Posted by: Kei | veebruar 24, 2011

Tartu Maraton 2011


 

TARTU MARATON 2011

Marika:
”Tartu Maratonist (TM) on minu jaoks kujunenud vaieldamatult talvine tippsündmus, talvehari. Ettevalmistav kilometraaź ei kujunenud seekord küll kuigi muljetavaldavaks- vaid ca 200km, aga sellele oli kindlaks toeks jaanuarikuine kahenädalane mäesuusaperiood Alpides ja hea tahtmine.
Selleaastase TM märksõnadeks olid: külm, väga külm, kõva pakane jms, 40. TM toimumise kord ja rekordarv osavõtjaid. Fakt oli aga ka see, et kui me istusime 20.02. kl. 7 hommikusöögi lauda, oli külma väljas -28 kraadi… 
Kuna külma oli parasjagu nii palju, siis oli vaja varustust täiendada ja nii sai ostetud juurde Brynje paksem maskmüts (säästab nägu, kaela ja kõrvalesti) ja spetsiaalsed murdmaasuusalabakud. Kei laenas mulle oma väikseks jäänud saapakatted ja nii hakkas minu varustus juba looma. Et kirjelduses täpsem olla, siis maskile läks veel müts peale ning labakute alla veel sõrmikud. Nägu kreemitatud veevaba kreemiga, nina ning põsesarnad teibitud ja prillid ka veel ninal, et silmamunad laskumistel ära ei külmuks. Ja see polnud muidugi veel kõik! Seljas oli kokku 4 kihti riideid, pükse oli jalas 2,5 kihti ja ikka polnud veel piisav. Et põlvi, reielihaseid ja selga säästa, kreemitasin need enne väljalendu veel spordikreemiga sisse, mis tagantjärele targutades oli 100% õige otsus.”

Kei:
”Selleaastase TM märksõnaks oli hulljulgus! Ehk siis, et ma olen hull ja julge ja mu rind ei ole rasvane. Elu esimene täispikkmaraton, ettevalmistus kilomeetreid umbes 175km. Nendest korra matkatud kõige pikem distants oli Kõrvemaal 24km mida pärast ma olin läbi kui läti raha.
Varustus sai kokku laenatud: maskmüts Paulilt, kolm paari kindaid – Urmase viledaks kantud villased labakud, nende all Mari spets -20le mõeldud sõrmikud ja nende all veel Margiti aluskindad, suusasaabaste peale tõmbasin Priidu villased sokid.”

Marika:
”Stardibussi peatusesse finiśiparklas Elvas on kella kaheksaks kogunenud rahvast 3-4 bussi jagu, enamikel pilgud säravad, mõni on keskendunum. Paljud oma teibitud nägudega meenutavad kas tuleõnnetuse ohvrit või sportlikku poolmuumiat.
Oleme pikalt enne starti Tehvandil kohal, üle tunni aja on veel jäänud avapauguni. Ründame ellujääja enesekindlusega vastse suusastaadioni kohvikut ja vallutame poolenisti vaba laua. Saame selle koos karmipilgulise härraga Moskvast, kellelt vaatamata sõnaahtrusele õnnestub väljameelitada, et esimest korda oli ta siin maratonil üheksa aastat tagasi ja et sellest ajast saadik on väga palju muutunud.
Kell on saanud üheksa, kohvik on päikest täis ja Kei tiirleb pidevalt Figarona ringi, aga pigem kusagil mujal. Vähemalt on ta tuvastanud Jaani ja oma suusad. Parasjagu peaks ta olema näoteipimisteenuse otsingutel. Kui kell on saanud 9.45 olen mina peaaegu täies varustuses valmis, jääb veel nägu teipida, sest korraldajate poolne teenuse osutaja jäigi leidmata.”

Kei:
”Kõhus keerab ja vetsusabas kurdan sabajagavale mehele, et mul on hirm. `Mida sa kardad?! Külma?` imestab ta mind pealaest jalatallani uurides.”

5 minutit stardini

Marika:
”Kui siis viimasel hetkel meenunud stardieelne pilt on ka üles võetud kuuleme valjuhäälditest, et jäänud on veel vaid 5 min. No ei ole ju normaalne, või vist siiski on ka. Kei on hea sõber ja ütleb et viskab mu riietekoti ise pakihoidu, jooksku ma starti, mulle on see ju tähtsam. Kiire julgustav kalli ja tuleb minna. 1 minut stardini ja mina jooksen. Stardigruppe eraldavad piirded on eemaldatud ja rahvas stardikoridoris on hakanud ettepoole liikuma, iga vaba ruutmeeter saab suusatajat täis. 30 sekundit stardini, leian oma stardigrupi väravakoha, aga olen juba jäänud startijate sekka kellel seljal numbrid 4500-5500. Hüppan suuskadele ja käibki pauk! Õhus vibreerib pinge, tuhandete inimeste hingeaur ja maratoni hümn. 

stardikanga poole @ Jarek Jõepera

Kei:
”Käibki stardipauk! Mass liigub. Topin ühe suusa jalga, topin teist jalga ka klambrisse… midagi ei klapi, uurin lähemalt. Suusaklamber näeb ebaharilik välja, justkui oleks midagi puudu. Kummijubin on ära ja kadunud. Ärevus hinges haagin teise jala uuesti lahti, krahman suusad pihku ja jooksen stardikoridorist välja Hawai Expressi katuse alla – sealt ei saa abi, aga nad juhatavad mind punastest tellistest majja. Tõttan sinna, kahman esimese ukse valla! Seal määritakse ainult suuski, põrkan ukselt tagasi, silmad on juba vett täis ja ärevusest on saanud ahastus. Hämaras koridoris märkan põllega meest. `Sina!`hõikab tema rõõmsalt. Tunnen põllega mehes ära eelmise ja veel üleeelmisegi aasta poolmaratoni läbimisel viimases toitlustuspunktis suusaabi osutanud mehe. `Järgmine aasta võib sulle juba suust suhu hingamist teha, nii omaks oled saanud` naerab ta minu hädist nägu nähes ja veab mind järgmisest uksest sisse, küsib seal istuvalt mehelelt Fischeri…midagi. Siis käib kõik väga kiiresti, juba jooksen suusad peos taas staadionile – inimmassi ei paista kusagilt, ainult mõned jalalt jalale keksivad pealtvaatajad või pealtvaatajate lahkuvad seljad. Aga ma olen suuskadel ja asun kindlameelselt neoonkollaseks tennispalliks kostümeeritud suusatajat tagaajama.”

Marika:
”Hakkan omale ettevaatlikult kohta looma. Ette ega alla ei taha jääda. Peale ega otsa ka ei taha sõita. Arusaadavalt on adrenaliini näitaja enamikel ”punases” ja vastavalt sellele on ”emotsioonid laes”. Isegi olen nii ähmis, et napilt märkan pulsikella käima panna. Mees kes kahe raja vahel libisedes teistest mööda trügib märkab riielda, et ma võiksin keppe rohkem koomale hoida. Nohjah. Minult kuuleb ta soovitust rajas sõita, siis on ruumi lahedamalt. Siiski on siin-seal kokkupõrkeid, mõni kukub ka lausa sirgelt jalalt ja lauskmaal, selle kõik võib ilmselt närvide ja stardiärevuse arvele kirjutada. Samal ajal hõigatakse valju häälega: ”kukkumine!” või tõstetakse käsi ohumärgiks kui midagi ootamatut ees toimub. Suusarahvas on muutunud hoolsamaks ja hoidvamaks.
Algus läheb arusaamatult kiirelt, märkamatult olen jõudnud sildini mille järgi esimesed 6km on läbitud. Suusaga on mul korras- lipe on veidi üle keskmise ja pidamine töötab. Kõrvus Anti hoiatus, et lumi on külmaga nii kare, et pidamine kulub kiirelt. Kardetud külmatunnet ei ole ja ei tule ka kuni lõpuni. Pigem vastupidi. Päike käib kõrgelt indigosinises taevas ja kuldab oma sooja külmale sügavlumisele maale. Kui vaid oleks mahti seda ilu imetleda!”

Rohkem ei oska tahta @ Jarek Jõepera

Kei:
”Käed higistavad, jalad higistavad. Villased sokid on lausa kunstiliselt kaunilt härmas ja sätendavad. Esimesed kuus kilomeetrit läbitud, tunnen kuidas higised riided saavad aina higisemaks, see eest suu kuivab aina kuivemaks ning kuivemaks. Keel naksub vastu kleepuvat suulage – joogipausiks aga ei raatsi peatuda, sest just olen imeosava laskumisega suusaradade vahelt möödunud päris paljudest ebakindlatest ettevaatlikest laskujatest. Enne kukkumist jõuan veel mõelda kui veatult ma valdan suuskadel tasakaalu! Õnneks ei tekita mu ristis- rästis suusad ja laiali kepid keset mäge suuremat pahandust kui, et tagant tulejatel tuleb rada vahetada.
Kaheksandal kilomeetril hakkab vasak kand kipitama. Teen peas kiire matemaatilise tehte ja jõuan vastuseni, et esimesse TP ja medtöötajate hella hoolitseva käe alla pääsen pärast viit kilomeetrit. Kõigepealt viskan topsitäis teed hinge alla, siis suusad alt ja lippan punasesse telki. Seal ei ole kedagi. Lõkke ääres seisev näitsik juhatab mind rohelise bussi juurde. Jooksen sinna, roheline buss on tühi. Küsin suusaabimehhaaniku käest, tema näitab näpuga taas punase telgi poole.
`Seal ei ole kedagi!` porisen.
`Küsi siis sellelt mikrofoni käes hoidvalt mehelt.` annab suusamehhaanik nõu. Ootan viisakalt kuni mikrofoniga mees lõpetab mikrofoni sisse rääkimise ära ja uurin tema käest kust saaks kohata inimest, kes plaastrit jagaks. Mikrofoni käes hoidev mees näitab näpuga punase telgi poole.
`Seal ei ole mitte keee-daaaa-giiii!` lähen vaikselt närvi.
`Ahsoo, jaa – jah, aaaa, no näed, seal on valge katkestajate buss, seal on kindlasti arstiabi!` Saan omale plaastri kannale ja lahkun TP mikrofonimehesõnad kõrvus:
`Tänase külma ilma tõttu on meil karmimad reeglid, teil tuleb kiirustada, vastasel juhul ei saa me teid enam siit TP-st uuesti rajale lubada, ajalimiit kukub kohe kinni, see on ainult teie oma turvalisuse pärast.` Asun sihikindlalt taas neoonkollast tennisepalli jälitama.”

Marika
”Esimene toitlustuspunkt (TP) on Matul, 12km stardist on läbitud ja kõik on kõige paremas korras. Joon 2 topsi jõujoogi segu, laksutan keelt ja jätkan. Hmm, vett oleks võinud vist ka juua. Matust järgmisesse punkti Andesse on 11km. Kui sellest umbes pool on sõidetud märkan ärevusega, et parema jala kand annab edasi hõõrdumise tundemärke. Jama lugu. Adun, et see jama ei parane, vaid saab minna ainult hullemaks. Vaimusilmas istun riietusruumis ja keerutan sõrmes teibirulli. MIKS?! Miks ometi ei pannud ma kandadele teipi!? Saan ennast väljavabandada vaid sellega, et mitte kunagi varem pole sellist probleemi nende saabastega olnud. Õigupoolest pole ma ka kunagi varem sõitnud sellises külmas ja sellises varustuses. Vaatamata miljonile miksile olen oma kuumavate jalgadega murettekitavas külmas reaalsuses. Selles staadiumis siiski õnnestub seda probleemi veel ignoreerida. Edasi rühkides märkan ees jooksja sammul suusklevat naist ja tunnen rõõmuga ära oma eelmise aasta jänese, kes mind finiśisirgel lõpuks kahe sekundiga edestas. Täna tean juba ka ta nime, ta on meie sõprade Krattide võistkonna liige. Mõnda aega liigume koos, siis nihkub ta tasapisi tahapoole.”

Kei:
”Umbes täpselt kolme kilomeetri pärast tunnen kuidas värskelt peale liimitud plaaster kanna pealt maha rullub. Võtan seda kui paratamatust. Ehh, juu siis lõpetan verise kannaga.
Topin pealmise kolmanda kihi – Urmase viledaks kulunud villased labakud pükste taskutesse.”

Marika:
”Mõni maad enne Andet olen suures janus. See ei ole hea märk. Juua ma seekord kaasa ei võtnud, sest arvestasin et TP-st peaks piisama. Kannatan nii kannatlikult kui ka kannatamatult kuni viimaks paistab päästev TP silt. Tangin korralikult, aga millegipärast magan maha vee võimaluse. Suusahooldajate juures kahtlen, kas peaks pidamist kohendama, ilmselt juba võiks. Juba ju veidi lipsub suusk tagasi ka. Niipalju on veel minna, et tasub määrimisele aega kulutada. ”Tere Mari!” hõikab korraga Triinu reibas hääl mulle kõrva tagant. Ta kurdab, et tema tellitud määrdemehed on pidamisega täiesti puusse pannud ja et ta polevat siiani ühtegi tõusu saanud sõita. Harimäe pikk tõus on jäänud seljataha. Mulle meenub mu eelmise aasta kannatuste rada, kui ise samal põhjusel poolel maal peaaegu kustusin. Noogutan mõistvalt- tean, et see on tõesti väga paha lugu ja raban vöökotist kaasavõetud pidamismäärde ja klotsi järele. Suusahooldusmehi on lihtsalt liiga vähe, nagu ka minul kannatust selle koha peal sabas seista. Tuleb ise ennast aidata. Aga Triin, temast saab episoodiliselt minu selleaastane jänes.”

TP Ande @Jarek Jõepera

Kei:
”Andesse jätan taskutest välja tolknevad kivikõvaks külmunud labakud. Tee peal olen teada saanud, et neoonkollane tennisepall on hoopistükkis korvpall. Ühe väga pika ja kõikuva kuke sain ka vahepeal sabasulgedest kätte. Jäi teine räsitult mu selja taha.”

Mari:
”Janusse jäämise mõju annab ennast varsti vastikult tunda- jõud ja teravus kaob nagu kevadine lumi. Kuutse TP on praktiliselt poole peal, 32km stardist. Raske on ja raskemaks läheb. Parema jala kand on läinud juba kuratlikult valusaks, sellele on vaikselt hakanud sekundeerima vasak jalg. Peatuda ei raatsi kuidagi et abi otsida- see nulliks ju kõik eelnevad pingutused. Läbin järgemööda kannatuse erinevaid staadiume, erineva tulemuslikkusega proovin valu küll ignoreerida, küll unustada. Eriti tõhus on kavaldada paaris tõugetega- see säästab kandu. Samas on siiski palju maad veel jäänud minna ja minu treenitus ei vasta sellele, et 30km paari tõugata. Ühel hetkel möödub minust Triin- kergel ja jõulisel sammul. Naelutan pilgu ta eemalenihkuvasse punasesse mütsi ja kuidagi õnnestub see eemaldumine mõneks ajaks isegi peatada. Ühel hetkel on ta siiski läinud. Õnneks on järgmine TP juba suhteliselt lähedal.”

Kei:
”Otsustan, et järgmisel künkal kuhu paistab päikeselaik (päikesest on saanud päeva edenedes defitsiit) teen joogipeatuse. Ronin künkast ülesse ja kohmerdan oma vööjoogikoti kallal. Raja ääres maadlevad kaks meest lumes. Üks on iidvana ja teine on mees oma parimates aastates. Parim mees kibeleb edasi sõitma, aga muldvanamees ei püsi kuidagi jalul. Lõpuks jäävad jalad alla ja noorem surub talle lumme pudenenud mütsi uuesti pähe ning kihutab edasi. 29 km on jäänud lõpuni. Vana mehe rinnanumbri esimene number räägib sellest, et ta on alustanud poole pealt. Vöötan koti taas ümber puusade ja kui pilgu taas rajale tõstan näen, et vana meest lebab liikumatuna selili lumel mitukümmend meetrit minust  all pool. Selline olukord tekitab mure puusuusataja adekvaatsuse pärast. Alla sõites näen, et vana mees ikka veidikene liigutab ka, aga püsti ei saa ta mitte kuidagi. Kihutan kiirelt edasi, kulmud kipras, jama lugu – umbes kahe kilomeetri pärast jõuan maanteeristile kus seisavad nii politseipatrullauto kui ka kiirabiauto. Räägin oma mure südame pealt ära. Sealt saadetakse saan suusarajale asja uurima. Ja mina jätkan kergema koormaga.”

Marika:
”Ühel laskumisel märkan meie Walkie-Talkie Katrinit. Visuaalselt hinnates läheb tal kergelt- samm on reibas ja tehnika korras. Katrini suusatehnika on viimase talvega teinud läbi märkimisväärse arenguhüppe. Sellele on olulise panuse adnud meie andunud suusahunt Jaan, kes oma hoolealuse suusatehnika pilbasteni lahti võttis ja siis kiht kihilt jälle üles ehitas. Edasi sõidame Katiga mõnda aega koos, kord mina ees, siis jälle tema. Laskumistel on näha, et tema suusk lippab oluliselt paremini kui minu oma, samal ajal kui minul on pidamisega rohkem probleeme- võimalusel valin rada kuhu päike peale ei paista, sest jäisemal päikselisel rajal ei tööta pidamine enam peaaegu üldse. Kati kurdab väsimust ja mina kirun valutavaid kandu. Ma peaaegu näen juba punast niret saabaste vahelt lumele joonistamas. Hõõõ! Horror!
Peagi oleme Peebu TP-s ja see on viimane kord kui ma Katit rajal trehvan, minust jääb ta joogisappa varusid täiendama. Üritan mõelda ka söögist, aga üldse ei isuta. Teadlikkusest tean, et peab sööma, et lõpuni jaksaks. Topin tüki saia suhu, teen mõned mälumisliigutused ka, aga ei õnnestu. Ülejäänud kakk lendab prügisse. Seevastu joon palju. Mustikasupp on jube magus. Loputan selle teega alla. Veelkord tee, vahele veidi vett ja siis veel jõujooki. Nüüd aitab, edasi jälle. Silmitsi kannavalu ja kahekümne nelja kilomeetritega.”

Kei:
”Peebul joon lettidelt seda, mis käepärasemalt saadaval on, pirtsutamata maitseelamuse pärast. `Kui palju siit järgmisesse TP on?` küsin ei kellegilt.
`Seitse kilomeeetrit.` vastab üks abivalmis noorsand.
`Ahhh, no selle jaksan veel ära sõita.` muigutan mõttes endale nina alla.
`Kui oleks olnud kaheksa veel, siis ei oleks jaksanud või!?` naerab tema vastu nagu ma oleksin just mõne hea nalja teinud.
`Enam vähem nii jah.` tuleb tunnistada, et see ei olnud sugugi nali. Ohkan raskelt ja asun teele, seitse kilomeetrit veel, siis vaatame edasi mis saab.”

Marika:
”Õnneks on TP-d sobivate vahedega, Palus (46km stardist) saan esimest korda puljongit ja vot see on juba õige asi. On küll ebanormiliselt soolane, aga ka kuum ja selline kombinatsioon on praegu super! Veel arutlen ma, kas on mõtekas enam pidamist panna juurde või ei. Ühtepidi on piisavalt palju maad veel jäänud sõita ja ilma pidamiseta on kurnav. Teisest küljest lippab ilma pidamiseta siiski palju paremini, arvestatavaid tõuse enam pole ja viivitada ei raatsiks üldse.
Mida ma jõuan märgata ühe positiivse asjana on see, et TP-des toimib teenindus ladusamalt, on vist tõesti rohkem laudu ja teenindajaid väljas nagu lubati. Seetõttu tekib vähem troppe ja seisakuid. Samuti on TP-d puhtamad, vähem topse vedeleb maas- ju on viimaks rehad appi võetud, nii nagu Finlandiahiihtol märkasime et tehti.
Suusarajad on üldiselt väga heas korras, mis mind aga mitmel korral üllatab on see, kuidas rajameister need maha on joonistanud. Mõnes kohas lähevad kaks jälge nii kokku, et neil kõrvuti kaks suusatajat sõitma ei mahuks. Mitmes kohas lähevad rajad ootamatult kokku ja teisal taas mõtlematult lahku. Mõni ime siis, et kokku sõidetakse.”

Kei:
”Palus satun ühe naisega leti taga õlg õla kõrvale jooki lürpima, mina ägisen ja oigan vaikselt omaette, tema piidleb mind silmanurgast…`Raske jah!?` uurib mu käest.
`Väga raske.` noogutan kaasa.
`Aga pooleli ei saa ju jätta.` vannutab ta mind.
`Mitte mingil juhul!` kinnitan ma oma otsust sõita välja järgmisesse TP. Asin keppidest kinni ja laua äärest lahkun enne teda.
Rühin edasi, pilk suusaninadel. Puristan nagu hobune. Ei läinud kergemaks. Ägan nagu… seda häält ei oskagi kirjas kirjeldada, noh enamvähem nii nagu naine sünnitusel häälega välja hingab. `On sul ikka kõik korras?` ma polnud nimelt tähele pannud, et üks mees sõidab juba mõndaaega mul kõrval ja hoiab valvsalt silma peal.
`Ahhh, ära pane tähele, ma halisen siin omaette, mul on hästi.` püüan teda rahustada.
`Tahad sa juua, mul on kotis veel üks tilk järel.` ei ole ta minu vastusega sugugi rahul.
`Ei, ei , ei ära nüüd minule oma viimast tilka küll jaga, mul on endal vöökotis jook olemas, suur aitähh!` tundub, et see asi ei anna talle ikka veel rahu ja ta jätkab mu kõrval sõitu.
`See on minu esimene pikk suusamaraton.` püüan temaga reipalt vestelda.
`Minul ka!` teatab ta, `ei olegi nii hull kui kartsin. Ma nimelt jätsin aasta tagasi suitsetamise maha ja selle suitsudest alles jäänud raha eest ostsin endale suusad ja nüüd ma siin olengi.` on ta eriti positiivne.
`Müts maha sinu ees.` annan talle au.

Marika:
”Viimaks on Hellenurme TP ja 9km lõpuni. Peebust alates on mu kiirus olnud suurem kui distantsi esimeses pooles, vaatamata erinevatele probleemidele. Järeldan mingi kuklatundega, et mul on seega veel ressursse. Selle, et nii raskelt läheb, võib kaudselt ka külma kraesse ajada. Vahepeal kohtan taas Triinu. Ilmselgelt edestan mina teda vaid TP-de läbimise kiiruses, sest pidevalt püüab ta mu pärast TP-d taas kinni.”

veel püsib Maril müts kuklas, Triin tuleb tagant

Kei:
”Seisan viimases TP kahe leti vahel ja nõuan valjuhäälselt vett. Leti tagant mees juhatab mind kaks sammu tagasi, seal on – tema letil on vaid spordijooki jagada. Vaatan seda juhatust jagavat meest anuval pilgul. Ta mõistab mind poolelt noodilt ja tuleb oma laua tagant välja ning toob mulle topsi sooja veega. Olen ülimalt tänulik. Väriseva käega, osa vett plödiseb suust mööda, kallan selle endale kurku. Keegi vahib mind ja itsitab naerda – leian pilukil pilgud ülesse. No muidugi! Need samad hooldusmehed, kes mind stardis aitasid, komberdan kangete jalgadega nende juurde. `Sul pidamist ei ole vaja alla määrida?` pakuvad nad mulle sõbralikult abi.
`Ei, mul on vaja ainult lõpuni jõudmise abi vaja.” teatan ma vaevatult `ja selleks ei ole pidamist vaja`.
`Kuidas sa ennast tunned?` tea kas ma näen nii räbal välja… küllap:
`Nohh, muidu on suur maratonirõõm, ainult, et jalad löövad tuld ja käed kukuvad otsast ja kand on lõhki ja põis on täis ja sõrme küüned kooruvad kohe külmast pealt.`
`Ja ikka tuled aina uuesti ja uuesti.` ei saa nemad naeru pidada.
`Ikka!` asun ägisedes lumelt keppe uuesti kätte korjama, aga tema on väledam kummardaja, juhul kui ma ei peaks painduma seletab ta mulle keppe kätte aidates.
`Nüüd on tõesti vaid viimane lõpp!` aitab ta mind vaimujõudu juurde soovides edasi liikuma.

Marika:
”O Solemio! Nüüd hakkan tagurpidi kilomeetreid lugema ja need on taas need ilmatuma pikad, need ülielu pikad lõpukilomeetrid. Lohutan ennast et nüüd on vähem jäänud sõita kui on Harku ring. Õnneks on lõpuosa suhteliselt sile ja suhteliselt allamäge- suudan veel vaid paaristõugetega maad äsada, see on valutum ja annab samas suhteliselt hea kiiruse. Enne kohvipunkti, mis on 3,5 km enne finiśit, juurdlen, kas ma vajan seda vedelikku praegu või ei. Siis ilmub eiteakust jälle välja Triin ja kiirendab must hooga mööda. Kuna tema kohvi ei tangi, siis otsustan ka mina aega enam mitte raisata ja pööran kohvipunktist mööda.”

Kei:
”Kohvipunkt! Mul on vaja juua! Aga mitte seda ülikuuma tökatit. Keeran kotil korgi pealt ära ja selle all on suur jääklomp. Aurava kohvitopsiga minu juurde tulnud poiss proovib jääklompi pöidlaga läbi suruda, ei õnnestu. Proovime tasapisi kuuma kohviga ava sisse sulatada. Veidi pusimist ja kuum kohv on teinud sisse kallamiseks ja välja joomiseks piisavalt suure augu. Kummutan topsist kogu kohvi endale vöökotti ja siis see suule ning luristan kohvimaitselist külmavett endal kõrist alla. Küll maitseb see imelik vedelik hää! `Jõudu!` hüüab kohvipoiss mulle veel järele.”

Marika:
”Lõpp on suhteliselt reibas, võrreldes vähemalt eelmise aasta lõpuga. Viimaseid kilomeetreid võrdlen Trummi alumise ringiga ja kujutlen et teen seal trenni- kui kerge on sõita ja kui suurepärane on libisemine. Viimaks on ka selle sõidu lõpp käes. Lükkan end viimasele sirgele ja kõiki jõude kokku võttes udjan end üle lõpujoone. ”

Kei:
”Huvitav kui halvasti nüüd tõepoolest sõrmedega on? Meenub Jaani õpetus teha suuri hoogsaid käteringe, et veri paiskuks sõrmedesse. Ei jaksa – ei saa – ei taha – ei raatsi – ei jõua keppe käe küljest ära võtma hakata. Lõpuni on jäänud 3,5km. Alustan hoopis tugevate paaristõugetega ja lasen käed suure hooga taha lennutada iga tõuke lõpus, et veri paiskuks hooga sõrmedesse nii nagu õpetati. Vist aitab. Mõtlen lisaks igasse sõrme päikese paistma.”

Finiśisirge @ Jarek Jõepera

Marika:
”Finiśis pannakse mulle medal kaela ja śokolaadimedal surutakse pihku. Naeratan, noogutan, naeratan ja püüan teha esimesi mitte-suusa samme. Keegi abivalmis naine eemaldab mul jala küljest kiibi- no on geenius, taipas ilma sõnadeta, et mina selleks praegu võimeline ei ole. Aga jalad ei värise ja pea ei käi ringi, järelikult midagi jäi siiski endale ka veel. 
Mitme tunni pärast kõõlun taas raja ääres oodates Kei finiśit. Hakkab juba hämarduma, aga punastes pükstes suuskurit ei paista ikka. Viimaks kui olen finiśist pool kilomeetrit mööda rada vastu astunud, märkan teda reipalt lähenemas. Jumal tänatud, ta lõpetab, kõikide hirmude ja hädade kiuste. Olen üsna kindel, et ka tema kinnitab hiljem vaatamata kõigele, et  ”maraton on rõõm”!

Kei:
”Maraton on rõõm!
Eriti rõõmustan ma alati selle üle, et ükskõik kui kaua või kui külm või mis iganes aega, vaeva ja muud säärast on möödunud, siis lõpetades oodatakse mind finishis. See on eriline.
Aitähh.”

TM tulemusi:
Üldarvestuses   naistest     aeg
826      581 Leppik Jaan  Tallinn  4:00:51 M35
2762    135   3104Lett Triin       Tartu    5:18:59 N45 
2783    137   2912Maidla Marika Tallinn  5:19:51 N35 
2934    154   2061Koov Katrin   Tallinn  5:27:18 N35
4631   442  3129Kvarrnstrom Kei  Tallinn  7:46:00 N35

Lõpuprotokollis on tulemused drastilised- 6020 inimest on numbrid lunastanud, aga neist esimesse vaheaja punkti on jõudnud vaid 4974. Päris lõpuni välja finiśisse jõudsid 4736. Naisi lõpetas kokku 467. Viimane kes aja kirja saab, on noormees Tallinnast, ajaga 8h ja 31min.
Olgu öeldud ka, et TM võitja on Jerry Ahlin Rootsist, ajaga 2h 41min ja 23 sek.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: