Posted by: Kei | detsember 14, 2009

Haanja 100 walkersite moodi


Tsau,

Võib pidulikult teatada, et Haanja100 rattamatk sel nädalavahetusel toimub! Viimane ilmateade lubab 6-8 kraadi sooja , enamasti kuiva ilma, sekka mõni tiba vihma. Tundub, et väga saranased tingimused oktoobri algusega.

http://www.yr.no/place/Estonia/V%C3%B5rumaa/Haanja/long.html

Nüüd peaks siis selgeks tegema kuidas toimub reede õhtul Kurgjärvele liikumine. Mari autol on 3 rattakohta, Kati autol peaks olema ka 3 rattakohta, minu autol on 2 rattakohta. Samas pole siiani lõplikult  selge palju meid siis nüüd läheb. Kei, Mari, Jan, Kati, Paul, Kristiina peaks nagu olema kindlad. Kuna ½ Elost me kaasa võtma ei hakka, siis võiks teada saada, et tuleb 1/1 Elot. Kui nüüd keegi veel tahab meie ekstreemsest nädalavahetusest osa võtta, siis oleks viimane aeg kiiresti teada anda!!!

PAUL

Julge hundi rind on rasavne: Paul Kati Kris Kei Ivar Mari Elo Jan

Tervitused

ma nüüd bandaaziga ümber selja, poole tagumikuga istun tooli peal ja kriban teile valmis esimesed read Haanja100 aruandest 😀

**********************

Esimestena startisid Tartu vahepeatusega Kurgjärve suunas Paul, Elo ja Kati – Paul haaras Elo hambaarsti juurest, siis sõideti koos Kati juurde – ja siis Kei juurde, Elo asjade järele. Kell oli 14.30. Kati oli võtnud kaasa koti plastiliiniga ja Elo hakkas usinasti plastiliinist suusatajaid tegema – Tartu Monumendi konkursi kavand jäi pooleli ja nüüd loodeti Tartus see viga parandada.

Nii me siis sõitsime, Paul sai ülevaate meie seiklustest seoses monumendiga, siis üldse igasugust kunsti ja arhitektuuri inffi ja lõpuks kui Tartu Lõuna keskuses Kati soovis sööma minna teisele korrusele, kus MILJÖÖ oleks silmale kenam (:D), küsisin juba murelikult, et ega Paul Mari ja Kei järgi väga ei igatse… (tavaliselt sõidab ta nendega koos). Kati kaitseks – ega ma enda silmis jubeda kuju kõrval ka väga mugavalt ei sööks…häda nende professionaalidega…

Paul vastas, et ei… ja üldse hetkel on kõige tähtsam talle, et ta süüa saaks! Sellele järgnes naerulagin, no meil oli temaga igatahes väga tore.

Kuid enne kui me Lõunakeskusesse kogu Haanja100 seltskonnale süüa ostma jõudsime käisime ära Laululava all ja tutvusime kõikide konkurentide kavanditega. Nägime ühte Vahuri Inglitest, kes küsis, et noh, tulite oma kuusekesi parandama? nägu naeru täis. Saatsime teda pika ja imestunud pilguga, kuni mõistsime, et ta töötab Tartu Maratoni world loppeti siltidega kontoris.

Sellepeale tuli mul meelde, et oi, aga me pidime ju omale WL passid tegema, et hakata läbitud maailmakarika etappide templeid koguma ja kuigi oli juba tööpäev läbi, sai ta oma ingli näpukestega mu passi kiiresti valmis kribatud. Pass taskus ja monumendi kavandil tormist räsitud puud, suusatajad kohendatud-parandatud (pakendivedu oli räsinud päris tugevasti) ja autos valminud pikad suusatajate read lisatud – nüüd võis rahuliku südamega toidukraami ostma minna.

Ja kui meil olid kõhud täis ja toit ostetud ja autol tuurid sisse võetud, saabus telehvoni kõne Keilt: palun ostke mulle kaks paari väga soojasid, kõige soojemaid sokke!!!! Pidurdus ja Paul jooksiski kergejalgselt poodi tagasi – varsti oli ta taas autos ja raporteerisime Keile: ühed on väga soojad ja teised on vähem soojemad (kuuldus Kei nurinat), see tähendab, et ühed on miinus 25 kraadi ja teised miinus 15 kraadi (torust kostus: juba rõõmsamaid helisid). Meie küsimusele, et kaugel nemad siis juba on, saime vastuseks, et alles lähevad Kristiinat peale võtma. Kiire arvutus ja nende arvestuslik kohalejõudmine peale 24.00. Nii palju siis kella viiesest-kuuesest startimisest! No siin on küll selge, et Pauli süü Walkie-Talkie I tiimi hilinemistes on minimaalne. Hea et neid Tartus söömisega ootama ei jäänud, nagu alguses kokku leppisime. Jan oli neist tunduvalt eespool – minu, Kati ja enda rattad katusel. Mingi hetk tuli ka temalt kõne, et kas me sokke ei saaks talle osta, et ta oli need täiega maha unustanud. No seekord me ei hakanud tagasi keerama, me olime juba peaaegu Võrus. Ütlesime, et mingu aga Lõunakeskusesse ja ostku endale ise! Selline läbiv soki teema Haanja 100 alguseks. See polnud aga veel kõik.

Kuskil kella 21paiku jõudsime Kurgjärvele. Jalutasime niikaugele kui valgust ulatus ja tundsime taldadega pehmet maad – sellisel rajal hakkamegi homme siis väntama…

sellisel rajal me väntasimegi

Pakkisime valmis oma kotid, mida Paul lubas viia Vällamäele – meie kahepäevase jalgratta matka ööbimispaika. Ja jäime magama. No vähemalt mina ja Kati jäime magama. Enne tutvustasin telefoni teel tüdrukutele tubade olemust – et on neli kahest tuba: Kati ja Jan, Kei ja Mari, Paul ja et kas Kristiinale sobib minu tuppa tulla: sobib, kui ma teda ei hammusta. Ta lubas ka mind mitte hammustada, seega võisin rahulikult uinuda.

Vahepeal saabus Jan ja paar kõnet autos olijatelt – kui kaugel nad on ja lõpuks ka Kei, Mari ja Kristiina. Kati magas nohinal. Selgus, et Kei ja Kristiina olid maha jätnud kiivrid, Kei oli maha jätnud mütsi. Hea, et ise kohale said. Andsin talle oma windstopperi, kiivrit ei andnud. Siis oli neil nõudmine mitte alustada nii vara – jumala eest mitte ärgata kell 7.00 ja jumala eest mitte viia kotte ära praegu – las Paul viib neid hommikul (vaene Paul!!!). Eputasin natuke oma WL passiga ja samal ajal moositi Kristiinat Ludvig…. mis koht see oligi? oot, ma passist vaatan: noh, meie kevadisele World Loppeti sõidule König Ludwig Laufi. Ta raputas küll väga kõvasti pead, aga …. ma usun, et me sõidame sinna temaga koos. Varsti norskasid kõik.

Hommik algas kell 07.00 – hilised tulijad ei saanud oma tahtmist. Paul viis kõikide kotid autosse, Jan hakkas rattaid putitama. Naised ringutasid mõnusalt ja pakkisid võileivamaterjali kottidesse. Mina kontrollisin oma keha üle – ei olnud hundihambajälgi. No mõni oleks ju võinud isegi olla….

hommik algas kell 07.00

Hommiku söök ja saabus Ivar – meie elav kaart. Haanja100 elav kaart, mõtelge! Hiljem rajal olles, sain aru – et ilma sellise kaardita oleksime küll omadega täiesti ära eksinud.

Ühine pilt Paulita ja Pauliga ja sõit sai alguse. Esimese 500 m pärast tehti riiete koorimise peatus, natukese aja pärast järgmine riiete koorimise peatus. Siis ütles Kei ütles, et ta pealihased on haiged, et ta ei suuda seda minu nii suurt mütsi oma peas enam kinni hoida ja pani otsustavalt pähe oma õhukese mütsi. Jani ja Mari jalgrattakotid täitusid jopede ja mütsidega. Kes midagi ära ei võtnud, see oli Kristiina. Krae vahelt auras, aga midagi ei võtnud ära, ikkagi kangelane!

Tee oli täis mahakukkunud puid – torm ja novembrikuu paks lumi, olid teinud oma töö.

piksepuu

Tempo oli loodetud 7,5 km/h asemel 2,5. Noh, aga me võtsimegi rahulikult. Tundsin ära Kurgjärve ümbruse suusarajad, mida mööda sõitsime. Maasikamäelt alla tulles tegin üle-lenksu hüppe (kuidas seda kutsutigi?), maandusin kahe jala peal ja ratas tegi salto seljataga, kukkus pehmelt sambale.

mis nimeline mägi ja järv see nüüd ongi?

Ma olin järsu mäe peal pabistama hakanud ja pidurdasin kogemata ka esimest pidurit. Sõitsin edasi. Kõik läks suhteliselt hästi. Porised ülesõidud, pehmed liivased minekud. Vahepeal mõtlesin kas seljal on külm või ei ole külm… Siis kuskil 7 km juures rattalt maha tulles tundsin tuttavat valu alaseljas (jaanuari kuine hullus enne Icebugi). Ma ei saanud enam ennast sirgeks ja järjest hullemaks läks. Samal ajal läks Kristiinal pilt eest ära, meie ühine diagnoos: liigasuurveekadu! Tõmbasime vägisi luku lahti ja andsime õhema jope ja minu Kei ära põlatud mütsi ja käskisime juua. Tema jope taskud olid veel igasugu kilakola täis, mis tegid jope eriti raskeks ja teiseks Giorno ratas ei olnud just kõige paremas vormis, nii et sellega väntamine oli omajagu füüsiline koormus. Kilakola kohta ta taskus ei öelnud ma ühtegi paha sõna, sest seal leidus muuseas ka seljamääre, mis mulle seljale määriti ja veel andis Kristiina ära oma seljavöö. Peale minu järjekordse ratta spidomeetri kadumist jätkasime kõrgendatud meeleolus väntamist. Aegajalt jäid Mari ja Jan rattakotte kohmitsema. Nemad olid ju meie kaamelid – kas pole ebaõiglane, et kui oled heas vormis, siis antakse sulle nõrgemate lisakoormust??? Mul polnud aega suurt mõelda, olin omadega päris puntras, sest kõndida ei saanud, aga seda pidi selle raja peal päris palju tegema. Pidasin peas dialoogi, kas jätkata või mitte. Sellise dialoogi ajal ei märganud, et Mari ja Kei jäid kuhugi kaugele maha… Jäin neid ootama. Hüüdsin. Ei kippu ega kõppu. Lõpuks kuulsin Mari vilet mingis hoopis vales suunas. Hüüdsime. Mitte midagi. Lõpuks läks Kati neid otsima. Nad said 600 m lisa distantsi ja grupp oli taas koos. Sõitsime edasi ja tükk aega oli taga otsas kuulda heatahtlikku näägutamist: et mis mõttes kuhu te jäite? või et Kati panite meid otsima, ise oleksite pidanud järele tulema jne. need olid sellised suunatud targutused Pauli ja Jani suunas 😀

Väntamine, mõned korrad nägime isegi autoteed – no nii tee laiuse ulatuses. Kõik jõudsid hoolitsevalt vähemalt korra mu käest küsida, et kuidas mul läheb. Varsti olime söögipausil Munamäel. Ivar ütles, et siin oleks nüüd hea Kurgjärvele minna, kui ma sedasi tunnen. Istusin, sõin ära kaks võileiba ja otsustasin sõita Kurgjärvele, teadsin et Haanja-Tartu buss läheb 14.45, nii jõuan koju.

Ära mineku kükakil kallistused ja väntasin mõnusat siledat asfaldi teed mööda Kurgjärvele. Ägisedes trepist üles ja kuuma du¹i alla. Seal sain enda korraks sirgeks – selle sirgusega jõudsin asjad pesta ja kuivama panna. Teiste ülesandeks jäi need pühapäeval kokku korjata ja linna viia, et mul oleks võimalikult vähem vaja tassida. Pidin nüüd märgade naeltossudega koju minema, kuna mu saapad läksid kuivade riietega Vällamäele. Pole hullu, on hullemaidki aegu… lohutasin ennast. Viskasin Kei soovituste kohaselt ennast voodisse külili ja panin kella helisema, sest admin oli lubanud mu bussile viia. Peale voodis lebamist ma aga püsti ei tõusnud. Veeresin põrandale pikali ja nutsin valu käes. Kuidagi sain tossud jalga ja mantli selga. Arvuti kott tundus kiviraske. Hädaga sain alla, andmin andis kaks 400 mg. valuvaigistit, mille midagi mõtlemata alla neelasin. Ta oli ehmunud, et nüüd jääd vist magama. Haanja bussijuht lubas taha pikali minna: magasin. Tartus kooberdasin küürakil ja naeltossude klõbinal (olin vist päris veider vaatepilt) Tallinna bussi peale, sest Kuressaare buss ei läinudki laupäeval: sain loa taga pingil pikali olla: magasin. Tallinnas oli kõige raskem, pidin vetsus käima ja kõndimise distants oli kõige suurem. Kuressaare bussijuht andis padja ja muidugi ma magasin taga pingi peal. Kui olin koju jõudnud, siis olin maganud 9 tundi, leidsin apteegist diclofenakki, sõin (sest peale munamäe võileibade ma söönud ei olnud) ja magasin hommikul kella 12ni, kokku ca 21 tundi, ainukesed ärkvelolekud olid raporteerimised Keilt ja Keiga. Uni oli täis tegemisi, aga alati koos Walkie-Talkie seltskonnaga, eriti figureerisid need tüübid, kes minu riideid kandsid.

Haanja 100 jäi minust rattal võtmata, aga raskusastme sain igal juhul kätte – kogu see sõit tuli Haanja100 vääriline. Minu kokkuvõte: kui selg on teinud haiget, siis tuleb alati sellisel juhul kanda seljavööd. Ja ratta seljas peab olema midagi tuulekindlat, sest arvatavasti ma brynje ja fliisi väel lihtsalt külmetasin ning järgmise astmena oli juba kerge lihas ära tõmmata.

Mis puutub aga rattarajasse, siis see oli lahe ja mitte üldsegi raskem kui mõnel x-dreami rajal. Rada läbi metsatukkade oleks olnud raske leida, võiksime selle koos elava giidi Ivariga järgmisel korral tähistada?

ELO

Munamäe torni sõbralikud tädid lubasid meil müügiks olevate kampsunite
ja tasside vahel oma võileibu süüa. Ekskursioonigrupp vaatas meid nagu
tulnukaid pikkade nägudega. Küsisid viisakalt, et mis me seal metsas
ratastega teeme sihukesel aastaajal, aga väga vist ei uskunud meie
mudaseid selgitusi.

kampsunite ja tasside vahel võileivad

 

Elo heade soovidega ära saadetud, startisime edasi. Poisid lidusid ees
minema – algul väike trepp ja siis sinka-vonka okste vahel järsu ja
libeda nõlva peal, ikka hooga alla. Tüdrukud tulid muidugi tasakesi
ratas käe kõrval ja poole mäe peal võsas oli juba tunne, et oleme (taas)
eksinud 🙂 aga ei, otse edasi minnes sai nõlv siiski otsa ja algas tee,
mida sai nautida umbes täpselt 30m, et taas heinamaale ja metsa vahele
keerata. Siis järgnes segamets, kuusemets, lodumets, muda, õõtsuv
heinamaa, tõus, langus, vaheldumisi ja korduvalt, loetletud suvalises
järjekorras, üks võluvam kui teine. Ausõna, iga hetk oli imeilus!

üks vaade imeilusam kui teine

Peale pikki mudarööpaid olime üks hetk ojakese lähistel ja targutasime
kopraonudest kuni üks kobrastest tõenäoliselt kirumise eest kätte maksis
– oli ühe oksakese asetanud just nii, et rattaga üle sõites see üles
tõuseks ja Jani käiguvahetajasse kiiluks. Käikar kõver, pole midagi
parata, tuleb maastikurattal tõukerattaks ümber kehastuda. Umbes 2km
pärast jõudsime kruusateele. Vahepeal olid Keil pidurid ära kadunud,
neid sai nüüd lõikava tuule käes pingutatud. Joped selga aetud. Jan
mööda maanteed Kurgjärve poole Elo ratta järele saadetud. Vällamäele
vastu kamandatud. Ise jätkasime teed metsa vahel ja põllu servas.
Aegajalt nägime tippe, mida talvisel Lumeilvesel vallutatud. Ise poleks
ehk märganudki, aga elav kaart Ivar muidugi hoolitses selle eest, et me
pimeduses ei kobaks. Varsti hakkas vihma tibutama ning kui maanteele
jõudsime, sadas juba korralikult. Pressisime Haanja tõusust üles, rida
venis pikaks. Aga ees ootas juba Vällamäe majake ja potentsiaalne saun,
nii et see väike vihm ei morjendanud. Selle asemel pajatas Ivar lugusid
oma talvistest ekstreem-rattatreeningutest (et meid hirmutada?)

Vällamäe maja – öö elektri, keskkütte ja kraaniveeta. Mmm, suitsune ja
pime!

Vällamägi

Hommikul pidime startima kell 9, aga pool üheksa põõnas veel enamik
seltskonnast. Meie Pauliga olime esimesed, kel kõva küljealune une ära
ajas, koperdasime ja kolistasime tükk aega kahekesi ringi enne kui muu
jõuk ärkama hakkas. Saabus igirõõmus Ivar. Lõpuks kella 10 paiku saime
liikuma. Varahommikul oli olnud paks udu, see hakkas nüüd tasapisi
hajuma, nähtavale ilmus järjest enam selget taevast. Oli väga mõnus
tunne taas ratta seljas olla, kuigi tagumik andis endast märku, et nad
sadulaga ei ole enam nii suured sõbrad kui eelmisel päeval. Teisel
päeval sai tehtud palju rohkem ilusa-vaate-peatusi, kuna lihtsalt ei
saanud teisiti, no ilus oli! Ja päike paistis, see haruldane taevakeha
hilissügisel. Ja seda ilu imetelles ei pannud mina tähelegi, kuhu mu
pidurid kadusid. Igal laskumisel oli neid järjest vähem, kuni ühe toreda
vonkleva kruusateeni, kus ma pigistasin lenksu nii et sõrmed sinised,
aga ratas ei mõelnudki hoogu pidada vaid kogus aina tuure. Karjusin
eessõitjatele, et nad kõrvale hoiaksid, et siit tuleb piduriteta mägede
hirm, kuni elegantse õhulennuni ja peatuseni peaga kivi otsas. Ratas oli
maandunud mu selga. Kuidas kõik täpselt juhtus, ei saanudki aru, kõik
toimus umbes 3 sekundi jooksul. Valus ei olnud, aga pool nägu oli
marraskil.

paistes põsk

Hästi läks, pehme maandumine. (Tore oli ülejärgmisel päeval
Rakveres Linnafoorumil osaleda, kus kohalikud avaliku elu tegelased
kohal ja muidu palju rahvast. Proovisin siis rohkem profiilis inimeste
poole hoida:)


kohtumiseni paari tunni pärast Elo sünnipäeva-aktsioonil,

KATI

Nädal on meie seiklusrikkast retkest möödas. Vaim ja füüsis enamvähem taastunud
( niipalju kui töökõrvalt võimalik:)) ja üritaks siis need uperpallikesed kirja
panna:).
Kõigepealt tahan öelda suured tänud Keile, kes mulle G. ratast laenas..ja Elole,
kelle hobu oli minu käsutuses matka teisel päeval ( viimane küll mitte kõige
meeldivama sündmuse tõttu..loodan, Elo, et oled juba palju kõbusam !!)Peale
selle kõigile, kes mulle esimesel päeval sobivamaid kehakatteid laenasid ja
ebasobivad seljast kiskusid.., jootsid ja söötsid, et ma valest riietusest
tingitud vedelikukaotusest toibuksin :).

joogipaus

Teine päev oli minujaoks oluliselt kergem, kuna nr.1- seljas ja peas olid
sobivad riided nr. 2- Elo ratas oli minujaoks nagu loodud sõiduriist.
Imekombel aga toimusid eelpoolmainitud uperpallid just teisel päeval.
Takkajärele tark olles tõenäoliselt võiksin süü veeretada Elo uhiuue ratta liiga
headele piduritele kuna mõlemad kukkumised toimusid mäestallasõites ülivaikse
hoopealt pidurdades. Nii et jahh, Elo, paar hanmmustust on Sinujaoks soolas…
Nati on südamepeal , et mind truult teeninud sõiduriistasid ise puhtaks ei
saanud nühkida..ja sulekestestmeisterdatud harjakesega ülekäia..a ehk nad
andestavad mulle.
Nii..kuhu jäin..ajahh..kukkumisest kukkumiseni siis..
Muideks..siiani on parem reis imekena vikerkaarevärviline…Huvitav..kuidas
Sul..Kati:)??

teise päeva matk


Igatahes..oli teise päeva matka..no..umbes keskpaik..kuna väsimus oli juba
täitsa olemas..igasugustes kuradimägedest ja muudest sellistest enda
ülespressimisest..vääga hõivatud..(pressimisena see teatud ajal juba näis..kuna
olin lausa kõhuli rattaistmepeal- olete Elo ratta istet näinud..no..et jube
kitsas..- ja jalgadega lükkasin end ülespoole…siis ma ei saa siinkohal äratuua
mingisuguseid täpseid kilomeetreid ega kaunist ümbrust kirjeldada:):P.
Olime laskumas ühelt järjekordselt üsna järsult künkalt, mis ei olnudki nii
järsk nagu nii mõnigi teine..kui tagumine ratas kivil libises ja nii ma ümber
käisingi, vaikselt vajudes..Ajasin end küll kiirelt püsti kuid siiski olin
tuvastatud taganttulevate Kei ja Mari poolt..nii piinlik, ehh.
Edasi tuli tükk maad metsavaheteed..täitsa tavalist kus sai rahulikult puhata
isegi..ei mingeid laskumisi ega suuri tõuse.
Tekkima hakkas juba eufooria..et ohooo..oleme haanjast kuhugi madalmaadele
jõudnud!!
Pruukis ennast lõdvakslasta..kui seal ta oligi..järgmine tõus ja sellelejärgnev
pikk laskumine..ka mitte eriti järsk..parasjagu rohune..ilma juurteta..ühesõnaga
ebatavaliselt meeldiv ja pehme.
Seal otsustasin teist korda maaga kontakti võtta.Lühidalt käis see nii- olin
juba lõpusirgele jõudnud ettevaatliku laskumisega..kui nägin võimalust
lõigata..Jan paistis eemalt mingilt teelt ja sinna oli võimalus sõita ka väike
kolmnurk väljajättes.Pidurdasin ja ülepea olingi..niuts!! Taas olid teol ka
pealtvaatajad..hoolimata kiirest püstikargamisest..Enam väga piinlik ei olnud ja
teised ka lohutasid mind.Tore.
Elo..ma arvan, et ratas ei sanud viga..olid suht kerged kukkumised??..
A väga lahe oli!!Kogu matk!!

KRISTIINA

(heh…

Kei andis sulle vist liiga ilmekalt edasi minu reaktsiooni, et kõigepealt muretsesin ratta üle ja siis sinu üle 😀

nüüd on seega ratas kolme kukkumisega sisse õnnistatud (1 minu ja 2 sinu) ja kuna me siiski oleme mõlemad terved, siis järelikult võib temaga edasi sõita. ja mul on hea meel, et sina need kaks kukkumist enda peale võtsid! pealegi said enne oma uue ratta ostmist Aivari ja Pauli head valikut proovida. Soovitan sul Aivariga ühendust võtta, kui ostmiseks läheb.

minul olid omad süümekad, et kõik minu varustuse vedamisega vaeva nägid ja ma ise kaugemale ei jõudnud kui 17 km. kuid SINA ja JAN päästsite mu! kõik oli omal kohal. siiski see omale kohale loksumine võiks teinekord mitte nii valus olla 😀

Ah jaa -ratta pesu ja õlitamise eest täna Jani!!!

ELO)

Mari

Silm oli ähmane ja kõrv oli kurt. Mis seal lõpupoole sai, kes seda enam nii täpselt mäletab… kui hakkan praegu meenutama, siis on isegi mõlema päeva lõpud mul peas segi läinud. Mäletan ainult, et lohistasin ennast ülesse kolmandale korrusele Kurgjärve baasis ja jalad olid sellised pori-känkrad, et need jätsin ukse vahelt välja koridori vedelema, ise lamasin ristseliti toa põrandal pikali ja ootasin oma dusshi järjekorda.

Ivar oli jõudnud juba enne minu „finnisheerimist“ edasi kihutada rattal Võru poole, sest ta oli lubanud ennast miskile salapärasele kokkusaamisele. (sinna oli veel üks paarkümmend kilomeetrit teekonda) –no mõnel  lihtsalt on antud seda vastupidavust looduse poolt heldemalt kui mõnele teisele. Õnneks said Paul ja Jan, kes autoga Vällamäele kõikidele meie kodinatele järgi sõitsid Ivaril auto aknast välja küünitades turjast kinni krabada, veidi ratturi hoogu pidurdades teise käega talle pudel meie poolt tänutäheks pihku suruda. Elav legend ja mööda pääsmatu Haanja 100 eluskaart.

Jah, ja mida ma tahan kõikidele Haanja 100 km või mis iganes piima poodi järgi sõitvatele 100 m teekonnale minejad. KIIVER! Kiiver on kõige alus ja öeldis. Rattasõidu A ja O. Nendesamuste tarkade mõtetega tahan lõpetada selle pika kokkuvõtliku jutu “Haanja 100 walkersite moodi”

KEI


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: