Posted by: Kei | august 26, 2010

esimene nädal täis 04.07.2010


Hommikusöögilauas võtab meid vastu Pireti ema öösel küpsetatud leib. Mmmmmm…..

Söögilaua tagant matkame linnust külastama. Minu arust oli see Lohe, kes tüki linnusest mälestuseks kaasa tassis.

Linnuse info-kassa-muuseumi-poekese-putkas on hea ja lahe olla. Teeme aega parajaks ja keegi ei kiirusta laksava päikese alla tagasi. Kõige pealt mugime kaks karpi maasikaid, siis avastavad lapsed „klaaspärlimängu“ ehk siis klaasikunstniku valmistatud silmale imeilusa ja käele mõnusana tunduva kabelaua koos nuppude ja tammidega. Lapsed unustavad ennast laua taha nuppe liigutama. Mina unustan ennast väikest kollektsioon piinamisriistu näppima. Üks nendest on ilmselgelt hirmus – minuarust lausa naist sandistav – vooruse/süütuse vöö! Ma olin sellest kuulnud ja piltidelt näinud, aga see on hoopis midagi muud kui päriselt käes hoida ühte taolist. Püüan edasi seda anda…. rauast ränk rasked pampersid sakilise krokodilli lõugadega „tead ise küll kus kohas“ paiknevate teravate hammastega.

klaaspärlimäng

Lõpuks lahkume mõnusast jahedast ruumist ja ronime ohates ratastele. Pärl meiega kaasas. Lepime autokondadega kokku, et uus kohtumispunkt saab olema Kirkomäe järve ääres. Otse loomulikult rappuv tee. Minu arust võib sellisel teel sõites rahulikult jätta oma toit läbi närimata, sest kõik raputatakse nii ehk naa hoolega maos segamini, lisaks veri soontes saab vahtu löödud.

Kirkomäejärves suplus ja lõunasöök. Puudevilus pikutamine. Kuidagi ei saa taas ratasetele. Lihtsalt nii mõnus on plääzil päevitada ja aegajalt varbaid vees leotada. Aga ega siin armu ei anta. Ägiseme ja tuiame, teeme nägusid, veame jalgu järgi, viimaks tuleb ikka lenksu sarvedest kinni asida ja edasi seda ratast ajada. Meie tee järgmisse kokkulepitud punkti läheb väikese piiri lõikamisega-jupiga Lätimaale. Paul teab rääkida, et see on mõne aasta tagune üks Elion Cupi radadest-etappidest, mis tehti Lätlastega kahasse. See on huvitav rada. Vahepeal kõhkleme kahtleme- sõidame korraks valesse hoovi sisse, aga leiame siiski ennast taas võsas sääskede käes ülesse- pisuke ronimine, kraav ja taas on tolmutee rataste all.

Anname kintsudele valu, sest õhtu läheneb ja lapsed ootavad juba järgmises laagri kohas. Ja siis see juhtuski. Väga halb. Väga paha. Ehmatav. Hirmutav. … ühest hoovist tormavad välja kaks vasika suurust lõuad laiali, hambad paljastatud, ila jooksmas ja silmad verd täis valgunud suured koerad. See ei ole nii sama „auh-auh-auh“ mina valvan siin. See on ikka täitsa Murran maha! Tõmban ribadeks! Rebin lõhki! Lõrin. Paul tõmbab hoo maha ja mul on valida kas sõidan suurele koerale otsa või siis Paulile. SHIT! Nii ei tehta!!!!! Vasardab mul peas, sest enne kui nägime kellega tegu, ütlesin ma, et sõidame mööda – ära vaata koera poole, ära muuda suunda, ära aeglusta – lihtsalt sõida! –pärast kuuleb Paul seda veel mitmel korral mu suust erinevates variantides.

Terveks jäime.

Keegi ei kukkunud.

Rohkem ei lähe seda teed mitte kunagi!

Lätis on paha ja kole ja ebasõbralik. See on esimene mulje sellest maast.

Oleme rahul ja õnnelikud, et see öö saame ennast koguda veel Eestis.

Telefonikõne Priidult: „Kaugel te olete? Pärl ootab teid rattaga tee peal ja tal on teile üllatus, aga teatke, et vaatetornini otse ei saa, tuleb sõita ringiga, maaomanik ei luba üle oma maanurga lõigata.“

Eesti piir. Uhh milline kergendus. Ja kohe näemegi Pärli, kes käsi suurelt püsti me rattahoo maha peatab, meid ratta seljast maha kamandab ja juhib me tähelepanu sellele, et siin on konnade maanteeületus koht. Kõnnime siis aegluubis ratast käe kõrval lükates mõned meetrid, et teed ületavaid konne mitte laiaks litsuda.

Lõpuponnistus. Paganama Paganamaa kuhu hobusevargad ennast lahedalt ära peita saavad ongi käes.

Veelkord kohtame „külalislahket eestlast“. Viitade ja kaardi järgi, kus on taas soovituslik rattatee jõuame ühe hoovi äärde. Perenaine asjalik toimetab seal. Meil on väike segadus, sest viit näitab küll ühe tee peale, aga sinna on hunnik kive ette laotud. Hõikame rõõmsal häälel toimekat naisterahvast. No ja siis me kuuleme kõik ja kõike! Me saame teada kuidas iga päev 800 inimest tema äsja niidetud muru tallab ja kuidas tegelikult ei lähe siit mitte ühtegi rada ja mitte ükski silt ei näita siia teed jne jne jne. Pärast sosistab mulle ehmunud Pärl kõrva sisse, et tema meelest on kõik eramaaomanikud peast segi. … küllap tal on mingis osas õigus.

Laagripaik on Liivajärve ääres. Liivajärv ise asub kohe Mudajärve ääres kuhu meid abivalmis Sussaanin Torm väga kindla käeliselt juhatab. Kui me oleme juba järsust mäest alla jõudnud oma raskeid rattaid käe kõrval kaaludes, siis teatab Torm kahe maasika suutäie vahel, et tal läks vist veidi valesti.

(56 km)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: