Marile kõrvale nahk-oote diivanile Tolle raamat käes istuma. „Oehh,“ ohkab see peale Mari. „Algab taas see tollerdamine,“ väga mitmetähenduslikult.

„Niih!“ astub Paul pika mehe sammuga me juurde, „Esimese asjana läheme me nüüd kohe otsejoones rongijaama ning ajame selle asja korda!“

„Jah!“ olen mina varmalt nõus, krapsan püsti ja annan Paulile au. „Ennem ei saa keegi isegi mitte ühtegi jäätist.“

„Ma käin korra teatrist läbi ja vaatan kas saan Merjele kontserdipiletid,“ ütleb Paul täiesti arulagedalt risti vastupidi sellele, milles me just eelnevalt kõik kolm kokku olime leppinud.

Eksleme siis sinka-sänka Pauli sabas sõites ja püüdes mitte linnarahvale otsa sõita mööda tänavate rägastiku ringi.

„Rongijaam on ju siinsamas!“  saab mul isu täis. Keerame ennast kolmekesi jaama ette ja nagu tavapäraselt asun mina rattavalvesse.

„Ise ka ei usuks, kui poleks näinud,“ tuleb Paul meie juurde rongijaamast tagasi. „Karlstadis on rongijaam laupäeviti suletud. Ainult kohvik ja tasuline peldik töötavad.“

„Säh sulle siis sotsialismi,“ lööb Mari käega.

„Ma sõidan nüüd infosse tagasi ja uurin veel võimalusi. Aga kõigepealt teatrist läbi,“ sõnab Paul.

„Mul tuli praegu üks kiuslik mõte,“ Mari silmad pilluvad sädemeid, „Mis oleks kui lihtsalt ostame piletid rongile ja läheme siiraste naiivsete silmadega rattad kaenlas sinna peale.“  Paul sõidab kõigepealt teatrisse ja siis infosse ja meie jääme rongijaama ette äärekivile istuma.

„Nojah, ma ei saanudki pileteid Merjele, kassa oli avatud täna kella kaheni. Telefoni jätsin laadima infosse. Bussijaamast sõitsin juba läbi. Bussid ei võta jalgrattaid peale. Sõidan uuesti infosse ja püüan sealt helistada rongijaama infosse,“ kannapööre ja taas ta läinud oligi.

Vahepeal selgub müsteerium, miks ei võeta Karlstadist rongile ratastega koos. Sellepärast, et praegu suvel on käimas suured raudteeremonditööd ja kõik rongiühendused, mis on suunaga Karlstad – Stockholm algavad rongijaamast bussiühendusega. Ja, et bussid ei võta peale jalgrattaid, siis… nii ongi.

Plaan: minna rongile mis peatub Karlstadi rongijaamas ja sõidab Katrineholmi (see on poolel teel Stockholmi). Veeta öö Katrineholmis ja siis hommikul sealt Stockholmi rongile. Katrineholmi rong väljub neljakümne minuti pärast.

Paul püüab selle aja täita sellega, et helistab rongiinfosse ning korraliku rongireisijana ära broneerida sinna meile rattakohad. Läbi telefoni mängitakse Paulile muusikat ja kindla aja tagant saab ta teada, et ta on liinile pääsemise oote järjekorras endiselt esimene.

„Rootslastel on hea elu. Laupäeval ja pühapäeval ei toimu siin riigis mitte midagi, kõik on suletud,“ ütleb ta pärast seda meile kui on taas saanud teada lootustandva uudise, et ta on telefoniliinil esimene järjekorras.

„Laupäeval ja pühapäeval on rootslastel igav,“ toriseb Mari.

Tagasi perroonil. Rong on ees. Paul püüab vagunisaatja kinni. Tagasi meie juurde jõudes lausub ta: „Nõup. Ja see vagunisaatja ei uskunud, et ka järgmine rong meid peale võtab.“

Tagasi infos. Info on justkui meie viimane õlekõrs mida alati haarata kui mingi plaan taas vett vedama läheb. See viimane õlekõrs on täna lahti veel poolteist tundi. Selle aja jooksul tuleb meil leida mingi vett pidav variant.

„Me läheme ikkagi uuesti tagasi bussijaama ja püüame saada bussile, mis viib meid Örebrosse, aga kõigepealt peaksime selleks sõitma Karlskogasse,“ on Paul taas targem.

Jõuame otsaga bussijaama. See on laupäeviti suletud (turistiinfost saadud infoga, et siin saab kindlasti kaardiga maksta pole meil hetkel midagi peale hakata)

„Urrrrjuhhh!“ uriseb Mari. „Ma tõesti ei tea, miks ma aasta otsa rootsi keelt olen õppinud. See on üks ütlemata konservatiivne ja paindumatult nõme maa.“

 Paul kaob ühele poole bussijaama hoone nurga taha ja Mari kaob teisele poole bussijaama hoone nurga taha. Mina jään rattavalvesse.

Mari jõuab tagasi esimesena ja särab õnnestumise sära: „Ma peaaegu, et rääkisin rootsi keelt ühe bussijuhiga!“

Karlskogasse on meil võimalik küll saada bussiga, aga bussid, mis sealt edasi sõidavad on veel väiksemad ja sealt ei pääse mitte kuidagi edasi. Siis sõidaksime ennast sinna lõksu.

„Nüüd on küsimus, kas meil on siis üldse mõtet sinna sõita,“ Paul istub väsinult bussijaama seina ääres ja uurib kaarti. „Ma olen juba veidi tülpinud sellest kõigest,“ tunnistab ta ausalt.

„Tegutseme! Uuri seda kaarti pärast poole. Kõigepealt võtame sularaha ja siis sööme!“ raputab Mari kinni jooksnud Pauli õlast.

„Oota. Ma mõtlen,“ pobiseb Paul oma ära aetud habemesse. „Alati jääb ju variant bussijuht pehmeks rääkida, aga kui meil see vagunisaatjatega ei õnnestunud, siis see on üsna nõrk variant. Noh ja siis jääb veel ratastega öösõit.“

Pärast toidu sisse vohmimist ühes kiirsöögikohas ja sularahaga varustatuna oleme tagasi bussijaamas. Bussi väljumiseni on jäänud kümme minutit. Meie, aga ei tunne ära oma bussi või ei ole asjadest õigesti aru saanud.

„Ma pakun, et see on see buss,“ näitab Mari ühe paljudest peale. Paul teeb sinna suunas silmi kissitades spurdi, tuleb aga pead raputades jälle tagasi.

Laupäev: Viimased 30 km/1,5 h väntamist! Edaspidine päev kulges ratastel ilma ratasteta, sest oldi sunnitud vurama erinevate Karlstadi bussjaamade, rongijaamade ja uuesti bussijaamade, rongijaamade vahel.

Istume bussis ja täiesti õiges bussis ja kõik kolm ratast mahtusid korraga bussile kõhu alla. Bussijuht ise ei räägi ainsamatki sõna inglise keelt. Ja ta ei saanud hakkama ka rattapiletite väljastamisega. Nii, et praegu sõidame rattad peal ja ise ka peal ja õiges suunas ilma, et oleks tulnud piletirahale rattapileteid juurde osta.

Pärast pooleteist tunnist sõitu on ümber istumine väiksemasse bussi … õnnestus.

Kell pool üheksa õhtul oleme Östebro´s. Joonelt rongijaama. Et saabuks selgus homse rongi peale saamise asjus.

Lõpuks saadi Karlskoga. Karlskogast õnnestunud ümberistumine ja Österbo. Viimane rong väljus ja ka siit ei võetud neid ratastega peale. 200 km kaugusel Stockholmist sebitakse taas bussijaamas. Bussid aga ei lähe enam täna ega ka homme.

Mari saadetakse sportlik-erootilises riietuses tee äärde kaubikujuhtidele silma pilgutama. Kei ja Paul istuvad ratastega kaugemal. Üks kaubik jäi seisma ja Mari tegi kehakeelt kasutades selgeks, kuhu tahaks minna. Samal ajal kasutas McPaul kruvikeerajat ja kruvis nende rattad kaubiku tagaluugi külge. Mari sai koha kaubikujuhi kõrval – Kei ja Paul aga istusid rataste selga. Katrineholmis saab juht aru, et midagi on teoksil, läks uksi kontrollima… kuid kuna tal oli hea süda, siis võttis vaid kogu sõidu eest tudengihinna ja rataste eest ei küsinud midagi. Kärmelt kruvis McPaul rattad ja … sellest homme

 

Kella üheteistkümneks õhtul jõuame Katrineholmi. Rongijaam on loomulikult suletud. Bussijaam on loomulikult samuti suletud. Infotelefon vastab Paulile, et ta on STENKT ehk, siis suletud. Laupäevast on saanud vahepeal pühapäev. Paul püüab läbi suletud rongijaama klaasuste näha infotahvlit. Sealt loeb ta välja, et rongijaama fuajee avab oma uksed hommikul kell 7.30. Kassad avanevad 10.30. Meie rong väljub 10.50.

Busse läheb ainult üks.

 

Paul läheb hotelli, et saada sealt üks linna kaart, et meil oleks õrna aimugi kuhu poole pimedas linnas plagama pista ja kuhu suunas telk püstitada ööseks. Sest praegu ei saa me enam midagi teha. Hotelli retseptsioonilaud on loomulikult STENKT.

Keerame siis ratta ninad veel lahti olevasse bensukasse. Paul tormab pea ees sinna sisse. Samal ajal peatub politseiauto end tankima. Haaran politseimehel varrukast ja küsin abi. Selgub, et politseinik pole kohalik. See eest on ta väga abivalmis ja lahke ja pöördub omakorda minu küsimusega bensiinimüüja poole. Saanud telkimissuuna kätte lõpetame selle päeva suure kõhutäiega MC Donaldsis, mis on avatud kella kolmeni öösel. Söögisaal täitub vaikselt ähmase olekuga laupäevaselt pidulike linnanoortega.

 

******************************

19. juuli 2009, Pühapäev Katrineholm – Stockholm – Tallinn

Hommik erineb selle poolest eilsest õhtust, et nüüd STENKT asemel on Paul taas telefoni infoliinil esimene järjekorras.

Lappame Mariga öist laagrit kokku, seni kuni Paul teeb erinevaid kujundeid ümber puude telefon kindlalt vastu kõrva. „Kuule, lähme politseijaoskonda ja palume abi. Ehk neil ikka on mõni kongiauto kuhu meie ja rattad sisse mahume, ehk sõidutavad meid STCKHL-mi.“ Hommik on õhtust targem ja Maril on valmis järjekordne idee.

Pauli kannatlikkus on leidnud tähelepanemist ja ta on saanud vestelda infoinimesega. „Ka transpordifirmad ei tööta siin pühapäeviti.“

„Mis me siis nüüd teeme?!“ on Mari murelik, „Meie laev väljub juba loetud tundide pärast ja meie konutame endiselt Katrinenholmsis.“

„Lähme uurime bussijaamast seda ühte ja ainukest tänast bussi,“ arvab Paul.

„Suured poed!?“ karjatab äkitselt Mari, „Võib-olla mõni kaubaauto laeb või tõstab seal midagi maha ja me pääseme küüdiga STCKHL-ini!“ Mari on hommikuti väga produktiivne.

„Siin riigis!?“ on Paul sarkastiline. „Siin riigis ei toimu pühapäeviti mitte kui midagi.“

Laager koos väntame nohisedes taas kesklinna suunas, bussijaama või rongijaama või … minu arust enam vahet pole, tundub üsna lootusetu käiguna. Paul teeb hääle taas kord kõlavaks ja sõnab mõtlikult: „Ja seekordsetele reisi alguse huvilistele ütlesin ma, et see reis saab meil olema odav ja ülimalt lihtsa transpordiskeemiga. Praegu ma ei tea, kas ma kellelegi julgen üldse soovitada Rootsi riiki jalgrattaga matkamiseks.“

„Kindlasti mitte!“ on Mari veendunud, „Tundub, et siinne ronginduse ametiühing või mis iganes, on võtnud nõuks teha jalgratastega reisijatest oma suured vaenlased.“

 

Täna edastan viimase sõnumi walkie-talkilaste Kei, McPauli ja Mari seiklustest Põhjast Lõunasse II. Esmaspäeva hommikust alates võite neid kohata Eestimaa pinnal. Nii tore, et nad kohe-kohe tagasi jõuavad. Mina tundsin küll puudust.

 

Katrineholmist Stockholmi rongile ratastega – muidugi saab – aga ainult mitte pühapäeviti. Sorry! Selle infoga nad kaugemale edasi ei saanud.

Eestlaslikult suruti vaikselt läbi hammaste lubadus rootsi rongindus ära põletada ja muid koledusi.

 

Proovime ära ka Mari politseijaoskonna idee. Leiame ta pühapäevaselt vaiksest linnast üles ja… loomulikult on politseijaoskond pühapäeviti STENKT ehk siis suletud.

Hommikusöök ja mõtete kogumise paus rongijaama perroonil käpuli tolmusel asfaldil. Paulil pole isu. Paul käib ringi kulm kipras ja helistab kõiksugu võimalikele infoliinidele, et kuulda ikka ja jälle seda ainukest lauset: „Muidugi on võimalik, aga kahjuks mitte nädalavahetusel…“

„Meil on võimalus, helistasin ja uurisin, on võimalik tellida suurem takso ning sõita 2000 SEK-iga STCKH-i eeslinna. See läheb sama kalliks kui, et me lükkame oma tagasisõidupäeva üks päev edasi, esmaspäevaks, siis kui kõik on Rootsiriigis normaliseerunud ja me pääseme rongiga STKCH-i. Laevapiletite ümbervahetamine on enam vähem sama suurusjärk kui taksosõit, pluss viivitaks see meie koju jõudmist veel ühe päeva võrra.“

Marile ei meeldi absoluutselt see takso plaan. No kohe mitte absoluutselt ei meeldi talle see. „Me käitume nagu miljonärid.“

Hotelli vetsu hambaid pesema. Hotelli eest sõidab mööda politseiauto. Mari tõstab käe. Väga sõbralik ja lahke suur mees tuleb sealt välja. Jagame temaga oma muret. Politseinik on üllatunud, et rongitöötajad nii kinni on: „No kas tõesti, et kui te lähete ja palute kenasti, seletate ära oma olukorra, et laev on minemas jne. Ega ma muud moodi ei oska küll aidata, sest selle linna politseijaoskonnal pole varustuses kongiautosid, ainult, need sõiduautod. Minge proovige veel korra rongijaamas.“

Üsna alistunult juba oma olukorras, üsna lootusetud, aga mis meil üle jääb, keerame rattaninad taas rongijaama suunas. Teeme veel ühe katse. Kõigepealt proovib Paul oma pühapäevahommikust sharmi Rootsi rongiinimeste peal. Paul tuleb itsitades jaamast välja: „Ja teate, mis selle asja juures veel kõige iroonilisem on, nimelt on rongijaama fuajees suurelt üleval plakat: Kallis jalgrattur, võta oma ratas sel suvel rongi peale kaasa!““

Nüüd läheme meie Mariga. Pildistan Marit suurelt selle plakati taustal, õues tagasi olles küsib Paul: „Noh, Mari, kas sa said ennast natukene välja elada?!“

„You pet I´did!“ vastab Mari kuraasikalt.

Paul naerab: „Seda ma arvasingi, et sa teed. Ma helistan nüüd taksofirmasse ja tellin meile ühe takso.“

Politseiauto peatub meie juures. Seesama politseinik kerib autoakna alla ja uurib, et kuidas meil rongiga õnnestus. Kuulnud, et ei õnnestunud vangutab ta kahetsusega pead. Tal on veidi piinlik sellepärast ja vabandab. Lihtsalt uskumatu kui uskumatult toredad on rootsi politseinikud.

 

 

Ruttu liiguti bussijaama, rongijaama, taksoga Stokholmi eeslinna ja lõpuks ometi – otse LAEVA!!!!

 

Päris otse me siiski laeva ei jõudnud, enne saime veel jälgida vaatemängu kuidas eksinud Paul sahmis suures linnas ja otsis kust saaks piletid kontserdile välja osta. Ja siis tõepoolest otse laeva. Otse dushi alla. Otse sööma. Ja otse joones, tegi Mari meile ühed Lennarti nimelised dringid välja. Veel me veidi limbotasime, selle eest saime mõlemad tahvli Tallinna šokolaadi ja mina veel ühed Koskenkorva ülisuured plätud, mille ma tulijaiseteks Priidule kenasti koju kandsin.

 

Stressi maha surumiseks tantsiti Lotte ja lastega Cabaret baaris. Järele jäid kogu seiklusspordist tulenevad adrenaliinid. VÄGEV seiklus!

 

side lõpp.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: