Posted by: Kei | august 26, 2010

üheteistkümnes päev


Seda korda on kord Pauli käes kirjutada kokku üks päev:

(mina põimisin mõned omad emotsioonid Pauli jutule vahele)

 

Paul: Hommikul ärkasime kooli internaadis. Internaat nagu internaat ikka – kõik väheke lagunenud ja tapeeti koorus seinast. Aga see-eest käis kõva koristamine, pesti põrandaid, koristati tube. Puhtuse poolest oli kõik tipp-topp! Hommikusöögiks tegime kaerahelbeputru, mida siis igaüks sobiva lisandiga sõi. Lisanditeks olid juust, moos, rosinad ja pähklid.

Kei: Hommik algas meil sügavas vaikuses. Õhk oli paks ja paha. Lõpuks, et ennast kuidagigi maandada, siis kiunusin veidi Mari kallal. Pauli ei julgenud puutuda, sest tema oli endiselt torssis, istus kühmus voodi äärel  ja ainukese silmsideme mille ta üles korjas oli oma  pudrukausi lusikaga.

Paul: Hommikusöögi ajal alustas Kei 30 punktilise sudokuülesandega, mis osutus parajaks pähkliks. Lõpuks sai esimene number kirja pandud, seejärel läks järg Mari kätte, kes leidis järgmise numbri ning siis oli minu kord üks number leida.

Kei: Kui tundub, et meid ei ühenda mitte midagi siis sudoku aitab ikka!

Paul: Kui asjad olid pakitud, vajasid rattad natuke hooldust, sest märg liivatee oli käiguvahetajad kinni kittinud. Kõige halvemas korras oli minu oma, mis anult ragises ja suurt midagi ei vahetanud. Õnneks natuke kruvikeerajaga nokitsemist ja värske õli sutsakas lahendasid olukorra kiiresti.

Hommik oli päiksepaisteline, kuid väga lämbe ja taamal liginesid esimesed äiksepilved. Kostis müristamist!

Kohe alustuseks panime valele poole plagama, kuid mõnesaja meetri pärast saime eksitusest aru ja edasi jätkus sõit Gulbene suunas. Sõitsime mööda asfalti ja kiiresti. Nii meie ees kui ka taga olid tumedad pilved ja müristas. Mõnes kohas oli tee märg just sadanud vihmast. Kuid mingi ime läbi sõudsid kõik äikesepilved meist mööda. Alles enne Gulbenet saime paar tiba vihma.

Kei: Hmmm…, et kui omavahel rääkida ei oska, siis üks korralik ja kiire ja tugev füüsiline sõit lahendab asjad. No tegelikult ei lahenda ju! Lõpuks olin mina võhmal ja nõudsin valjul häälel asjade selgeks rääkimist! Viskasin ratta kraavi ja käisin välja ultimaatumi: mina teiega enne edasi ei sõida kui asjad on selgeks räägitud ja õhk klaar! No ja siis me neid asju seal selgitasimegi 40 minutit jutti. Paul väristas alalõuga ja surus sõrmi nii tugevalt ümber lenksu, et need olid valged-valged ja Mari niristas silmist pisaraid ja mina olin valmis omal juukseid  peast välja kiskuma – nii suur oli kimbatus ja lahendust ei paistnud. Iga joru ajas oma jonni! Ehhh, see kangelaslik kange eestlane…

Paul: Gulbenesse jõudes teatas Kei, et temale sobivad söögiks makaronid. Me ei olnud see reis veel kordagi makarone teinud ju nüüd oli nälg makaronide järgi suur! Saadud juhatuse järgi asusime söögikohta otsima. Leidsime ühe väga soodsate hindadega väikese kohviku, kus kõiki toitude kõrvale võis saada ka makarone. See sobis! Tellimise ajal avastas mari kohaliku joogi nimega Roks Kok. Väike pudel ja 25% vol. Eriliseks hitiks see ei kujunenud, aga pärast Coca-Colaga lahjendamist kõlbas küll. Pistsime kõik nahka suured praed ja läksime siis Gulbene luigeparki jäätist sööma.

Enne linnast väljasõitu peatusime bensukas. Sealt sai Kei lõpuks lahenduse küsimusele – mida viia Lätimaalt koju lastele. Pärast pikka arutelu lahke tanklamüüaga leiti, et ilusad kollased-punased kukekommid sobivad imehästi.

M a r i :  „Põhja-Läti on suht inimtühi, aga latgalid on väga sõbralik ja lahke rahvas. Venkusid on siin vähe, toreon!“

Paul: Planeeritud laagrikohta oli ca 10km sõitu. Seal pidi meid ees ootama järv ja telkimisplats. Juba metsateele keerates tundus see koht väga metsik, viimastel aegadele ei olud seal keegi viibinud. Otse tee telkimiskoha juurde oli võsastunud. Läksime väikese ringiga järve äärest. Tee keeras vasakule ja puude vahelt pidi paistma järv. Sääski ja muid satikaid oli rohkesti. Telkimisplatsi ei tundunud seal kuskil olevat. Ja kohe varsti sai selgeks, et ei ole ka järve! Seal kus pidi olema ligi 800m pikune järv oli üks tilluke 15m mudane tiik ja üle endise järvepõhja jooksis kitsas kraav. Järv oli kadunud!

Kuna sääsed sõid hirmsasti, siis pikalt me ei jäänud aru pidama, mis oli saanud järvest ja telkimisplatsist, sõitsime tagasi suurele teele. Kei märkas teiselpool teed rattatee märki ja see tee läks mööda jõe äärt, siis otsustasime uurida, järsku leidub sealt sobiv plats. Alternatiiviks oli vändata veel 5km, aga see ei paisnud enam eriti ahvatlev. Üsna varsti leidsime metsatee mändide alt samblase ja mustikatest kubiseva platsikese. Väike jalutuskäik ümbruses paljastas, et ümbruskonnas leidub veel rohkem mustikaid, teeääred on täis maasikaid ning siin seal laiguti kukeseeni. Algas õhtune maiustamine mustikate ja maasikatega!

(63km)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: