Posted by: Kei | mai 24, 2011

Roheliste rattaretk 13 – 15 mai 2011.a. Saaremaal (esimene päev)


Ene: „Meie rattaretke eel valitses seltskonnas nö.kerge paanika ilma osas ning suurem mure vihma käes ööbimisest. Mida aeg edasi, seda selgemaks läks, et mis päeval on oodata rohkem ja siis millisel päeval vähem vihma. Teadjamad ilmauurijad meist ehk Mari uuris erinevaid infokanaleid mööda aina hullemaks minevaid ilmaennustusi, mille põhjal ei oleks üldse tahtnud kodu uksest väljagi astuda. See-eest Kei suutis hoolimata kehvast prgnoosist optimismi üleval hoida. Kei optimismil põhinevad lööklaused muutusid mõistlikumaks minu jaoks, kui sain Marilt maili, et tegelikult on mingigi võimalus esimese laagiripaiga lähedal kuivas kohas peatuda. Igatahes, ilmaennustuste põhjal võis oodata midaiganes. Pean ausalt tunnistama, et minu jaoks ei teinud muret ainult lubatud jama ilm, vaid kogu üritus st. linna inimene viiakse mitmeks päevaks metsa, kes pole viimased 8 aastat rattaga sõitnud. Päris kehva stardipositsioon…..“

Mari: „Kolm päeva enne starti lubas norrakate ilmateade kogu nädalavahetuseks lausvihma. Kuna ma juba eelmisel aastal olin terve rattamatka vältel pidevalt külmetanud ja endale peaaegu pühalikult tõotanud, et ma midagi sellist enam läbi elada ei soovi, siis tegi selline ilmaprognoos mu peaaegu et paranoiliseks. Praktiliselt üldse ei leevendanud seda ka tõik, et neljapäeval lähimaid majutuskohti läbi helistades selgus, et viimased vabad kohad olid juba pool aastat tagasi kinni pandud. Kihelkonna pastoraadist sain pinnimise peale vihje, et tegelikult on olemas veel selline koht nagu Lümanda Söögimaja, aga neil pole veel hooaeg alanud. Ma arvan, et millekski muuks kui imeks ei saa seda pidada, et seesinane söögimaja oli teiste matkajate poolt veel avastamata ja et selle perenaine oli lahkesti nõus meid vastu võtma ja majutama. Parajaks imeks võib pidada sedagi, et reede varahommikuks oli kolm vihmapäeva kahanenud vaid üheks vihmapäevaks. See lubas tulevikku juba palju helgema pilguga vaadata “

Ene: „Meie start Saaremaa poole reede hommikul loomulikult oli korraliku hilinemisega, mille tõttu autojuht Mari pidi kogu tee Tallinast Virtsu põhimõtteliselt püstiasendis gaasipedaali peal olema. Kui ma ei eksi, siis nägin tagapindilt istudes, et keerulistemate möödasõitudel tegi Mari autoroolis sellist liigutust nagu lapsed kiigel kiikudes, kui soovivad suuremat hoogu. Aga siiski, me jõudsime millegipärast õigel ajal praamile. Seega tundsime nagu oleksime peaaegu, et päästetud, aga kahjuks see ei kestnud kuigi kaua.“

Mari: „Meil oli broneeritud koht praamile mille väljumise aeg oli 10.15. Hommikuks oli meil üks kindel kriteerium- Tallinnast peame välja sõitma kl. 08.00, siis jõame kindlasti rahulikult igale poole kohale. Kõigepealt pidi Ene tulema minu juurde. Kuna see võttis talt oodatust veidi kauem aega, siis pidime trehvama hoopis Pauli juures, et tema autoga sealt jätkata. Ca kl. 08.20 lehvitasime Paulile hüvastijätuks, kui kogu ekipaazh s.t. Kei, Pärl, Ene, mina olime Pauli auto peale pakitud, kõik rattad olid Pauli auto peale pakitud ja Last but not least- ka Kei ratta pakiraami kinnitamise poldid olid Pauli auto peale pakitud. Siis oli aga vaja veel tankida ja süüa osta…“

ladusalt laeval

Ene: „Kuressaarde saabudes tabas meid ränk reaalsus, et ilmaennustus klappis – tegelikult ka hakkas vihma sadama!!! Sellisest reaalsusest tabatuna suundusime kohe poodi kommi ja mis seal salata, ka napsu järgi. Kommi lettide vahel meil ei tekkinud proleeme ega pikemat diskussiooni, et mida kui palju võtta, küll aga alkoholi riiuli vahel läks aruteluks st. kui kanget ja kui magusat jooki oleks sellise koleda ilma puhul vaja. Kei soovitud muraka jook jäi Selverisse, kuna see oli liiga raske klaaspudeli sees. Kei nö „kurva näo“ peale, lubasime talle lausa 2 pudelit seda peenikest jooki kinkida. Muide, täna ma kahtlustan, et ta tegi oma kurba nägu peaaegu, et meelega, sest reisil olles õpid kaaslasi paremini tundma…..ma räägin, see „kurb nägu“ toimib imehästi ja peaaegu et alati, kui soovid midagi sellist, mida ise kas ei saa või ei taha või ei suuda teha, siis kaeble veidi ja varsti ongi kõik jonksus.“

Mari: „Põhimõtteliselt toimus seal Saaremaa Selveri riiulite vahel matkanapsude õnnestunud kiirkursus- meil Keiga õnnestus Enet üllatada klassikasse kuuluva Liviko Meelikööriga. Ene omakorda viis meid kokku tagasihoidliku välimuse- ent suurepäraste maitseomadustega rummiga, mille nimi on Red…midagi. Selle hind on maruodav ning seda leiab ainult ´a la Selveris alumistelt riiulitelt. Nagu hiljem selgus, läks valik täiega täkkesse.“

Ene: „Olulised ostud tehtud ja siia võeti suund stardi poole. Loomulikult stardipaigas läks rabistamiseks, kuna selgus, et üsna pea läheb nö.pagasiauto minema ja meil kõik vajalikud protseduurid veel pooleli. Sai ka prügikottidesse mähitud pagas lõpuks ära antud ning sellelgi korral läks tegelikult Kei kurba nägu vaja. Mina,kes ennast mujal vajalikuna ei osanud tunda, tassisin kotte pakiautosse ning ühte kotti ei õnnestunudki mul ära anda – auto oli juba nii nii täis, et kirbul oleks ka keeruline olnud seal seigelda. Iseenesest paha lugu,et üks kott peaks olema teises autos. Õnneks või õnnetuseks oli see maha jäänud kott Kei oma. Kei siis viskas koti üle õla ja suundus pakiauto poole. Ise mõtlesin, et nüüd tahaks näha, kuhu ta sellega kõnnib….kõndis pakiautoni ja tagasi tuligi ilma kotita igatahes. Koti suutis juhikabiini sättida… 🙂 Siis sain aru, et mul on mida õppida. Pagas antud ja tundus, et sõit vihma käes võib alata. Saimegi ratastega sõidetud nii ca paarsada meetrit, kui juba oli esimene paus ja minu selja tagant olid kadunud Mari, Kei ja Pärl. Väga nõme tunne oli, et keset päeva vihma käes ja ei ühtegi tuttavat, kellega olin sõitu alustanud, polnud lähimas ümbruses. Ootasin 5 minutit ja siis veel natuke, ning siis sai kannatus otsa. Võtsin telefoni ja helistasin Marile. Selgus, et nad ei teinudki minuga mingit nalja, vaid lihtsalt läksid haigla siniseid susse otsima SPA`sse!!!!! Loomulikult, neid susse SPA`s polnud. Ilusad sinised sussid tõi meile Krissu (pärisnimi mulle teadmata, aga üks asi on kindel – ta on Elo sõbranna). Hiljem selgus, et investeering haiglasussidesse oli rohkem väärt kui nad tegelikult maksid. Sussid tagasid jupiks ajaks kuivad jalad.“

Mari: „Vihma vastu olid kõik muidugi maksimaalselt valmistunud. Minul ja Keil olid varasematest matkavarudest Goretex kostüümid. Enel ja Pärlil olid üll PVC-st vihmakeebid. Neid vihmakeepe andis veel tuunida. Enel oli tulnud mõte panna bahillid jalga ja see õigustas end suurepäraselt. Koos siniste sussidega moodustasid nad arvestatavad kergekaalulised improviseeritud matkakummikud.“

Ene: „Sussid jalas, kile seljas ja kiiver peas ning nüüd tundus küll, et ühtegi takistust pole sõidu alustamiseks. Aga siiski, üsna pea, tuli kalatalu vastu, kus pakuti värskelt suitsutatud lesta ja räime. Mina, kes täiesti veendunult ütles ja arvas, et kõht pole grammigi tühi ning isegi kalasuppi ei tahaks, istusin lauda ja lasin heal maitsta. Limpsisin veel näpudki puhtaks, sest lihtalt nii hea suitsulest oli. Peale selle jäi see talu mulle meelde veel ühe asjaolu tõttu – sain sealt laenuks vajalikud pesulõksud, mis sain ära kasutada kile kinnitamisel riiete külge. Ütleme nii, et küllaltki leidlik pidi olema oma riietuse osas, et võimalikult hästi saaks ennast tunda, muidugi juhul kui Goretex riideid pole näpust võtta. Korralikul matkajal on selline varustus muidugi olemas, aga minul paraku mitte.“

kiletatud Ene

Mari: „Siinkohal tahaks tunnustada seda meie esimest lõunapaika. Kala- ja õlletuba Nasval, kohe suure tee ääres peaaegu. Et meil tuli kokku saada veel Elo pundiga ja eriti Elo tütre Kõuega, kellest Pärli sõbrannana pidi saama ta matkakaaslane, siis pidime neid kusagil järele ootama ja selleks sobis see kalatalu ideaalselt Lisaks imemaitsvatele suitsulestadele ja koduõllele (mida me küll ei pruukinud) on see koht kuulus ka selle poolest, et seal on kemps kus on lisaks veel eraldi tugitool puhkamiseks. Vaatamata sellele, et seal oli nii mõnus oodata jätkasime me viimaks teekonda ikkagi ilma Elo ja Kõueta, sest kell tiksus päeva muudkui edasi ja nii tuli ka meil edeneda oma teel.“

Ene: „Ja siis hakkas kannatuste retk ja see kestis mitu mitu pikka tundi. Raskemad mehed, kes muda ja vihma sees sõitsid, tekitasid oma rattaga lausa vao, kuhu oleks vajadusele olnud võimalik a la porgandid kasvama panna. Meie sellised võimsad traktorid õnneks ei olnud. Lõpuks tundus nii, et matk vihmaga on täiesti normaalne nähtus. Peatuseid tehes väänati oma kindaid mitte üks kord, vaid mitmeid kordi ning kohendati kostüüme, tarvitasime mõõdukalt jõujooke ning väntasime rõõmsalt edasi. Mida rohkem esimese laagripaigani lähenema hakkasime, seda aktuaalsemaks ja tõsisemaks läks ööbimise teema. Kei, kes oli ju matkama tulnud ning arvestusega iga öö telgis veeta, soovis siiski vihmase ilmaga esialgsele ideele truuks jääda. Samas oli tal veel üks relv st. lapsed ju nii väga tahavad ikkagi telkida. No pole valikutki vastu vaielda, kui juba lapsedki tahavad. Oli kuidas oli, aga mulle isiklikuks see esialgne idee muutus aina vastumeelsemaks õhtu saabudes. Õnneks Mari samuti ei pakatanud entusiasmist märja küljealusega öö veeta. Ma täpselt ei tea, mis hetkel Kei oma kindlasti ideest taganes, aga ta siiski õnneks tegi seda.“

Mari: „Keil käis jah ajaarvamine laste tahtmise järgi. Senikaua kuni Pärl ja Kõue plaanisid laagris ööbida, oli Kei meel kõigutamatu. Selleks sundis teda ilmselt tema vanemlik instinkt. Kuidas ma ka ei üritanud talle „mõistust pähe panna“, jauras ta edasi oma suurest telkimise soovist. Õnneks selgines viimaks Pärli ja Kõue peakestes, et laagrisse telkima minek oleks üksjagu masohistlik mõte ja et majas on lausvihmaga veidi mõtekam ööbida. See lahendas ka kogu meie seltskonna dilemma, mis ühel hetkel oli juba kaheks kärisemas.“

Ene: „Seega ühisel nõul suundusime Lümanda söögimajja ööbima, kus üllatuseks õnnestus veel saunagi minna. Saun osutus lõpuks pigem kuivatiks ja sellist suusabaasi villaste sokkide lõhna jätkus seal küll ja veelgi. Muide, saunas oli üks pealtnäha täiesti tavaline segisti, aga andis hirmasti särtsu. Lõppes see sellega, et segisti tehti lahti ja pandi kinni puust kulbiga ning pesti end mitte dussi all, kuna vesi koledasti särtsus, vaid saunakapa seest. Söögimajas sai tööd ilusti jaotatud – Kei küttis sauna ja ülejäänud läksid laagrisse kottide ja söögi järgi. Tundus jällegi, et kõik laabub, aga mingi vimpka peab ikka sees olema, muidu lihtsalt ei klapi see meie seltskonnaga. Vimpka oli see, et sõiduvahend, millega sai kotid laagriplatsilt söögimajja toodud, sõitis kahjusk minema koos ühe kotiga. Arvake ära, kelle omaga? Ikka Kei, kes pidi tuduma päeva jooksul juba väga armsaks saanud rõivastega, mis olid saunas istumisega lihtsalt talle selga ära kuivanud. Üldiselt terve reisiseltskond oli vägagi väsinud. Ühe näitena toon lapse, kes oli põrandal kahe madratsi vahele vajunud, mis ei seganud tema õndsat und grammi võrragi. Ega ma poleks teda tähelegi pannud, kui ta juhuslikult poleks seal liigutama hakanud ja näidanud elumärke… Ahjaa, esimese päeva kohta veel nii palju, kui ridade vahelt ei olnud võimalik välja lugeda, et ühelegi üritusele, mis päevakavas kirjas oli, me muidugi ei jõudnud. Tegelikult jõudsime, aga ainutl ca 2 tunnise ajanihkega. Ainuke siht tol päeval oli laagrisse jõudmine ja kuiva peavarju leidmine. „

****

Elo lisa:  Minu ja Krissu ekipaazil oli kuidagi eriti kiire seekord. See pole muidugi mingi erand… Me ei startinud neljapäeva öösel Q-kulgejatest Kairi ja Avega nagu plaanisime alguses – vaid otsustasime varajase hommiku kasuks. Neljapäeval oli Oriendi festival ja üldse arvasime, et oleme liiga väsinud öiseks sõiduks. See aga tähendas seda, et pidin koju jõudes suutma 1-2 tunniga kodus kõikide laste asjad pakitud ja ülevaadatud saama.

Vastupidiselt Mari ja Kei ilmaprognoosidele, meie üleüldse ei muretsenud. Olin vaadanud ilm.ee prognoosikaarti ja saanud aru, et laupäev-pühapäev on täiesti ok ilm. Mari välja aetud öömaja suhtes oli aga siiski hea meel, sest kujutasin juba ette, kuidas laste riideid telkides kuivatama peaksin hakkama.

Kuna auto katusele mahub kolm ratast ja lapsi ja meid rohkem, siis olin viinud kolme lapse rattad juba varem Kuressaarde. Nüüd siis hommikul siva järgmised kolm katusele, kontrollisin üle laste kotid ja täiendasin neid, haarasin kaasa kogemata ühe üleliigse telgi ja ühe magamiskoti vähem. Ja tuhistasimegi juba Kuressaare poole… Kei-Mari-Ene-Pärli punt juba liikumas, Ave-Kairi samuti, Krissu meid ootamas. Vahepeal oli Kuivastu sadamas manööver, kus istusin oma autosse ja nemad läksid otse Kuressaarde.

Punakeebiliste ja sinisusside seltskond: Uko-Aija, Kõue, Elo, Essu, Õnne, Krissu ja Lolo

Vihma hakkas üha enam sadama. Kui me lastega teele asusime, siis olid Kei ja Mari juba Mändjala kandis… ja nii me siis muudkui helistasime ja telefone märjutasime… Õnne (8 a) ei jaksanud märjaga vändata ja säästsime teda – meie hea abiline Ants viis ta ette Salmeni, kust ta sai Kei ja Mariga koos sõita. Meie otsustasime järele jõudmiseks Tehumardi juurest lõigata natuke… ja “tänu” sellele jäime ilma rannaäärsest poriteest ning jõudsime teeristi liiga vara. Pidime teisi ootama ligi tund. See ootamine oli üsna külm, aga kasutasime seda aega söömiseks  ja riiete vahetamiseks, sest riided olid tilkumiseni märjad. Õnne ei saanud just toreda raja peale – see oli selline vihma käes sopateeks muutunud tee ja tal oli nina üsna norgus kui teda uuesti märkasime. Väikene toiduannus ja müslibatoon tegid tuju rõõmsamaks… asfalt muidugi kõige enam 🙂

Ühel hetkel olime üleni pöörlevas linnuparves. Fantast tunne!

Nii me siis muudkui väntasime…. noored (Pärl-Kõue-Uko-Essu) panid eest ära ja ka Kei-Mari-Ene,vahepeal sõitsime koos. Meie sõitsime rahulikult Õnnega, vahepeal Krissuga kordamööda lükkasime teda seljatagant, aga Õnne oli super tubli. Ikka 5 km ja 5 km… kuni jõudsime Lümandani. Selleks ajaks olid noored jõudnud Loonani, kus oleks pidanud olema meie ametlik telkimisala. Midagi polnud teha, lasime neil tagasi sõita 😀 ja hakkasime ise sauna kütma, riideid kuivatama, asju lahti pakkima.

Sõber Ants telliti autoga kohale, lapsed visati saunalavale, ma proovisin kõigi riideid igalepoole laiali laotada. Krissu leidis mingi lehma lüpsiku, läksime sellega laagriplatsilt kõigile sooja suppi tooma, tõime ka ära varustuste autodes olnud kotid. Kõige mõnusam osa oli Kei-Mari-Ene napsikool saunas. Märgade sokkide lõhna polnud tundagi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: