Posted by: Kei | oktoober 26, 2010

Libahundi Jälg Padisel 2010


Mari: Alustuseks peab mainima ära Walkie-Talkie 2 seekordse koosseisu:

Marika, Kei, Monika. Valmidus oli meil väga hea- ilm oli ilus ja päike paistis. Monika ja Marika olid oma pudrukausid, erinevalt Keist, hommikul tühjaks söönud. Kei on kehvema isuga, aga alati valmis oma energiavarusid hamba all mitte- karjuvaga täiendama.

Paul startis Tallinnast nelja naisega autos ja oli päris päikseline, kui siis ehk keskendunum kui ülejäänud vadistajad. Veidi aja pärast järgnes meile Jaani autos SUPPort-team Jaani ja Jani näol, kes tulid kogu seda ilu jalgratastel kaema ja kaasapildistama.

Kei: Alustuseks arvas Mari, et 6 tundi koormust võib tema jaoks veidi väheseks jääda ja ta jättis jalga matkasaapad. Mina see eest toppisin suurest hirmust jalga võrk-sulg-kaal-tossud (kaal 286g), et oleks võimalikult kerge-lihtne-vaevatu läbi vedada ennast sellest kuuest tunnist ja arvestades ilmastiku tingimusi, tõmbasin veel üle sokkide jalga ka kilekotid.

Monsa jalavarjusid ma ei pannud tähele – ju siis sellepärast, et erinevalt meist olid tal valitud need kõige ökonoomsemalt. Nii nagu meie Sporttiimgi, Kati-Paul koosseisus, suutsime ka meie ennast üleriietada (õnneks jätsin pika mantli siiski viimasel kõhklushetkel Pauli autosse). Aga ka meie võistkonnast jagus ühel sirgel lõigul (siis kui Jan ja Jaan ratastega meid löntsimas tabasid) erinevaid kihistusi riidehilpude näol Jani seljakotti.

Mari: põhiline millega me varustuse osas puusse panime, oli kommunikatsioon.

Kei oli lubanud igale poole, nii kirjalikult kui suuliselt, et tema läheb Libahundile jalutama…Päev enne starti sadas Tallinnas ja Harjumaal ilusat laia esimest lund, mis mõnel pool paraku lõppes vihmaga. Metsad ja maad olid valged ja märjad. Kuna arvestasin jalutamisega, siis järeldasin, et 6 tundi jalutada suudan ma ka saabastes, milleks ikka päev otsa jalgu jääkülmmärgades tossudes marineerida. Vastavalt jalutamisega eralduvale kehasoojuse kogusele said ka kihid ülestikku selga tõmmatud.

Stardipaugu mõju oli nagu puuga pähe- jalutatud sai sel päeval väga vähe.

Kei: Pärast edukat esimest ülesannet mille Monsa sooritas veatult ja täiuslikult spurtisime me järgmiseks valitud punkti poole. Ammu enne seda kui sporttiimist Paul võsast ennast välja ragistas.

Pärast 10 sammu kerglasemat kepsutamist tundsin kuidas joogipudel kahtlaselt mu puusi rõhub, pikalt ei mõtelnud või siis ei vaevanud oma pead mõtlemise raskusega üleüldse ja ületades parajasti suuremat peamagistraal-maanteed, klõpsatasin joogipudeli ristmikku tähistava liiklusmärgiposti ümber.

“Siit, kui meil võistlus läbitud ja oleme taas tagasi koduteel leian ta hõlpsasti uuesti üles.” selgitasin ma oma valikut.

“Mari! Võta see sealt kaasa!” karjus Monsa Marile, kes pidi veidi tagasi jooksma. “Kui sa ei jaksa pane minu seljakotti.”

“Sa ikka enne hoiata kui midagi tegema hakkad.” Lõõtsutas järgi jõudnud Mari mulle mu joogipudelit koos puusakotiga ulatades etteheitvalt.

“Mhhhh…” köitsin selle kõik endale taas ümber puusade.

Esimene Punkt käes – edasi Rummu mägede poole. Seeeee oli vantaaastiline!!!

Imeilus – ise fotode pealt vaadake! Kõik said ronida, mina sain veidi vähem ronida, see eest sain mina kõige rohkem puhata.

 

Allatulek vangide kokku tassitud mäest osutus üheks hetkeks ohtlikuks,siis kui mu jalg vajus kuidagi imelikku veidrasse asendisse ühe puupalgi alla ja keharaskus vajus omakorda veidralt sellele kõigele peale… jaaa teist jalga polnud enam kusagile toetada ja kätejõust enam ei piisanud. Nii ma seal siis kõõlusin ja hädaldasin kuniks Monsa jõudis tagasi üles minu juurde ronida ja tema kehale toetudes sain ennast nii palju upitatud, et suutsin jala puupalgi alt kätte saada. Kõik luud kondid tänu Monsale sealjuures terved.

 

 Ahhh! Unustasin! Vahepeal oli loomulikult ju veel fotosessioon – kunstiline-mõistufoto kus meie naiskonna jaoks jagus kõigile üks post:

 ja siis loomulikult “Entraanze” harjutus galantse härrasmehe käetoetus abil läbi müüri.

 

Edasi mäest alla ja tähtede poole- väike peatus, kus tossud-sokid tuli puhtaks tühjendada sellest materialist millest mägi koosnes – seda tehes selgus, et kilekotid ümber jalgade on rebenenud. Sättisin siiski kolm varvast kiletüki varju enne kui uuesti puhtaks koputatud tossu uuesti jalga surusin.

Siis tuli punkt mida Monsa üksi ründas, samal ajal kui mina rummisaia pugisin ja Mari põõsas pissis. Edasi kanuusse! Et vesine harjutus ikka tõepoolest vesine oleks, siis selleks ajaks kui me veesõidukisse ronisime avati taevaluugid ja sealt kallati alla …mmmm- see võis olla vist pehme ja märg rahe. Punktide võtmine vee peal õnnestus lausa suurepäraselt! Lennult!

Mäetipus alla laskumist alustades kohtasime hetkeks Sporttiimi üles ronimas ja nüüd ka, kui meie kanuust välja ronisime siis saabusid nemad parajasti vee äärde. Kentuki Lõvid tuiskasid edasi! -ehk siis need olime meie. Edasi tuli minu arust “kraavide lugemis etapp”. Vältisime otse minemisi – usun, et alahindasime veidi oma orieneetumisoskust, aga otsustasime minna kindla peale ja seda me ka tegime. Mingis punktis kohtasime taas Sporttiimi – nemad olid otse üle välude ja lagendikkude ja rägastikkude rüselenud. Siis otsustas Monza, et aitab küll alalhoidlikust taktikast nüüd läheme meie ka otse! Enam vähem väikese kõrvalkaldega nihkudes veidi rohkem paremale kui oleks parem olnud, aga siiski jõudsime õnnelikena algul välja vaadatud lagendikule ja hiljem teele. Positsioneerisime ennast ja õiges suunas edasi.

Mari: tagantjärele, kaarti kainema pilguga vaadates oli selge, et kanuust järgmisesse punkti minnes tegime päris hiiglasliku ringi ja sinna jäi ka see meie näiline edumaa meie jooksutiimi ees. Tegelikult oli neil selleks ajaks juba oluliselt rohkem tehtud ja punkte võetud, sest nende rajavalik oli meie omast veidi erinev. Sellest järgmisesse punkti mineku suhtes on mul n.ö.

black out, sest mul oli pidevalt tegemist sellega, et vaatamata üha enam märguvatele ja tonnaazhi koguvatele matkasaabastele teistel kannul püsida.

Mistõttu polnud võimalik trajektoori valikutest ja aruteludest enam osa saada. See oli minu jaoks tegelikult ütlemata tobe tunne, kui kogu roll võistluses on vaid teistel kannul jaksata püsida.

Kei: Mul võib kronoloogilise järjestusega probleeme olla, aga ehk see ei olegi oluline. Lisaülesandepunktis ootasid meid Jaan ja Jan ja Termosega Tee ja Rõõmsad Näod ja Nöökivad Ninad. Kõige selle kohalolekust elevile erutatud tegin ma lisaülesandes vea, aga et keegi ei krimpsutanud selle peale kõrvu, kogusin end kiiresti parandasin ennast kohe ja Monsaga koos ülesannet tehes see saigi edukalt sooritatud. See oli ülesanne kus olid pakud ja jupp lauda ja teekond tuli läbida nende abil.

 

Kuna oli täpselt pool võistlust, ehk siis kolm tundi tehtud ja sama palju ootas meid ees, siis tehti seal punktis ka vahekokkuvõte profiilifotode näol. Siin on näha tulemus, mida võib teha kolm tundi elusat loodust. Monsa suudab ennast ikka veel kuidagi normaalselt ülevalpidada, aga temal lasuski suurem vastutus kui meil Mariga, tema nimelt luges enamus ajast kaarti.

Edasi!!!!

Poisid pressisid meile jalgratastel hambad ristis järgi – nii kõva tempo oli meil uljaspeadel taga. Lõpuks õnnestus neil ratastega end meie kõrvale suruda, mõnda aega pressisime rind rinna kõrval vaikuses edasi, ainult puhinat kostis ärevil ninasõõrmetest. Küsisin nii nagu muuseas, et ega teil juhtumisi kuive kindaid kaasas pole – kanuuetapi ajal olin ikka hoolega mõlale surunud ja käsi käis vees ära, nüüd olin tilkuvate fliiskinnastega- jube ebamugav olukord. Ja tead! Tuleb lihtsalt küsida ja sulle antakse! Nii õpetab juba Piibel. Küsi ja sulle antakse! Jaan teadis, et temal seljakotis, mis Jani õlgadel tolknes on täiesti kuivad kindad olemas. Tegime vahetust, mina andsin märjad kindad kotti ja sain Miki Hiirele mõeldud kuivad kindad vastu.

Siis läksid meie teed lahku, või õigupoolest lubasid ratturid meile punkti suurele maanteele vastu tuua. Ja õhku haihtunud nad olidki.

Kopratamm ja jõgederägastik. Turnisime seal vesisel maal ja õõtsuvate okste najal mitme teise võistkonnaga koos. Ja seal see punkt oligi! Ja seal see Kuum Termosega Tee taas oligi! Jaan sosistas, et Sporditiim alles otsib siin rägastikus punkti taga, meie selle peale tõmbasime pea õlgade vahele ja hiilisime sealt vaikselt minema – las otsivad, neil niigi kiired jalad ja suurem kopsumaht.

Monsa  tõstis üks hetk sõrme püsti ja tegi Einsteini nägu ning teatas: “Ma tean TÄPSELT kus me praegu oleme!” See hetk klõpsatas Jan´i fotoaparaat ja see ajalooline valgustunud hetk sai ka dokumenteeritud.

Jaa jah, võtnud taas üks punkt jäime jalgu ühele teisele kõvale naiste tiimile, kes meie käest uurisid kus see punkt täpsemalt asub, me ei olnud kadedad jagama. 

Nemad ei olnud hiljem kadedad jagama kui sattusime valele poole jõge, aga punkt asus teiselpool jõge. Erinevad tiimid kahlasid sealt nabast saati läbi. Meie, aga seisime kangestunult ja võdistasime alalõuga ja pööritasime silmi ja vaatasime seda veemöllu kaldalt kuivade jalgadega pealt.Siis need samad kõvad naised tulid kui Kangelased läbi jõe meie suunas – vesi kahte lehte laiali pritsimas ja ütlesid, et kui me tahame kuiva jalaga üle saada siis tegelikult kümme sammu paremale asub purre ka, aga nemad teevad endale lihtsalt ekstreemsusi juurde.

Monsa kaotas hetkeks SI pulga ümber näpu ära ja leidis selle ka kohe uuesti ülesse, sealt samast muda seest varba juurest. Selleks hetkeks, see võis olla umbes 1,5 tundi võistluse lõpuni, olid mul valutanud erinevad kehaosad kordamööda. Ma pidasin aru, et kui võistlus oleks pikem, siis saaksin kogu keha läbi tunnetada, aga kuue tunni jooksul said oma osa ainult põlveõndlad, mõlemad puusad, mõlemad põlved ja lõpuks andsid endast märku igal sammul ka munasarjad. Kõik viisakalt järjekorras ja valutasid omale ettenähtud ajal, aga ei trüginud nagu koolilapsed söögivahetunnil sööklaukse vahel, kes ees see mees.

See võistlus erines ka sellepoolest meie eelmistest võistlustest, et sellel võistlusel puudusid veri ja pisarad ja krampis lihased. Muhu sain siiski endale otsaette – see on reegel millel ei ole erandeid. Niisiis neli ja pool tundi rajal oldud tundsin, et minu lihased ei ole enam päris need ja kallutasin Monsa varudest endale ühe vedela ampulli kurku. Usu või ära usu, aga valu kadus kehast kui vedel s…

Mari: see oli üle väga pika aja selline võistlus, kus mul polnud grammigi spordisöögikeemiat kaasas. Tuli hakkama saada tavaliste Kalevi martsipanibatoonidega ja neid sõin ma korraga koguni kaks, energianälg oli juba nii suureks paisunud. Joomisega oli lihtsam- kuna oli piisavalt jahe, siis janu suurt ei tekkinudki. Võib vaid siiski nentida, et oleks võinud juua rohkem, kui seda tegelikult tegin, küllap oleks seegi paremini aidanud.

Kei: Mets oma mahalangenud puudega- kui jooksu pealt otsustasin, et üle ronimise asemel pressin ennast puu alt läbi, kummardusin vähem kui vaja, ja panin paraja piraka laubaga vastu krobelist puud. Muhk juuksepiiril annab selle kohase tunnistuse.

Järgmisesse “jõekäär väga lähedal maanteele” punkti jõudes seletas üks noormees seal, et punkt on kaardile valesti märgitud, et punkt on märgitud kaardile eelmisesse jõekääru kurvi. Mina pidin sellepeale nentima, et nii täpistööd ma kaardilugemisel ei mõista, mul õnnestuvad punktid rohkem õnne peale. Seda on ka vaja, oli ta naer silmis minuga nõus.

Paar purret ja lisaülesanne, mille Mari edukalt kolme minutiga sooritas – andsime talle selleks 5 minutit aega, ta võitis meile kaks ekstra minutit.

See oli köievõrgus rippumine ehk tänaseks päevaks valutavad tal kõik “monkey-lihased”. Veel mõned väikeseväärtusega punktid milled me kerge vaevaga jooksu pealt ära noppisime ja viimane lisaülesanne mis oli igati vaimukas, aga et me olime selle võistluse lõppu jätnud, siis meie reageerimiskiirus polnud enam see mis eile ja …. noh nii nagu Katigi oma jutus mainis: lennata oli lahe sellegi poolest!

Finishi poole liduma, kui miski hetk ma tüdrukute perutust püüdsin tagasi hoida, oodake nüüd – kõnnime need lõpumeetrid puudevarjus, puhkame, et nahavärv loomuliku varjundi taas omaks, pühime need süljenired suunurgast ja lükkame rasitud juuksed kuidagi kenamaks ja siis kui on viimase kurvi tagant välja tulemine, võtame reipa jooksusammu ja kauni naeratuse näole ning finisheerume imeilusatena, sest meid ootavad ju fotograafide hordid ja meeletu publik.

Mari: kui me Monsa viimases punktis puu otsast kätte saime oli finiśi lukustamiseni aega jäänud 8 minutit. Monsa oli andnud mulle ülesandeks senikaua kui tema täppislendamist sooritab, määrata meie liikumissuund finiśini. Kaardi pealt vaadates läks finiśisse lühike lõnast-põhja sirgjooneline tee. Väikse tuiamise peale õnnestus see meil ka leida ja peatse võistlusest vabanemise ootuses sörkisime finiśisse nii kergelt kui see parasjagu võimalik oli.

Statistikat: võistlusesse startis kokku 150 võistkonda, kelledest 79 olid sega-, 19 naiste- ja 52 meesKONNAD.

Meie saagiks oli üldarvestuse 81. ja naiste arvestuses 7. koht. Aega kulus 5 tundi ja 55min ning punkte arvestati meile 95-3=92.

Meie rajavalik: 86-

38-85-41-84-53-65-83-62-59-46-57-48-81-25-26-36-39-80-finish


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: