Posted by: Kei | august 26, 2010

üheksas päev 06.07.2010


 

Paul alustab päeva luurelkäiguga sõbralikku vennasvabariiki. Kaasas kompass, taskunuga, kaart, leegiheitja. Meie jääme Mariga laagril silma peal hoidma.

Tagasijõudes jagab luureandmeid: Tegemist on juhtumiga kus sild on, aga teed ei ole kummalgil pool silda! Kakskümmend meetrit edasi algab metsaveotee, mis viib talu õue kus on koer.

Kõikide võimalikke ja võimatute ootamatuste vastu end ette valmistades joonistavad Paul ja Mari pastakaga mu ühele kannile eesti kaardi, mis ühineb sabakondi peal teisele kannikale joonistatud lätikaardiga ja nende peale tõmmatakse teekonna joon juba läbitud ja ees oleva marsuudiga. Seda nimetatakse ülevalt Patriootlikuks Perseks!

Laseme Eesti lõunatipust lahti. Kotte rattast eraldi tassides forsseerime jõge ja pressime läbi võsa (u.800m) ennast Läti poolel asuvale metsaveo teele. Teise korraga toome rattad järgi.

Tänast päeva võib nimetada Aklimatiseerumispäevaks! Sõidame kokku vaid 23 km ja oleme sodid kui mulgipuder. Millegipärast olen oma reisipäevikusse kirjutanud veel ka salapärase müstilise lause: „Väga suur rõhkkonna muudatus on!“ – mida iganes siis sellega on silmas peetud, aga selge on see, et me oleme tümad.

Juba viiendat päeva järjest käib üks pannkoogi ja kala soovi soig. Ja mitte kuidagi ei vea meil sellega. Kas on kalaahi külm (üleskiidetud kalasöögikoht Postimaanteel) või on pannkoogikoht maha põlenud (Apes). Kuigi pankoogikoht on maatasa põlenud, vaid korsten kõrgub taeva poole, teeme me Apes suu magusaks, oma esimesed Saldejumpsid.

Apes kohtume IRENEga. Keset Lätilinna tänavat ütleb ta meile puhtas eesti keeles „Tere!“ edasine suhtlus käis siiski venekeeles. Irene kingib meile oma isikliku ja ülitäpse Põhja-Läti kaardi. Meie kingime Irenele oma isikliku ja viimase Eesti seast tehtud suitsuvorstilati. Seda vastuvõttes tõmbuvad Irenel silmad nostalgiliselt niiskeks ja ta meenutab leelotades kuidas omal ajal, Nõukaajal, käisid nemad Apelased ülepiiri Eestist suitsuvorsti toomas.

Poe ees seni kuni lõunapausi teeme ja keefiri joome laeb poe sees mu telefon. Mari sebib kusagilt kolm tasuta postkaarti kodulistele saatmiseks. Postkontor on, aga kinni ja kaardid jäävad paremaid päevi ootama. Paul nuhib välja palju lubava kalakasvatus koha. Lootused on suured kui taas ratasele asume ja sinna poole teele läheme. Jaaa… „Üks – kaks – kolm – kummas sääres on?!“ no muidugi on ka see kalakasvatus selleks ajaks uksed sulgenud kui meie sinna kohale jõuame.

„Nu lähme siis vaatame tee äärde jäävat vaatetorni!“ teeb Paul ettepaneku. Hakkab hämarduma, aga sellest pole midagi – õhtud on veel pikad ja valged ja aega jagub. Mnjah.. mida pole, see on tee, mis viiks vaatetornini. Vaatetorn on, aga teed sinna ei lähe. Teedeta sillad ja vaatetornid, küllap see on meile eestlastele veel tundmata, aga  tavaline lätlastetava.

Ööbime maalilises Vaidava jõekäärus niitmata heinamaal. Õhtutee ja rosoljega leivad. Õhtujutuks arutleme oma uue Miljoni Idee üle. Kuna Lätis puudub taararinglus ja kõik teeääred on pudeleid täis, siis meie „kiirelt ratsa rikkaks“ plaan näeb ette Lätis taarapunkti avamist. Selle peale teab Paul rääkida, et selline plaan on juba teostuse omalmoel leidnud. Nimelt keegi tegus eesti-lätlane või läti-eestlane olla suure kaubikuga taarat Lätist Eestisse vedanud ja seal selle siis rahaks ümber vahetanud, aga et nüüd on taas miskid koodid ja kvoodid muutunud, siis sellisena plastpudeli äri enam ei toimi.

Mari muretseb vee joogikõlblikkuse üle. Põhjamaades küll jah on vesi värske ja külm ja puhas ja liikuv, aga me reisime ju koguaeg laisa lõunamaa poole. Sinna kus isegi vesi ei viitsi enam voolata. Otsustame, et uurime Matkaspordist järgmise retke tarvis veepuhastus tablette, aga seni keedame jõevett lihtsas naiivsuses edasi.

Paul teab rääkida, et järgmine aasta tuleb Nokial uus mudel välja mida saab ka jalgrattal vändates laadida, nii, et meie pidev kas telefonil on aku täis mure peaks lahenema kui meist keegi uue mudeli endale muretseb. Paul keerutab oma teenelist juustu käes ja kaalub asjalikult asja. „Varuaku pidi uuel telefonil kaaluma 150g ja see aku pidavat kestma kuni kaks nädalat!“

Mari heietab köögikatalikult edasi: „Meil on vaja ka kokkupandavat matkakulpi, ma olen selliseid näinud!“

Telefonikõne Priidult annab meile eada, et siiani on olnud soojalaine, aga nüüd ootab meid ees kuumalaine, kuni 37kraadi kuuma.

Lihtsalt statistikaks, et iga päeva kohta lendab üks putukas mu punnsilma, mida siis Maril on vaja välja koukida seni kuni mina silm pahupidi liikumisvõimetuna seisan. Eriti aktiivseks muutuvad putukad just hämaral ajal kus ei saa enam kaitsev päikseprill ninal sõita. Paulile on see mure tundmata, sest temal on prill ninal koguaeg. Ainult unenägusid vaatab ta ilma prillita.

Lihtsalt traditsiooni jätkuks laguneb Maril taas telk. Õnneks mitte fataalselt, vaid lihtsalt üks lüli ridvast lõheneb pikku pidi mitmeks setmeks kiuks. Taas on abi McAivari hõbedasest teibist. Sellisena teibitult peab see reisi lõpuni vastu pidama. Loodame.

(23km)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: