Posted by: Elo | september 9, 2010

Saarte tuur lastega II 2/2 Muhu


Saarte Laste tuur vol II: Lõuna-Muhumaa

12-13.09.2010

„Jumal tänatud, jäid maha!“ ohkan kergendatult kodus asju pakkides.

Kui NAD (Kei oma laste Lohe ja Tormiga ning Kati oma laste Ekke ning Anniga) oleksid praamile jõudnud, siis oleksin mina pidanud häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei tea, miks ei ole ma õppinud oma pika elu jooksul veel aega õigesti planeerima.  Samas kui ma oleks olnud täpne, siis oleks NEIL jällegi piinlik. Seega: MEIE kõigi ajaline arvestus oli suures plaanis suurepärane, sest kui NEMAD hilinenult randusid, siis olin mina jõudnud hilinenult  Krissu, Õnne ja Essu ning seikluskoer Lolo koos rataste ja tavaariga Kuivastusse panna, ise auto  Liivale jätta (auto pidi jääma strateegiliselt Muhu keskpaika, et oleks tema juurde igaltpoolt hea ligi sõita) ja ise õigeks ajaks Kuivastusse rattaga tagasi sõtkuda (10 km).

 

 

Matkaks valmis - Torm!

 

Matkaks valmis - Anni!

Matkaks valmis - Ekke! (oli just mandril suu katki kukkunud)

Matkaks valmis - Kei!

Ilm oli kergelt vihmane, aga soe. Meie pere pundis pidid lastest olema veel Kõue ja Uko-Aija, aga nagu selgus olin teinud lapsevanemana vea: olin korraldanud ürituse sama malli järgi, nagu see on toiminud senised 12 aastat: lapsed LOOMULIKULT kõik osalevad , sest kuna minul on tore, siis kindlasti saab ka neil tore olema ja vastuvaidlemist ei ole. Aga võta näpust…. Kaks vanemat last on eas, kus selline korraldamine enam ei toimi, neil on oma arvamus asjast ja üleüldse, antud hetkel nad pigem oleksid kodus.

Selge pilt!

Selged ja uud piirid peresuhetes! Ja mul ei jäägi muud üle kui seda aksepteerida. Esiteks seepärast, et ei viitsi nende ega enda vingumisega toreda ürituse tuju rikkuda ning teiseks sellepärast, et lõppkokkuvõtteks teavad noored ise, mis nendele hea… nad pole enam kassipojad, keda on vaja n.ö. ninapidi piima sisse toppida – see aeg on möödas, rahune maha emme, sa oled teinud niipalju kui suutnud oled ja siit… sellest punktist lähevad nad edasi ise. Valivad ise, kas liiguvad sinuga koos või mitte. Siiski suutsin närvi minna, tõmbasin välja arvutijuhtme ja ütlesin paar krõbedat sõna telekavaatamise ja muu kohta. Loodan, et järgmisel korral uus aksepteerimise oskus õnnestub mul paremini. Kei ütles seda lugu kuuldes, et tema oli samadest asjadest mõelnud ja et mis siis, kui ühel hetkel lapsed meiega enam ei ühine, meie võime ikka lastetuure saartel edasi korraldada :D. Sellega olid kõik rahulolevalt nõus. Nende peres oli aga see lugu juhunud, et alati ei saada aru, miks lastega nii kaugele vaja roinata… miks ei või lastega elukoha ligidal lihtsalt sõita. Siin olin mina omakorda kõva teoreetik: mõtle kui vähesed inimesed üldse Eesti saartel on käinud… milline hea võimalus need läbi sõita ja lastele selliseid haruldusi näidata. Ja muidugi… eks täiskasvanud teevad palju asju n.ö. laste nimel. Kui lapsed suured, kas leiame üldse motivatsiooni toast välja tulla?

Matkaks valmis - Krissu ja Lolo!

Praam randus mandrilistega just hetkel, kui rattaga Kuivastusse jõudsin. Krissu oli Essu ja Õnnega teed joonud, Lolo istus vaguralt Krissu rattakorvis ja pidas valvet ka teiste rataste üle. Mulle meeldis see 10 km tempokat väntamist Liivalt. Natuke pakkimist ja juba tuiskasid kõige nooremad Muhu sisemaa poole. Hüüdsime, et vaja vasemale, Võiküla munakivitee poole pöörata. See munakivi tee oli ikka kogu reisi nael. Tegemist oli tsaariajal ehitatud kaitserajatisega, mis viis suurtükipatareideni. Mehed olid rannast kive tassinud ja naised teed ladunud, palka maksti kuldmünt päevas (naistele loomulikult vähem), osad võtsid palga vastu paberrahas, sest ei viitsinud tassida ja olid seda hiljem väga kahetsenud.

Võiküla uudud - Lohe ja Essu, taustal rappuv Kati

Võiküla tee sundis Ekke koos rattaga Elo pakikale

Meile igatahes sai selgeks, miks Võikülal selline nimi, sest tõenäoliselt sellest külast värsket piima keegi tuua ei saanud, ainult võid… kuni jõuad suure teeni on koor kõik võiks kloppinud. Ekke, väike vapper rattur (4 a) ei pidanud sellele kloppimisele vastu ja leidis lõpuks koha koos rattaga minu pakiraamil, matkakoti peal. Pärast teistes hullemates lõikudes võttis Krissu imelisel kombel ta ratta oma lenksule ja Ekke sõitis siiis lihtsalt mu selja taga. Teised lapsed said ilusasti hakkama. Kuna Kati oli tõllaga, siis sai ta oma x-dreami A rajaks vajaliku koormuse kätte. Tema oli ankrumeheks. Kei sõitis sinna-tänna ja jagas komme. Peaks mainima, et Võiküla ca 3 kilomeetri pikkuse tee peale kulus suurem jagu tema kommidest.

Peale Võiküla tuli väheke siledam tee, mis vahepeal oli üsna vesine, lapsed lustisid ja 3 km pärast jõudsime Rässa. Rässas elavat Rässa Lõkits… varavedaja, keda nähakse tulise jutina mööda maad tuiskavat eriti augusti kuu öösiti. Kahjuks oli august ammu möödas ja Lõkitsaga me ei kohtunud. Küll aga saime imetleda kauneid Muhu talupidamisi,  võttis meele rõõmsaks, et inimesed nii hästi oma kodu on osanud hoida – vana ja uue ühendada. Sammaldunud kiviaiad ja sügisesed värvid looduses. Nii lõpmata ilus.

Rässast võtsime suuna Pädaste mõisa peale, kus plaanisime süüa. Jõudes asfaldile pidime lastevanematena kreepsu saama. lapsed olid nagu pääsenud kiviajast ja kihutasid üksteise võidu aatomitena keset teed. Täielik kaos! Eke kõige kiiremini ja kõige rohkem vastas suunas. Kati mässas käruga, mina ja Krissu hüüdsime: „Ühte ritta, paremale poooooleeeee teeeeeed! Koooooheeeee!“ Keegi neist muidugi ei kuulnud, õnneks taipas meie kiirreageerimisüksus nimega Kei  neile järgi tuisata ja viimasel hetkel enne seljataga tulevat autot vähemalt kõige väiksemad isiklikult paremale poole teed rammida. Nüüd edasi sõitsimegi nii, et Essu ja Lohe olid ees, siis tulid Anni, Õnne ja Eke, iga täiskasvanu oli kellegi kõrval. Jõudsime Pädastesse, vahepeal muidugi mitmed söögipausid 😛

Pädaste mõisas - Ekke, Lohe, Anni ja Õnne Lologa

Kei ja Kati kokkavad

Pädastes oli Kati häbelikkuse etalon… nimelt tahtis meie seltskond seal priimusel tuld teha ja süüa, aga Kati sugune arhitektuurisõltlane ei suutnud nii ilusas ja väärikas-vaikses mõisakompleksis seda teha. Käisime eraldi küsimas, lubati. proovisime vaikselt olla, aga tralli oli palju. Lolol oli võimalus 6 lapse kaikaid metsast ära tuua ja jooksis keel vestil ringi. Kei kallas keeva veega oma tossu üle ja pidi sokki vahetama. Krissu pildistas. Söök igatahes oli väga maitsev, ammu polnud pakisuppe söönud.

Edasi  läks sõit mööda kruusast teed. Olime läbinud 10 km, lapsed polnud sugugi väsinud ja kogu truppi juhtis Eke.  Ei saa väita, et me lasime tal juhtida, kuna siis ta jaksas paremini; meil kõigil oligi täiega tegemist, et järele jõuda. Võtsime suuna Laheküla peale ja sealt Suuremõisa, sinna viis selline metsane rada, mis oli kohati porine. Lapsed hakkasid väsima, aga õnneks olid tee ääres puhkuspausideks just paraja vahemaa tagant kaks suurt rändrahnu- Üks oli kui kivistunud laev, teist me aga ei leidnudki.  Kommi sai see eest aga mõlemi juures.

Eke ja tema ratas olid vahepeal taas pakikal. Essul ja Lohel omad poistenaljad, Anni ja Õnne hoidsid omavahel kokku. Kõik rõõmustasid, kui jõudsime heale teele. Mõnus hämarduv õhtu, eriline sügisene kergus, ratturite vaikne krabisev sõit (lapsedki olid hakanud vaikust nautima), taluõuedes kolletavad, punetavad puud ja sügistöödega ühelepoole jõutud põllud, aiamaad. Kogu meie tee oli täis ilusaid kiviaedu – mh. nagu ikka, siin Muhumaal.

Mingil hetkel olimegi  jõudnud ristmikule, kus plaanitud matkatrajektoor pidi keerama vasemale, aga kuna see oli ka Liivale ning autole kõige lähem teeots, läksid Kei, Lohe ja Torm Krissu saatel meist lahku. Neil jäi vändata ca 4 km, nii läbisid nad kokku  24 km.

Krissu transas Kei pere koos ratastega sadamasse õhtusele praamile ja sõitis siis autoga kokkulepitud ööbimiskoha juurde, kuhu me Kati ja lastega juba vändata olime jõudnud ja ootasime. Meie distantsiks oli tulnud Täpset kohanime ei oskagi öelda, olime Väikse Väina tammi ja Linnuse küla vahepeal.

Telgid, magamiskotid, priimusega soojad pakisupid, grillviinerid ja muud head-paremat. Mõnus olemine, mõnus magamaminemine.

Hommikul esimese paigana läbisime Muhu maalinna Linnuse külas ja saime teada, et muinasaja lõpus oli Muhu koos Saaremaaga Eesti ala kõige tihedamini asustatud piirkondi, moodustades omaette kihelkonna. Muhu koos Saaremaa idapoolseima kihelkonnaga kontrollis liiklust Väikese väinas, mille kaldal siiani kõrguvad maalinna kunagi võimsad, praegu kuni 8 meetri kõrgused vallid. Kuna looduslik kõrgendik puudus, siis on tänapäeva Linnuse külas asuvad vallid inimeste poolt kokku kantud. Siin peeti 1227. aastal eestlaste muistse vabadusvõitluse viimane lahing. Kui 19. sajandi lõpul hakati rajama Väikese väina tammi, kisti tammi täitematerjali hankimisel suures osas maha ka Muhu maalinna võimsad vallid, kust viidi ära 400 kuupsülda kive. „Mh, vaesed kivid!“ ohkasime ühest suust ja liikusime edasi. Ilm oli üsna jahe ja kergelt vihmane. Tõmbasime lastel jopelukkusid koomamale.

Järgnes peatus Kuressaare maantee ääres, kus mõlemal pool teed oli 1930ndatel ehitatud ja 2008ndal aastal taastatud presidendi allee. Ronisime Eemu tuulikusse, lapsed nägid, kuidas veskis kivid vilja jahvatavad ja vaatasime all poekeses suveniire. Sealt edasi Nautsesse, jaanalinnu farmi jaanalindude, emude, nandude ja kängurude juurde. Kujutate ette, et  isaslinnud hauduvad mune 60 päeva? ilma söömata, joomata??? Milline vaprus ja pühendumus! Emaslind aga lahkub peale munemist kohe ja võib alustada uut pesitsemist uue kaaslasega.

Otsustasime ära käia Vahtna uisusadamas http://www.muhu.info/static/files/026/vahtna.pdf Nimelt on Muhus taas hakatud ehitama kohalikku, traditsioonilist tüüpi laeva, mida kutsuti uisuks (loe lähemalt: http://www.uisk.ee/ehitus ). Poolel teel hakkasid pisemad lapsed väsima, tee ei olnud eriti sile ka ja tuul puhus vastu. Kuna selgus, et Katil oli teatud kellaks vaja linna tagasi saada, keerasin otsa ringi ja kimasin autot tooma, samal ajal kui teised Vahtna poole edasi väntasid.

Jõudsin ratas katusel just parajaks ajaks – kiire söögi ja pakkimispaus (see polnud lapsetõlla lahti võtmise tõttu just kõige kiirem), toppisime kõik rattad katusele ja tagumise luugi külge, inimesed ühte autosse, sest keegi ei tahtnud jääda külmetama (muidugi teame, et nii ei tohi teha!), Kati oli nelja lapsega tagapingil ning Kuivastu poole leekima.

Sadamas kiirelt käru kokku, rattad maha… vihma hakkas üha enam sadama, kui mitte öelda: valama, ja nii nad viimasel minutil autode rodust möödudes praamile saidki.

Hea hakkas 🙂

Kilometraaziks ratastel saime kokku 32 km. Muhule nüüd ring peale tehtud, kas järgmisel korral tutvume Muhu sisemaaga või võtame käsile uue saare? Kui uue, siis millise? Kindlasti aga jätkame!

Panen siia lõppu ka kaardi lingi, mida mööda me kahel aastal liikusime: http://www.muhu.ee/moodul.php?moodul=Admin&Komponent=DbFile&notemplate=1&f=fileOutput&id=263&size_type=original


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: