Posted by: Kei | september 27, 2009

Kõrvemaa Rattamaraton 2009


Andzelat te ju mäletate?! Tüdruk, kes meid terve Võhandu kanuumaratoni 100 km ja 18 tundi kõrval kaldalt turvas, toimetas, hoidis, patsutas, poputas, vedas, tassis, toitlustas ja lõpuks meid keset ööd koju sõitis. Nu vot, muidugi mäletate. Tema tuli meiega Kõrvemaa rattamaratonile kaasa.

Tegelikult oli see Kõrvemaa Rattamaratoni Afterparty.

Ehk siis, et saabusime Kõrvemaa keskusesse täpselt siis kui 15 minuti pärast lõpetasid esimesena lõpuspurdiga Kirsipuu ja… 6-ndana Sigvar Kukk ja siis veel hulk sopaseid meesrattureid. Nendele kõigile elasime finišijoonel täiel rinnal kaasa.
Võistlus käis alles täie hooga, saabusid võistlusdistantsi tegijad ja tervise rajal sõitjad läbisegi. Lükkasime oma rattad stardijoonelt lahti ja jätsime finnishi seljataha. Andzela oli Priidu rattaga, koos esilenksu küljes loksuva raudvõrkkorviga, mis oli triiki täis kõike head ja paremat. Termosega tee, karbiga kolksuvad parankad, banaanid, saiakesed, …jne. Ilm imeilus, täpselt rattasõiduks paras.
Sõitsime ära pisikese aasa ja jõudsime kohani kus meie teekonnal ristus rada taas võidusõitjatega. Sättisime ennast kenasti raja äärde, kukutasime rattad samblasse ja karjusime kõigile käsi kokku plaksutades kaasa. Kuna tõelised võidu sõitjad olid juba lõpetanud, siis need, kes meist pakatavate põskedega mööda sõtkusid leidsid aega naeratusteks ja õhusuudlusteks ja vastu hõigeteks ja viibeteks ja meie kiljumise saatel ohtlikkeks manöövriteks – raskel maastikul lasi mõni hulljulgem kahe käega lenksust lahti, et meile kahel käel vastu vehkida.
 
„Veidi veel! Kohe on finnnnishh!“ röökisin mina täiest kõrist.
„Kui ainult seda metsa ees ei oleks!“ karjuti mulle mööda kihutavalt rattalt vastuseks.
 
„Tubli! Tubli! Tubli! Mõned meetrid veeeel!“ pröökas Mari.
„Need mõned KILOmeetrid veel!“ hõisati talle vastuseks.
 
Andzela lihtsalt seisis ja muheles.
Päris mitmel korral pidime me veidi piinlikkust tundes kuulma küsimust, et mis me seal põõsas passime ja karjume, et miks me ise rajal ei sõida?!
 
„Näed! See oli ju Margiti mees!“ osutas Mari mulle ühele mööda tuhisevale sopasele seljale.
„Oooooo!“ ütlesin mina
 
„Kei! Kei! Kei!“ karjus ootamatult üks rattur kätega vehkides. Jõudsin veel silm kissitades mööda kihutajas ära tunda Margiti.
„Mhhhh! Teid nägin ma ju Tartu Rattamaratonil ka!“ hüüdis üks lustakas väntav plika.
Nagu te mõistate, sotsiaalne elu käis rajal ja rajakõrvale osalejate vahel suure hooga.
 
„Mulle tundub Kei,“ ütles Andzela oma veidi vaiksel moel sõnu taga otsides „, et sa oled suureks konkurendiks sellele finnishis olevale kondiitrile.“
Vahime Mariga talle otsa ja ragistame ajusid, et mida ta täpselt silmas peab. Mari itsitab ja mina küsin, et kas Andzela tegelikult teab, kes kondiitor on… Tegelikult pidas ta loomulikult silmas seda reporterit seal finnishis, kes võimenduse abiga suuremale hulgale rahvale andis pidevat ülevaadet rajal toimuvast ja lõpetamistest. Tema hääl kostus läbi puude meieni ja küllap siis meie hõiked pidid kostuma ka temani.
 
See nelikümmend kilomeetrit maastikku oli raudselt rängem kui Tartu rattamaratoni 40 kilomeetrit. Selleks oli selged füüsilised silmale nähtavad tunnistused. Kõik sõitjad olid sopased, sopased ses tõsises mõttes, näod kui maskid pritsmeid täis, käed küünarnukkideni, terve selg, kintsud sääred… Üks mees sõitis püsti pedaalidele tõusnult. Kui ta meist mööda sõitis saime aru, miks ta ennast sadulale pehmelt ei toetanud. Nimelt kogu sadulast oli tal järgi jäänud ainult ülimalt ohtlikult ähvardav raud toru. Sadul oli kusagile metsa vahele maha murdunud. Üks teine naine, aga sõitis sedasi, et ühe käega hoidis lenksust ja teine käsi toetus keskele torule, nimelt teine lenksu pool oli tal kusagil põrutusega küljest pudenenud.
 
Lükkasime ennast viimaste sõitjatega koos rajale ja alustasime oma Kõrvemaa Rattamaratoni Afterpartyt. Kas ma seda juba mainisin, et ilm oli lausa suurepärane. Rada oli väga hästi maha märgitud. Metsas mõnusatel radadel sõites oli kuulda hääli metsast ja metsahääli, suureks vahelduseks tavapärasele verekohinale kõrvus ja raskele ähkimisele.
Viisteist kilomeetrit läbitud teeme esimese pikniku peatuse RMK poolt püsti pandud katusealuses. Banaanidest on saanud vahepeal banaani püree, lödistame selle siiski omal lõugade vahelt sisse.
Taas ratastele. Sedasi rahulikult sõites märkad hoopis enam. Seenelisi-marjulisi metsas. Jalutama tulnud perekonda, kellega on aega nendega kaasas vänderdavat kutsikat imetleda, silmanurgast silmad suudlejaid. Mari on ettenägelikult väljaprintinud ja kaasa võtnud 40 kilomeetri raja kaardi. Aga, et rada on tõeliselt hästi maha märgitud, siis anname oma kaardi metsa veidi äraeksinud kahele seljakotiga kutile. Jõudu jagub, et aeg ajalt puhtalt elurõõmust teha mõned vahespurdid. Mari korjab raja kõrvalt kaasa kaks muru sees vedelevat sisekummi Andzelale pakiraamile. Mitmes mõttes, et metsaalune saaks ja jääks puhtaks, ning mõeldes Elole (Elo, nüüd need kaks katkiplahvatanud sisekummi seisavad siin minul toas trepi all).
 
Ühtäkki saavad rajamärgid otsa. Hakkab kergelt hämarduma. Oma kaardi oleme lahke käega ära andnud. Edasi sõidame vinta vänta ninad maas ja ajame rattajälgi taga. Sedasi on tegelikult täitsa põnev sõita. Umbes kümme kilomeetrit enne lõppu põrkame taas nende kahe seljakotiga vandersellile otsa. Küsime neile jagatud kaarti näha, ajame näpuga rida, et kus me parajasti asume.
 
„Kuule, anna tüdrukutele kaart tagasi.“ Ütleb üks seljakotiga teisele seljakotiga.
 
„Ei, ei, ei,“ ajame meie kahe käega tagasi. Meile nii meeldibki! Täitsa põnev on sellist jäljeajaja mängu mängida, oht ei ole ju reaalne. Igal pool on kohalikud puusildid, mis näitavad erinevate keskuste suundi ja sinna jaguvaid kilomeetreid. Lihtsalt meie tahame sõita sama rada, mida maratoonlasedki sõitsid. Poiste kaardi pealt vaatame, et meil on minna veel 8 kilomeetrit lõpuni.
 
Finisheerume siis kui veel muusika keskuse kõlarites rõkkab ja tehnikud pakivad oma autosid kokku. Meie rajal oldud aeg (koos aplodeerimiste ja kahe piknikuga) oli kokku 4 tundi ja 45 minutit.
 
Oleme endaga rahul ja õnnelikud. Pakime rattad auto katusele. On laupäeva õhtu. Veel on nädalavahetust järgi. Ronime autosse, sõidame linna pessu ja vahetame liibuvad püksid, kõpsuvad rattakingad ja võrksärgi veidi tõsisemalt võetava metsarõivastuse vastu. Juminda poolsaare mets ja Tiipii ja elav tuli ja Karu ning väikese Mari sünnipäev ootab meid!
 
Kei


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: