Maaliline Rõuge ja Suur Logistiline Ämber

Walkie-Talkie eriüksus (Kati, Monika, Jan) käis luurel Alar Siku 7. matkaseiklusel 15. augustil 2009.
Tegemist on multispordi-orienteerumisvõistlusega a la x-dream – ratas, kanuu, jooks. Eriline siinjuures on see, et “sikukas” ei ole massiüritus. Osales 20 tiimi, ehk 60 inimest. Ööbikuoru suurel muruplatsil kadus see kambake päris ära – ratta vahetusala oli umbes liivakasti mõõtu. Kuid mis siis et väike kamp, see-eest esinduslik – osalesid puha oma ala kooreriisujad (ISC, Medisoft, Seiklusporr, Suusahullud jne). Ka korraldustiim on väike aga tasemel – peamanageriks muidugi Ivar, rajameistriks Sixten Sild isiklikult. Alar Sikku küll kohal ei olnud, tema kondab praegu kuskil Kanadas. Rajal olid kohtunikeks kohalikud poisid ja tüdrukud.

Kogu võistlus sujus hästi, etapid olid loogiliselt kokku pandud, vahepeal sekka lõbusaid lisaülesandeid (näiteks tuli karjääris plastpudeleid 20m kauguselt pikali loopida kättejuhtuva kivimaterjaliga või otsida võssakasvanud mõisakompleksist aidahoone ehitusaastat või teha vanaaegsete komposter-jaamade vahel välkorienteerumist mööda kitsast Hinni kanjonit). Punktide kirjeldused olid sellised nunnud piktogrammid kaardi servas. Võistluse lõpetas matemaatikaülesanne – rajal tuli lugeda kokku punktides ettejuhtuvate puutreppide astmed, lõpus tuli leida punktide 41 ja 34 trepiastmete vahe. Kuna Monika käsi oli arvutamisel mängus, siis me läbisime selle osa loomulikult puhtalt!

Aga meie suurejooneline Logistiline Ämber sai teoks rattalt vahetusalasse jõudes. Olime enne starti valmis pannud kotid riiete ja söögikraamiga, aga kuna alguses ei lubatud vahetusalasse midagi jätta, panime kotid valmis Monika auto juurde. Omavahel leppisime kõik kokku, aga keegi kolmest ei taibanud seda olulist infot edastada meie suporttiimi liikmetele – ei minu emale ega Monika lastele, kes võistluse ajal Rõuge peal hängisid. Mõistagi olid korralikud lapsed maasvedelevad asjad vahepeal autosse tõstnud ja auto uksed lukku keeranud, ise aga järve äärde läinud. Ämbri korraldajatele ehk meile maksis see segadus ilmselt auhinnalise kolmanda koha segatiimide hulgas… just niipalju oli ajavahe eelmistega. Aga mis seal ikka, saigi rohkem seiklust kui programmis ette nähtud 😉

Kanuu liikus meil üsna reipalt. Jani juhtimisel saime teise järve keskel kätte rütmi, kus ta ise tõmbas ühelt poolt, meie eespool tõmbasime vastaspoolelt, korraga vahetasime pooli. Kuna Jan tõmbas meiega võrreldes kahe eest, siis hoidis paadinina hästi kurssi. Märksõnaks kanuuetapil oli “tassimine” – kuna läbida tuli järvede kett (Liinjärv-Suurjärv-Ratasjärv-Kaussjärv-Tõugjärv, pärast teistpidi tagasi), mis kohati läbimatu nirega ühendatud, siis tuli laevukesi üle kallaste ja autoteede tarida. Need olid kenakesed jõu- ja ilunumbrid, mäest alla oli lõbus liugu lasta, aga ülespoole kohati päris vaevarikas.

Jalgsietapi puhul tuleb esile tõsta raja iseärasust, mis ilmselt tingitud võistluse patrooni mõjust – enamiku punktide kirjeldus oli “tipp”, mõni ronimine oli tõesti päris alpinismi moodi. Oli ka ilusaid oru-punkte (orud Kiidi liivases pinnases on väga maalilised). Ei saand läbi muidugi ujumisetapita – üks võistkonnaliige pidi ujuma umbes 100m kaugusele paigutatud SI-jaamani Kahrila järves. Siin oli minu kord oma trump välja käia, tõmbasime jooksuveaga tekkinud vahet kahe konkurendiga kõvasti kokku. Peab ütlema, et viimastele kohtadele käis sellel võistlusel päris tihe rebimine!

Mismoodi sikukat kolme punktiga kokku võtta? Mulle meeldis väga, et see võistlus on 1. väikesearvuline, 2. hästi läbimõeldud rajaga, 3. ilusal maastikul. Rohkem polegi vaja! Aitäh Ivarile ja teistele korraldajatele.

Statistikat: rattaetapp 42km, kanuu 6km, jooks 8km.

Tulemused on väljas http://www.haanja100.ee uudiste all

Seiklusteni,
Kati