MOUNTAIN LOGHOME 48/12h XT-seiklus

kei: Igastahes!!!

Väga-väga-VÄGA ägeda sünnipäeva korraldas Mari sel aastal meile!!!

Metsa oli maha pandud 100 punkti. Ilm oli kohale tellitud soe-soe ja veel soojem. Vesi järves vanniveest veidi jahedam. Inimesed säravate silmade ja naeruste nägude ja suurte südametega. Sääskedega oli Mari veidi üle pingutanud, noh neid poleks nii palju vaja olnud.

Mari: tegemist oli siis võistkondliku multisportliku võistlusega Mountain Loghome, korraldaja vt www.xteam.ee,  meie osalesime 12h rajal.Võistlus toimus Põlvamaal, keskusega Saadjärve ääres. Masohhismimeistrid olid startinud ammu enne meid oma 48h võistlusradadele.
Proloogiks veel niipalju, et kuna Kei oli olnud haige üle-eelmisel nädalal ja mina vaevlesin sama tõve küüsis palavikus veel esmaspäeval, siis täisväärtuslikus sportlasvormis astus ette vaid Paul. Johtuvalt eeltoodust oli meie võistkonnas paika pandud, et me ei jookse! Lähme matkame ja päevast mõnu tundma. Samuti oli meil Keiga mõttes veidi orienteerumist harjutada, aga etteruttavalt võib ära öelda, et see üritus läks meil luhta.

kei: Pärast stardi käsklust tormasime kohe esimeseks sissejuhatuseks ilma pikema viivituseta peadpidi puude rägastikku ragistama. Lõppkokkuvõttes saime 4 punkti jooksuetapilt viie asemel kätte, aga kuna Paul luges kaarti ja märkis punkte, siis jätan selle ametliku koooooond-kokkuvõtte tema teha, sest mina oma mäluga võin teha vigu sisse.

peadpidi rägastikus

Mari: Adrenaliin  startis verre enne stardipauku. Kei pistis punuma, lohutades end valjuhäälselt, et me ainult natukene jookseme ja et see on meile soojenduseks vajalik. Paul jäi maha, nina kaardis, läbematult kiirustasime teda takka. Tal pole muidugi vajagi enamat teha, kui mõned pikad sammud võtta et meie sörgitempos püsida. Sellist liikumisvaimustust jagus meil esimeseks sajaks meetriks, siis läksime rahunenult taas kõnnile üle. Edaspidi me ei eksinud ja joosta rohkem ei üritanud (kui Kei välja arvata, aga siis me ka ainult natuke noomisime teda ja kutsusime maa peale tagasi).
Esimene punkt tuli kergelt kätte, sinna viis lai  sissetallatud rada. Teise punkti leidmiseks murdsime tõesti pea ees tihnikusse ja  peale mõningast üksildast ragistamist (teised võistkonnad olid nüüdseks kuuldeulatusest kadunud ja ka nende jälgi polnud metsas enam näha) tekkis kahtlus, et midagi on viltu. Kahtlus süvenes, kui Paul korraga teatas, et asjaolu, et meist all paremal nurgas on vesi ja et see ei klapi sugugi tema nägemusega meie eeldatavast asukohast. Meie suureks õnneks on Paul niivõrd kogenud luuraja, et ta oskab asukoha positsioneerida isegi siis kui me enam kaardil pole 😉 Tagantjärele oskasime teise punktiga möödapanemisest vaid rõõmu tunda, sest see näitas meile (põhiliselt küll Paulile) kiiresti kätte, et selle trekkingu kaardiga ei ole kõik korras. Märkasime nüüd, et  tegemist ongi hoopis suusaradade kaardiga ja et sellesse tuleb hoopis teistsuguselt suhtuda kui seni. Aga umbes selliste nõksude pärast nimetataksegi seda ala Seiklusspordiks J 

kei: See, et me kummimadratsite kasuks ujumisetapil otsustasime oli 100% õige otsus. Liikusime kiirelt ja vähese energia kaota punktist punkti üle järve ja tagasi. Seda saab tulevikus veel sedasi appgreidida, et „käelabidad“ vee kühveldamiseks ümber randme kinnitada. Vesi oli sedavõrd soe, et kui  „ujumisetapp“ sai läbitud, siis tegin vabatahtlikuna paar ujumisliigutust edasi-tagasi, hea leevendus pärast eelmist jalgsietapi krõbekuiv-kuum-katlas-kriipivate -okste vahelt tulemist ja sääskede keskel olemist.

hea otsus

kei: W-T II otsustasid ujumise kasuks. Aga see ongi tugevamate valikuvabadus.

Siis Mari natukene seletas keset platsi, et kas läheb jälle venitamiseks: noh Paul viisaka noormena oli läinud tualettruumi. Mina karjusin omakaorda üle platsi, et Paul läks pissile. Ja minema me sealt ratta vahetusalast saimegi.

Mari: vahetusalad on meie võistkonna Achilleuse kand. Me võime olla päris tublid distantsil ja jõuda kenasti vahetusalasse, aga siis tekib justkui letargia ja edasi liigutakse aegluubis. Ja kui me siis viimaks taas rajale lähme, oleme pudenenud viimaste sekka. Ise ka pärast imestame, kuidas meil seal niipalju aega läheb!
Ma olin riided vahetanud, jalad järves loputanud ja tossud jalga saanud, rattaetapi punktid kaardile kandnud ja valmis kohe ruttu edasi sööstma kui selgus, et minu kallid kamraadid on…kes puudu ja kes omadega veel päris pooleli.

kei: Jalgrattaetapi osa teed oli liivatee. Raske-raske, minu jaoks. Need kaks tuiskasid ees ja Mari hüüdis üle õla, et ärgu ma maha jäägu! No ma tegin endast kõik oleneva, vänderdasin ja sõtkusin seal päikese all silme eest tuhm. Siis sai veidi kõvem pind ratta alla ja hoog tuli üles ja ees ära libisevad seljad hakkasid lähemale jõudma ja…  siis nad vahetasid ühtäkki täiesti arusaamatult tee poolt. Jõudsin veel mõelda, et mul on nii hea hoog sees, et mina küll teepoolt ei vaheta üle pehme liivavalli rööpa – kui ühtäkki üks tee kõrval vaikselt ja viisakalt seisev puu mind ootamatult ründas. Kui olete näinud Harry Potteri filmis seda Peksja Puud, siis ma arvan, et see oli selle puu väiksem sugulane. Igastahes pani ta mulle ühe oma suure oksaga sellise tou, et ma ainult vääksatasin ja leidsin ennast keset seda sama pehmet liivavalli mida ma vältida olin püüdnud kummuli maast. Kollaste vestidega seljad ratastel, mis mulle nii rõõmustavatena vahepeal lähenema olid hakanud kaugenesid nüüd taas. Ronisin kägisedes uuesti rattale…

liivatee

Mari: sellest etapist on meeles üks punkt mis asus koopasuus, seal leppisime kokku, et edaspidi kui keegi punkti märkab, siis selle asemel, et karjuda üle metsa, vilistab kohustusliku varustuse nimekirja kuulunud vilet. Seal jalutas meile vastu meie sõsar-võistkond WT 2 ja noppis aega viitmata selle päris hästi peidetud punkti.
Ühes teises punktis, just pärast apsu, mille jagasime  koos meeste Team-Ride klubiga, kohtusime taas WT-2-ga. Nüüd olid nad juba meist ette rebinud, sest nemad jõudsid punkti otsemat teed. Urmas: „noh, eks me vaatame, kes on see õige Walkie Talkie eliitvõistkond!“ J
See, et Kei puusse pani…selle juhtumi kogu tõsidusest saime alles pärast võistlust aru, sest talle omaselt ja erinevalt minust kannatab ta valu vaid omaette vaikselt nohisedes ära.

kei: Mul võib järjekord sassis olla, aga siis tuli vist taas jalgsietapp, mis algas köie ülesandega ja jätkus Bingoga. Köie ülesannet läks tegema verivärske sünnipäevalaps, ikka täie raha eest.  W-T II tegi sama ülesannet Urmas. Mõlemad segakonna liikmed said köiele enam vähem samal ajal. Mari algul vaevles, Urmas vaevles veel enam. Rippusid seal kahekesi köiel nagu kaks märga pesu ainult käte jõul ja näost lapilised. Siis sai Mari nõksule pihta ja hakkas kiirelt edasi liikuma, siis sai Urmas asjale pihta ja temagi tempo tõusis. Hetkel kui meie ülesannet sooritasime, ütles kohtunik stopper käes, et Mari oli läinud üles teiseks kõige kiirema ajaga ja sealhulgas kolmanda kiirema ajaga kui vaadata kõiki võistkondi, ka pikamaa tegijaid (nemad olid sama ülesannet sooritanud juba hommikul kell 6).

Mari sai nõksule pihta

kei: Bingo tähendab seda, et kaardile on märgitud 20 punkti kusjuures ainult 5 nendest on ka reaalsed punktid. Aega nende viie leidmisekd oli 1,5 tundi. Asusime asja kallale. See tähendab, et Paul luges kaarti ja kõndis ees, meie Mariga tolknesime tal sabas ja kräunusime Pauli kallal, et ta meiega ka jagaks midagi: mida me otsime, kummal pool teel, mis märgid… sumpasime läbi kümme punkti, nendest kolm saime kätte… minu arust hea protsent… vahetusalasse jõudes selgus, et ühel meeskonnal oli veel parem protsent, seitse punkti läbi käidud ja kolm reaalset üles leitud, samas kui ühel võistkonnal ei vedanud, nemad käisid kõik 20 kaardile märgitud kohta läbi ja tagasi naasid vaid 4 punktilise noosiga.

 Mari: kui mina viimaks puu otsast alla sain, polnud Paulil Bingo-mängu generaalplaan veel valmis. Paul ees, siis Kei, viimasena mina tuiasime üksteise otsa põrgates mööda köieplatsi ringiratast. Kui me viimaks õige suuna saime avaldas Kei rõõmsatele ülesandekorraldajatele, et me ei pruugi olla veel siit läinud  ja et vabalt võib juhtuda, et varsti kohtume veel!
Bingo etapp oli omamoodi lahe- nagu ikka Bingo mäng, aga ülielusuurusel mänguväljal. See oli ka enam-vähem päeva tippajal- väga palav oli. Kulgesime Keiga rahulikult Pauli kannul ja üritasime teda aidata niipalju kui võimalik. Loodetavasti me vähemalt ei seganud teda J
Meil oli kaasas võistluse kohta ajakava- mis kl. mingi etapp peab lõppema ja uus algama. Korraga oli meie leeris paanika, sest me ei saanud kuidagi üksmeelele, kuidas tõlgendada käimasoleva etapi lõpuaega ja selle loogilist seost järgmise etapi algusajaga. Halvemal juhul tähendas see seda, et me oleksime olnud juba enne etapi lõpetamist üle 30 min ajaraamist väljas. Paremal juhul on meil aga veel tund aega etapi lõpuni, siis aga jäävad mõned plaanitud punktid läbikammimata. Hinge kinnipidades väljusime metsast oma kolmepunktise noosiga. Selgus, et olukord oli siiski meile soodsama stsenaariumi järgi ja olime 45 min enne etapi lõppu kohal. See ajaline edumaa kulus meile aga väga ära järgmise ratta etapi läbimiseks.
Umbes siis sain ma aru, et olen väsinud. Nälg oli tulnud juba veidi varem ja siis aitas imehästi Kei koostatud einevõileib- rukkipala ohtra õli, praemuna, singi, tomati ja salatiga. N.ö. normaalne söök on meie tiimis väga olulisel kohal kõikide nende keemiliste spordikookide ja –batoonide vahel. Teine energiapomm oli rukkipala ohtra mee ja banaanidega. Õigel toitumisel võib asjaolude kokkusattumisel olla kestvusspordis täiesti otsustav osa.

kei: Mõnus võistlusformaat. See, et vahetusalad lähevad lahti mingi kell, ennem ei saa alustada (ei anta järgmise etapi kaarti kätte) ja lõppevad mingi kell, ehk vahetusala läheb kinni ja iga hilinetud 5 minutit annab 1 miinus punkti. Tugevamad üritavad kaugemaid punkte, kuid ometi püüavad kõik jõuda vahetausalasse enne lõpu aja kinni minemist. See tähendas seda, et terve päev, kõik see 12 tundi liikusime me vähemalt etappide alguses ja lõpus ja vahetusalades koos kõikidega, kes meiega sama võistlust tegid. Kompaktne. Selle aja see tekkisid omavahelised lõõpimised ja teised eestlastele omased sõbralikkuse väljendavad vormid. Näituseks Team Rideritega tegime me suitsujuustu vahetust suitsuvorsti vastu. Ütlemata sõbralik shest.

Uuesti rattale ja edasi Kentuki lõvid! See oli vist etapp kus tundus, et meil on pool võistlust tehtud ja pool veel ees, aga kõik veevarud hakkasid otsa lõppema. Enne starti oli meile tugevalt ja mitmel korral ja mitmel viisil südamele pandud: vaaaruge vettt! Eelmine kuum päev ja 48 h tegijate kogemustelt õpitu: kus nemad olid viimases hädas jõgedest ja kraavidest joonud. Tänane kuum päev…, kõik see tegi murelikuks. Keerasime ühte tee peale jäävasse hoovi sisse kus inimesi liikus ja palusime vett. Perenaine oli ütlemata lahke ja rõõmus, kui meil kõik anumad olid puhast külma kaevuvett jälle triiki täis, siis kutsus ta meid taas tagasi kui peaksime nende majast mööduma, nad olla seal kuni pühapäevani ja alati valmis vett jagama kui vaja peaks olema.

Köie lisaülesanne tugevas veevoolus silla all. Sumasime Pauliga koos vette. Vesi ulatus rinnuni ja oli nii tugev, et oli tükk tegemist mitte sellega kaasa lohiseda. Mari viskas üle silla ääre köie alla, Paul hakkas seda ümber enda kerima. „Paul! Ära seda ümber kaela küll endale seo!“ hüüdis Mari ehmunud häälega. „Ja-jah- selleks oleks ka viimane aeg.„ vastas Paul muheda muigega, noh lõpuks sai ta köie endale ümber kere. Mina julgesin selleks ajaks ka sillapostist lahti lasta ja teha mõned arglikud sammud veel sügavamasse ja veel kiiremasse voolu. Üks jalg Pauli õlal ja teine ümber tema kaela pooleldi köie küljes rippudes nii sain märgi ära puudutada. Alla tulemine läks kiiremini kui oodanud olin. Paul astus sammu tagasi ja lõi veevoolus kõikuma, minul libisesid jalad toetuspinnalt ära, jäin ilma kinnasteta peenikese köie otsa vaid käte jõul rippuma ja alla ma sealt libisesingi. Sumasin käed küll kohe külma jõevette, aga veel hulk aega pärast seda oli tunne et kõik 8 sõrme mis ümber köie olid kinni hoidnud, kukuvad otsast ära.

köie ülesanne silla all

Mari: selle lisaülesande sooritajad kujunesid loogiliselt: kuna Paul on mees ja kõige tugevam, siis oli tema saatus olla seekord alumine. Kuna Kei jälle on meist kergem, siis oli tema saatus minna jõkke ja turnida mööda Pauli üles, et punkt võtta. Minu ülesanne siin oli sõlmida köis silla külge selliselt, et me selle hiljem ka sealt kätte saaksime. Ja muidugi professionaalselt Keile-Paulile kaasa elada.
Minu sõlme-arsenal ei ole paraku kuigi laialdane, ometi oskan ma suurepäraselt sellist head sõlme, mille abil  saab südamerahuga pange kaevu lasta või tomatitaimi üles siduda. Kui ma selle sõlme topelt tegin, siis pidas ta ka Pauli-Kei tandemi vastu ja nöörigi sai täies pikkuses hiljem kaasa. Kei-Paul sooritusid oma tehtavas suurepäraselt ja ühe pealtvaatava korraldaja sõnul absoluutselt originaalset tehnikat kasutades. Aga selle poolest on mu võistkonnakaaslased muide superägedad, et nad on alati võimelised asju täiesti omamoodi ja täiesti õnnestunult korraldama J

kei: See vahetusala oli vahetusala kust pikk, 48h rada kusagilt tuli ja kusagile läks, igaljuhul komberdasid nad rulluiskude otsas, enne seda olid nad olnud ligi 30 tundi juba liikumises ja pärast seda tuli olla veel ligi 20 tundi liikumises. See rulluisk sellises kondensioonis tundus küll väga ohtlik. Kes seal rääkis „multifilmist“ ja kes seal rääkis hallutsinatsioonidest ja noh, nende nägusid nähes… eriti ei paistnud sealt adekvaatsust.

12 ja 48 kohtumine

kei: Saime järgmiseks trekkinguks kaardi aastast 1987. Suundusime jalgsi metsa. Juba esimese punkti kobistasime teise võistkonna abiga ära. Olime iseseisvalt sealt juba mööda kõndinud tundmata kohta ära. Kaart mida käes hoidsime paistis olevat hoopis ühe teise metsa kaart, mitte selle metsa kaart kus me punkte leidma pidime. Ühe punkti noppisime veel ja siis hakkaski aeg kriitiliselt otsakorrale jõudma. Tegime viimase 200m ka mõned ettevaatlikud jooksusammud ja jõudsime kenasti 3 minutit enne ametlikku vahetusalasse jõudmise lõppu pärale.

Mari: meil oli selleks etapiks aega vaid ca 1h ja 15 min. Niipea kui mina oma asjatundmatu pilgu kaardile heitsin, kuulutasin täiesti ebadiplomaatiliselt ja valjuhäälselt, et siit me saame vaid kaks punkti võtta. Fopaa süvenes, kui ma oma nägemuse juba teist korda valjult avaldasin. Selline omaalgatus ei sobinud Paulile sugugi, sest orienteerumine on tema ampluaa. Või oli see hetk peale vesist üleelamist tema jaoks lihtsalt raske. Kõrgema noodiga hääles kui muidu teatas ta, et on otsustanud testida, kui palju meil läheb aega, et läbida vahemaa punktist A punkti B. Selgus, et väga kiire kõnniga  kulus selleks ca 14 minutit, mille põhjal me teoreetiliselt oleksime jõudnud läbida ka kolm punkti. Aga siis poleks meil enam aega olnud nende punktide metsast ülesotsimiseks. Kuna ka Kei arvas, et kolme meil võtta ei õnnestu, läksime metsa järgi kahele.

kei: Olin lootnud, et 1,5 tunniga kuivavad metsas ekseldes mul jões märjaks saanud riided seljas ära, enne seda kui tuleb kanuusse istuma ronida. Päike aga oli juba selliselt õhtuselt mahe ja madal. Metsast välja jõudes olid kannikad endiselt külmad ja märjad. Mari käest sain kileka mille selga ajasin ja Pauli käest saadud kileka sidusin ümber oma pee. See kõik hoidis piisavalt sooja. Mari jagas veel oma viimased kuivad sokid mulle. Leian, et sokipaare ei ole kunagi liiga palju rajale kaasa võetud.

 Jõel aitas meid taas sama kolmene meeste võistkond, kes eelnevalt metsas- nimelt nemad olid lugenud kaarti täpselt selliselt nagu meie ja jõudnud ühe jõeharuga tupikusse, ots juba ümber keeratud mõlasid nad meile vastu ja hoiatasid sinna minemise eest. Suured tänud! Kui meil oli ots ümber keeratud ja alustasime tagasi tulekut, siis saime meile vastu tulevaid tüdrukuid hoiatada, kes olid samuti kaardilugemisel sarnase apsaka teinud. Heategu oli edasi antud. Kaks punkti vastuvoolu jõe pealt käes, saime ludinamalt tagasi tulla ja nägime meile vastu pressivat W-T II üle pika aja ja see oli puhas rõõm! Nad olid Bingoga kaduma saanud. Hiljem kuulsime, et Bingo oli neil õnnestunud suurepäraselt, antud ajavahemikus said nad kätte kõik 5 punkti, aga sellele järgnenud rattavahetuses olid teinud ajaarvestusliku vea ja jäid lõppaega hiljaks. Urmasel oli nimelt rattakell 10 minutit taga ja selle kella järgi nad pressisidki ennast hiljaks.

Taas rattale, kaugemal kõmises kõu. Mõned piisad tulid. Palusin taevast, et see hoiaks rattaetapi ajal vett veel taevas kinni. Nimelt rattaetapi lõpp ja uuele etapile minek toimuks võistluskeskuses kus mul on ootamas mu oma kilekas ja pikakäistega pluus. Praegu olin sissemässitud Pauli ja Mari kilekatesse. Paulil algas uus hingamine, mis tähendas seda, et meil oli tegu ta tagakummis püsimisega. Lõpuks keerasime asfaldi pealt maha ja algas pinnasetee. Olin juba mõnda aega tundnud, et aluspüksid soonivad. Tulime ratastelt. Seal samas teeääres rebisin pikad liibukad jalast. Team Ride kihutas mööda ja karjusid, et kas on abi vaja! Noh, tehniliselt ehk oleks kiiremini saanud, aga ma polnud emotsionaalselt veel selleks valmis. Surusin oma stringid seljakotti ja tõmbasin liibukad palja pee peale uuesti jalga. Hiljem, Kati saunas näitas mulle oma kolmest nöörist koosnevat aluspesu, et sellist oleks vaja olnud sellistel võistlustel. Võibolla õigustaks tõepoolest vaid palja pee peale tõmmatud rattapüksid. Aga kuna me teadsime, et sellel võistlusel saadakse rohkem kui üks kord märjaks, siis loobusime rattapükstest, sest kui see rattapüksipadi märjaks saab, siis kuivab see alles ülehomseks ära. Ja teadmine, et tuleb terve võistlus märja padja otsas teha ei tundunud sugugi ahvatlevana.

Paulil algas uus hingamine

kei: Otselõige mis vähendaks 10km kaare sisse sõitmist viis üle pahkluu ulatuva pehmemudaõõtsuvmaa. Sääsed ei andnud ka armu. Leidsime ennast rägastikust. Paul jooksis siia–sinna ja üritas ennast positsioneerida, meie seisime Mariga jalgupidi vees ja vehkisime tigedatele sääskedele tigedalt okstega kaasa. Lõpuks otsustas Paul kindla peale- ta oli eemal näinud majakatust ja igati loogiliselt mõeldes seal kus on maja, sealt viib ka tee kusagile välja. Ragistasime ennast läbi räga majani. Ehhhh…sealt viis edasi traktori või ma ei tea mõne teise talumajapidamise juurde kuuluva hiigelraskemasina rööpa jäljed.

Mari: kui Paul näitas kaardil võimalust teha ca 10km-ne lõige, siis olin täiesti vaimustuses- meil on võimalus nii palju ajas ja energias kokku hoida! Samas tundus see võimalus nii ilmselge, et vabalt võis arvata, et me polnud esimesed kes selle peale tulid. Kuna lõige oli nii valdav, siis otsustasime selle teha vaatamata sellele, et meil tuli sumbata poolde säärde vees, rummuni vajuvat ratast endaga kaasa tirides. Teenelise pabistajana jõudsin isegi veidi muretsema hakata, sest jalgealune polnud kuigi kindel ja pealegi oli selline liikumine kole aeglane ja vaevaline.
Meil ei olnud selle lõikega siiski nii palju õnne kui olime lootnud. Naljakas, et kui me mülgastest läbi olime sumanud ja vajaminevat sihti tihnikus otsisime, siis ei märganud me kohta kust eelnevalt teised võistkonnad olid lõike otse prefektselt lõpuni sooritanud. Selles kohas oli tihnik tihe ja läbimineku koht oleks pidanud olema aimatav. Kahjuks pole keegi meist kuigi andekas jäljekütt ja nii jäi meil see kõige otsem tee leidmata..

kei: „Tead, ma hakkan kohe nutma“, teatasin Marile, „ma ei jaksa Pauli tempos püsida“… Sealt aga algas taas uuesti metsatee ja üles leidnud me ennast olimegi. Mõningase ajakaoga, aga et teekond sai jätkuda, siis see meile sobis. Ühtäkki sai selgeks, et kas üleüldse või siis nibin-nabin jõuame tagasi enne lõpp -aega. Sõtkusime sitkelt. Mari ees, mina tema tagakummis, Paul minu taga. Vahepeal karjusin aega… „veel on jäänud 35 minutit!“ „Veel on jäänud 11-12 km!“ Karjus Paul tagant meile vastu. „jehuu uhuhuuuajee!“ karjus Mari ülevast tundest haaratuna. Eest teelt hakkasid paistma teiste ratturite punased vilkuvad tuled. Kõik koondusid kui rändlinnud, erinevatest tee otstest ühele suurele laiale teele välja sõites kokku ja kõigil oli üks siht ja suund ja sund… jõuda õigeks ajaks vahetusalasse. W-T II jõudsime järgi kui nad surusid rattaid liivamäest ülesse. „Võtke sappa! Läheme koos! Aega on väga vähe alles jäänud!“ Karjus Paul neile. Mõnus tunne oli ühise massina minna. Paul andis oma kileka külmetavale Moonikale. Ja siis uuesti meile järgi jõudes teatas, et tal on meile hea uudis. Nimelt meie olime teadnud, et minna on veel umbes 8km ja aega äraütlemata väga vähe, vaid loetud minutid, aga hoopis oli selgunud, et Paul oli kaarti valesti lugenud, täpselt poole võrra valesti, minna oli jäänud vaid 4 km. Reipust reide ja lendasime!

Mari: ei tea kas endorfiinid olid lõpuks pähe , ajju või verre tunginud, aga niimoodi varajasse klaari öhhe oli lausa vaimustav kihutada! Kergelt hämardus, taevaveer kolletas veel äsja vajunud päikese mineku jäljes. Öölinnud esitasid oma parimaid palasid ning maa ja mets lõhnasid teravalt kevade järgi.

kei: Kell lähenes 23:00-le. Mida lähemale võistluskeskusele jõudsime seda enam inimesi koondus punaste tulede vilkudes teele, kolmestesse puntidesse kokkuhoidvad ratturid ja … kolmestes puntides jalgsi liikuvad pika raja – 48 h sangarid ja kangelased. Meie võistlus oli kahe tunni pärast läbi saamas, ratas tuli vahetada mõneks ajaks veel jalgade vastu ja pikk päevatöö oligi tehtud, aga need jalgadel … jooksjad! Nendel oli 2 päeva j a üks öö juba selja taga – ja üks öö veel ees.  UHHHHH!!!!

Mari: kui mina neid 48h võistlejaid vaatasin, siis minu jaoks olid nad…UFO-d! Meistriklass enesepiitsutamises? Selline pingutus tundub mulle nii uskumatuna. Ma väga väga loodan, et nad ei tee seda oma tulevase tervise arvelt. 

kei: Rattad puu najale ja pimedast metsast oli vaja ära tuua vähemalt üks punkt. Läksime öisesse metsa peatulede paistel särades W-T II segakonnaga koos. Punkt võetud, aega veel finishini 40 min. Ehhh, võtame ühe punkti veel.

Soe supp, kuum saun.

Mari : taas ja taas tänan mõttes korraldajate tiimi. Kõik on lihtsalt TEHTUD ÄRA. Söök on õigel ajal valmis, saun on õigel ajal soe, pesemisvett jagub kõigile ja korraldajatel on aega kõiki ja kõike märgata. Saunalaval teevad tugevad ratturmehed Team Ride tiimist ettepaneku liita neid meie Walkersite ridadesse. Ja see on väga lahe pakkumine!

kei: Moonikale ja Urmasele tänud!

Mari : jah, ütlemata tore oli nende armsas talus olla. Ei tea, kas Monika oli veidi kohkunud päriselt või see ainult tundus mulle nii, kui olin lubanud talle, et me auusõna, paneme pärast kõik asjad ilusti omale kohale tagasi. J Nad nimelt võtsid ette veel võistluspäeva öösel Tallinnasse sõita, samal ajal kui me nende maakoju ööseks maandusime.

kei: Hommikul kõndisime kangete jalgadega veel 48H finishit vaatama. Uskumatud kujud, tegid finisheerudes veel lõpuspurdi.

Tartu Creppis rammus lõunasöök.

Mari : raudselt väga soovitatav söögikoht Tartus- mõnus menüü, mõistlikud hinnad, meeldiv interjöör ja sõbralikud teenindajad.

kei: Tagasi Tallinasse auto tagapingil magades.

Mari: õnneks on Pauli auto nii suur küll, et võimaldab tagapingil end riita laduda ja ära kustuda. Tegime seda Keiga samal ajal ja kordamööda ja pidevalt. Kuna meil oli olnud öösel vaja veel erinevalt Katist ja Paulist võidelda kõikjalt pealetungivate sääskedega, siis olid viimased jõuvarud sinna ammendunud.

kei: Tänud Margit! Seljakott on terve ja ühes tükis. Isegi voolik ei lase läbi.