Posted by: Kei | mai 25, 2011

Roheliste Rattaretk Saaremaal, 13.-15.05.2011 (KOLMAS päev)


Kolmas päev….(Võhma – Asuka – Metsküla – Angla – Kaali – Kuressaare)

Ene:

”Oehh…siia peaks ka vist midagi kirjutama.

Sõitsime, sõitsime ja siis sõitsime veel ja olimegi lõpuks Kaalis, kus ma sain 2 liha tükki….Keilt õpitud oskus läbirääkida.

Matka lõppedes tegime otsuse, et järgmine aasta otsime varakult ööbimiskohad ja tunneme ennast ikkagi inimestena terve matka aja. Millegipärast kaldun arvama, et järgmine aasta on see idee unustatud ning jällegi tuleb tulihingeliste matkajatega vaielda, et miks ei ole hea just kõige mugavam telgiga kuskil loigus magada. Aga eks me näe…..”

Mari:

“Äratus pidi olema lausa 6.30, et 8.30 laager kinni panna n.ö. Meie kõigi õnneks magas vist ärataja sisse, sest ta hakkas alles seitsme paiku rahvast läbi mikrofoni üles hõikuma.

Saime oma majapidamise lõpuks kokku pakitud jms hommikused protseduurid läbitud, käisime enne teele asumist veel panga servalt jalgu alla kõlgutamas ja piltide jaoks poseerimas.

Kei poised olid sel ajal veel sügavas unes, neil oligi pühapäevaks väga mõnus plaan- mitte pedaale tallata, vaid hoopis Kuressaares veekeskuses hullata. Hea plaan.

Kolmas rattapäev sadulas, siiani ikka ca 70km päevas, hakkas juba taguotsas tunda andma. Ja kui veel viriseda veidi, siis retke trass oli seekord tehtud põhiliselt mööda põhimaanteid, kuigi varem on lausa põlluvaheteid ja singleidki sõidetud. Aga rohkem ei taha kurta, meil oli isegi väga hästi läinud.

Asuka ja Metsküla olid küll justkui mingid etapid retkel, aga midagi põnevat seal ei toimunud. Esimene etlemine kuhu me kiirustasime toimus Angla tuulikute juures kl.11.00, kus kohalikud taidlejad retkelistele toreda kontserdi esitasid. Tantsiti, lauldi ja räägiti muinaslugusid. Südamlik. Varajaselt näljased said keha kinnitada ja ostlemishuvilised said dolomiidist suveniire kaubelda.

Edasi ratastele ja järgnes väheütlev väntamine Kaali poole, vürtsitatuna ohtra vastutuulega nagu ikka maantee peal. Vahepeal, Leisis oli poe- ja puhkuse paus. Viinamarja mahl gaseeritud veega rattapudelitesses ja jäätised pihku. Oli põhjust end premeerida ja motiveerida.

Kaalis oli ettenähtud retke lõpetamine.Siis kui parasjagu pidulikke lõpu- ja tänukõnesid peeti istus meie trio Kaali kõrtsus ja naotis kakaod. Ivo Linna ja Anti Kammiste etlemisele me siiski jõudsime. Et laulud olid tuttavad ja sõnad selged, siis ajasime aga nokad laiali ja lõõritasime kõva häälega kaasa.

http://www.youtube.com/watch?v=3Ciajpei10I&playnext=1&list=PLB529A581E0881D9E

http://www.youtube.com/watch?v=yQy4Ix7qeF8&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=I77EHlwX_uE&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=o4cvWGHwU4o&feature=related

 

 Mine tea, muidu ehk polekski publik aru saanud, millist lugu parasjagu lauldi, sest esinejad olid kaugel ja võimendus tagasihoidlik. Ivo Linna reetis  saladuskatte all, et järgmise aasta retk toimub mulgimaal, ”seal kus on hea elada”. Vaatame seda asja.

Kuigi Kaalis olime rattamatka ametlikult ära  lõpetanud, tuli siiski sõita veel Kuressaarde, oma 20km minna. Kuressaares saime Priidule ja lastele lehvitada, sest nemad suundusid juba praamile. Meil aga tuli veel asju ja rattaid pakkida. Muhu saarel armsas Liiva külas tegime pausi kalakohviku külastuseks, kus nautisime oivalist kalasuppi ja kalapirukat. Jõime teed värsketest nurmenukkudest ja  diskuteerisime peremehega saarte murrakute teemal. Selgus, et Muhu murret enam kasutusel praktiliselt pole. Küll aga õppisime mõnuga ära kohaliku vaimuka väljendi –kena kell!- mis kirjakeeles tähendab ´a la – hea jobu!- vms.

Kui praamilt maha saime, siis väsimus mu murdis. Ene läks rooli ja mina avasin silmad Tallinnas. Väga vahva käik sai. ”

*****

Elo täiendus: meie tiim tõusis silmaaluste patjadega.. ei tea millest, sest magada oli suhteliselt hea. Lihtsalt külmavõitu oli, kuna olin ühe magamiskoti maha unustanud.  Seekordne pakkimine läks küll väga kiiresti –  riided polnud märjad ja juba oli meeles, kus mingi asi paiknema peab. Ainult laste pakkimine võttis enam aega, nad olid ikka viimase momendini proovinud eelmisel õhtul Eurovisiooni vaadata.

ilusad patjadeta maganute inimeste näod 😛

Saime sellega siiski hakkama ja siis nad läksid kõik koos teadmata suunas Kei ülejäänud laste juurde. Hiljem kuulsin, et nad sõitsid hulga aega koos, kuni Torm ja Lohe enam ei jaksanud.

Jah, tee kaali polnud just kõige huvitavam. Metsküla vana kalmistu ja uuesti ehitatud õigeusu kirik olid küll vahvad, aga neid me olime ise sadu kordi näinud (Saaremaal matkates pidime arvestama, et satume paikadesse, mida oleme näinud). Siiski me mõtlesime, et kuidagi kahtlaselt mööda turismi magnet-kohti sellel aastal see retk käis. Oleks soovinud sõita ka sellistes kohtades, mida vähem teatakse .

See selleks, meie kuldne kolmik (kui arvestada ka Lolot, siis nelik), asus vapralt taas sadulatele ja hakkas valusa istmiku kiuste Leisi suunas väntama. Plaan oli lõunatada Leisis ja siis saata sealt liig-väsinud lapsed otse koju (Triigi külla).

Tuul oli kõva ja nuputasime Lolole vahepeal sinistest sussidest mütsi. Ta oli ikka päris hea tüüp! Õnne oli sama vapper kui eelmistel päevadel ja nii jõudsime viperusteta Leisi. Leisist oleks nagu mingi prügi-orkaan läbi käinud. Tänavatel lendlesid igasugu pakendid, mida ratturid olid maha visanud või olid need täis prügikastidest välja lennanud… Mh… korraldajad võiks mõelda, et sellistes väikeste poodidega kohtades võiks toimuda sama pakendi sortimine, kui laagriplatsil. Praegu olid prügikastid pudeleid täis ja üldse minu meelest oli selline matkaliste käitumine  pigem rohelise mõttelaadi vastu. No igatahes ostsime grilli ja grillisime, ei tahtnud Anglasse tunglema minna. Noored jõudsid ka sööma ja viimased vorstid said just enne meie ära minemist saabunud Kei poisid ja tõenäoliselt ka Lola (Kei musta värvi Saaremaa juurtega kuts).

Uko-Aija ja Õnne läksid preemia ja kallistuste saatel koju, Essu ja Kõue ja osaliselt ka Pärl jätkasid meiega sõitu Kaali suunas. Nüüd saime Krissuga teha oma tempot ja jõudsime Kaali just ajaks… kui kõik sai läbi 😀 kallistasime vaid veel Mari-Ene-Kei tiimi, keda lahkumas nägime ja kutsusime omale sõber Antsu autoga järgi. Lahe oli igatahes ja tore, et kaks viimast päeva ilma pidas! Nii uskumatu, kui see ka pole – Õnne sõitis rattaga veidi üle 100 km, teised ca 170-180 km. Hästi tehtud!

Krissu, Lolo ja Õnne


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: