SEB Kõrvemaa suusamaraton 2010

Mari ja Kei kirjutatud.

Mari:

Selle nädala esimene laupäev oli meil suusapäev. Selle talve esimene suusavõistlusstart. Ilm oli talviseks katsumuseks justkui loodud- külma  7-8 kraadi, päike paistis lahkelt ja tegi ilma ja olemise eriti armsaks. Omamoodi suursaavutus oli see, et meie autokond väljus Tallinnast täiesti arvestatava ajavaruga, nii et seekord ei kuulanud me Pauliga Kei muremõtteid alatiste hilinemiste teemadel. 

 Kei:

-Sel hetkel, seal autos, selja taga poolik öö õiendasin ma Mariga, et miks ei võiks me kordki teha midagi algusest lõpuni põhjalikult ja pühendunult, et kui on pidu, siis täiega ja kui on start siis tõeliselt. Nüüd tuli meil tulla peolt just siis kui pöörded olid kõige kõrgemad ja hommik andis tunda kontsa otsas tantsitud tuimi pakkjalgu. Aga Mari tahab elult KÕIK! Tahab pidu ja võistlust ja võitu ja … loetelu võib siin pikaks venida. Nojah ja eks ta saab ka.

"Teatrisse mineja" ja Mari, kes saab kõik.

Mari:

Varakult küpsenud plaani järgi olime Kõrvemaa maratoni stardi nimekirjas, meil Keiga kaasavaraks poolpidutsetud öö ja Paulil poolpühitsetud nohu. 

Kati  ja Jan olid toidetud paraja portsu spordipisikutega ja nad olid seda suutnud ka Lottasse süstida. Ülesanded olid juba varem jaotatud- Kei ja Lotta startisid 19km rajale e. ühele ringile. Mina, Paul, Kati ja Jan 38-le, e. Kahte tiirutama. 

Kei:

-Jan luges Lottale lisaks 19 km läbimise kohustuseks ka veel ülevaataja ja järelvaataja kohustuse. Nimelt neile tundus, et keegi peab mul silma peal hoidma pärast seda poolpidust ööd ja, et kõik teised sõitsid pikka, siis sai Lotta selle lapsehoidja töö enda õlule.

Kei, Paul, Jan, Kati, Lotta

Mari:

Enne kui võistlusest endast rääkida tuleb kindlasti veel rääkida varustusest, õigemini selle ettevalmistamisest. Õigemini siis sellest, et Paul osutas oma ekipaazhi naistele taas tehnilist abi, aidates nõiasõnade ja osavate võtetega suusad elu parimasse libisemisvormi. Sellest oli  suur abi!

Pikema sõidu start lasti lahti kolmes grupis viieminutiliste vaheaegadega.  Tänu kiireimale reageerimisele registeerimisele, aga  samas oluliste suusaspordialaste saavutuste puudumisele olin mina sattunud teise stardigruppi.  Paul, Kati ja Jan olid kolmandas.

Sõita oli hea, lubasin omale igas TP-s topsikese sooja jooki ja minimaalse puhkepausi, niipalju just kui joomiseks kulus. Esimese ringi esimeses pooles ei suutnud ma kuidagi harjuda mõttega, et pulss on pidevalt üle 170, kahtlesin kui kaugele ma niiviisi jaksan. Paranoiliselt pidasin ka plaani kell Polarise esindusse remonti viia, igaks juhuks, äkki paneb segast…ei pannud ja lõpuks ma harjusin suurte numbritega.  Kui oli umbes 5km stardist, möödus minust kolmanda stardigrupi eliit, jõulised möirapullid. Nagu hispaanlaste härjajooksus, kiirustavate jalgade vahel otsitakse vaba kohta kus keppe lumme suruda, et need omavahel piikidena ei põrkuks.  

 Kei:

-Üleriietumist tuleb vältida. Paul oli ennast üle mütsistanud. Kaks mütsi üksteise otsas ja soolane vesi sorises mütsiserva alt suhu, silma ja kaelaaugust sisse. Mina olin oma büsti üle kihistanud. Neli nahka üksteise peal. Kui viis kilomeetrit sõidetud ja esimene TP saabus mõtlesin ma katkestada, kõik jõud oli veena välja voolanud. Jõin tassi kuuma jooki, murdsin taga taskusse topitud jääkamakaks külmunud batooni endale hammaste vahele ja palusin lõkke ääres jalalt jalale hüppava punase ristiga naisel ennast aidata lahti riietada. Kiskusime pealmise windstopperi numbri purunemiseta üle pea seljast, tema jäi seda tagasi õigeks lappama ja haaknõeli kohendama kui mina sain seljast veel ühe vahenaha, köitsin selle puusadele ja pugesin haaknõelte vahelt Punase Risti abiga taas läbivettinud windstopperisse. Veel üks tass kuuma jooki, suured tänud abivalmis Punasele Ristile ja sooje varbaid lõkke äärde soovides jätkasin uuesti sündinuna oma teed.

Mari:

Mõne aja pärast möödusin mehest, kes profiilpildis osutus meie Raineriks! Aga see oli veel siis kui mul jõuvarud ammendamata ja tempo ühtlane. Teisel ringil möödus tema taas minust ja küsis üllatusega mu suuskade kohta, tema kaasagsed Rossignolid olid minu päevinäinud Visudest laskumistel mitu kraadi lahjemad. Ma siis veel ei teadnud, et Paul oli lisaks poolfluoriidiga parakale suusataldadele ka fluoriidiplbrit kavaldanud.  Mõni ime siis, et suusk kui mustlasepüss!  

 Kei:

-Kui kümme kilomeetrit ehk siis pool maad oli läbitud. Päike sillerdas säraval valgel lumel. Suusk libises suurepäraselt. Riietus oli täpselt paras. Süda lõi korrapäraselt. Hingamine oli lahti. Mari, sul on õgus! Eile oli tore pidu ja täna on lihtne sõita. Elu on imeilus ja on võimalik saada KÕIKE!

Mari:

Veidi enne esimese ringi  lõppu jõudis Paul, ta polnud märganud, et startisime erinevatest gruppidest ja oli seetõttu kohtumisest üksjagu ähmis. Tema arvestuste kohaselt oleksin pidanud selleks ajaks tüki maad tagapool olema. Aga ei olnud, ja nii me siis kohtusime veel mitmeski joogipunktis, kuni ta viimaks mulle lõplikult kandu näitas. Teisele ringile minna oli üksjagu raske, emotsionaalselt just. Sõitjaid oli rajale jäänud juba märgatavalt vähemaks. Ometi jagus ka siis veel neid, kes mu kinni püüdsid ja oma teed läksid. Minu taha aga kinnitus mees samast stardigrupist. Muudkui  sõitis mu taga, nohinat ja ohkeid oli vahel tõusudel kuulda. Kui mulle viimaks tundus, et ma talle siiski jalgu jään ja rada pakkusin, loobus ta sellest ja teatas, et tal olla elu esimene maraton, minu tempo sobib ja kui võib siis jätkaks samamoodi. Ma pean tunnistama, et mul oli tema üle väga hea meel- ta sõitis vapralt, küllap sai ka nakatatud ja sõidab tulevikus veel palju maratone. Ja nii me rahvas ennast tervemaks spordibki! J 

 Kei:

-Finishisirgele saabusin Jani hõigete saatel. No tegelikult sõitsin ma täpselt nii kiiresti, et kiiremini poleks enam jaksanud. Viimase piisani, jalad ei kuulanud enam hästi sõna. Jan uuris Lotta kohta ja kadus siis kohviku soojade seinte varju. Mina jäin Lottat-Pauli-Marit ootama. Sest see on nii väga hea tunne, et kui sa tuled raskelt ennastületavalt sõidult ja keegi on sind ees ootamas ja rõõmustamas sinuga koos sinu  saavutuse üle. Sellised on olnud minu elu kõige õnnelikumad finishid. Kõige pealt saabus Lotta. Temal oli jõudu veel muretseda minu üle, et mida ma siin külmetan. Siis saabus Paul, kes pobises kange lõuaga, et ma kiibi ta parema jala küljest ära rebiksin ja, et kas siin juua ka antakse. Ja siis tuli Mari, kes oma viimasel laskumiselt hüüdis käega vehkides heia-heia, mitte mina ei hüüdnud talle. Ta oli lihtsalt taas  kiirem.

Lotta

Mari:

Kui mul esimesele ringile oli aega kulunud 1h ja 3o min, siis teine ring läks ootamatult valutult, olin oodanud pikemat piina. Lõppaeg kinnitamata andmetel ca 3h ja 1o min, sellega jäin 15 min alla Paulile ja 1o min Rainerile. Kati ja Jan kellega olin lootnud lõpuaegu ja muljeid vahetada siiski teisele ringile ei läinud. Hetkevorm kulus just parajasti 19km-le ära. Kei ja Lotta tegid mõlemad oma suurepärase sõidu ja minule teadaolevalt jäid mõlemad väga rahule. 

 Kei:

-Tulemusstendi ja sauna ja joogi poole kooberdades oleksime me Mariga ühele lume peal põlvitavale palvetajale otsa koperdanud. Harras ususuusamees oli just äsja veidi enne Marit lõpetanud Rainer. Ta oli omal ühe suusasaapa jalast kiskunud ja oigas, et ta tald kisub krampi. No mis neil meestel nende krampidega küll ometi on! Paul kurtis samuti, et viimasel kolmel kilomeetril oli ta jalakrampidega pidanud võitlema. Õudne vastik ja valus tunne. Peaks spetsialistidega arutama, kuidas enne võistlust ja pika võistluse ajal toituda ja mida tarbida ja kuidas toimetada. Pauli puhul ma pakun, et tema krambid on vähesest vedeliku tarbimisest. Nüüd kui on plaan Vomaxit taas külastada, siis peaks sellest kindlasti juttu tegema.

Mari:

Naiste saun oli kuum, aga vesi külm, sai vaid karastava dushi võtta, oodatud ametlik lõpuprotokoll sauna seinale täies mahus ei jõudnudki. Parim suusakeskusepoolne panus oli kohviku väga maitsev majakook ja lahke rahvas. 

 Kei:

-üllatusesineja Triin Tartust oli ka kohal ja täis pakatavat rõõmu. Sõitis samuti 19 kilomeetrit ja lõpetas kakskümmend minutit varem  kui mina.  Kahe nädala pärast Tartu Maraton!

üllatusesineja Triin Tartust

Mari:

Eraldi kiidusõnad siinkohal veel Jaanile, kes kannatlikult mitmed õhtud talvises metsas oma uute suusasõprade õpetamisega peent vaeva nägi. Tänu tema näpu-, jala-, keha-, pea jms näidetele sai seekord kindlasti märksa lihtsamini suusa libisema, et selle võrra taas hulk energiat kokku hoida. Jaan: “Viis tundi tehnika trenni lühendab distantsi läbimiseks kuluvat aega 20% võrra!“

Veidi veel ka statistikat:

• pikale, 38.km distantsile startis kokku 431 suuskajat, kellest 45 olid naised. Lõpuni sõitsid distantsi 402.

Paul oli üldjärjestuses 305., oma vanusegrupis 167. lõpuajaga 2.56. Poolel võistlusmaal oli ta aeg 1.23, millega oli 327. Kohal.

Rainer oli järjestuses 331., oma vanusegrupis 182. lõpuajaga 3.03. Poolel võistlusmaal oli tal aeg 1.27 millega oli 358.

Mari oli üldjärjestuses 353., oma vanusegrupis 18. lõpuajaga 3.10. Poole peal olin 370. ajaga 1.29.

• 19km distantsil said aja kirja 305 suuskurit.

Triin oli 132. ajaga 1.41

Kei oli järjestuses 215. sõites täpselt kahe tunniga

Ja Lotta oli 285. ajaga 2.36.

„Ja kui nad veel surnud ei ole, siis suusatavad nad õnnelikult edasi“