Posted by: Elo | august 13, 2009

Saarte tuur lastega I: 1/2 Muhu


Saarte tuur lastega I 

½ Muhu

07-08.08.2009

 

Neljapäeva õhtul saades teada, et Kei ja Katrin pakivad autot (s.t. et rattaretk saab toimuma!), hakkan laste rattaid õlitama ja putitama. Kruvin kinni logisevad poldid, pumpan kummid, lisan tagatuled – no selline plaan vähemalt sai tehtud. Toimetamine jääb pooleli, sest lambakarjuse aku on tühjaks saanud ja kui lähen lambaid lauta kutsuma, et öösel akut täita, selgub, et meie hea lammas Maki on sellel aastal teised talled toonud – kaks tükki lausa. Ja muidugi ei lähe see lauta kutsumine nüüd ludinal – Maki muretseb oma pisikeste pärast, on topelt ettevaatlik ja ärev. Mul tuleb ülejäänud karjaga käia kümneid kordi lauda ja karjamaavahel ning viljaämbrit kui peibutist nende nina ees lehvitada. Lõpuks saan kõik kenasti lauta, kuid siis on kell juba nii palju, et läheb hämaraks ja vaja lapsed magama kupatada.

Jõuan vähemalt kolme-nelja tunni jooksul ülejäänud asjad enamvähem ära pakkida, jooksu pealt tutvun Muhu turismiinfoga, uurin kaarte ja vaatamisväärsusi ja leian lõpuks rattamarsruudid. Muhu on piltlikult öelda jagatud kaheks – põhja pool Kuressaare-Kuivastu maantee põhjapoolne osa ja lõunapoolne. Teen otsuse Põhjapoolse kasuks ja prindin kaardid välja. Veel panin kiivrite rihmad parajaks pooluinuvate laste päid mõõtes ja rõõmustasin, et meie kõigi (Kõue-11a, Uko-Aija-10a, Essu 8a, Õnne 6a ja mina) varustus mahtus kenasti rattakotti, mille olin linnas käies ostnud. Linnas oli õnneks parandatud ära ka Õnne (õigem oleks vist öelda Kõue-Uku-Essu-Õnne) teeneline kulunud ja kolisev ratas, mis iga 5 minuti tagant keti maha viskas. Tagaratta juurde pandi uued mutrid, mis pidasid tagaratast õigel kaugusel ja keti pingul – see oli minult ja naabrimeestelt aastaid nõudnud järjepidevaid jõu ja ilunumbreid. Linnas olin ostnud lisaks ühe rattakiivri, turvavestid kõigile ja autole lisati katuseraam ja kahe ratta hoidjad. Kulutused olid suured, aga seda väärt, sest nüüd mahuvad meie kõigi 5 ratast auto külge – kaks katusele ja kolm taha ja oleme vabad ükskõik millal tulevikus minema koos ühistele seiklustele.

Uinun teadmisega, et Keil ja Katil on kogu laste rattaretke varustus autodele pakitud ja Kati stardib kell 8, et jõuda 10sele praamile ning et Keil lapsed tõusevad vara, siis ei ole tõenäoliselt ka nendel eriti raske sellele samale praamile jõuda. Meie lapsed magaksid poole päevani, kaasaarvatud mina… keerasin kella (õigemini vajutasin mobiili) helisema kella 7.00ks.

 

Mobiil heliseb… mõtlen, et ei ole võimalik nii vara tõusta, vajun uuesti voodisse arvutades mõttes uuesti läbi kogu tänase päeva logistika: mis kell peaksin olema kokkulepitud kohas – autoga Liival ja siis ratastega Hellamaal ja kaua Liivale mul aega võtab ja kaua Liivalt ratastega meil kulub ja kui kaua mandripoolt tulijatel ja panen mobiili uuesti helisema kella 7.30ks. Uinun ja uue äratuse helina järgi toimub sama protsess kuni veel uuema äratuse valikuni: 8.00. Seekord olen enne kella üleval. Putitan õues rattad valmis, panen kahed rattad auto katusele (tänan mõttes oma skulptori ametit, mis võimaldab mul üksi jõunumbritega hakkama saada), tassin ülejäänud asjad autosse ja uhh – kell on juba 8.45, saabub Kati sõnum: “10sele laevale ei joua. proovime 11sele. Kei pole vastanud.” “Nojah, egas midagi, ma ka ei jõuaks!” õhetan mina ja toimetan edasi – nüüd akuga karjamaale, ühendan voolu, siis lauta ja viljaämber lammaste nina ees jooksujalu, lambad padinal järel karjamaa suunas. Vahepeal on hõrgutav lutsern, lasen neil natuke süüa, aga siis taipan, et neid tuleb “julgustada” oma karjamaa suunas liikuma. Õnneks saavad lambad minust aru ja lähevad kuulekalt aeda.

9.30. Lastele äratus, riputan pesu kuivama, toidan lapsed, täidan joogipudeleid ja 10.15 helistan Katile, et kas sai Kei kätte. „Kei helistas mulle väga unise häälega ja nad olid öösel Topus Kristina juures,“ vastab ta. Aa, siis ikkagi läks Mariga koos Kristina juurde naiste täiskuu tantsukale. Helistan Keile. Vastu võtab Mari: “Kei pakib autot! Ei, ei 11sele ta kindlasti ei jõua…” Teatan lastele, et võivad rahulikult veel multikaid vaadata. Saan auto pakitud ja stardime.

Tee peal helistab logistikute gruppi kuuluv Kei, et kus me kokku saame ja mängib peas läbi võimalusi, et kui ta saab autoga praamile, siis jätab ta auto Hellamaa bussipeatusesse suure tee ääres, et kui tuleb tema mees Priit bussiga, siis saab ta autosse istuda ja kui ta ei saa praamile autoga, siis jätab ta auto Virtsu parklasse ja tuleb laste ja ratastega üle ja kuhu ta siis sõitma peab ja millisest teeotsast ära keerama. Minu küsimusele, et kuidas järjekord on vastab Kei veidi inimühiskonnas pettunud häälega, et seni kuni tema piletit ostis sõitsid paljud autod temast mööda.

11.45 – olen lõpetanud lastele järjekordse sõitmisreeglite kordamise ja oleme oma pundiga jõudnud Liivale, algab kiivrite pähe panek (õnneks tegin sassis rihmad eelmisel õhtul korda!), vestide selga panek, rataste maha panek ja kotti pealetõstmine. Lapsed on leidnud parkla kõrval meemüüja ja kasutavad ära tema lahkust. „Peaasi, et ei kisa ja ei tee ohtlikke trikke autoteel,“ mõtlen mina ja panen rattapükse jalga. Meie logistika nägi ette, et jätame telgid ja magamiskotid autosse. Muhu on nii väike saar, et ükskõik kuhu ööseks jääme, saab alati rattaga auto juurde sõita ja autoga asjad kohale tuua.

 

12.00 Start! Läksime! Kui head on need neoonkollased vestid – ka päevavalgel kaugele näha! Pilk eespool minevatel lastel hingan kramplikult, sest Hellamaani minevast 4 kilomeetrist oli 3 mööda Kuressaare-Kuivastu maanteed ja autod kimavad meist mööda 110 km/h. Äkki möödub suur kaubik. „No ta oleks võinud ju natuke kaugemalt sõita!“ see tuulekeeris, mis ta tekitas pani isegi minu ratta vänderdama. Lapsed pärast rääkisid, et see oli neil selle reisi kõige jubedam kogemus.

Minu hirmuks teevad lapsed igasuguseid äkilisi liigutusi – nende koordinatsioon pole veel nii hea. Nad vaatavad üle õla tagasi ja kalduvad keset teed või liiga kraavi suunas, nad sõidavad teineteisest mööda, pidurdavad liiga äkki järgmiste ees tekitades külakuhjasid jne jne. Selle tulemus on, et mu kõlav riidlemise hääl on vaikseks muutunud ja nad on asjadest enam vähem aru saanud ajaks kui keerame suurelt teelt ära vasemale Hellamaa poole. Helistan Keile, nad jäid teisena maha. No mis siis ikka, vähemalt sportlasele kohane auhinnaline koht! Ootavad kella 13.00st praami. Samal hetkel helistab Kati mulle, et on jõudnud Hellamaa kiriku vastas olevale spordiplatsile. „Meie oleme ka kohe seal!“ hõikan rõõmsalt vastu ja väntan laste sabas Õnne taktis.

 

Ekke, Lota ja Anni

Ekke, Lota ja Anni

Hellamaa. Kati ja Jan on saabunud kolme lapsega: Lotta-15a, Anni-5a ja Ekke-3a, kolme ratta ja ühe riksade vaguniga, kus sees istub asjade keskel rõõmsalt Anni. Ekket kantakse pakikal lapsetoolis. Kõik nad kiiguvad külakiigel. Kiire infovahetus, viimased logistilised plaanid telefoni teel Keiga, et kuidas nad saaks võimalikult kiiresti kohale: et kui Jan kihutaks oma rattaga Hellamaa bussipeatusesse (keskus, kus meie kiikusime asub nii 3 km kaugusel), aitab lapsed ja rattad autost välja ja siis koos sõidavad meie juurde. Ei. Pigem nii, et nemad sõidavad autoga meie juurde ja siis seni kuni Kei lapsed rattavormi paneb, sõidab Jan Kei autoga Hellamaa bussipeatusesse, pargib selle sinna, võtab oma ratta pagaasnikust, peidab auto võtme salakohta ja kihutab meie juurde. Plaan hea, kõik on rahul.

Jan: jõudis igalepoole, kuhu emmed ei jõudnud

Jan: jõudis igalepoole, kuhu emmed ei jõudnud

Aga mis me nüüd senikaua teeme kuni Kei komando tuleb? Läheme Katiga lastele poest jäätiseid tooma. Oleme sotsialistid ja ostame kõigile ühesugused, valetame lastele, et Hellamaa poes muid jäätiseid polnudki. Ostame veel Jani palvel pudeli õlut ja kaks pakki viinereid (hiljem päeva jooksul päästsid need viinerid veel mitu korda meie reisi). Sööme, sest kõigi lapsed on hommikuse söömaga ja kell on juba üks. Lastes tekib motoorne rahutus. Korraldame jooksuvõistlused, sest kardan, et nad ratastega rallitades väsitavad oma rattalihased liiga vara ära.

 

Laste jooksuvõistlus. Tagant poolt arvates: Essu, Lohe, Uko-Aija, Torm, Õnne, Pärl

Laste jooksuvõistlus. Tagant poolt arvates: Essu, Lohe, Uko-Aija, Torm, Õnne, Pärl

Saabub Kei oma lastega: Pärl-10a, Lohe-8a, Torm-5a. Kõik kordub: riided, kiivrid, jalanõud, rattad ja vahepeal hakkavad lapsed taas rallitama. Nagu aatomid purgis… Kokku on meid nüüd 4,5 täiskasvanut ja 9,5 last – Lotta on pool täiskasvanu, pool laps J

Kei ja jooksu võitja Pärl

Kei ja jooksu võitja Pärl, Uko on seljataga ja jäi teiseks

Veel mõned jooksuvõistlused ja kell on „ainult“ 14.30, kui stardime Lõetsa suunas plaaniga minna ujuma. Kruusatee. Kohe algatuseks teeb Torm avakäna. Nutab natuke, aga kuna keegi suurt välja ei tee, pigem kiidab, et niikaugele jõudis, sõidab ta varsti juba vudinal teiste vahel. Tundub, et Kei pole Tormi (ehk siis Pärli-Lohe-Tormi) teenelisele rattale sama vajalikku remonti teinud kui mina tegin Õnne rattale. Ta käib üsna sageli Tormi rattale ketti peale panemas. Hiljem ujumispeatuses putitab Jan ratast, nii et kett jääb hammasratastele püsima. Saame ilusti hakkama, kõik hüüavad kõva häälega: „Aaauuutooooo!“ kui silmavad/kõrvavad midagi ratta alla mitteklassifitseeruvat tulemas. Muidu oleme hõivanud peaaegu kogu tee. Kohalikud võtavad hoo maha ja meile ei saa osaks sellist „õnnistavat“ tolmupilve kui autoturistide möödumisel. Täname neid mõttes. Kohalikke ikka J! Kujuneb välja järjekord, kus Kõue, Uko-Aija, Lohe ja Essu on teistest kõvasti ees, aegajalt ühineb nendega Lotta, siis vänderdades Torm ja Õnne, siis mina, Kei ja kõige lõpus Katrin ja Jan koos oma pudinatega. Õnne on silmanud, et Anni tõllas on veel üks istekoht ja proovib mulle öelda, et ta on juba väsinud. Ütlen, et ta peab veel vaprasti vastu pidama ja et õhtul saab tõllaga sõitma.

 

Keerame kruusa peateelt paremale Lõetsa suunas ja sõidame mööda mõnusat külavaheteed. See koht on mulle tuttav, siin suvitavad ja elavad ja on pärit mitmed tuttavad skulptorid (Matti Varik, Ants Mölder ja Aime Kuulbuch), ligidal on kanda kinnitanud veel kangilaskid, taffelid jt. Enne randa tulevad suuremad lapsed vastu, kogu nende kehakeel reedab pettumust ja halvakspanu: „See rand on kõik adru täis ja haiseb, siin ei saa üldse ujuda! Rõve!“

„Vaatame seda asja,“ ütlen rahulikult ja sõidan edasi. Keset teed ootamatult suur porilomp. Võtan hoogu ja tõstan ees minevate laste eeskujul jalad üles – pori lendab, kuid saan kergelt üle. Selja taga toimub aga midagi mitte nii rõõmustavat: Torm, kellel polnud nii suur hoog jääb keset porilompi pidama ja on sunnitud oma ema hüüete saatel: „Vänta, vänta!“ botastega jalad maha, ehk siis poolde säärde porisse panema. Kõue, kes on tahtnud kõrvalt mööda sõita on sellest vist üllatunud ja pidurdab, tema otsa sõidab tema taga tulnud Kei. Õnneks kukkusid nad porilombist eemale, kraavi suunas. Teised saavad pidama ja nii jõuavad kõik ilusti mere äärde. Leiame koha, mis polegi nii jube ja läheme ujuma. Super soe vesi. Viineri ja banaani paus, lisaks kreemi ampsukad, ja Sassi antud hapendatud kurgid, mis meil kaasas olid. Torm armastab täna pori või pori armastab Tormi. Ema annab talle suure valge lina ümber, kui ta merest välja tuleb ja ta libiseb sellega süüdimatult adru ja vetikate musta massi. Riielda ei saanudki, normaalne…

 

Sõit jätkub. Räägin poole sõnaga ühest ohvrikivist, õigemini ravikivist Lõetsa rannas. Samal ajal Kõue ja Uko-Aija on otsima läinud teist ohvrikivi. Peatume Aime juures ja täidame oma pudelid. Muuhulgas sööme ta lahkel loal pool punasesõstra põõsast tühjaks, korjame veel kaasagi ja isegi mõne kuivatatud lesta räästa alt. Ma olen natuke murelik, kuna Kõuet ja Uko-Aijat pole nähtud. Lota saadetakse ette ja just siis kui peame ära keerama hakkama nad saabuvadki.

Suund Üügu pangale, aga sooviga Vahtrase turismitalus sooja sööki süüa ja Essu sünnipäeva koogiga tähistada. Me magasime ühe rattatee otsa maha, tiirutame ja otsime, lõpuks leiame Lõol turismitalu ülesse, kuid häid uudiseid me enda jaoks sealt ei saa: neil ei olnud toiduaineid, et niipalju sööki teha, kui meie oleksime tahtnud. Perenaisel oli kurb meel, aga jah: me oleks pidanud ette teatama. Samal ajal helistab Kei mees Priit ja ütleb, et on autoga Liivale jõudnud. Hea ajastus! Loeme ette loodetavad söögid ja inimeste arvu ning jagame lootusrikkalt plödiks läinud viimaseid banaane, sõstraid ja viinereid ja jätkame teed Üügu panga suunas.

Ilus ja mõnus astangupealne, selle eriliselt lopsaka suve kohta näen esimest korda, et mõnel taimel on hakanud kuiv. Tavaliselt on see pangapealne kollane ja augustis langetavad kased lehti. Räägin kuidas kohalikud teavad seda lagedat äikese tantsu kohana, millegi pärast lööb siin lagedal alati äike maasse. Kusagil on kivide ring, mida mõned aastad tagasi käisime hiite ülevaatuse raames uurimas ja kusagil muinasaegne sadamakoht. Mõtlen, et siin nüüd ja praegu olen ma õnnelik: lapsed kaifivad, mina nendega koos, sõbrad ümberringi, füüsiline koormus, ilus maastik… lihtsalt nii hea on olla. Väljendan seda tagasihoidlikult, sest liiga kõvasti selliseid asju kuulutades võib igasuguseid olukordi meeleolu tasakaalustamiseks tulla. Kei vastus meile: „Ainult mu pea lõhub hirmsasti valutada“. Hea, et niigi läks.

 

Viimane tõus Üügu pangale… ülejäänud saavad üles, aga Torm tuleb jalgsi, jalgratas käe kõrval, Kei turvamas. Mäe peal neid oodates kuulen Tormi lugemisi: 175, 176, 177 jne. kuni Kei ütleb: „Mäkke on üles kuskil 350 sammu, sest me alustasime lugemist poole pealt.“

Olemegi pangal, ülejäänud lapsed on juba avastamas koopaid ja allikaid, ma isegi ei jõudnud pabistama hakata, kui nad hõisates tutvumisreisilt saabusid. Õnneks on meil Lotta, kes väga abivalmilt neil silma peal hoidis.

Üügu panga püha õhtu söömaaeg

Üügu panga püha õhtu söömaaeg

Loeme Kati ja Janiga infotahvlid hoolikalt läbi, Kei lamab selili ja valutab pead, kükitan ja uurin murelikult teda, tundub tuline. Saabubki Priit suure söögikotiga, mille sees on kõigele muule heale paremale lisaks pannkoogid toormoosiga. Sööme-joome ja läheme laste juhatusel igaühe lemmikkoopaid vaatama. Uko-Aijaga korjame koopas elavate taimede lehti, et kodus välimäärajast vaadata, mis taimed koobastes kasvavad. Panga alune rada on mu närvikavale tunduvalt meeldivam, kui tagasitulek panga pealt: „No nad peavad kohe nii servas kõndima!“ hoian vähemalt Ekkel käest kinni.

Üügu pangal, ohtlikest kohtadest juba möödas

Üügu pangal, ohtlikest kohtadest juba möödas: Elo, Õnne ja Ekke

Priit ehk laibaauto omanik (olin rääkinud lastele, et Roheliste rattaretkel vurab õhtuti laibaauto ja korjab väsinud „laipasid“ peale) täidab seekord ka toiduauto rolli. Ta pakib pead valutava Kei ja lapsed ja rattad autosse – k.a. Õnne ratta, et viia see Liivale, kuhu ta lubab jätta ka oma tuttava Kalarestorani omaniku kätte suure toidukoti õhtusöögiks, sest meie poodi oma mansaftiga kuidagi ei jõua. Lehvitused ja läinud nad ongi – neid oodatakse Ingli sünnipäevale.

 

Meie matk aga jätkub ikka mööda Muhu põhjarannikut lääne poole, sihtmärgiks Pallasmaa rand, Muhu ametlik ujumiskoht. Õnne saab nüüd toreda koha Anni kõrval Jani veetavas tõllas, mõlema lapse näod säravad selgest rõõmust. Kogu edaspidine tee jätkub nende kahe jutuvadina ja teistele ergutavate hüüete saatel.

 

Pärast väikesi arutlusi teevalikul ja minu juhtimisel järjekordsest õigest teeotsast mööda minekut jõuame läbi lahedate külahoovide Pallasmaa randa. Kohe võtab meid vastu silt: Telkimine 23.00-07.00 keelatud. Tule tegemine 23.00-07.00 keelatud, ülejäänut tuleb kokkuleppida omanikuga – aga mida pole, see on omaniku kontakt. Kratsime kukalt, sest see paik oleks olnud üks meie võimalikest ööbimiskohtadest. Samas pikk õhtu oli veel ja kõik on nõus pärast ujumist veel edasi sõitma. Kiviklibu vahele tehtud liivane rada ujumiseks. Mina seekord passin, mõtlen, et kuna olin alles haige, siis parem hoian ennast. Kuivatades lapsi kuulen, et Kati ja Jan suhtlevad aktiivselt kahe inimesega. Mõtlen, et mingid juhuslikud inimesed ja sätin lastele õhtuseid riideid selga. Kõrvu jäävad aga sõnad: grillimine, uus saun, ööbimine ja lõpuks isegi, et võimalusel viiakse meid Liivale mu auto juurde. „Einoh, küll nad on ikka oskajad inimesed…“ mõtlen ja proovin Katile märku anda, et ta liiga palju ka ei nõuaks… Siis teatab Kati, et need on nende vanad töökaaslased Mihkel ja Maarja ja et nüüd on ööbimine kindlustatud Rannakülas. Naeran mõttes nimede kokkulangemise pärast ja saadan Keile sõnumi teatega ööbimisest sama nimelises külas, kus nende suvekodu on.

Peale ujumist suund Rannakülla, tee tuletab meelde oma lapsepõlve õhtuseid sihituid rattasõite, kus põske paitab korra jahe udu ja siis jälle päevane soe maahingamine. Möödume Tamsest – EKA suvisest praktikabaasist. Mu erirühm uurib lootusrikkalt, et kas ehk samad tudengid seal veel on, keda juhendasin juuli alguses. Valmistan neile pettumuse ja ütlen, et kahjuks mitte.

Jõudes kohale sõidan mina Mihkliga kohe Liivale, aega on väga napilt. Teeme plaani, et mina hüppan kalarestorani ja vaatan, mis Priit meile söögiks ostis ja siis helistan (poe uks pannakse selle ajaga kinni) Mihklile poodi mida veel vaja oleks. Kalaresto omanik pilgutab silma ja uurib, kas jaksan kotti ära vedada. Tirides suurt toidukotti helistan, et meil küll rohkem süüa pole vaja. Haaran oma autost magamismatid ja magamiskotid ning auto kõrvale jäetud Õnne ratta ja tagasiteel saan teada Mihkli suurest suguvõsast, perenimega Tüür ja et Kadri Tüür, keda tunnen on tema lähedane sugulane. Mihkel on arhitekt ja see maja, mida ta vanale talukohale ehitas, on tõesti arhitekti eksperimentaalmaja. K: Mihkli jutu järgi tekkis tal massiiv-liimpuit-seina idee puhtalt kalkulatsioonide põhjal – samas mahus palkmaja (mis oli algselt plaanis) oleks tal lihtsalt kaks korda kallimaks läinud. Mitmekihilist soojustusega konstruktsiooni polnud suvemajale tarvis. Niisiis võttis ta kõige tavalisemad tollised lauad ja liimis need PVA-ga kokku, stabiliseerimiseks tagus natuke naelu ja tegi seintesse kelmikaid jõnkse sisse. Seinad lähevad ühtlasi sujuvalt üle katuslaeks. Laastukatus on kõveriku maja otsas omaette konstruktsiooniga, sest niisugust liibuvat katust, nagu Mihkel oleks soovinud, ei olnud kohalikud ehitajad nõus valmis nikerdama. Tulemus on aga tore – eemalt vaadates meenutab vana talutare, sulandub maastikku ja rõõmustab nostalgiapolitseinikke, lähedalt aga laheda kiiksuga.

Mina olen väsinud, aga teised lähevad uut sauna katsetama. Hea et jõudsime just õigel ajal õigesse kohta J

Hommikul saame liikuma varem kui eelmisel päeval, jätame plaanid lahtiseks – vaatame kuidas lapsed jaksavad. Õnne on taas ise rattal. Mina mahutan kõigi viis magamiskotti oma rattakoti peale ja lisaks veel ka magamisalused. Õnneks on Kõue rattal pakikas. Teen salaja plaani, et putitatan laste ratastele edaspidi pakiraamid peale. Nemad ei taha ju isegi porilaudu – siiamaani õiendavad, et ma need sinna panin – vanamoelised rattad neil nüüd ja ei kõlba. Aga roheliste retkele ma neid muidu kaasa ei võta. Ma ei kavatse kümne küüruga kaamelratas olla.

 

Sellel hommikul saime varem liikuma!

Sellel hommikul saime varem liikuma!

Tahame sõita ratta teed mööda Paenasele, aga nagu ikka – õigest teeotsast mööda – keerame vasemale järgmisest ja otse Rinsile (seal on õigeusukirik) ja et Paenase poole läheb sile asfalt tee läheme ikkagi Paenasele. Küla on tüüpiline Muhu sumpküla, talud kenasti korda tehtud, isegi keset külaväljakut paikneb teedeviida post. Keerame Ranna teele ja kaarti vaatamata sigineb hinge kujutelm, et ehk saab ujuda. Tee lõppeb peale kilomeetrit ühe talu õues, no küllap oli see ranna talu või on siis Muhu niipalju aastate jooksul tõusnud, et rand on kaugeks jäänud. Nüüd hiljem kaardilt vaadates olime rannast umbes 800 meetri kaugusel. Sõidame tagasi, et peale teeviita pöörata küla teisele tänavale, mis viib Ohvrikivi juurde ja mille nimi on Loomade tänav. Ilus niidetud muruga tänav. Ohvrikivil on annid, meie anname punaseid sõstraid.

Kati ja Elo, selge rõõm laste tuurist

Kati ja Elo, selge rõõm laste tuurist

Mõnus on vaadata külatädides oma aedades toimetamas. Selline omaette maailm. Nii tore, et neid kohti ja neid inimesi veel alles on.

Edasi sõidame natuke tagasi Rinsi suunas ja siis Kuressaare-Kuivastu maanteele ning sealt Liivale, et panna meie eriüksuse sõidule punkt kalarestoranis. Kõige lõpuks oli mustika kook ja 9 küünalt Essu sünnipäeva puhuks! Katrin ja Jan otsustasid tee peal oma grupikesega liikuda edasi Koguva suunas ja sealt meie kodu juurde Triigi sadamasse, et käia/sõita Hiiumaa sõpradele külla. Vahepeal helistasime Keile ja saime teada, et ta jäigi päris haigeks ja et ta pakiti edasi bussile ning on juba jõudmas Tallinna ja et tal on nii hea meel, et ta sai lastega tuuritada. Jah, see lastega sõit on ikka väärt ettevõtmine ja kuna teine pool Muhust jäi vaatamata, siis jätkame seda kas juba sellel sügisel või hiljemalt järgmisel aastal, et siis edasi läbi sõita kõik Eesti saared, kus vähegi jalgratta teid on – nagu mõte oli.

Essu sünnipäeva kook küünaldega kalarestoranis

Essu sünnipäeva kook küünaldega kalarestoranis

Saarte I tuuri võtan enda jaoks kokku märksõnadega: huumor kuubis logistika ja rahuldus laste suureks kasvamisest, isehakkamasaamisest.

P.S. Täna, kui kirjutan seda lugu blogisse, saabub Sass kitsekarjast näpus Eestimaa jalgrattateede kaart, keegi oli selle meile sadamateele kukutanud. Super! 

 

 

Kati grupeering: Kuivastu-Hellamaa 7 km/ Hellamaa-Lõetsa 5 km/ Lõetsa-Üügu 9,5km/ Üügu-Pallasmaa 7,8 km/ Pallasmaa-Rannaküla 6,5 km/ Rannaküla-Paenase 8,2km/ Paenase-Liiva 6,3 km/ Liiva-Nautse 6,5 km / Nautse-Orissaare 9 km / Orissaare-Triigi 31 km/ Sõru-Emmaste-Valgu 10km/ Valgu-Emmaste-Sõru 10km/ Triigi-Kuivastu 57km. Ratta odomeetri järgi sõitsime kokku 177 km (Jan ligi 20 km rohkem)

Elo eriüksus: Liiva-Hellamaa 4 km/ Hellamaa-Lõetsa 5 km/ Lõetsa-Üügu 9,5km/ Üügu-Pallasmaa 7,8 km/ Pallasmaa-Rannaküla 6,5 km/ Rannaküla-Paenase 8,2km/ Paenase-Liiva 6,3 km = 47,3 km

Kei komando: Hellamaa-Lõetsa 5 km/ Lõetsa-Üügu 9,5km = 14,5 km

 

*******************

Kati: Paar rida meie jätkumatkast. Kuna meil väiksemad lapsed olid priisõidul, kes toolis, kes tõllas, siis saime distantse ja tempot vabamalt valida. Kõhud kalaroogadest ja Essu improviseeritud sünnipäevakoogist triiki täis, võtsime kursi Triiki, Hiiumaa praamile, vahepeatusega Nautse mini-loomaaias. Lotta lubas kah pikema otsa vastu pidada, kui saab Hiiumaalt bussi peale, et esmaspäevaks trenni jõuda. Pidaski tublisti, kihutas kogu aeg ees, ainult korra tekkis üks surnud punkt teekonna keskel, kusagil Hindu kandis. Siis vahetasime rattaid. Rattaid vahetasime üldse kogu reisi aeg, vahelduse mõttes ja vastavalt sellele, kuidas kellegi jõuvarud muutusid. Triiki pidime lõpuks tõsiselt kimpsima, kuna mina olin vahepeal oma koti koos rahakottide ja telefonidega unustanud jaanalinnufarmi, siis pidi Jan Orissaarest tagasi sõitma ja siis jälle edasi, nii et algselt plaanitud rahulik tempo 15km/h tuli kruttida 20-le. Muidu poleks ju seegi mingi tempo, aga kui lisakilod pakkide ja laste näol peal, on pärast paaritunnist sõitu ikka tunda küll (jalgu). Igatahes oli rõõm suur kui jõudsime sadamasse täpselt 10 minutit enne laeva väljumist. Sõrust Valguni kulges sõit romantiliste valgusefektide saatel – päikeseloojang uduste heinamaadega, kusjuures päike värvis udu kuld-oranžiks.

Loojang

Loojang

 

Hiiumaal pikutasime terve järgmise päeva sõprade juures Valgul, lasime lastel aias ja vees möllata ja kolasime Sõru sadamas (kus näiteks muuseumis oli üleval korraga viis näitust, neist üks Alvar Aalto villadest – vaat selline kultuurikeskus see Hiiumaa lõunakallas) ja sättisime siis õhtuse praamiga tagasi. Pool kaheksa oli start jälle Triigist, suunaga Kuivastusse. Ühtlase sõidu peale jäid lapsed magama. Ilus sume suveõhtu, tee sahiseb kummide all, oskaks nüüd mõnd toredat matkalaulu, küll siis laulaks. Aga ei, tee laulab meile ise oma laulu.

Esialgne plaan Orissaares vahepeatus teha läks vett vedama, kuna selleks ajaks olid seal kõik kohad juba kinni (poole kümne paiku), tuli edasi vändata. Kuna hakkas hämarduma ja õhk läks külmaks, toppisime Ekke Anni juurde kärusse. See ei meeldinud talle kuidagi, järgmised pool tundi ta röökis vahet pidamata. Me ei andnud ka järgi, valisime röökiva ja haige lapse vahel omaarust lapsesõbralikuma variandi.

 

Väikese väina tammil ootasid meid taas valgus- ja temperatuuriefektid – juba jahedaks läinud metsavahest lagedale tammile välja sõites oleksime justkui sooja roosamannavahu sisse sukeldunud – silmapiiri taha kadunud päike värvis kogu taeva roosaks ja see peegeldus omakorda täiesti peegelsiledalt merepinnalt vastu, nii et kogu õhk oli roosa, lisaks õhkas meri päevast päikesesooja. Kogu seda hõllandust tasakaalustasid aga meie killavoori kärust kostuvad heliefektid ühe vanemate peale vihase noormehe kisa näol.

 

Reisi viimane ots juba pimedal Muhu kiirteel oli puhas adrenaliin. Mõttes vedasin paralleele öise x-dreamiga, ainult et siin koos lastega oli ohutunne palju tugevam, pealegi pole iksdriimid kunagi selliste tiheda liiklusega maanteede ümbruses, vähemalt mitte nii pikalt järjest. Peale esimesi hulle möödasõitjaid igatahes nõudsin kategooriliselt, et Jan – kes oli meie väikese rattarongi vedur – laseks mul (värisevate kätega) pealambi omale otsaette kinnitada, endal panin punase tagatule kõige intensiivsema plinkimisrežiimi peale. Nüüd olime vähemalt kõik teinud, et meid pisutki rohkem autode vahelt näha oleks. Edasi muutus ka liiklus rahulikumaks, sai isegi kuuvalgustatud maastikku vaadelda, kus lagedamaid kohti oli. Lõpp läks taas tihedalt pedaale surudes – kella 11-sele praamile jõudsime 3 minutit enne selle väljumist. Suur rõõm! Kohvikus õndsalt kakaod limpsides vaatasin kaastundlikult ringi, et näe, vaesed autojuhid, nemad ei pidanud üldse niipalju pingutama ja üle elama, et praamile jõuda, mõtleks kui igav ja tavaline neil võib see sõit olla, heh!

 

Kati, Ekke, Jan ja Anni

Kati, Ekke, Jan ja Anni

PS. Olulisi ääremärkusi.

Laste järelkäru on üks lõpmata praktiline leiutis – lisaks lastele mahutab ka hulganisti kraami, lihtne manööverdada, võib ka tõsisemale rattamatkale pakiveoks kaasa võtta.

Hõbedane teip on asendamatu leiutis – sellega saab peaaegu kõike parandada, lappida, isegi magavate laste jalgu tooli külge teipida J!

Kaardihoidja võiks rattamatkale kaasa võtta. Ainult kaardivaatamise pärast ei ole vaja peatusi teha. Igasugustele sättimistele kulub niikunii väga palju aega J. Ise sõitvate lastega on muidugi teine rida, siin tuleb nende järgi tempot sättida.

 

Pilte saab vaadata http://www.vv.ee/gallery/Jalgrattamatk%20Muhu-Hiiumaa/


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: