Posted by: Kei | august 26, 2010

kümnes päev


Kirjutaja sedakorda Mari:

Ärgates on taevas hall ja mõni tiba eksib vihma. Täiesti teine maailm. Kei on ennast telgipõrandale diagonaali sirutanud ja kurdab kangeselgsust. Olime maganud muide tavatult pikalt, ca 11 h, aga väss oli olnud ka väga suur.

Paulil on hommikuse uudisena habe aetud ja lõhnab väga mehkalt. Mõnus. Hommikusöök on luks v.a. 10 päeva üle tähtaja Eestist kaasa rännanud Rukkipala. See lõhnab nii hapult, et otsustan selle vahele jätta. Oleme kõik kole tublid nagu ikka kui käime peale ärkamist jões ujumas.

Ratastele ja sihiks Aluksne linn! Sinna polnud palju maad, ca 20 km. Sõitsime mööda asfalti mille kvaliteet polnud Lätilikult suurem asi- tee on nii lapitud, et põrutab samamoodi nagu tolmutee. Enne Aluksnet läks mägisemaks, u. nagu meie Otepää kõrgustik. Linna sisse sõites oli lausa pidulik meeleolu – ammu polnud linna saanud. Kõigepealt oli vaja leida INFO, et sealt edasi juhtnööre saada. Seal saime ka telefone laadida.

Lõuna puhul teatas Paul, et tema teeb välja! (see on tal omaalgatuslik väga meeldiv traditsioon, et kutsub meid 1x reisi jooksul lõunale; siiani oleme hiinakates käinud). Lõunatame kenas kohvikus järve ääres. Sõime kohaliku järve angerjat (koka soovitus), grillitud lõhe ja haugi, magustoiduks pannkoogid jäätisega, Keile jäätisekokteil. Kõik oli väga maitsev! Ja väga mõistliku hinnaga. Nagu meil kodus umbes, aga veidi veelgi vähem.

Lõunalt suundusime kohalikku Loodusloo muuseumi, mille väljapanekul oli 2 peamist teemat: kivimid ja lindude ränne. Mõlemad, nagu selgus, väga huvitavad. Muuseumi töötajad olid ka väga meeldivad ja entusiastid teenindajad pealekauba. Selgus nt. et eksootilisemat päritolu kivimid on fluorestseeruvad – UV kiirte shows muutusid need imekaunilt kirkalt kirjuks. Lätlaste kivimite kogum oli tõesti erakordselt kaunis, nad ise väitsid, et nende oma on Euroopa parim. Vabalt võib olla!

Rändlindude kohta olid skeemid Euroopa kaartidega, kus olid näidatud rände suunad ning iga suuna kohta olid siis lindude topised. NB! Nimed olid tõlgitud ka eesti keelde! Paul soetas suveniiriks killu kivimit kaasa ja see oli väga hea mõte, sest hiljem selgus, et huvitavate suveniiride osas valitseb seal põud.

Tänulikena lahkusime muuseumist, ma mõtlesin, et vabalt oleks võinud 2x nii kaua seal olla. Meil lasti seal isegi olla 20 min. üle sulgemisaja!

Siis käis Paul raamatupoes kaarte ostmas, naases sealt terve patakaga. Mina samal ajal ostsin postmargid (a´0,55 LTL Eestisse!), nii saime tervitused Eestisse posti sokutada.

Jäänud oli veel kohvi juua nagu mõeldud ja poes toiduvarusid täiendada. Kui ka need toimingud said tehtud selgus, et väljas oli hakanud vihma sadama ja mitte vähe. Pakkisime siis end vihmariietesse ja läksime teele. Pidasime korra kinni, sest mul oli vaja veel tossu vihmakaitset kohendada. Istusin maas ja korraga käis hele laksakas ja valgusjutt jooksis must ca 0,5m kauguselt mööda. Kohe ka müristas. Ma ei saanud õieti arugi mis toimunud oli, aga Paul oli näinud kuidas äike lõi meist vaid ca 15m eemal lipuvardasse, millelt äike siis, ilmselt „põrkas“. Mul ja meil oli pööraselt õnne olnud!

Kui vihma juba päris kõvasti sadas küsisime Paulilt igaks juhuks üle – me ju lähme ikka kusagile katuse alla ööbima? Selgus, et Paulil sellist kaarti polegi, kus kämpingud peal oleksid ja ka sellist plaani. Kell oli ca 20:00, sadas tihedalt ja meie suundusime linnast välja vastu märjale tundmatusele. Mina ja Kei ei pidanud seda mõtet kuigi ahvatlevaks, Paul aga tahtis edasi liikuda ja läks meie protestimise peale päris pilve. Linnast väljas bensukasse mindi pissile. Seal uurisime Keiga siiski „katuste“ võimaluste kohta. Kämping Aluksnes maksaks 18 (kahene) + 14 (ühene) Latti, internaatkooli saaks palju odavamalt. Paul ei arvanud sellest üldse midagi ja sai päris pahaseks meie peale: tema pole luks-matka tahtnud, pealegi homme hommikul on päike ja ta tahab nautida suvesooja vihmast sõitu. Pikkade nägudega, aga vaguralt nagu lambukesed, õlgu kehitades läheme taas ratastele. Bensuka teenindaja jääb meile kaasatundvalt – üllatunult järele naeratama, aga mainib siiski, et oleme iga kell teretulnud tagasi.

Sõitsime siis edasi. Paul suveräänselt üksi pikalt ees ja meie Keiga litsume talle järele. Niikaua kuni asfalt, oli ok, aga siis algas vihmapehme liivatee ja ca 1 km hiljem hakkasid käiguvahetajad ragisema. Tagatipuks oli Keil päev otsa vindunud peavalu lahvatanud silmipimestavalt ja külm! Arutlesime mida nüüd teha. Meiepoolt vaadates tundus olukord traagiliselt totter. Lõpuks ei pidanud vastu ja hõikusime siiski Pauli. Rääkisime talle kogu loo ära, pakkusime ka varianti et ta sõidab üksi ees ära ja meie talle hommikul järele. See ei sobinud ja Paul vaatamata suurele pettumusele oli lõpuks nõus otsa ringi pöörama. Tagasi bensukasse. Sealt saime koordinaadid, et leida internaatkool (kämpingu vastuvõtt oli kl. 21:00 kinni läinud) seal lubati 5-st tuba, pesemisvõimalust ja hinda 4LTL/pers! Lisaks saime puhta voodipesu. Milline kergendus! Läbivettinutena jõudsime öömajja, kus õnnestus kogu pagas san.sõlme kuivama sokutada. Luksus seegi!

Nüüd kui kokkuvõtet kirjutan lahendab Kei sudokut. Pea tal enam ei valuta, aga süda on veel paha, prrrrr! Paul keeras südametäiega magama, aga ehk uni aitab tal meeli siluda, loodame, et hommik on õhtust targem!

P.S saime just ilmateate, et homseks lubab vihma…

Kuigi sel korral oli Mari kord kirjutada ei saa mina ikka vaiki olla ja lisan mõned laused juurde:

  • Kui me seal linna vahel paduvihmas pressisime siis jalutas meile tänaval vastu kui filmis imeilusa avala valge särava naeratusega mustlasnaine – peakohal hoides suurt punast vihmavarju ja teises käes koliseva keti otsas vaguralt järele sammuvat suuuuuuurt härga.

 

  • Kui me seal poe ees ennast vihma vastu valmistasime lähenes meile üks mees ja alustas juttu, kas ma ei tahaks talle ühte õlut osta. Näitas mulle miskit paberit ja pikast segasest jutust tuli välja, et politsei oli ta arreteerinud purjuspeaga jalgrattaga sõitmise eest. Tuvastati 3,2 promilli. Mees veetis öö putkas ja siis lasi politsei ta lahti, sest ei osanud enam temaga midagi peale hakata. Paul oli talle 15 eeku andnud. Nüüd tuli ta minu juurde ja palus, et kas ma ei vahetaks tema 15 eeku ühe õllepudeli vastu ära. Mina ei olnud kade tüdruk, uurisin mis õlut härra soovib ja tõin talle pudeli pihku. Õnneks on nii vähe vaja!

 

(32km)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: