Posted by: Elo | september 11, 2009

WT II xdreamil Tabasalus


05.09.2009 Swedbank xdream IV etapp

Walkie-Talkie II: Monika Järv, Marika Stokkeby, Elo Liiv

Monika krapsas minu ja mu punase rattakese Sõpruse kino eest autosse ja peale väga mõnusa värske segumahla, kahe banaani ning astelpaju müslibatooni ostmise jõudsime Tabasallu. Tegemist oli meie xdreami etapi kohalejõudmise rekordiga! Mõlemail silmad hiilgasid peas. P. S. Hiilgamine algas äratusega ja süvenes asjade pakkimisega. Ma ei saanud isegi laua kõrval asju pakkivale Keile rahulikult otsa vaadata, sest nägin tema asemel hoopis künkaid ja kraave, millest üle hüpata või läbi sumada.

Seekordsel xdreamil oli ka meil oma Marika! Kaks nädalat enne võistlust tuli Katilt eufooriline kiri, et ta läheb A-rajale… ettevaatlikult küsis, kas oleme nõus. No mis meil siin nõustuda või mitte, tal olid juba eelmistel võistlustel silmad A-kujulised! Soovisime, et tema hing ja keha rahu leiaksid ja julgustasime takka. Kahju oli ka muidugi, juba nii harjunud olime temaga… Oma asemele leidis ta aga strateegiliselt väga hea liikme – Tabasalus elava ja seda ümbrust tundva orienteerumise vana kala Marika Stokkeby. Marika sobis meiega hästi, moodustasime 9 lapsejõulise naiskonna.

Marikaga kauba peale saime osa tema mehe Kalle Kiristaja oskustest! Kalle vaatas üle me rattad ja õlitas ketid ja tõi Marika tellimisel küünelõikamise tangid, et lõigata ära liiga pikad plastmassnumbrikinnitusteotsad. Oooo… see oli midagi uut… vaatasime Monikaga pealt ja Marika taibates meie kohmetust, ütles, et tema mees õpetas teda nii. Nojah, mis seal rääkida – vanad tegijad.

Viisime rattad ratta-alasse. Ilm oli mõnusalt jahe. Pidades palavust oma suurimaks vaenlaseks, ei tahtnud ma paksu dressipluusiga jooksma hakata. Lühikeste varrukatega aga oli külm, helistasin Walkie-Talkie I tiimile. No kellele siis veel??? Kei ja Mari sahmisid, nemad ei teinud kohaletulemise rekordit (itsitamise koht) ja Paulil oli nagu ikka kõik vajalik olemas. Pakkus häbelikult oma lühikeste varrukatega pluusi minu pluusi peale: „Aga ma pole seda pesnud…“ Super! Tänan teda siiani – minu seekordne võistlusriietus oli ideaalne: ei midagi üleliigset, ega puudulikku. Tõmbasin küll aegajalt ninaga, sest oli tunne nagu keegi võõras higistaks kuskil liiga lähedal. Tüdrukud naersid, mina olin aga ülimalt rahulolev, sest nüüd oli meil ka oma Paul, või noh, vähemalt osake Pauli jõust.

 

Kõlas stardipauk ja esimese punkti leidmiseks pidid kõik läbima matemaatilise võrrandi:

x² + x – 1406 = 0

X vastuse variante oli pakutud 7 erinevat. Vale vastus tähendanuks jooksu olematutesse punktidesse. Arvutasime jooksu pealt. Üsna ruttu taipasime, et pole vaja arvutada kogu tehet, piisab kui teada viimaseid numbreid. See aritmeetiline jooks oli nõrgemate ja tugevamate eraldamise sõel, mis kujutas endast umbes kümmet väga järsku küngast ja samavõrra järsku allaminekut ning kurvi ca 600 m. rajalõigul. Stereo efektina ähkimisele ja lõõtsutamisele lisaks kõikvõimalikes detsibillides ja häälevariatsioonides matemaatilisi tehteid ja igatsevaid hüüdeid mobiilis oleva arvuti järele.

Marika juhatusel valisime teekonna pangale ja sealt libedatest treppidest alla ja merre kahe punkti järele. Siin tegime oma esimese kerge apsaka, keerasime minu eestvõttel lõikamise lootuses liiga vara merre ja kahlasime rohkem, kui teised. Meri oli mõnus, värvikirev inimrida lookles suure kaarega merre pidama jäänud rändrahnude ja kalda vahel. Aegajalt tulid ei tea kust kerged lained ja sellele järgnesid järellainena xdreamerite naerupursked – vesi ulatus strateegiliste kohtadeni. Nii mõnigi komistas sellel rajal veealuse kivi otsa ja sai oodatud ujumisetapi varem kätte kui oli arvanud.

Meie järgi tulid teisedki "lõikama"

Meie järgi tulid teisedki "lõikama"

Edasi liikusime pangast üles saamiseks mööda kalda äärt teise trepi poole. Sealt otse rattavahetusalasse. See tee andis meile ligi 5 minutise edumaa mitme tiimi ees ja rattaid vahetasime üldarvestuses 98ndalt kohalt.

Teine apsakas: valisime lühema soise metsa raja, selle asemel, et sõita kiirelt mööda normaalset, aga veidi pikemat teed. Nojah, meiesuguseid ulle oli teisigi, aga see eriti ei lohutanud. Lohutust pakkus kohaloleku teadvustamine – kitsaste puude ja kändude vahel teosammul edasi rühkimist võis pidada seiklusraja eriliseks andamiks. See on xdreami fenomen, et kõike, mis valesti läheb, saab ikkagist nautida. Vaadake xdreami piltidelt inimeste nägusid – mis spordialadel inimesed veel nii õnnelike nägudega on?

Ratas kaenlasse ja üle mitte kõige paremini lõhnava solgikraavi, õnneks ei olnud väga sügav. Väntamine majade vahel, karjäärist alla, punktid metsatukas ja siis magasime maha otse tee Harku järve kanuualasse. Õigemini Marika hüüdis meid, aga meie Monnaga kimasime ja ei kuulnud. Ma ei taha mainida, et tegelikult jätsime suures tuhinas vahele kogu rattaralli I osa… Õnneks ei olnud seal peidetud ühtegi punkti. Kanuu alasse jõudsime üldarvestuse samal kohal, mis enne, seega, kas teised tegid samamoodi või ei teinud me suurt ringi.

Esimese punkti juurde sõudmine oli aeglasem kui tavaliselt: me polnud kolmekesi enne koos lihtsalt sõudnud. Monika istus ees nagu ikka, kanuupunktid on tema sooloesitlus. Keskele istus Marika ja mina kui kõige raskem taha. Teepeal mõtlesime taas paigutuse üle. Ma peaksin istuma keskel, kus minu jõust kanuu kiiremaks liigutamiseks oleks rohkem kasu.

Randusime kõrges roostikus, Monika jooksis osavalt mööda teiste kanuusid ja läinud ta oligi. Ootamine ja nagu ikka igas kanuupunktis – õpitakse tundma teiste võistkondade liikmeid: „Mooooonika! Kaaaaaaleeev! Maaaaarkoooo! Jaaaaaneeek! Toooooomas Heeendrik Iiiiiilveeees!“ Naerulagin. Monika leidis meid ei tea millise nime järgi ja juba palju parema tempoga jõudsime vastaskaldale. Mäletan, et järvel liikusid millegipärast osa võistkonnad paremale ja osad vasemale. Meie läksime vasemale, kus niikaua kui Monika ühte punkti võttis, otsis Marika teist ja mina hõikusin kaldal kahte nime. Kuidagi leidsid nad teineteise seal võpsikus ülesse ja peale täpse juhatuse andmist sõudsime Monikale kolmandasse punkti vastu. Viimase kanuu lõigu aeg oli 30 kohta parem kui esimene.

Viimased tõmbed: Monika, Marika S ja Elo

Viimased tõmbed: Monika, Marika S, Elo üritab tüürida

Seekordne kanuu vahetusala oli kuidagi väga rahulik ja meeldiv. Tavaliselt peavad meiesugused viimasesse veerandisse kuuluvad tiimid oma kanuu kuskilt kaugelt vette tirima ja kuhugi kaugele tagasi tirima, sest esimesed võtavad kõige veekogu lähemaid ja kasutavad õigust jätta neid ka kõige lähemale. Harku järve kallas oli lai ja avar, ruumi oli kõigile.

Rataste juurde joostes silmasin Kei, Mari ja Pauli ratast. Mhmmmm…. nad ei olegi meist ees… Ei saa eitada, et tundsime kerget rahulolu 😀 Samas tegi see meid ka murelikuks, kuid kuna teadsin, et Kei oli seekord teisi hoiatanud oma üldisest nõrgema seisundiga, siis rohkem mõelda ei viitsinud.

Rattaralli: 0,06 otse, liivatee – 0,15 otse, rohune rada – 0,10 paremale, rada pilliroo äärde – 0,26 otse, kaduv rada pilliroos … 0,25 vasakule kruusatee – 0,04 ots üle kahe tee, pinnasetee jne. jne. kuni paekivi karjääri tehismaastikule, kõrguva kokkulükatud pinnasekünka jalamile. Kui rataste hunnik tee ääres poleks nina ette jäänud, siis mina oleks küll silmad kaardil mööda sõitnud… Joostes mäe vallutamine ja kiirjoostes rataste juurde tagasi. Lasportiva tossude nautimise aeg – ei mingit libisemist.

Rattaralli jätkus… kaotasime kohataju ja jokutasime koos mitme meeskonnaga liigpalju minuteid ühes suuremas teeristis, mida ümbritses hulgi väiksemaid teederiste. Lõpuks taipasime elektriliine jälgida ja panime ajama. Me ei eksinud. See koht oli paljude suuremate apsakate koht, millest hiljem finišis teised tiimid soojade tunnetega rääkisid.

Rattaralli lõpp ja lisaülesande algus, olime langenud 120ndale kohale. Lisaülesandeks oli kiviplaadi tassimine, võis kasutada lisavahendeid – haarasime Monikaga kivist kinni ja pistame liduma, Marika kupatasime ratta järele. Ta saabus just parajal hetkel, kuskil poole ringi peal, kui meie samm polnud enam sugugi reibas. Edasi liikusime ratta abil ja saime üldarvestuse 30nda vaheaja!

Valikorienteerumine aerofoto abil – viiest punktist valida üks. Marika tahtis minna esimese hooga kõige lähemale, mingisse tumedasse kohta. Keeldusin resoluutselt, õnneks kõik kuuletusid ja jooksid minuga mööda ilusat kruusa teed natuke kaugemal oleva punkti järele. Sel momendil hakkas minus tööle mingi varumootor. Tundsin, et ma pole üldse väsinud ja võiksin liikuda kiiremini. Enne taaskordset ratta selga hüppamist olime tõusnud üldarvestuses 6 kohta.

Surusime pedaalidele, mulle tundus, et me pole enne veel nii kiiresti sõitnudki. Monika hõikas selja tagant, et võib veel kiiremini. Möödusime mitmest võistkonnast, korjasime tee peale jäävaid punkte, finiš oli silma kaugusel. Marika mees lehvitas… ja siis jõudis teadvusesse, et enne lõppu tuleb läbida veel see sõelumise mägi… oh… oh… ja veelkord: OHH!!!

Monika finiši eelsetel mägedel

Monika finiši eelsetel mägedel

Egas midagi, jooks ratta kõrval, üles-alla-üles-alla ja veelkord üles-alla-üles-alla ja veelkord üles-alla-üles-alla, viimane mäenukk tundus kõige raskem… SI pulk finiši kompostrisse: aeg 4.05.34… Minu järgi finišeeris naiskond „Kratt“, siis tuli Monika ja just siis kui mõtlesin, kas võiksin minna Marikale appi, tuli ta nõlva tagant välja, prillid natuke udused, aga selgelt rõõmsameelne. Lõppajaks 4.06.12.

****

Koos: Marika S, Elo ja Monika

Koos: Marika S, Elo ja Monika

***

***

Kallistused, ühine rõõm hea päeva üle, sisemine rahu. Vaatan pruuniks tõmbunud banaani oma pakiraami vahel ja imestan, et sellel korral jätkus vaid ühest müslibatoonist ning poolest pudelist veest. Kuulen, kuidas Marika mees väidab muigel suuga, et ootas meid juba tund aega tagasi raja ääres ja on nüüd nii väsinud, et ei jaksa fotokat tuua. Järgmisel hetkel on ta aga juba fotokaga platsis ja klõpsutab seeria vahvaid pilte. Kusagil tatsab minu väike nimekaim Elo, kes ei tunne oma ema orienteerumise mütsiga ära. Marika võtab mütsi ja nii julgeb laps talle sülle tulla. Hea tunne on kõigest ja kõigist.

Ratta pesu järjekord ja murelikud kiikamised mägedele, lõpuks jääb silm pidama viimast tõusu võtval Keil. Ohkan kergendatult – nendega on korras, elusana kohal. Ma ei kujutaks ette võistlusi ilma Walkie-Talkie I meeskonnata 🙂

Nagu meie igale xdreami etapile kohane, saime 15 minutit trahvi: Marika oli vist finiši eelsete mägede ähmis unustanud punkti võtta 😀 Üldarvestuses jäime 114/152 tiimist ja naiste arvestuses 14/22st – väga hea tulemus esimese aasta kohta!

Et tegu oli 2009 aasta xdreami viimase etapiga, siis siinkohal oleks paslik ära tuua ka koondarvestuse tulemused: üldarvestuses 116/217st ja naistearvestuses 13/33st.

Egas midagi… selleks korraks kõik.

„Mis veel?“

„Kas A või B rajale? Selles on küsimus…“

„Ja mis veel?“

„Aasta liigutamist… ma ei mõista, kuidas ma ilma selleta vahepeal elanud olen…“

„Hm. Veel midagi?“

„Tänud. Tänud kõigile!“

Mulle paluks veel xdreami :D

Mulle paluks veel xdreami 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: