Posted by: Kei | veebruar 27, 2010

TARTU MARATON, 21.02.2010


TARTU MARATON, 21.02.2010

Mari:

Olime end taas Kei ja Kristiina Pommiga ühtseks autokonnaks moodustanud.
Johtuvalt minu onu juubelipeost,  mille ma laupäeva õhtul ekspressmeetodil ära jõudsin külastada, saime  Otepääle alles jupp aega pärast südaööd.  Duende (meie öömaja) üllatas eesseisvaid maratonisõite silmaspidades väga teadliku hommikusöögimenüüga- maitsev puder toormoosiga, võileivad, müsli, banaanid, jogurtid…

Kei:

„OOO! Teil on siin toas telekas! Minul küll ei olnud.“ Ütleb Kristiina hommikutervituseks mulle tuppa astudes.

„Näe! Ole hea, asi sellest kotist kinni, see võib juba autosse minna.“ Kristiina pöördub kott käeotsas minekule.

„Kristiina! Kus mu kiip on!!!“ vaatan ehmunud silmil talle otsa. Viskun põrandale käpuli ja klobistan põlvedel terve toa põranda läbi. Kraban Kristiina käe otsas kõlkuva koti, ragistan luku lahti, tuulan pead pidi selle sees. Raban vetsu ukse pärani ja uurin prügikasti, mis poti kõrval. Saputan linad-tekid-padjapüürid-madratsid-tekikotid pahupidi. Torman tepist mürinal, iga astme peale ja alla vaadates. Söögikoht. Esik. Õu. EI KUSKIL!

Kristiina tuleb auto juurest tagasi samuti tühje käsi laiutades, ei ole ka autos. Ei ole ka Mari mahajäänud kotis.  EI OLE KUSAGIL!

Ainuke võimalik võimalus, et kui Mari hommikuses stardielevuses on ennast kahekordselt kiibistanud ja nüüd sõidab nii enda kui ka minu kiibi saatel 63 kilomeetrit.

Mari:

Sel aastal jõudsin staadionile lausa 20 min enne starti! Kõige suurem tegemine oli oma suuski selles talvise laulupeo katlas üles leida. 5 min enne starti traavib Triin, segase pilk silmis minust mööda. Ma ei jõua reageeridagi, märkan vaid, et tal pole suuski, millest võin järeldada, et tal sama pähkel käsil mille mina äsja puretud sain- tuvastasin Jaani ja tema poolt määritud suusad ilma milleta rajale minna erilist mõtet ei ole.  Suusad alla ja suusakepid pihku sain koos stardipaugu ja maratonihümniga.

Kei:

Pisarad silmis kannan korraldajate pealikule ette, et ma kiibitu. Pealikule selja pööranud põriseb telefon taskus: „Kuule, kas sa oma kiibist puudust ei tunne?“ uurib Urmase hääl Tartust mind väga puudutavalt. Isversussver!!! Päike hakkas sel momendil heledamalt pilve tagant paistma. Ausõna! Igastahes sain oma kadunud kiibi nüüd „K“ tähe juurest kätte.

Mari:

Ja siis oli minek, kohe algusest peale käis äge andmine.  Suusad olid mul nii peenelt määritud, et lipe oli suurepärane, aga pidamine toimis vaid siis kui samm tehnikatõdedega väga täpselt klappis. Kui see klapp kadus, tuli toetuda ja tööd anda rohkem kätele. Mulle omaselt püsis pulss kõrge, vaatamata sellele, et seekord olin teinud enne starti lumes sumbates Jaani ja oma suuski otsides märgatava eelsoojenduse.  Kuigi TM on suusahooaja põhivõistlus ja seda silmaspidades oli kogu talv ka kulgenud, ei olnud ma ometi selleks valmis. Põhjus lihtne- minu peake oli mulle kaks eelnevat ööd unetuks korraldanud. Üldine jõuetus andis end üsna pea tunda.  Lisaks oli võrreldes eelmise aastaga mitu lisakilo naha all vaja endaga koos edasi liigutada.

Kei:

Ja siis oli minek! Kohe algusest peale käis äge andmine!

Kes andis sõnaga. Elo.

 Kes andis naeratusega. Kristiina.

 Kes pani patsu õlale.Teine Kristiina.

 Kes andis kallistuse. Kati.

 Kes suskas kepiga.Kõrval raja naaber.

 Kes trampis suusaga su suusal.Tagant tulev sõitja.

Kati võidukas finish

Mari:

Olukorda ei teinud lihtsamaks ka öösel enne starti möllanud lumetorm. Rajad olid väga pehmed ja pudrused, korralikust tehnikasõidust ei tulnud esialgu midagi välja. Kõrvus Jaani õpetus , et samm peab olema kerge nagu samba tantsijal, tuiasin rumbaruutu ja muigasin mõrult, sest vahelduvtõuge on muidu minu tugevaim element klassikastiilis.

Kei:

Huvitav, jälle ma sõidan kahe raja vahel kellegi suusajäljes, kes arvatavasti on aeglasematest mööda põrutanud ja pehmesse lumme oma kiirustavad ebamäärased risti-rästi jäljed joonistanud. Vahetan rada, et taas ebalevalt nentida, et need ju küll need p ä r i s suusajäljed pole, need on miskid nalja jäljed. Vahetan taas rada, et taas… ehhh. Esimeses TP koorin kolmandad püksid pealt, vahetan kindad õhemate vastu ja libistan ühe vahekihi ülevalt ka vähemaks.

Mari:

Matu TP, 12 km läbitud. Taas on TP-d leebelt öeldes nõrgalt korraldatud. Kellelgi oli tulnud idee panna ühte kätt söök ja teistpidi jook. Hea mõte ehk, kui sellest oleks ka suusatajaid informeeritud. Tagajärjeks suusarüseluses kaootiline pendeldamine kahe rea vahet.
Kuidagi ei saa TM TP teenindajaid lettide tagant välja, see tingib troppivad järjekorrad ja tohutu ajakao keha kinnituse hankimisel. 

suusarüselus TP-s

Kei:

TP-s käib selline tringel-trange- tungel, et loobun söödast ja lepin vaid joogiga. See kõik meenutab nõuka aegset küünarnukid kehast eemal trügimist, kes letilt kauba esimesena kätte saab.Võibolla tungleks ise ka kui jõudu rohkem jaguks, aga hetkel seda napib

Mari:

Kui Harimägi ületatud ja 20km läbitud vaatan kella, aega on kulunud juba 2h ja 10 min. Jõud on nüüd päris otsas ja ma annan endale aru, et nii ei saa ralllit sõita! Sellise tempoga kujuneks lõpuaeg vähemalt 6, 5 tundi!
Stopp! Nüüd jätan lausa sõidu ja jätkan matkatempos. Kuna see on mul täiesti mõistuslik otsus, siis ei kurvasta ma väga ka minust ühtelugu mööduvate suusaselgade pärast.
Ühest tõusust üles rühkides pöördub minu poole keskealine härrasmees ja ütleb puhtas ma-ei –tea-mis-keeles mulle paar lauset. Naeratan vastu ja lausun mõtlematult puhtas saksa keeles: „jaa-jaa! „ See oli ilmselge eksitamine, sest nüüd järgneb juba pikem jutt ikka selles tundmatus keeles, ainuke tuttavus mille kõrv tema jutus eraldas, oli Süd-Tirol. Noh, abiks seegi. Kordan juba vana võtet, naeratan ja lisan täpsustuseks: „jajaa! „ Selleks korraks sai jutt otsa ja vana kimas edasi.
Siis libisevad minust mööda mees ja naine, kes omavahel valjult arutlevad suuskade kehva minekut ja kurdavad, et laskumistel on kole raske. Lisan neile jutuks, et huvitav kui neil on laskumistel raske, siis mul on seda hoopis tõusudel!

Kei:

Aiki Amsterdamist hõikas küll veel viimasena sõnad õhku, et Hääd libisemist tüdrukud!  Aga mis ei libise, see on imeilus helesinine suusk… ja  kohe üleüldse ei libise. See eest, aga peab 200%. Nii hästi kohe peab, et mäest alla „kihutades“ tuleb keppidega tugevalt hoogu juurde lükata muidu on oht keset mäge seisma jääda. Maraton on rõõm! Ja siis on maraton veel töö! Tugev füüsiline töö. Selline töö mida kohe on ikka tunda kogu terves kehas ja… terves vaimus.

 Mari:

Seni kuni mina vaevlen ja selle päeva võimalustega kohanen, möödub minust Triin. Ma ei olnud sel hetkel ses asjas küll väga kindel, aga lõplik tõde selgus hiljem. 
See oli vist Kuutse TP-s, 32 km stardist, kui lasin suuskadele pidamist lisada. Efekt oli vaimustav, sest korraga tekkis võimalus taas tehniliselt normaalselt sõita ja küll see on ikka hea ja kindel tunne! Ei läinud väga palju aega mööda, kui tundsin, et olen märgatavalt taastunud ja võin taas tempot tõsta. Olin taas mängus sees ja ajasin õiget asja. Tõepoolest, ma ei olnud sinna ju matkama läinud! Kuna uus hingamine ja liikumine olid niivõrd erinevad vahepealsest tuiamisest, siis lubasin endale võrdlust fööniksiga, kel oli tuhas asja olnud. Uus tempo jalges, hakkasid mulle peagi vastu liikuma need samad seljad kes minust varem möödunud olid. X-keelne härrasmees oli taas oma juttudega seal. Nüüd olin mina aga jutukam kui enne. Südikalt kobisesin talle maailma kõige puisemas saksa keeles: „inśuldigung! Ihh spraihhe nihht doitśe!“  ja loomulikult naeratasin, midagi mõistlikumat ei osanud ma millelegi nii koletotakale enam lisada. Ta vaatas mind kahe küsimärgiga silmis, ilmselt ei mäletanud enam meie eelnevaid sügavmõttelisi diskussioone. Mõtlesin siis mõtlemata siiski pikemalt: “ ein, zwei, polizei“ ja põgenesin sündmuskohalt.

Kei:

Pilk jääb pidama kahel triibulisel lehvival seelikusabal. Lükkan keppidega tugevamini, et seelikutele järgi jõuda. Need on ju telekast nähtud juba tuttavaks saanud sulatatudjuustukarbi tüdrukud. Hommikul näidati  neid rahvaseelikuid kenasti tagumikud uppis mäest alla kihutamas.  Jõuan neile kõrvale ja piilun… jah tõepoolest SulatatudJuustuKarbiTüdrukud. Isegi kaks heledat punutud patsi paistavad valge pähe seotud rätiku ja rukilillepärja alt välja.

SulatatudJuustuKarbiTüdrukud

Mari: 

Mõni maad hiljem märkan eespool taas seda naist, keda ma kahtlustasin, et äkki on just tema meie Triin. Lähemale kaapides võtan südame rindu ja hõikan: Triin! Reageeris, oligi tema!  Koos jätkame kuni tuleb kätte Peebu TP, 39km stardist. Siin märkan peale keha kosutust, et suusahooldajatel on parasjagu käed tühja täis ja pakun neile kohe tegevust. Sõbralikult ja asjatundlikult ajavad nad oma asja ja peagi jätkan taas teekonda paremaini pidavate liuglaudadega.

Kei:

Ühes käes puljong, teises jõujook tammun ja luristan, tammun ja luristan lähima prügikasti poole.

„No kuidas pidamine on!“ hõigatakse viimase TP määrdepuki tagant.

„Eino pidamine on super! Paremat pidamist ei oska suuskadele tahtagi. “ mulle kohe meeldivad lahked ja lahtised eesti inimesed. Kõht koriseb kahtlaselt. Tahaks süüa, aga… ei hakka trügima nende lahkete eesti  inimeste vahel. Igaksjuhuks…

Mari: 

Ühel laskumisel põllule märkan ees suusajäljes midagi karvast. Kiiresti lasen peast läbi kõik potentsiaalsed karvased esemed, mis sellel sõidul võiksid ühel suusatajal kaasas olla. Kuna midagi asjalikku pähe ei karga, otsustan oodata kuni lähemale jõuan ja oma silmaga silman. Üllatus on suur kui näen et see on päris hiir, jumalaloomake! Ma lootsin väga et ta on elus. Lootsin väga et ta jääb ellu, kuigi see võimalus ei olnud ilmselt väga tõenäoline. Mina ju küll möödusin temast ühel teisel suusal liueldes, vältides otsasõitu, aga ma ei tea kas see ka järgmistel laskujatel õnnestus. Kui 46,6km on sõidetud, jõuame Palu TP-i. Siin on mul enese tankimisega nii kiire, et alahindan oma koordinatsiooni ja pistan pool kätt sooja puljongitopsi. Kui see vedel soe sool ka läbi kinda ja naha imenduks! Mustikasupp on minu vaieldamatu favoriit, see toidab ja turgutab ja aitab taas teele. Ja just siis lehvib minust mööda MINU JÄNES! Tal on kõrge tempo ja suur kiirus, aga vaatamata sellele haaran ta varjust ja lippan kaasa.  Arvutan, et lõpuni on veel üksjagu minna ja et ma ei pruugi vastu pidada. Aga mis siis! Tema taga tööd rügades leian taas selle kõige õigema sambarütmi ja tohutu kiirusega (mulle tundub), ründame distantsi viimast kolmandikku. Möödume ettejäävatest suuskuritest nii era- kui ka grupiviisiliselt. Juba oleme saanud ka järgijaid, adun, minek on meil tõesti hea. Õnnitlen end kui oleme jõudnud Hellenurme, 53,5km stardist. Olen enda arvates joogiga kiire, aga proua kesktormaja on veel kiirem olnud, juba ta läks! Padavai sööstan talle järele, sest ega head jänest ei kohta ju iga päev!  Palust alates ongi olnud veidi kergem sõita, sest rada on ühtlasem, pinnas tugevam ja kandvam. Igatahes kukub meie tempo siiski mingil hetkel, märkan et minu jänese samm on juba üsna töntsiks jäänud, ega minulgi kergem pole.  Enne viimast, kohvipunkti loen juba kilomeetreid, kui palju jääb veel maad päästva finiśini.

Kei:

Kohvipunkt.

 3km lõpuni.

Raske on.

 „Ega teil juhuslikult arstikohvris leiba leidu?“ uurin viimases hädas medpersonaali käest, kes seal miinus 11 kraadis mõnusasti kuuma kohvi luristavad.

 „Ainult kohvi saab siit ja …nuuskpiiritust.“

Panen viimase kaardi kohvi peale. Kilomeetrikese edasi lükanud nendin, et ega nuuskpiiritusest polekski praegu ära ütelnud.

Mari:

Ühel laskumisel möödun oma jänesest, teadmata, et oleme rollid vahetanud. Nüüd olen mina JÄNES ja aitan temal edasi liikuda. Mõttes arvestan, et kui ma ka viimaseid kilomeetreid enam sõita ei jõua, vaid matkan, siis olen ikkagi viimase paarikümne tempoka kilomeetri pärast rõõmus. Ometi jaksan ma päris kenasti lõpuni sõita ja kuigi finiśisirgel mööduvad minust nii minu jänes kui ka härra X, olen siiski täiesti rahulolevalt kohal. Suur töö on seljataga. Kui ajamõõtja  randmel kinni vajutan vaatan teist korda kella selle võistluse jooksul. Stardist on kulunud ca 5h ja 54min, see on vaid 3 min aeglasem kui eelmisel aastal! J

Kei:

„Tead kui raske.“ Need on mu esimesed sõnad finishis ootavale Marile.

„Tean.“ Vastab tema mõistva noogutusega.

„Ja kui tore.“ Oleme mõlemad nõus.

tead, kui raske ... ja tore 🙂

 Aga!

Tartu Suusa Maratoni KANGELASED on hoopis L A P S E D!!!

See mida tegime meie täna, see  on lillepidu ja pillerkaar sellega võrreldes, mida tegid nemad eile.

 Lapsed sõitsid miinus 16-s kui tuul puhus lagedal platsil tõepoolest 18-22m/s. Minul oli isiklikult kõhklusi, et kas ma jõuan ühes tükis näoga tagasi sooja autosse või pudeneb see enne lastesõitude lõppu kildudeks. Jaan teatas, et tema ei jää ootama-vaatama, sest tema kannikad kukuvad kohe küljest.

 Lohe ületas finishijoone, medali kaela saanud nõudis oma diplomit kuhu peale on suurelt kirjutatud „OLED TUBLI!“ ja alles kolmanda asjana teatas mulle, et „Ema,mul on midagi viga, ma ei näe kohe üleüldse mitte midagi“ uurisin siis teda veidi lähemalt ja selgus, et ta prilliklaasid olid kaetud paksu mitte läbipaistva jääga. Kuidas ta sõitis 2,3 km? Mine võta kinni… kuulmise ja tunde järgi juu vist.

 Torm´i vanused said aga halastuslasu. Noh nii ma võin küll nimetada seda 10 min varem kõlanud stardipauku. Sest korraldajatel süda ei lubanud neil 5-6 aastastel stardikoridoris enam kauem võbiseda.

Pärast maratoni, Lõunakeskuses, kui kõhud olid jäätise ja moosiga pannkooke tihkelt täis teatasid mõlemad poisid veendunult, et nemad tahavad osa võtta ka jooksu- ja rulluisu- ja tee peal sõitmise ja metsa sees sõitmise jalgrattamaratonidest!
Ja siit veel täiesi asjalikke numbreid  63km lõpuprotokollidest:
 

 

Lõpetajaid oli kokku 4787. Kui kõige esimese, Anders Auklandi (Norra) aeg oli 2h, 59min ja 41 sek, siis viimase lõpetaja, M75 vanuseklassi Claes-Johan Grönvalli (Soome) aeg 10h, 23min ja 13sek . Sekundid on aga maratonirajal väga olulised, kui esimest ja teist kohta lahutab vaid üks sek! Naisi oli lõpetajate seas kokku 491.

koht n_koht nr nimi elukoht MATU HARIMÄE KUUTSE PEEBU PALU HELLENURME finish vanus_kl kl_koht kordi

 

1082   1414 Leppik Jaan Tallinn 0:51:46 1:17:52 2:21:45 2:57:13 3:30:22 3:59:18 4:42:44 M35 236 5
2882 160 2835 Maidla Marika Tallinn 1:04:49 1:36:53 3:02:57 3:46:18 4:25:15 5:01:18 5:54:00 N35 35 4
3101 190 2741 Lett Triin Tartu 1:12:20 1:44:33 3:03:49 3:46:43 4:27:24 5:05:50 6:02:28 N40 27 8
3970   3804 Koov Jaanus Tallinn 1:13:08 1:51:06 3:25:56 4:14:53 5:01:55 5:46:25 6:48:50 M35 779 1

 

Jani esimene TM

31km lõpuprotokoll:

nr Nimi elukoht PALU HELLENURME aeg kordi
5168 Koov Katrin Tallinn 1:25:10 2:03:15 2:59:17 2
5343 Liiv Elo Saaremaa 1:32:04 2:15:38 3:21:40 1
5145 Kvanstrom Kei Tallinn 1:39:01 2:21:14 3:22:34 3
6284 Pomm Kristiina Tallinn 1:47:59 2:37:29 3:45:20 1
5190 Saks Kristiina Tallinn 1:55:47 2:59:59 4:27:30 1

 

…ja TM kangelased:

Torm Isok 980m

Õnne Heintalu 1,56km

Lohe Isok ja Essu Heintalu 2,3km

Kõue ja Uko-Aija Heintalu ja Lõmash Kama 4,53km


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: