neljateistkümnes päev 11.07.2010

Hommikul olime vara jalgel, et kui nüüd tuevad lätlastest sõbrad pudrule siis oleme me ettevalmistunud. Muidugi ei tulnud kedagi. Meil oli ilus vaikne rahulik hommik järve ääres. Paul tõstis endale pudrukuhja taldrikule ja läks meist veidi kaugemale mahalangenud puutüvele istuma. Mina nohisesin erinevate ampsude vahel sudoku kallal ja Mari mälus mõtlikult iga suutäie korralikult läbi. Idüll.

„Paul, mis norutad seal?“ tundus, et Paul on tujutu, kössitas puupalgil. „Kas see on see reisi viimase päeva melanhoolia?“ urgitsesin mina edasi. Kärsitus või millegi muutumise ootus võtab maad eelviimasel või viimasel päeval. Ükskõik kui tore on olnud väljasõit, siis veidi enne päris lõppu tuleb selline kibelus, et tahaks juba kodus olla. „Pauuuuuuul!“ undasin ma kannatamatult.

„Ma ei ole terve see reis ennast hästi tundnud, mulle ei ole see reis meeldinud, see reis algas juba enne algust segadustega kuupäeva koha pealt.“ Hea, et mu suu oli tühi, sest muidu oleksin endale toidu kapitaalselt kurku tõmmanud. Vahtisin Pauli nagu oleksin puuga pähe saanud. Eriti nõme lugu! Kui Paul oleks naine, siis oleksin ma arvatavasti tema sünge meeleolu kirjutanud premonstrumi pähe ja asja järgmisel hetkel unustanud.  Pildusin vihaseid pilke. See kõik oli nii väga ebaaus! Kogu söögiisu oli läinud. Pakkisin ratast ja podisesin omaette.

Sõitsime unisest linnast välja. Olime otsustanud, et hoiame silmad lahti Ivo kirjeldatud erakordse-müstilise-kandilise-vaatamisväärse kivi koha pealt. Ta oli eile selle kivi mitmel korral teemaks toonud ja lõpuks võtnud meilt sõna, et see on küll asi mida meil edasi rännates kohe kindlasti tuleb lähemalt uurida. Tee ääres oli viit, mis tähistas vaatamisväärsust ja nimi sellel klappis Ivo kinnitatud kivi nimega. Jätsime rattad teest veidi eemale põõsasse ja kätega vehkides putukaid-mutukaid eemale peletades sisenesime metsa. Kivi juurde viis selge rada. Kivi oli … kivi oli nagu kivi ikka. Mitte eriti suur, täiesti tavaline. Meil siin eestis on selliseid rändrahne rohkem kui küll. Aga ju see oli eriline sellepoolest, et ta oli rännanud tõeliselt lõunasse ja sedasi oli saanud see täiesti tavaline kivi väga eriliseks kiviks. Käisime ringi ümber kivi, patsutasime teda, tervitasime põhjamaiste õdede – vendade poolt ja keerasime kannalt ringi ning vudisime taas metsast välja rataste juurde. Rist kirjas. Vaatamisväärsus vaadatud ja eile antud lubadus täidetud.

Madonasse jõudes oli see linn täiesti inimtühi. Tegime tiiru peaväljakul. Infoputkast leidsime ainult ühe tõrksa valvurionu, kes meile reklaambrozüürid pihku surus. Mari oli vahepeal Markoga telefoniteel ühenduses olnud. Enam vähem kaks tundi eraldas meid temast. Ajasime rattad poe varju kiviseina äärde. Paul teatas, et tema jääb sudokuga rataste valvesse. Tasuks selle eest palub ta jäätist. Meie läksime Mariga jahedasse poodi viimaseid kodustele viimiseks kingitusi välja võluma. Kui sealt tagasi jõudsime kaalus Paul parajasti kas ta valib päikesepiste või ülekuumenemise. Õhk seisis ja päike paistis lagipähe. See väike varjuline laik kuhu Paul koos kolme rattaga ootama oli jäänud oli  nüüdseks selle tunni ajaga mil me Mariga jahedas poes shoppasime kokku sulanud vaevumärgatavaks triibuks. Surusime Paulile jäätise pihku. Polekski osanud nõu anda kumb on effektiivseme kas määrida see jäätis endale pähe ja nii ennast välispidiselt jahutada või siis sisse süüa ja alustada jahutamist seest poolt.

Mari võttis uuesti kõne Markole ja leppisime kokku, et ta meid kergemini üles leiaks selles võõras linnas, siis ootame teda Statoili bensiinijaamas. Selles linnas, sellel päeval oli Statoil kõige parem valik. Seal oli suur katusealune, mis kaitses päikese eest. Persetasime Statoili peasissekäigu ees otse asfaldil ja jälgisime tühja pilguga kuidas autod tulid ja läksid, kuidas inimesed uksest sisse ja välja astusid.

Pauli auto sõitis ette, uks avanes, välja astus Marko Poola. Peas mustad päikeseprillid, hele tukk lehvimas. „Mis teil viga on? Olete ennast sodiks sõitnud või riidu läinud?“ et ka temal ei jää midagi tähelepanemata…

„Meil on üksteisest üleannustus.“ võttis Mari jutujärje enda kanda. Paul ägises rattad katusele, mina toppisin kotid üheks suureks puntraks pagaaznikusse ja sõit võis alata kokkulepitult esimesse söögikohta. Olime omavahel arutanud, et hoiame oma korisevad kõhud kontrolli all ja kui Marko meieni jõuab siis viime ta suure zhestiga kusagile restorani sööma.

„Aga minul on kõht täis. Kui te just ise tahate väga minna, siis võib küll ka.“ meie tahtsime väga minna, me ei hoolinud sellest, et Marko oli tee peal juba söönud, me olime otsustanud teda selliselt tänada ja meie kõhud laulsid liiga valjuhäälselt, et selle alt Marko tagasihoidlik hääl oleks võinud välja kosta. Esimene koht kuhu sisse läksime ja söögid leti taga mahalugesime, selgus, et meil tuleb oma nimekirja lühendama hakata, sest et… seal ei saanud kaardiga maksta. Eelarve moodustas 20 viimast latti, mille võisime sirgeks lüüa. Meie suurest zhestist oli järgi jäänud kolm keefiri suppi ja üks salat ja kolme peale üks pudel mineraalvett.

Gaas! Pidur! Mehed arutavad oma vahel kaarti. Gaas! Pidur juba järgmisel teeristil. Mehed arutavad esimeses pingis oma vahel kaarti. Gaas! Järsk pidur ja jälle gaas… politsei peab Pauli kiiruse ületamise pärast kinni. Ehhhhh….. Paul pääses suulise noomitusega. Edasi sõidame tunduvalt rahulikumalt. Meil oli plaan ülesleida Läti Kõige Kõrgem Mägi! Ja nüüd tegelesidki mehed autoorienteerumisega. Need atraktsioonid, mis selle mäe küljel pakuti tundusid eluohtlikud. Et aga laipu kusagil vedelamas näha polnud, siis julgesime lähemalt uurida. Tuubiga kihutamist kilerennis puude vahel – seda me proovima ei läinud. Aga tooli köiega mäe otsa vedamist ja sealt trossi peal alla laskmist, selle tegime me Mariga küll kordamööda läbi.

 

Läti merre ujuma ja siis ühe sirgega hilisõhtuks Marko juurde Pärnusse teleka ette jalkata vaatama. Poest ostetud kraamist tegime Marko juures tomati -mozzarella salati, mille juurde Marko lõhet praadis. Keefirisupid olid kõhust juba ammu higina väljunud. Söök sai nii maitsev, et pärast lakkusime taldrikud ka üle.

Kei