kaheteistkümnes päev 09.07.2010

Pärast metsaandidest valmistatud gurmaanidele silmi ettetegevat hommikusööki sõidame taas metsast välja – teeristil peatame Pauli ja laseme tal  näpuga näidata kaardil kus me oleme, kes me oleme ja kuhume me läheme…

„Mis mõttes!?!“ et, eile olime Gulbenes ja suundusime Madonasse ja nüüd ühtäkki tuleme metsast välja sellisel kohal!!! „Mis mõttes!?!“ punnitan ma oma kalasilmi ja vahin hämmastunult Paulile otsa oodates sealt miskit arukat ja loogilist seletust. Paul mugistab naerda.

„No eks ta seda olematut järve sihtis?“ pakub Mari.

„Järve mida ei olnud!“ jonnin ma edasi. „Ma ei ole rahul sellise teevalikuga. Nüüd. Kui jõume järgmiseks SIIA teeristi.“ Torgin ma näpuga kaarti „Siis teeme uuesti peatuse ja uue otsuse.“ Podisedes ronin taas rattale ja otsustan reisi viimastel päevadel panustada rohkem kaardilugemisse kui lihtsalt tavapärselt tühja peaga kaasas ja sabas jõlkuda.

„Nõus.“ vastab Paul kaarti uuesti kokku lappides ja pöörab ratta metsa tagasi.

Jälle oleme selle järve ääres mida ei ole. Tee on sisse varisenud. Sillad kõrguvad taevas pikkade postide otsas haigutava vee vaba augu kohal. Väga sürrrrrrr……. otsime teed läbi ära kuivanud, või ära jooksnud, või ära haihtunud järve põhja. Järvekarbid ja krabid ja teod ja kuivanud järvetaimestik krõbiseb ja puruneb igal sammul. Lynchy filmilik meeleolu. Kõnnime üksteise järel rivis ja vaikuses rattaid käekõrval lükates. (Paul lubas koju jõudes selle kohta mingi info välja kaevata, et mis selle järvega juhtunud on)

klõbisev järvepõhi

„Milline peaks olema see laine juhul kui terve järv lahkub korraga jõkke.“ mõtleb Paul kõva häälega edasi. „See järv on ju sealt kohast kus tee oli sisse varisenud ennast välja murdnud.“

Jõuame jalgrattateele mis kannab nime: Läti-Eesti jalgrattarada. Läti-Eesti jalgrattarada tähendab kahe sõnaga: kruusal rappumist.

Teeme lõunapausi paisutatud Tirsa jõe ääres. Kohe hüdroelektrijaama kõrval. Lätis on tunduvalt rohkem jõgesid kui Eestis. Isegi järved murravad ennast jõkke ja vahetavad oma staatust. Lätil ei ole põlevkivi, Läti valuuta on jõed (ja muidugi teeääres vedelevad ja rahaks ümbervahetamist ootavad limonaadipudelid ja õllepurgid).

Mets ja hullunud sääsed. Õhtu eel sõidame läbi surnuaia. Bensukapeatus. Igal päeval mis oleme Lätis olnud oleme me proovinud mõnda uut ja huvitavat kohalikku snapsi. Tänane valik kannab nime: DINS with WHISKY & APPLE FLAVOURINGS – „Ehh, see ei maitse ikka kohe mitte kuidagi.“ veab Paul näo viltu ja võtab selle peale järgmise suure suutäie.

Uuesti asulast väljas algab taas mets koos  maniakaalsete sääskedega. Põgeneme üsna esimesel võimalusel metsast välja ja sõidame kiheledes edasi mööda maanteed. Sillal teeme peatuse ja Paul jätab meid sinna ootama, ise süstib luureandmeid koguma. Tagasi tulles teatab ta kahest võimalikust kohast. Mõlemal on oma pluss ja oma miinus. „Paremale poole silda jääb veidi arukamate sääskedega heinamaa ja jõekallas. Aga heinarullide vahel telkides ei ole me kaitstud hommikul vara lagipähe laksavast päikesest. Vasakule jääb segaste sääskedega mõnus varjuline jõekaldal asetsev täpselt kahe telgi ruumi jagu metsalagendik.“ Laseme Maril otsustada. Mari on otsustusvõimetu. Korjan maast kivikese ja peidan selle ühte rusikasse, käsi ette sirutades lööb Mari selle käe pihta mis suunas meid paremale. Niisiis: heinamaa ja päike ja intelligentsed sääsed.

Ronime kõik kolmekesi ühte telki ja mekime halba läti jooki (sest hea on juba otsas) Loeme kõva häälega üksteisele ette raamatut. Filosofeerime. Pudistame kõik kuivatatud puuviljad telgipõrandale laiali, lahendame sudokut… nii kaua kuni looduslikku valgust veel jagub. Kui pimedus võtab silmnägemise ronib iga roju oma koti sisse ja uni kustutab päeva.

(27km)