Posted by: katrin | september 9, 2009

Jalutuskäik A-rajal 2009


Eellugu

Ühele suvisele neljapäevakule Paldiskisse sõites tuli Marika (Stokkeby)-ga jutuks x-dreami sari. Minul silmad peas ilmselt põlesid, kui jutustasin lugusid senitoimunud võistlustest, poetades sekka ka ühe mõtte-uiu A-raja võimalikkuse kohta kunagi tulevikus. Selgus, et Marika on jälginud seda sarja ja unistanud koguni võimalusest ise ükskord rajal
kätt proovida. Ja et tema kolleegid võistlevad seal ka, A-rajal. Läks mööda umbes kuu, kui ükspäev helistas Marika ja teatas, et needsamad kolleegid otsivad kiiresti omale tiimi kolmandat liiget. Neljanda osavõistluseni oli aega jäänud alla kahe nädala ja nende naisliige tervislikel põhjustel loobunud. Pakkumine oli ahvatlev, aga esmapilgul ehmatav. Nimelt oli võistkond Ohu Piiril Elva etapil üldarvestuses 14. kohale tulnud, mis on väga kõva tulemus. Mina ennast nii tugevaks ei hinnanud, aga isu midagi võimatut teha oli suur. Pidasin nõu WT2 tiimiga. Sealt sain muidugi ainult positiivset ergutust ja nii ma siis omade julgustusel vastasin pakkumisele jaatavalt. Ning ühtlasi hakkas realiseeruma Marika unistus võtta osa X-dreamist – minule oli ju asendusliiget vaja meie naistiimi. Organiseerisime ühistreeningu nädalavahetuseks. Seal kohtusin Jürgeni ja Ahtiga, lisaks olid tulnud toetama ja kaasa sõitma Marika ja Kalle. Esimesel tõsisemal tõusul sõitsin kohe alustuseks oma rattaketi puruks (käiguvahetaja jukerdas ja ilmselt kiilus kuidagi kinni). Poisid parandasid tund aega ketti, keegi polnud seda küll varem teinud, aga no insenerid koos – mõtlesid seni, kuni välja mõtlesid. Treening kestis 3 tundi, mille järel oli positiivne otsus tehtud. Ajanappuse tõttu jäigi see ainsaks ühistreeninguks enne võistlust.

Viimasel nädalal enne võistlust oli huvitav ennast jälgida – eufooria vaheldus kahtlustega. Aga taganeda polnud enam võimalik. Päev enne võistlusi kirjutas Jürgen e-maili: “Ahti ei saa terviseprobleemide tõttu siiski osaleda (selgituseks: Ahti sai öisel etapil sellise kopsupõletiku, mida ta siiamaani ravib…), aga maailma mastaabis ei muutu sellest palju – teda tuleb asendama minu sõber Tõnis, kes füüsilise jõu poolest võib meid mõlemaid vajadusel puu otsa visata. Lisaks on ta orienteerumistehniliselt kadestamisväärselt tugev.” Niisiis oli oodata veelgi kõvemat taset…

Põhilugu

Jan viskab mu hommikul Tabasallu ja läheb ise rattaga trenni tegema. Kohtumine tiimi liikmetega. Kiired tervitused ja suur sebimine. Kõik sujub heatujuliselt lõõpides. Ühel Miry kaardialusel on mingi jublakas maha jäänud – annan enda kaardialuse Tõnisele. Minust poleks nagunii suurt abi selliste tegelaste kõrval, kes lapsest saadik orienteerumist
teinud. Nüüd on Tõnisel lisaks laenatud rattale ka laenatud kaardialus. Ja laenatud kolekahtlased uisud. Kõik lisakraam (lambid, batoonid) läheb Jürgeni pisikesse seljakotti. Tee peal lisandub sinna veel 3 paari tosse ja kolm dressipluusi. Jõuame starti täpselt üle-eelviimasel minutil.

Start: suur säbelev inimpusa liigub kunstküngastel üles-alla, uisud kaenla all ja kaardirullid näpus, hambus, teepeal… Peale seda naljakat etendust jõutakse uisuteele. Esimesed on juba poolel teel Murastesse kui tagaotsas alles paelu harutatakse. Minul ununevad prillid tee äärde, õnneks pole me kaugel, Tõnis keerab otsa ringi ja pläristab oma plastmassuiskudel tagasi. Liigume rahulikus tempos, uisutamine pole kellelegi meist hitt-ala. Tõnis jõuab järele, tõstame natuke tempot, aga tehnikapuudus rohkem ei luba kah. Püsime Ekstreem.ee-ga samas tempos, mis on mulle heaks uudiseks. (Hiljem kohtume veel korduvalt rajal ja lõpetame ka umbes üheaegselt, kui trahvi mitte arvestada). Vahetult enne KP-sse jõudmist keerab tee järsult paremale ja hakkan pabistama, et ei keera välja, üritan pidurdada, seejärel hüppan murupeenrale, aga hoog on nii suur, et jooksen veel tükk aega edasi, kuni kraav mu lõpuks peatab. Põrutan veel kindluse mõttes näoga vastu kraaviseina, nii et huulest veri väljas. Valus ei ole, koperdan kohe välja ja edasi. Kõrvalt uuritakse, kust ma sellist pidurdustehnikat õppinud olen  🙂

Esimene lisaülesanne: nimeta kuju järgi Eesti maakonnad. Esimese korraga läheb meil Võru- ja Põlvamaa vahetusse, teise katsega saame läbi, tagasi Tabasalu poole rullima. Kolmas KP asub kiriku juures ristmikul. Uisud kotti ja punuma. Küll on kerge pärast kobakaid uiske jalgadel joosta! Tõnis katsetab esimest korda inim-tagatuule tehnikat: see seisneb selles, et kõvem jooksja lükkab nõrgemat kiiremini edasi. Pikalt ei saa me nii joosta, sest rada läheb kitsaks, lõige läbi võsa, tee, lõige, madal paeastang, õigemini mudane rusukalle, mere äärde. Järgmised kaks punkti asuvad meres, suurte kivide küljes, siis üks paekaldal, varemes, siis jälle kaks tükki meres. Vesi on kohati nabani, vahepeal saab ka natuke joosta, kus vett ainult pahkluuni. Paeastangule ronimine on päris seikluslik – jalgadega lükatakse liikvele mulda ja kive, hea et rattakiivrid on peas. Laskumine on veelgi toredam, saan ühe haavapuuga kaske lasta, mis annab päris tõhusa kiirenduse. Meres muidugi erilist punktiotsimist ei ole – rahvas liigub punktist punkti hanereas, kuna veetakistus ei lase kiirelt liikuda.

vallatused merel

Katrin, Jürgen ja pool Tõnist

pilt_6323

... ning siin on Tõnis esiplaanil (Katrin otsib mudast kaane?)

Peale teist mereskäiku on jalad külma tõttu kanged, aga sörk annab kohe jälle sooja. Paeastangu lõhes on trepp, millest jookseme üles – praegu olen veel üsna reibas. Edasi liigume läbi metsa lõikeid tehes tagasi Tabasalu spordihoone juurde. Vahetusala, ratta peale, mõnus. Juua antakse kah. Väga tore. Sõidame, mina kaardilugejate sabas, enda kaart on mul püksis, seda ma võtan edaspidi väga harva välja.

Esimene singel raba servas on selle hooaja tehnilisemaid, kui võrrelda nt kolmapäevakute omadega, midagi Harku rajale sarnast – juurikad, pehme turvas, kraavid, vesi, imekitsad puudevahed. Siksakitaval rajal on kiirus ilmselt alla 5 km/h. See rajavalik osutub esimeseks suuremaks ämbriks, leiame pärast – teiselt poolt raba läks sirge ja kiire kruusatee. Aga singel on muidugi emotsionaalselt kõvem sõna! Edasi läbi suure kraavi ja sõit jätkub mööda kruusa- asfalt- ja pinnaseteid. Peale 13 KP-d teeme ühe lõike üle heinamaa, kuhu meelitame B-rajalt ka Inglid kaasa. Tee peale jääb poolik sild, kust tuleb rattad üle tõsta. Oleme ise teisele poole jõge saanud, kui Inglid jõuavad meile järgi ja jäävad sillaotsale üllatusest kõvahäälselt meid kiruma. Kahelt poolt jõge lõõbitakse natuke vastamisi, seejärel liigume edasi.

Jõuame kanuualasse. Poisid on tee peal valmis klopsinud strateegia järve vallutamiseks: kuna kanuupunkte võtab üks liige, ja seda ei pea tingimata kanuust tegema, siis otsustab Jürgen kui kiireim jooksja võtta kõik KP-d kuni viimaseni mööda kallast. Igaks juhuks liigume algul kanuuga talle teise järvepunkti vastu, aga taipame peagi, et ta on seal ilmselt juba ära käinud, liigume 20 KP-sse. Paar minutit ooteaega ja juba ta tulebki – on ikka jooksuisu! Edasi mõlame tagasi supelranna poole, selline vunk sees, et möödume mitmest meestepaadist. Minu nipp seekord – toetusin ühe põlvega vastu paadipõhja, see andis tugeva toetuspunkti, ning mõlaga pikk ja sügav tõmme. Paat kohe laulis ja vesi vulises täävis, hahaa. Tulemuseks kanuuetapi 3. aeg üldarvestuses! Muljetavaldav, kuigi jah, teised lihtsalt sõitsid kõik pikemaid distantse.

Nüüd jälle ratta peale, noolte järgi rallima. Tegelikult on seal palju rahvast, sõidetakse rodus. Kuni suure teeni, edasi läheb matk karjääri, noolte jälgimine on juba pea sassi ajanud, sõidetakse vist rohkem sisetunde järgi, tipu poole. Ja sealt hakkabki paistma, üsna järsk ja kõrge, hele küngas tumedaid turnivaid inimsipelgaid täis. Punkt ülalt võetud ja jälle edasi, karjääri vanema osa suunas. Vahetusala, lisaülesanne: kivide tassimine. Naistiimidel on veidi väiksemad rahnud, meeste ja segatiimidel võrdselt suured. See on üsna vaevaline, kusjuures poole ringi peal taipame, et oleks võinud selle ju ratta peale panna – igasugused abivahendid olid lubatud. Ja näe, tulebki üks kiirema taibuga tiim vastu, kivi ratta peal.

Vahepeal on päike lõõskama hakanud, kaevanduses on tuulevaikne ja palav. Aakad jätkavad jalgsietapiga Astangu suunas. Nüüd on joosta juba oluliselt raskem, väsimus hakkab peale tulema. Aga Tõnis alias Tagatuul aitab hädast välja, tunnen ennast nagu Tädi Teepott, keda tagant lükatakse. Pole pääsu, tuleb proovida end maa küljest lahti rebida. Meenuvad pealambid, Jürgen jookseb tagasi rataste juurde, meie liigume edasi, saame taas kokku mõned kilomeetrid eespool. Jürgen saab alles liduda sellel etapil! Suur ja lai heinama kõrgepingeliinide, risu ja pulstund heinaga, mis jalgade ümber takerdub, saab ükskord läbi ja oleme jõudnud astangu peakraavi äärde. Paremat kätt on varisemisohtlikud tunnelid (keeluala), vasakut kätt mitme meetri laiune kraav, vahepeal dzungel, kust tuleb end läbi põimida. Kaks KP-d on selles dzunglis, järgmine tunnelis, mis on ootamatult suur ja avar – jookseme selle lõppu KP-sse ikka mitu mitu minutit. Teed kaunistavad augud vaheldumisi mingite platvormidega. Viimane punkt Astangul on paeastangust üles ronimine – üks liige ronib mööda püstloodis seina koos julgestusega slingi-tehnikas (Tõnis ronib), teised kaks pisut kõrvalt köiega, millel silmused abiks sisse tehtud. See on vahva! Kohe pärast seda üleval serval tuleb ronida mingisse kaevu, mille põhjas 3-4m sügavusel on järgmine KP.

Edasi pikk tuim tagasijooks. Jürgeni kord mind lükata. Kuni vana avakarjäärini, mis on vett täis valgunud ja pilliroogu ning hundinuiasid paksult täis kasvanud. Pilliroog kusjuures on neljameetrine! Ahjaa, enne seda on Paldiski maantee ääres üks vahepunkt kah, aga järgmine huvitavam KP asub karjääri-järve keskel saarel. Viskun seal õndsalt vette, sest palavus ja veepuudus juba nüritab täiega. Kaanin ohtralt järvevett ujumise ajal sisse, ise end lohutades, et küllap see on ikka puhas – nii palju hundinuiasid aereerimas. Siiamaani on tervis korras. See on kõige müstilisem etapp – segipaisatud maastik, millele selga kasvanud igas suunas laiutav pilliroog. Kivihunnikud, -lademed, -kuhjad, -ringid. Sellistes moodustistes asusid järgmised KP-d. Mina ei tea, mille järgi poisid orienteerusid, see on kõige eksitavam maastik, mida ma näinud olen. Seal, kus parajasti kive ei ole, on vesi, jalutame, ujume, kahlame mööda vesist roostikku. Põhi oli tegelikult astumiseks mõnus, kohati täitsa sile paepealne, aga kuna vesi ise oli läbipaistmatu, siis kohati saavad jalad obadusi allveekividelt.

Ühel hetkel üsna ootamatult saab roostiku-müsteerium läbi ja jõuame tagasi vahetusalasse. Mõned tegelased tassivad alles kive! Nad on ju mitu tundi seega juba tagapool. Istun ratta juurde maha ja palun batooni, olen nii näljane, et võiksin kive süüa. Kotist õngitsetakse maiustused välja, matsutame Tõnisega. Jürgen ei soovi, eelistab juua, ning ta ei söögi lõpuni midagi – 6,5 tundi ainult vee peal täie pingutuse juures.

On veel jäänud viimane rattaetapp – suur kergendus mulle, ratta seljas liigun oluliselt võrdsemalt, ei ole mind vaja tagant lükata ega eest tõmmata. Justkui jõudu oleks ka juurde tulnud, litsume täistuuridel pedaale, viimasel sirgel on päris lendutõusmise tunne. Tagasi spordihalli juurde ja nüüd tuleb veel ratastega korra veel kunstküngaste-ring teha. Seal jään poistest pisut maha, tunnen et ei valitse väsinud kätega ratast nii hästi, hüppan mitmel korral seljast maha.

Viimane lisaülesanne: mööda siseseina ronimine. Minul on ainsana sisejalatsid kaasas, kuna arvasin, et see on üks vahva ülesanne, mida ma võiksin teha. Lasnamäel ronides oli väga hea tunne olnud. Aga enne halli minekut leian nüüd, et olen liiga räsitud selleks ülesandeks. Tõnis otsustab proovida, võtab mu tossud, aga need talle jalga ei lähe, üritab seejärel paljajalu, aga seepeale öeldakse, et ta ei tee seda igal juhul ära, mispeale saadetakse ikkagi mind seinale. Tõmban tossud jalga ja lähen rõõmsalt üritama. Paari meetri pärast tunnen, et käed hakkavad värisema, ei pea kinni ja libisevad nukkide küljest lahti. Pole viga, puhkan natuke ja proovin uuesti, mõtlen. Teisel katsel hakkavad käed juba madalamal värisema, pisut kõrgemal aga kaotavad üldse igasuguse tundlikkuse, justnagu peale tuimastussüsti tegemist. Haaran, aga ei tunne käe all midagi ja järgmisel hetkel libiseb nukk käest. Langen alla. Pole midagi parata. Kurb on. Jookseme finišisse. Poisid püüavad lohutada, aga ma olen ikka väga löödud veel tükk aega. Alles õhtul hakkab pärale jõudma, et me saime hakkama ikka väga hea sooritusega – ilma viimase lisaülesande trahvita oleksime olnud 25. kohal, A-raja 25. kohal, see on ju super!

Mul on vägaväga hea meel, et mul õnnestus teha see viimane etapp kaasa nii toredate ja toetavate kaaslastega, näha x-dreami läbi A-raja silmade. X-dream = ektreem-unistus sai minu jaoks kuhjaga teoks. Edasi vist tagasiteed ei ole? Järgmisel hooajal tuleb jätkata A-rajal… Aga tiimi kinnitame järgmiseks kevadeks, talvel tuleb kõvasti harjutada  🙂
PS. hiljem tosse pestes avastasin, et olen kaotanud ühe võistlusega tervelt 8 naela, ehk umbes kolmandiku! ning lisaks olen välja venitanud oma kubemelihase. järelmõjud kestavad, hea enesetunne sealhulgas 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: