Posted by: Kei | veebruar 14, 2010

ALUTAGUSE SUUSAMARATON, 13.02.2010


Mari:

Täna käisime Pannjärvel, Alutaguse maratonil möllamas. Meie, s.t. Mari, Kei ja Kristiina (Pomm).

Meil olid suured plaanid, minul tuli läbida 40km, teistel chikkidel 20km, kamba peale kokku 80km ja kõik see maa muudkui klassikas. Ilm oli väga hea- külma täpselt kümme kraadi, aga selge ja suurema tuuleta.

Klassikasõidus teatavasti omab ülisuurt rolli määrimine. Võiks öelda, et tipp murdmaasuusamäärdemeistrite vahel käib omamoodi mõõduvõtmine. Sellest võiks kujuneda uus iseseisev olümpia ala! J Eesti mehed tooksid kindlasti mõned kullad… igatähes, (tsiteerides Pauli J) meie võime küll suusatada, aga määrimise võistluseks jätame targu targematele teha. Meie tohutuks rõõmuks ulatas siin abikäe taas treener Jaan, kes tegi ära suurepärase töö ja meisterdas suusatallad eeskujulikult libisema. Pidamine oli ka suurepäraselt ettevalmistatud, paraku osutusime ise piduriteks, sest kohale jõudes selgus, et tunnist ajast ei piisa selleks, et end stardiks ettevalmistada, et suuski testida ja veel ka pidamist parandada. Jaan andis meile küll vajaliku määrdepulga kaasa, aga me ei jõudnud seda mahajahutada, nii et võib ka olla, et see valesti kasutatuna kasu asemel hoopis kahju tõi.

Kristiina ja Kei stardiks valmis!

Kei mängis enne starti üksi ukakat- ühel hetkel oli ta kadunud ja olematu telefonilevi ei võimaldanud teda ka tuvastada. Nii jäi tema suuskadele pidamine üldse lisamata. Vaid siis kui ise suusatajate stardilohes liikuma lohisesin, õnnestus teda veel silmata. Oligi teine juba magusas jutuhoos, küllap oli omale mängleva kerglusega uue suusatuttava soetanud. Kristiina aga oli selle päeva üllatusesineja, sest tema startis tõsimeelselt klassikat sõitma uisusuusaga! Siit minupoolt veelkord moraal- suuski tohib osta vaid suusatamise taustaga inimeselt! Kristiinat oli võimalik täna üldse päris mitme suusavaldkonna detailiga üllatada. „Inimene õpib kogu elu…“ Aga me polnud kohal siiski vaid kolmekesi, Triin Tartust oli taas platsis, kindla sooviga just 40km sõita, mida ta ka tegi. Temale tuli mul ära põhjendada, et mul on joogikott küll seljal, aga ma põhiliselt loodan siiski joogipunktidele. Oma jook on pigem igaks juhuks kaasas, nagu autoapteek.

Pannjärve on suusatamiseks tore koht- rada on suht lihtne- ei ole väga järske tõuse ega keerulisi kurvikaid laskumisi. Värsket lund oli taas juurde tulnud, muutes metsad ja maastikud küll kauniks, aga rajapõhja pehmeks. Suusajälg oli kohati üsna laiali astutud, ainult laskumistel oli see ühtlase sisu ja põhjaga. Aga see ei tähenda nüüd küll üldse mitte seda, et ma nuriseks! Hoopis väga suurt heameelt tegi see, et 40km oli tehtud üheks suureks ringiks, mitte ei tulnud kahte tiiru teha. Korraldajale kindlasti topelt väljaminek, et rada ettevalmistada, aga sõitjatele väga meeldiv vaheldus.

Ilmselt enamus inimesi kes täna Alutaguse metsaaluseid sihtisid on järgmisel nädalal Tartu Maratoni stardis ja laulavad maratoni hümnile hardalt kaasa. Stardist minnes (4-5 rada kõrvuti), jooksis see suur suusaloom end kohe rüminal esimese tõusunuka otsa kinni. Seisame. Liigume natuke ja ja seisame jälle. Olematu kallaku peal esimesed selle sõidu potsatused. Taaskord tuleb nentida, et Eesti inimene on küll väga kõva suusataja, aga mäest alla sõita ei oska.

Eesti inimene on küll väga kõva suusataja, aga mäest alla sõita ei oska.

Kei:

Kui keegi väidab, et klassikastiil on uimaste põhjamaalaste nüri, igav ja tuim spordiala, siis lubage mul palun siin kohal kõva häälega vastu vaielda. Absoluutselt mitte! Esiteks, võtame kohe kas või selle sama mäest laskumise! Mäest laskumine mitte niisama, aga koos suure massiga samas suusajäljes-samal ajal, paiskab sellise adrenaliini koguse verre, et ohohohoooo! Eriti veel kui suusad on määritud libedaks nagu vana kuradi enda püss. Kohe esimesel pikemal laskumisel olin ma nagu snaiperikuul, kiire ja täpne ja märki tabav. Tee või tina ees laskuja upakil pepu lähenes mulle hirmuäratava kiirusega, midagi pole teha, kõrvale ka ei saa astuda, sest mõlemal pool kõrval suusaradade vahel on juba laskujad. Klaasistunud silmist vett pritsides põrutan eeslaskujale tagant sisse. Muidugi me mõlemad kukkusime. Suusad-kepid-suusad sassis, ise lumised, kui memmed. Õnneks terved ja ka jumal tänatud, sattus ette selline rõõmsameelne pepuomanik, keda mul on au nüüd ka teisest küljest silmitseda. Siiski mitte pikalt piielda, sest juba nohisetakse keskendunult omale nina alla ja sätitakse suuski taas suusajälge.

Mari:

Ja siis sai vaikselt liikuma. Taas, nagu nädal tagasi kordub sama nali pulsiga. Numbrid on nii suured, et tüütavad juba ära. Pulss alla ka ei tule, kuigi loogiliselt võttes võiks ju, vahelduse mõttes. Pingutus ei tundu üldse niiii suur olema.

Kei:

Esimesed viis kilomeetrit annava tunnistust sellest, et suusk ei pea piisavalt. Rühman üles järjekordsest künkast kulm murelikult kipras, sest järgmised veel sõita jäänud viisteist kilomeetrit nii ei jaksa. Raja kõrval seisab suuskadel üks naeratav numbrita vanem härra.

„Ega sa ei oska öelda kas kümnenda kilomeetri TP on suusahädaabipink ka üles seatud!?“ hõikan talle ähkiva küsimuse õhku.

„Kas sul kohe üldse ei pea?“ küsib tema vastu ja sätib mulle ennast kõrvale käte jõul edasi lükkama.

„No libiseb väga hästi, veidike peab kah, aga võiks veidike veel paremini pidada.“ Selgitan talle olukorda.

„Hmmm, mul on mõned määrded kaasas, ma võin sulle alla lükata.“ See lause on minu kõrvadele kui taevast laskuv inglitekoor, kes psalme ülemhelis laulavad. Ma ei lase tal teist korda oma lahket pakkumist ümber mõelda. Hüppan suuskadest välja ja kasutan aega joomiseks.

„Mul on terve maailm läbi suusatatud.“ Jutustab tema oma tööle taustaks. „Worldloppeti pass on templeid täis ja… oot, mis su number on, ma jätan meelde, pärast annad aru kuidas pidas.“

Kallistusest ta ei pääse.

Mari:

Esimene ametlik joogipaus on pärast esimest kümmet. Abivalmis meesterahvas hüpleb suusatajate vahel abivalmilt hapukurgi vaagnaga. Hea et tast turvaliselt mööda sain. Oi kuidas jooks! Mul endal on küll selja peal kuuma spordijoogiga termoskott, aga no kohe mitte kuidagi ei raatsi seisma jääda, et seda kummutada- adrekas on veres ja kange kiire on seisma jäämise asemel hoopis edasi põrutada. Siis õnnestub haarata üks tops spordijoogiga ja minu üllatuseks on selles varu vaid kolmandik. Kallan selle kurku- nagu piisk liiva ja tormlen edasi sõitma.

Kei:

Kolm korda võite nüüd arvata kes on mind ootamas kümnenda kilomeetri TP. Mhmhm, just jah tema ise.

„Kuidas peab? Seinast annab üles sõita?“ uurib vana härra sädemeid pilduvail naeruste silmadega.

„Õnneks pole mulle veel ühtegi seina ette jäänud, aga need künkakesed siin võtan mängeldes.“

Mari:

10-20km- lausa tunnen kuidas vedelikuvarud kehas vähenevad ja asuvad ümber riideid märgama. Kirun

ennast, et stardi eel nii vähe jõin ja ootan järgmist joogipunkti. Küll ma siis alles joon! Unistan sellest, et joogikotist seljal jookseks välja klaar voolik, millest võiks igal hetkel nestet luristada…hehhh Sellegipoolest on sõita mõnus, klassika on ikka nii…kerge võrreldes uisuga, arvan ma. Ja siis saab pool maad täis ja jõuab teine TP. Manustan nüüd juba märksa rohkem spordijooki ja puistan lisaks põske rosinaid. Reipalt asun taas teele. Vaatan esimest korda kella ja aega on kulunud vaid 1h ja 28 min, seega sisuliselt sama mis eelmise nädala esimese 20km aeg. Huvitav, uisk peaks ju kiirem alal olema?

Kei:

Oi on mõnus sõita!

Ai kus maa lendab suuskade all!

Pikk ja lauge ja veidi allamäge sirge siht, anna ainult minna!

Sahh! löön kepid maasse. Ülevus.

Kõmaki! Kajab lumi mulle vastu. Elevus.

Raksaki! Ragiseb krudisev lumi suusakeppide all. Eufooria.

Klirrr! Puruneb mu illusioon. Olen suure hoo ja jõuga endale ühe rauast suusakepi terava otsa saapasse löönud.

Veidi tagasihoidlikumat emotsionaalset profiili hoides sahistan suusaninasid silmaspidades edasi.

Mari:

Distantsi teisel poolel jõuab minusse äratundmine, et olen kohal. Imestan et alles nüüd, niikaua oli meel hajali olnud ja ekselnud. Nüüd kuulan taas end ja oma keha (meenub eelmise aasta TM). Mingil hetkel lausa naudin tumma tööd, mõte andis peale puhkust, keha liigub automaatselt kui igiliikur, iga rütm teab oma aega.

Kei:

Mõnus ja reibas on sõita. Sellest ainult hea meel. See annab kinnitust iseendale, et nädala pärast toimuval TM-ks on vaim ja keha valmis.

 

 

Mari:

Kolmandas joogipunktis, s.o. kui 30 km saab täis, tangin endale vääramatult kolm topsi spordijooki sisse ja jälle rosinaid. TP tädi, kes mulle neid ette annab on emalikult osavõtlik. Viimaks aitab ta mind ka kohapealt taas liikuma. TP rahvas on üldse isiklik ja entusiastlik. Rõõmsalt pakutakse võimalust puhata raja kõrvale seatud voodis! Mainin veel, et massaaśhist oleks eriti suur abi, aga siis viivad mu suusad mu sealt edasi, rajale. Lobisemiseks ometi pole mahti! Viimane 10. Siin siis kas võidetakse või surrakse, olenevalt sellest kuidas keegi on valmis olnud tempoks mille eelnevalt valis. Mina olin vaatamata suurtele pulsinumbritele oma tempo paraja valinud, sest jõudu jagus täpselt. Ja siis lõpuks need viis viimast.

Kei:

Kolm kilomeetrit veel lõpuni kui ühtäkki tunnen alaseljas ehmatusega ebamugavat tunnet. Punane ohutuli lööb peas koos sireeni huilgamisega vikuma. See on see ainuomaselt äratuntav eelmäng põhjalikumale „jalad alt ära“ selja närvivalule. Tähelepanu koondub ühte punkti. Kogu mõttejõud tegeleb keha skanneerimisega. Õige asendi leidmisega. Samal ajal lõdvestamise ja samal ajal keha range kontrolli all hoidmisega. Ei tohi lasta mitte ühtegi vale liigutust, mitte ühtegi vale mõtet, mitte ühelgi hetkel tähelepanu ära vajumist. Tunde ja meeleolu tundmine, enesehalestusel ei ole kohta. See on see õrnal jääl piiri peal liuglemine.

Finish! Oma enda jalge peal. Need viimased kolm kilomeetrit olid selle päeva Suur Tegu.

Mari:

Jaan oli hoiatanud, et jätke jõudu viimaseks viieks, sest need on kohaliku „suusastaadioni“ ümbruses, raskete ronimistega. Nii et vähemalt vaimselt olin valmis. Ja mis on vägaväga oluline minu puhul on see, kuidas ma mõtlen. Niipea kui tuleb mõte, et on raske ja ei jõua, nii on jõud täiesti kadunud ja pingutamine piin. Nii oli Kõrvemaa lõpukilomeetritega. Seekord olin kavalam- veensin end, et ma jõuan ilusti ja vastupidine efekt oli mäesuurune. Selle efekti najal ma lõpuni tulingi ja jumala õige, jõudsin! Finiśis olid Kei ja Kristiina mul vastas ja see on ikka ütlemata armas, kui keegi omadest kohal on sel hetkel, kui suur töö punkti saab.

Mõni maad eemal silman spordimees Ivarit, meie Haanjamatkade sõpra. Ta on oma suure ringi teinud vaid 7 min aeglaselmalt kui eelmisel aastal, aga kohtades pudenenud sajakonna jagu. Tal on parasjagu tegemist, et see mõru pill alla neelata. Temalt saan taas tarke sõnu kuulda kui võrdlen oma lõpuaega Kõrvemaa omaga- sealsed rajad on ju märgatavalt raskemad kui siin, mõni ime siis, et siin nii hea aeg. Nüüd sain mina võimaluse maapeale taas tagasi tulla.

Kei:

Seljast. Kui selg märku hakkas andma siis mulle meenus. Meenus aasta tagune, eelmisel talvel sarnane juhus. On kaks kindlat asja mis mul selja selliseks teevad:

1. autoistmesoojendus

2. soe termosjoogivööseljakott

…stardis keerutasin oma termoskotti käes ja püüdsin meenutada, et midagi selle kotiga nagu oli, võibolla ei tohiks see olla liiga täis? Kallasin pool kuuma jooki kraanikausist alla ja köitsin südamerahuga ümber puusade. See, et selle koti teemaks oli hoopis alguses kuum ja hiljem jahtunud jook vastu selga, see lihtsalt ei meenunud. Nüüd jääb eluks ajaks meelde. Kordamine on tarkuse ema, seda on teadnud juba õilis vanarahvas. Ja veel üks vanarahva ütelus: „Tark õpib teiste vigadest, loll…“ nii, et olgem targad.

 

Mari:

Meil õnnestus nii nüüd kui ka pärast Kõrvemaad kohe koju jõudes samal päeval minna massaaśi. Jaanusega on juba kaup koos, et ka Tartus peale TM saame tema juures käidud, kuna ta originaalis on Pärnust põlvnev tartlane. Massaazhi kasulikkuses ei pea ilmselt kedagi veenma, küll aga võib seda meelde tuletada. Et siis kui vähegi võimalik, võiks leida viisi kuidas kehal aidata pikast pingutusest läbi tulla.

Kei:

Massöörid enda vahel teavad rääkida, et masaaz on laisa inimese venitus-lõdvestusharjutused. Pärast taolist pingutust on superhea tunnistada ennast ausalt laisaks, lubada oma kehal masaazilaual laiali voolata ja lasta masööri teadvatel kätel ennast venitada ja lõdvestada. Järgmine hommik on helgem. Uskuge mind. Ma tean.

Mari:

Jaanilt saime teada, et tema kolleeg (endine suusataja), kellele Jaan sarnaselt meiega suusad ettevalmistas, oli nendega väga rahul, vaat et ideaalsed suusad. Sain isegi aru, et küsimus on peamiselt sõidutehnikas ja kui täpne olla siis äratõuke ajastuses. Klassikasuusaga on ju „nokk kinni-saba lahti“ sündroom- kui lippab väga hästi, siis tõenäoliselt on pidamine veidi nõrgem ja kui peab väga hästi, siis on tõenäoliselt kinnimääritud, lippamise arvelt. Nii käib üks pidev tasakaalu otsimine nende kahe nii erineva omaduse vahel. Jällegi Jaan: kui libisemine on väga hea, siis peab äratõuge veel eriti täpselt olema ajastatud.

Kei:

Nädal TM-ini aega veel äratõuke ajastust timmida. Jaan, Nõmme metsas näeme!

12. Alutaguse maratoni statistika:

Pikale distantsile startis kokku 736 osalejat:

234. koht  Tupp Ain-Ivar Haanja RK      02:28:20.7 74. koht oma vanuseklassis (M40, osalejaid 198)

621. koht   Maidla Marika Walkie-Talkie  03:16:53.2 18. koht oma vanuseklassis (N30, osalejaid 30)

636. koht  Lett Triin 03:21:18.8 10. koht oma vanuseklassis (N40, osalejaid 14)

20km-le startis kokku 163 sõitjat:

131. koht  Kvarnstrom Kei Walkie-Talkie 02:01:39.0 16. koht oma vanuseklassis (N30, osalejaid 24)

145. koht Pomm Kristiina 02:12:49.2 19. koht oma vanuseklassis (N30, osalejaid 24)


Responses

  1. kurat on sedavõrd kõva mehike, et tal on igasuguseid imevidinaid, selliseidki millest sa Marko ei oska undki näha 😉

  2. Siit sain teada, et kuradil on mingi libe pyss.Mis ta sellega teeb, ja miks see veel libe olema peab:)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: