Posted by: katrin | juuni 23, 2010

Kuidas Kei meid ämbritest säästis, kuidas Monika vett armastab ja kuidas me kõik muda armastame 2010


Kuidas Kei meid ämbritest säästis, kuidas Monika vett armastab ja kuidas me kõik muda armastame

WT 2: X-dreami 2. etapp Tamsalus

Tamsalu etapil olid walkersid väljas jälle veidi muutunud koosseisus: WT1 Paul, Mari, Jan ja WT2 Monika, Kei, Kati. Meil käib see ringmäng, teate küll, kus liigutakse edasi ja vahetatakse partnereid.

W-T 2 stardib (a kus on kolmas liige?)

Nagu pealkirjas juba vihjasin, läks number 2 rahvaspordivõistkonnal seekord üle ootuste hästi: üldarvestuses 78, naiste arvestuses 9! Eks ikka tänu kaitseinglile, kes, nagu näha, jättis teise võistkonna visklema taktikaliste ämbrite võrku, mis tavaliselt meie leivanumber. Nii et nüüd on siis välja selgitatud, mida, õigemini keda, on walkersitel vaja, et vigu vältida ja head tulemust teha 😉 Ühes kohas rattaetapil oleksime juba peaaegu, nagu kombeks, kõvasti puusse pannud, kui Kei poleks hüüdnud, et kõrvalt läks suurem tee, võtaks selle? Pöörasime otsa ringi ja positsioneerisime end kaardil – loomulikult olime minu apsaka tõttu valele teele sattunud. Aga et siis nüüd enamvähem järjekorras sündmustest.

hajutuse legend

esimene ühine jalutusjooks

Esimene ülesanne oli jooksuralli, mille jagasime tingmärkide arvu järgi, minule sai kõige pikem, Keile kõige lühem. Tegelikult hiljem kaarti uurides leidsin, et meetrites oli just Keil kõige pikem rada ja minul kõige lühem. Igatahes kokkusaamispunkti jõudsime väikeste vahedaga, väga hästi. Edasi tuli võsa-ja-raiesmiku-orienteerumine, kohati päris raske rada, ilma lohadeta oleksime küll vist hätta jäänud. See oli ka päris pikk etapp, nii oma 5,5km krossijooksu, Kei piuksus korduvalt, et enam ei jaksa, meie aga ei tahtnud kuidagi armu anda, no vahepeal võtsime ikka hoo maha ja tegime sörkimise vahele kõndimisliigutusi. Eelviimane punkt oli tore – viadukti all, järsu betoonkallaku ülaservas – saime ära proovida kui head tossud kellelgi on, väga hästi pidasid!

siin me oleks peaaegu võssa pannud (natuke panimegi)

Rattaetappe iseloomustas seekord lühidus ja meie puhul ka üksindus – oskasime niimoodi radu valida, et liikusime pidevalt üksi, kuigi Tamsalu ümbruse teed ja metsad olid rattureid täis ja me polnud üldse viimaste hulgas. Porkuni järve äärde otsustasime näiteks minna lõuna poolt, mööda suuri maanteid, kuna linnulennult tundus see põhjapoolsega enam-vähem sama pikk, aga kiirem tee. Imestasime küll, et oleme ainsad, kes sedakaudu otsustanud minna… Aga kronoloogilises järjekorras oli enne Porkunit veel üks jalgsietapp vahel. See algas lisaülesandega: mõistata, mis puuliik on? Mina oletasin, et küllap tuleb metsas puid takseerida, aga Kei viskas nalja, et äkki on puuklotsid karbis – ja üllatus-üllatus, mis ülesanne oli: puuklotsid karbis! Panime kõik oma teadmised mängu: Kei hindas lõhna järgi, Monika kaalu järgi, mina vaatasin mustreid ja värve. Ja panime 4 liiki 6-st täppi, ainult kuuse ja männi vahetasime ära, no väga sarnased on need okkalised puud! Ja pidime siis tegema 2 trahviringi mööda mudast heinamaad. Samal ajal tegid mõned 4, 5 või koguni 6 ringi.

teine jalutusjooks, huvitav ülesanne

Järgnes jalgsietapp – joonorienteerumine. Väga spetsiifiline orienteerumisharjutus, aga no kui rajad on ette joostud, siis pole seegi võimatu, pigem on vaja rohkem kaarti ja lohasid võrrelda, et õigel rajal püsida. Esimeses punktis tuiasime natuke liiga kaua edasi-tagasi, kuna saime siit-sealt infot, et osadel juba mitu punkti käes, sattusime segadusse, aga klaarisime ruttu, otsustades, et tuleb vähem end mõjutada lasta ja rohkem ise kaarti jälgida. Pilt läks kohe paika ja edasi liikusime peaaegu veatult punktist punkti. Viimase saime küll ausaltöeldes natuke vedamise peale, sest sealt künka otsast läks laiali üsna mitu rada eri suundades ja me valisime lihtsalt sisetunde järgi ühe neist, 10m kaugusel oligi punkt, ja edasi otseteed rattaalasse!

siin me oleme, kanuud!

Peale eespool kirjeldatud rattasõitu Porkuni järve äärde uhkes üksinduses ja vihmasajus keerasime viimaks suurelt teelt järve äärde. Vaatame – näe kui tore, siia on isegi mõned pealtvaatajad kogunenud, sõidame lähemale – näeme üht meest suure punase vihmavarjuga, sõidame veel lähemale – ei või olla, Jaan!! Mis sa siin ometi teed? Miks sa rajal ei ole?! Ja muud taolised küsimused kadusid tuulde, kui me süüdlaslikult naeratavast Jaanist mööda tuiskasime. Hiljem selgus, et Jaan on Rakverest korraks kohale sõitnud, meeste tantsupidu on ta terveks päevaks täiega endale nõudnud. Me oleme igatahes väga liigutatud sellest tähelepanust, see andis kõvasti vaprust juurde. Eriti kannustas meid muidugi see, kui me mõni aeg hiljem kanuudest väljudes Ivarilt kuulsime, et oleme WT1 võistkonnast kõvasti eespool. Seda pole veel enne ajaloos juhtunud! Kei lausa kallistas Ivarit suurest rõõmust. Ja ega sellest veel ei piisanud, Ivar pidi ka minu ratta pidurit tänutäheks regullima, kuna keegi oli meie rattad vahepeal ümber lükanud ja esiratta pidur oli peale jäänud.

niimoodi võeti siin kanuupunkti, meie hoiame taustal madalat

Monika tähetund on kirjas siin kaardil

Kanuuetapp ise oli taas Monika tähetund – tema on juba staažikas kanuupunktimeister. Seekord olid huvitavamad punktid paigutatud järve keskel asuvale pool-veealusele saarele, mis tähendas seda, et peale kaskede vahele parkimist paadist välja astudes ei puudutanud jalg mitte maad, vaid leidsid end nabani vees olevat. No seal ta siis läks, algul mööda naaberpaate, hiljem vees sumades. Meie Keiga vahelduseks lobisesime teiste igavlevate naabritega, Kei jõudis juba vähemalt kolm paatkonda Põhjast Lõunasse rattaretkele värvata ja kuigi üks mees hakkas protesteerima, et ta läheb juuli keskel sünnitama, siis Kei lohutas teda, pole hullu, vastupidi väga hea – me oleme juuli keskpaigaks juba tagasi! No see mees siis lubas kaaluda. Nende kaaslane aga saabus sünge näoga ja teatas, et siin küll seda punkti ei ole ja tema rohkem otsima ei lähe kah. Lahkusid vasakule ära. Paremalt aga hakkas paistma rõõmus tuttav nägu – Monika tuli märksa paremate uudistega, mille peale Kei lubas talle tordi osta ja restorani sööma viia. Edasi mõlasime järgmise punkti lähistele, mis varitses sama saare teises otsas. Siin oli alguses isegi petlikult ribake maapinda kaldaks, aga varsti hakkasid kostuma hõiked, et see on hoopis ujumispunkt! Tahtsime Monsale lisavesti kaasa anda, aga juba ta kadus, teatades, et näeb punkti ja kõik on korras. Selgus, et oli pidanud 6-7m üle veeriba ujuma. Mulle tundus käega katsudes küll vesi soe, aga kas nüüd nii soe, et ujuma minna… Monika igatahes ei kahelnud, tõi punkti ära! Järgnes punkt koos lisaülesandega, mida Jan nimetas harjutuseks ‘kuidas kuningas kuu peale kippus’. Meil sooritas selle turnimise loomulikult… Monika! Ja puhtalt, kõrval nägime just, kuidas üks tüdruk koos kastidega torni otsast alla kukkus, ai… Mäest alla koperdades tundsime, kuidas tuul ja vesi koostöös naha vahele hakkavad pugema, tuli ennast kiiremini liigutada, et soe hakkaks. Otsustasime viimased kaks punkti võtta minimaalsete kanuu ülevedamistega: panime Monika asustatud saarele maha ja liikusime ise viimase punkti suunas, Monika jõudis just selleks ajaks kui me kanuud välja sikutasime, sips üle, sups vette, sips punkt võetud, tagasi üle ja sadamasse.

rattaga tagurpidi tagasi

Ja siis oligi viimane rattaetapp, kohmas kätega oli käiguvahetamine natuke pärsitud, aga muidu oli see etapp puhas sõidukas, karjääris üles-alla joostes sai ka sooja. Ja viimane ots mööda metsateed oli kõige ägedam mudaralli, kus me saime oma mudamaskidele veel värskendust. Mälumängu punkti raalisime jupp aega, kohtudes seal korduvalt A-raja võitjameeskonnaga. Monika mäletas, et tema rajal oli lipp olnud, aga kus täpselt, ei mäleta, minule tundus, nagu ma oleks ka lippu näinud, aga kindel polnud, nõnda käisime siis läbi minu raja, Kei raja ja lõpuks Monika raja, kus see loomulikult oligi, lausa kaks lippu, otse punktis.

Ja nüüd jäid veel lõpumeetrid võtta, ja rõõmustada, et lõpetasime koos A-raja parematega.

Kati

Siia lisanduvad Kei kaadrid:

Ma ei ole mitte kunagi teinud nii pikka võistlust (5 tundi) sellise tempoga,
sealjuures mitte hetkekski hingetõmmates. Piuksusin mis ma piuksusin, aga
selle peale et tempo maha lasta sörkis Kati mulle kõrva juurde ja sosistas,
et tead Kei kujutle, et sa oled pall mis põrkab bing-bong-bing-bong!
“See, aitab! Ausalt!”: lisas Monika sinna säravate silmadega juurde. Mis mul
üle jäi…. sösss-sosss-sahisesin tühja pallina neil sabas rippudes järele.

Hea tulemus tuli sellepärast, et Walkie-Talkie naised on ülimalt FITT. Peale
selle! Nad on seiklusaldid. Mul lihtsalt on silme ees Monsa. See kuidas ta
üle kanuuääre ennast vette veeretas ja jälle tagasi kargas ja nii igas
kanuupunktis. Vesi võis ju soe olla, aga pärast seda istuda ratta selga
sellise ilmaga nagu siis oli… uhhhh! Müts maha. See pilt kummitab mind
kuni tänase päevani ja ma ei saa sellest kuidagi üle. Uskumatu naine!

Me olime lihtsalt õigel ajal õiges kohas…. Ivar! Kui me kanuuetapilt
tulime, siis oli tema see, kes meisse külmunud-kangestunud-hangunud kehasse
ja vaimu särtsu süstis oma ergutuskõnega: “Mis te venite tüdrukud- no
muidugi sina Kati! Sul on vaja veel seda joogipudelit sealt kohmitseda kui
teised ootavad, haara aga köiest kinni ja vea see kanuu sealt ülesse!” Kui
me rattaid võtsime ja ehmatusega avastasime, et Katil on esipidur peal, siis
oli Ivar see, kes üle kanuude joostes tuli ja Kati piduri lõdvaks ära timmis
aega viitmata tühja loba peale – võistlus ju käib ja iga sekund on tähtis:
“Läks! Läks! Läks!”: veel meile tagant järele karjus.
Teine õige koht ja õige aeg oli see viimasele rattaetapile minek kui
sattusime selle kohaliku vana mehe peale, kes meilt ise küsima tuli, et kas
tahame Tamsalu jõuda ja juhatas õige – kõige sirgema tee peale meid veendes,
et sealt saab rattaga läbi küll, ta ise sõidab seda teed.

Nojah ja siis veel see kuidas ma meie võistkonda joonorienteerumisel
segadusse ajasin ja me nõnda minuteid kaotasime, seda apsakat kommenteeris
Kati emalikult noomivalt: “Kei, ei ole vaja võõrastega nii palju lobiseda.”
🙂 🙂 🙂

Tänud teile Kati ja Monsa!
Kei


Responses

  1. Tere,

    avastasin Karule võistluse teemalise kommentaari alles täna (meil siin selline pikem paus sees olnud :)). Tore, et puuduva liikme korral ikka meile veel mõtlesite, aga loodan, et saite ikka ilusti starti.

    Tervitades,
    Kristi, Metsakunnid


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: