Swedbank XDREAM IV osavõistlus – ROOSTA 2010

Kei:

Seda korda olime siis võistlusel kolme võistkonnaga. Ajalooline moment! Meid on tegelikult ju veel rohkem!!! Sellest faktist tulenevalt küpses meil tagasi teel kindel teadmine, et veebruaris kui on „nobedate näppude voor“ siis registreerime ennast KOLME võistkonnana. Kaks konda B rajale ja üks kond A rajale. Mismoodi me jaguneme see selgub nii ehk naa kolm päeva enne starti suure paanika ja segaduse sees. Praegu tean Walkersite meelestatusest nii palju, et Jaan ja Jan ja Kati on kindlad A rajale minejad. See eest Paul püsib salapärasena ja ütleb, et tema teeb otsuse veebruaris oma vormi põhjalt. No igastahes üks mis on kindel on see, et järgmise hooaja vältel on kõikidel Walkersitel võimalus ennast „Suurte Poiste Mängus“ (enam ei mäleta kumb ennast sedasi väljendas, kas see oli Jaan või Jan) korra asendusliikmena proovile panna, sest neid asendusi ja vahetusi tuleb ette kohe kindlasti suurel määral. B rajal tahavad võistelda Kei ja Mari ja Monika ja Urmas. Nii palju kui ma Elo hõredast kirjavahetusest olen aru saanud, siis tema ja Kristiina samuti, kui tervis lubab.

Praegu just vaatasime x-dreami lehelt võistluse ja õhtus-öise vapustava peo kommentaare ning leidsime 30.10.2010 XT-Sügisseiklus Pannjärvel  kuulutuse. Siin samas ja praegu tegime otsuse, et Paul regab meid ära. Sinna läheme vana nostalgilise segakonnana: Paul, Mari ja Kei.

(http://www.xteam.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=53%3Axt-suegisseiklus&catid=10&lang=et) .

Veidi võistlusest endast.

Walkie-Talkie Roostal: Kei, Mari, Karel.

Igavesti ÄÄÄÄÄÄGEEEEEE!!!!!

Kohe esimese kahe jooksupunkti ja sellele järgneva jalgratta etapi peale olin mina „punases“. Selili rataste kõrval murul tõmbasin hinge kuni kaaskondlased rattakingi jooksutossude vastu vahetasid. Seal sain aru, et „sussidevahetused“ sobivad minule, need on nimelt piisavalt pikad, et jõuan juua ja hingamise tagasi saada. Selliseid „sussidevahetuspunkte“ võiks sellel võistlusel kohe mitu olla, nii ma seal selili lamades mõtelda jõudsin kuni Karel mulle kaardi pihku surus ja ütles, et ma võiksin see aeg valikorienteerumiseks rada välja mõelda. Ülesanne oli: vabal valikul kümnest punktist kuus ära võtta.

Mari: 

Stardipauk vallandas, nagu alati massilise hüsteeria. Kõikseemees pistis korraga liduma, mul oli kõvasti tegemist, et oma kaaskondlastel kannul püsida. Kross rannamaastikul ja pehmelt polsterdatud männimetsa all kestis 800m, sinna sisse mahtus ka ühe punkti võtmine, mis tähendas inimmesilaskärje moodustumist ühe puu alla. Meil õnnestus see võtta üllatavalt kiiresti, aga sinna oli vist ka kolm jaama pandud, et inimesed üksteise suhtes humaanseteks jääksid. Rattakingi tuli sel võistlusel nii palju kordi vahetada jooksutossude vastu, et seda võiks pidada lausa selle võistluse üheks lisaülesandeks. Aga seda ala saab harjutada. Karel küll mainis, et profid jätavad oma rattakingad üldse klippidesse ja hüppavad jalgsietapile minnes otse jooksutossudesse ja vastupidi, aga see kõlab veidi liiga kõrge pilotaaźina.

Mari sisenemas stardialasse

Kei:

Karel ja Mari olid pidevas dialoogis. Vestlus käis erinevate radade ja võimaluste üle. Samal ajal anti minule uus ülesanne. Ülesanne seisnes numbrite lugemises: üks, kaks, kolm, neli, viis, … jne. Iga jooksusamm on üks number. Karel oli meie segakonna kaardilugeja, tema vaatas kaardilt vahemaa ja asimuudi, näitas mulle käega kuhu suunas liduma pista ja ütles mitu sammu liduda.

 Ma siis lidusin ja lugesin, midagi muud ei olnud mahti teha ega mõelda, isegi väsimust ei olnud aega tunda, sest see oleks ju numbrilugemise sassi ajanud. Üheksakümmend seitse, üheksakümmend kaheksa, üheksakümmend üheksa, SADA! Karjusin ma kõvasti ühte näppu kõrgele tõstes, et kui mu hüüd tagant tulevale Marile ja Karelile segaseks jääb, siis näevad nad püstist näppu ikka (Karelil on nimelt s….. hea silmanägemine, vist armastab porgandit).

Sada üks, sada kaks, sada kolm, … jätkan ma jooksu ja lugemist, sada neli, sada viis, sada … PÕMM ja LITAKI ja PAUK ja TUHAT ja TULINE kuum jutt käis põlvest läbi ja jalg tegi lõnksu sisse järgmise ja ka järgmised seitse sammu tulid lööbates, siis läks jooks tavapäraselt edasi, sest samm ei tohtinud olla ei lühem ega pikem kui täpselt üks meeter. Raja kõrval, kõrge rohu sees, silmale märkamata, see eest põlvele vägagi valusalt tunda – jooksin ma suure hooga põlvega otse kivisse. Hull lugu, hull lugu, ei ole ilus tegu.

Karel ees ja Kei järel

Mari:

See oli väga huvitav X-dream ses mõttes, et minulgi oli võimalus kaarti lugeda ja oi kui palju põnevamaks see kõik muutis! Siinkohal suur tänu Karelile, kes vaatamata sellele, et ta meist vähemalt 3xkiiremini oleks võinud liikuda, meid üldse ära ei küpsetanud ja jagas ka mõtteid suunavaliku ja strateegia kohalt.

Kei:

Rattaetapil (pärast „sussidevahetamist“) oli üks lõik, see tähendab kahe punkti vahe selline, et me kaotasime ennast hetkeks ära. Seisime, kratsisime kukalt, keerutasime kaarti käes ringi, ajasime näpuga järge ja mitte kuidagi ei saanud aru millisel teeristil me parajasti seisame. Siis möödus meist naiskond, sedasi rahulikult rattal kruiisides ja nende olek oli sedavõrd enesekindel, et nad teadsid täpselt kust nad tulevad, kes nad on ja kuhu nad lähevad. „Panime konksu“ ja haakisime ennast neile sappa. Pärast mitmeid pöördeid siia ja sinnapoole leidsime ennast otse punktist. Karel muheles ja ütles, et tema ei saanud hetkel absoluutselt aru mis toimus, aga kuna me oleme õiges punktis, siis lõpp hea, kõik hea.

Mari:

Selles rattaetapis teatas Kei, et tal on kõht tühi! Jube jama- teadaolevalt siis kui tuntakse juba nälga või janu, on isegi juba veidi hilja- defitsiit on juba tekkinud ning see tähendab ühtlasi tuju langust, jõudude kahanemist jms. Lohutasin teda teadmisega, et meil on kahepeale kaasas üks batoon ja sedagi saab alles kanuus, sest alles siis tekib esimene käed-vaba moment.

Kei:

Siis oli taas „sussidevahetus“ (loe: mina sain juua ja puhata) jooks liivas koos numbrite lugemisega ja pahkluuni merre minekuga. (Mari ei võtnud selleks jooksuetapiks joogiseljakotti kaasa-sellel teemal läks meil korraks naginaks, see oli siis kui Karelit kuulde ulatuses polnud, siis kui tema oli lähedal käitusime viisakalt ja korralikult). Meres suutis Mari omakorda vastu kivi põrgata ja ühe küljega vette plärtsatada. Aga õnneks tema riided on sedavõrd vetthülgavad või siis oli Mari reageerimiskiirus lihtsalt nii kiire, et vesi ei jõudnud tekstiili imbuda. Pääses ta vaid veidi suuremat sorti ehmatusega ja edaspidi oli kahekordselt ettevaatlikum kuhu oma jalga ja kui rutakalt pani. Vesi oli kõrvetavkülm.

Merepunktidest veel nii palju, et kui esimesse merepunkti läksime kenasti enne tossud-sokid jalast võttes ja püksisääred üles käärides, siis teise merepunkti läksime tossudes, aga kuivad sokid jätsime kaldale. Sorisevate ja lirtsuvatena merest tagasitulnuna, saime kuivad sokid jalga panna! Ahvimõnu … korraks sai jalg taas sooja ja imede ime! Ei hakanudki kanuu etapil räigelt külmetama.

Mari:

sellel etapil tundsin ka mina, et kõht on tühi. Nagu hiljem teada saime, siis olime me enne võistlust, kl. 07.00 söödud hommikusöögiga selgelt liiga vähe söönud ja pidimegi nälga jääma. Seda söömise asja peame me kindlasti veel uurima ja ennast täiendama! Ei tea, vahest aitaks vastav treening? 😉

Mari mätast murdmas

Kei: 

Kanuus tegime me fantastilist sõitu! Mari tüüris sinna kuhu Karel ütles ja oma terava kotkasilmaga nägi ta märke ammu enne kui kõiki teised! Alguses oli kokkulepitud, et Karel võtab kanuupunkte. Mind pandi ette istuma vaid sellepärast, et ma olin kergem kui Karel. Esimeses kanuupunktis oli murdlainetus nii tugev, et loopis kanuud siia sinna ja vastu kive. Seal ei olnud mitte kuidagi võimalik, et Karel hakkaks kusagilt keskelt välja ronima. See oleks lõppenud Kareli või siis kõigi meie kolme külmas meres ujumise ja tagurpidi kanuuga. Lugesin laineid ja üheksanda lainega kalpsasin kivile, piiksutasin punkti ja tagasi lainetel viskleva ja vastu kive õõnsalt kolisevasse kanuusse.

Veel üks punktivõtt on täiesti kirjutamist väärt. Nimelt asus üks punktides meres, kivil – nagu kõik eelnevadki, ainult selle vahega, et Punktikivi oli ümbritsetud kivisõõrist ja enamus kanuusid jäi sinna kivisõõri taha ootama, seniks kuni punktivõtja ronis kanuust välja ja kahlas Punktikivini punkti noppima. Siis! Siis meie üliosav tüürimine ja ülitäpne juhendus panid mind õhku ahmima. Ainsamagi veata sõitsime me kivisõõrist kahe kivi vahelt sisse, mina noppisin kanuust punkti ja siis! Siis tagurdasime kanuuga sama puhtalt välja. Fantastika!!!

Mari:

Kanuusõit oli puhas lust, sest Karel luges eksimatult kõik punktid kaardilt välja. Sõitsime neile otse peale ja Kei noppis ära. Ei ekslemisi, kahtlemisi ega muud segadust. Pole küll protokollist uurinud, aga ma usun, et see etapp läks meil võrreldes teiste võistkondadega väga hästi.

Kei:

Kanuuetapil kanuust väljaronides põrkasime Ivariga kokku! Kallistused ja kogu elu mis vahepeal pole kohtutud sai kanuu lohistamisega vahetusalasse ära jutustatud. Seda, et Ivaril on aasta ja kahe kuune poeg. Seda, et Ivari naine sõidab „lapsepuhkusele“ mis tähendab seda, et Ivar jääb pojaga kahekesi koju, seni kaua kuni ema reisil puhkab. Oi kui mõnus perekorraldus!

Au Ivarile. Ja viimaks jooksis Ivar veel oma bussi juurde ja tõi meile kaks pudelit  spordijooki juua, sest me olime kuival – suu naksus ja keel tahtis suulakke kinni jääda. Veel ühed eriti suured ja meresoolased kallistused Ivarile ja kolmsada meetrit jooksu, täisnurga all vasakule – rattavahetusala juba paistis.

Mari:

Ivar oli meil küll nagu lotovõit seal rannas vastas. Alati positiivne ja abivalmis. Tema põhjatust tagavarast pakutud spordijoogid läksid nagu kerisele, aga ilmselt aitas see ka oluliselt käte värinat ära hoida ja lõpuni vastu pidada.

Kei:

Sealt alustas minu segakond lõpuspurti. Mis mul üle jäi… punnitasin ka nii, et reis oli punnis. Nende kahe viimase rattapunktiga kihutasime me ikka ligi kümnestkonnast võistkonnast mööda. Mu kaasvõistlejad on ikka puhta segased. Ausõna. Ratas rattaalasse kraavi kummuli kukutatud, keel suust väljas, silmad klaasistunud peas, hullumeelse mitte midagi arusaava inimese ähmane pilk silmis lohistasin ennast neile kahele järgi lisaülesandele kaasa elama. Karel tegi kaks lööki ja augus see minigolfipall oligi. Täispööre ja tagasi mere äärde, jooks finnishisse. Lõpp!!

Enne meid lõpetas üks meestemeeskond kelle kolmas liige pärast lõpupunkti võtmist pudenes selili liivale ja grimassitas, et tal mõlemad sääremarjad on krampis. Tema oma võistkonnakaaslane haaras ühest jalast, mina krahmasin teise jala kaenlasse ja venitasime ta krampissääremarju taeva poole. Pärast seda – loomulikult suur ja higisoolane kallistus!

SI-pulgalt mahaloetud „tshekki“ käes hoides loen ma suure rahuldustundega Marile kõval häälel ette: „Neli tundi ja üheksa minutit!“ Mari kortsutab kulmu, uurib oma „tshekki“ ja ütleb, et temal on küll teine aeg. Temal on nimelt kolm tundi ja viiskümmend kaheksa minutit.  Mhhhh, vaatan uuesti, no on ju selgelt musta tindiga trükitud, et 4.09.2010. Mari hakkab suure häälega naerma.

Mari:

Vaatamata sellele, et meie võistlus kulges meie endi arvates väga ladusalt ja edukalt, olime me lõpuprotokollis 103. võistkond. Pärast meid lõpetas veel 36? Satsi. Katkestajaid oli üllatavalt palju- 26. Me järeldasime aga oma tulemusest, et tase on teinud taas arenguhüppe ülespoole ja kui me ei taha ennast taas lõpuprotokolli viimases kolmandikus leida, siis tuleb midagi? ette võtta

sprotid õlis