Posted by: Kei | mai 25, 2011

Roheliste Rattaretk Saaremaal 13-15.05.2011 (TEINE päev)


Laagri teine päev….

(Loona – Kihelkonna – Tagamõisa – Veere – Selgase – Mustjala – Võhma)

Ene:

…ja seegi algas ilma eranditeta rabistamisega. Äratus kell 07:00. Plaani kohaselt pidime siuh-säuh riidesse saama, asjad kokku ja punuma laagrisse hommikusöögile. Tundub justkui lihtne, aga tegelikult ei olnud nii lihtne. Hommikuks oli ööbimismajas tekitatud korralik kaos – eelmise õhtu söögiriismeid olid siin-seal, põrand oli enam-vähem kaetud laste riietega, uniseid lapsi oli palju ja seega oli ka segadust palju, et kellele mida selga ja kuhu need eilsed püksid ja sokid kadusid. Kogu selle kaose sees kadus aeg no ikka väga kiiresti ja ühel hetkel oligi ajast järjekordselt puudus.“

Mari:

„Et oleks täielik ettekujutlus seltskonnast ja laste arvust, siis oli meil viie täiskasvanu peale viis last. Ebaproportsionaalselt oli laste arv Elo suunas kaldu, sest tema omi oli neist lausa neli. See tähendas seda, et tal tuli ära lahendada viie inimese varustuse kokku-lahti pakkimine, kuivatamine ja kaardistamine. „

Ene:

„Ettenägelikult sai eelmine õhtu perenaisega kokku lepitud, et ta viib oma väikse kaubikuga meie pagasi pakiautodele – see oli väärt kokkulepe. Eriti suur heameel oli selle üle hommikul. Perenaisest oli tegelikult veelgi kasu – tal oli prügikotte ja teipi. Õhtul kui oma kuivi riideid kotist otsisin, siis tõmbasin prügikoti, mis oli kaitseks ümber nö.päris koti, n+1 tükiks, sest Keil pidi ju olema varuks terve rull kotte ja teipi…..aga…oh õnnetust, see väärtuslik kraam oli Keil suures kotis, mis esimesel õhtul läks omapead uitama….seega perenaine aitas välja, tal olid kõik nö.esmaabi vahendid olemas st prügikotte ja teipi. Ma oleks teda peaaegu kallistanud, vot nii hea meel oli.

Võttis aega, mis ta võttis, aga ühel hetkel olid enamus kotte perenaise kaubikusse tassitud, enamus lapsi riidesse saadud ja siis sai nagu hetkeks mõistus otsa, et kuidas peaks logistilise probleemi lahendama – kes ja kuidas sõidab laagrisse kotte viima pakiautole. Piinlik oleks olnud perenaist kasutada ära kui pakikandjat, samas oleks paha ühel meist kaasa minna autoga, sest ratas jääks maha….kuidagi palju küsimusi tekkis. Seega üldsus arvas, et kuna mul nii ehk naa midagi tarka teha poleks, siis võin kaubikuga võidu laagrisse sõita ja kotid pakiautosse visata. Mõeldud tehtud. Nii kiire oli mul rattasõitmisega, et isegi valutavaid kannikaid ei olnud aega tunda. Võib öelda nii, et sellist hommikust spurti ei soovita, ainult häda olukorras võib niimoodi rattaga rallida hommikul. See ei olnud minu jaoks lihtne, mul niigi madal vererõhk ja nüüd äkitse sellise tempoga minek, äratas üles küll! Minu spurt oli küll äkiline, aga mitte väga pikk. Kiirelt sai selgeks, et tuul on vastu ja mul jõudu vähe, aga tahtmine suur ja nii ma siis jõudsingi laagrisse, vesi silmist väljas. Teadupärast ma kaubikuga võidu sõita muidugi ei suutnud ning kahjuks pidin teise kohaga leppima. Kaubiku leidmisega laagri paigas oli loomulikult sekeldusi, ma ei tulnud selle pealegi, et perenaine võib kaubiku metsatuti sisse ära peita. Nii kui kerge paanika hakkas endast märku andma, leidsin ka kaubiku üles ning kotid said jällegi kenasti autole pandud. Ülejäänud meie „gäng“ jõudis mitte enne, vaid ikka peale seda, kui olin need hiigelrasked kotid pagasiautole ära tõstnud. „

Mari:

„Ma ikka tahaksin selle ilma teema juurde korraks tagasi põigata, sest ilmal on igasuguste matkade juures kahtlematult koleoluline roll. Peamine ei olnud reedese ilma puhul ainult see mure, et ise ja asjad saavad märjaks. Tegelikult tegi asja hullemaks see, et kogu selle märja sees ja ümber oli päris jahe õhk, nii u. 10 kraadi ja vähemgi. Ehk et külm ja niiske. Ja see on üks ütlemata vastik kombinatsioon, vähemalt minu vinklist vaadatuna. Etterutates võin öelda, järgmistel päevadel oli ilm rattasõiduks vaat et ideaalne- vahelduva pilvisusega sademeteta ilm. Soojemaks läks ka.“

Ene:

„Hurraa, nüüd võis seda hommikust lobi sööma minna. Sellest söögist väga palju rääkida ei ole, sest mingeid maitseelamusi sealt ei saanud.

Ahjaa, Keist ka…..hommikusöögi ajal selgus, et Kei unustas oma jalakatted sauna. Keil oli väga täpselt meeles, kuhu ta need saunas paigutas ja mis järjekorras, aga kahjuks ei olnud tal meeles neid sealt ära võtta. Aga ei hullu. Kei vaatas korra paremale ja siis vasakule ja juba ta leidiski ühe natuke vanema noormehe, kes loomulikult ei suutnud Keile EI öelda ja läks Kei susside järgi sauna. Vot nii!

Teise päeva rattaretk läks meil märksa lõbusamalt kui esimene. Esiteks VIHMA ei sadanud, päike isegi paistis ja mis kõige huvitavam, me jõudsime ka ühiskondlikele üritustele – Tätte kontserdil käisime, linnupuure panime metsa jne. Kas te teadsite, et linnupuuri auk või ava tuleb panna ida-lääne suunas, mitte põhja-lõuna suunas? Põhja suunas pidavat talle tuppa külm tuul puhuma ja lõuna päike pidavat lihtsalt toa liiga soojaks kütma. Nii rääkis meile loodusteadja mees.“

Mari:

„Ma olen nüüdseks juba 5 või 6 aastat jutti käinud Roheliste Retkel ja veel kordagi varem pole ma jõudnud linnu pesakaste riputama, kuigi sisimas olen seda soovinud, järjest pingsamalt. Viimaks see õnnestus, olime minutipealt kohal ja see on tõesti vahva emotsioon, umbes samast tundest kantud kui metsa istutades. Küllap toredam sellest võib olla vaid see, kui ise riputatava pesakasti valmis ka veel meisterdaks. Arenguruumi on, ütleme nii.“

 

Ene:

„See päev oli tore, matkasime nii, et nägime päris palju ka teisi inimesi!!!! Eriti palju oli inimesi toidupoodides, kus tehti ilmselt terve kuu käive. Esimesest poest jäi meelde, et otsa olid saanud mitte jäätis või mõni kangema kraadiga joogid, vaid kuivad sokid J“

Mari:

„Kohe teise päeva alguses, pärast Tätte-juuniori uinutavat kontserti Kihelkonnas trehvas Ene tuttavat soliidses eas tennisisti. Üheskoos pedaalides tõstsid nad tempo õige pea nii sportlikuks, et vurasid täpiks ette ära. See reetis, et vaatamata väidetavalt kaheksale rattavabale aastale on Ene endiselt suurepärases rattasõidu konditsoonis. Umbes ülejärgmises kurvis ootasid nad meid siiski juba sõbralikult kivi otsas kükitades järele ja tutvustasid meile Keiga Sõstar Nipernaadit.“

Ene:

„Teine päev möödus küllaltki lustlikult, ilma eriliste vaegusteta. Vahepeal kui rattasõit hakkas ära tüütama, siis sai lauldud lastelaule. Lastelaule seetõttu, et teiste laulude sõnu lihtsalt ei teadnud. Tegelikult, kui kristalselt aus olla, siis lastelaulude sõnadki olid lünklikult peas.“

Mari:

„Lõunapausi pidasime Veere sadama kõrtsi hoovis Ivo Linna laulude saatel lustilises meeleolus Vana Tallinnat teega tempides. Kohalikud naised pakkusid paellat, lapsed müüsid loose „ükski pilet ei võida“ ja naiste vetsu sabas lauldi üksmeelselt „Viit viimast”.

Veere kohal oli imeilus vaade ca 12m kõrguselt pangalt lahele, mis on Saaremaa sügavaim- keskosas 20m ja mis ei külmu ka külmema talvega.

Mõnevõrra targematena veeresime Veerelt viimaks mönusasti edasi.

Tee peale jäi Pidula forellikasvandus, kus tänu Roheliste Rattaretkele suvehooaeg hoogsalt käima lükati. Seal jooksime kokku Alpiexpressi Urmasega, kes jutustas oma seltskonna imelistest üleelamistest eelmisel külmal ja märjal ööl ja ka sellest kuidas ta Tehumardil miski vastiku ora keset lahjat lagendikku omal läbi jala astus ja kuidas seda laagripaigas tohterdada prooviti. See kõik oli nii kolejube, et meil lihtsalt tuli end veidi tugevdada Urmase poolt pakutud valge veini ja tema naise poolt püütud värskelt küpsetatud forelliga. Kui me uuesti ratastele läksime olime juba märksa julgemad ja näost pruunimad.

Selgase oli järgmine koht kus midagi juhtuma pidi. Seal kuulasime Enega mäejutlust ehk teaduslikke legende kohaliku dolomiidi tekkeloost. Saime teada et see on unikaalse mustriga, soojapidavam kui Harjumaa paas ja üldse ilusam ka ja…Kuna geoloogia vastu siiski suurem huvi ilmselgelt puudus, pöörasime rattad ringi ja sõitsime tagasi suure kuuse alla, kuhu nõrkenud Kei oli jäänud kohvi jooma ja inimestega tutvuma. Selle kuuse all puhusime juttu kohaliku mehega, kes isatalu väravasse oli puhveti püsti pannud ja kahe euro eest müütas samas kohta kuumaks köetud saunas.  Täiesti geniaalne idee, kahjuks ainult ca kolme tunni kaugusel laagrist.

Õhtupoolikul liitus meiega keset Villu Veski ja Teet Kalluste hüpnotiseerivalt ilusat kontserti Mustjala kirikus (http://www.youtube.com/watch?v=QjFKym5LWEE) Kei pesakond- mees Priit ja pojad. Kui poisid võtsid õhinaga ette päeva lõputee jalgratastel siis Priit jäi kõiki turvaliselt autost turvama.Tujud olid head ja nii laulsid kõik viimaks Tormi algatusel läbi nii tuntud kui tundmatud lastelaulud. Laul on üldse hea kaaslane ja tujutõstja. Pealegi sõbralikult meelestatud inimeste suhtes pea alati nakkav ja naeratama panev.“

Ene:

„Teise laagripaika, Pangale, jõudsime ikkagi viimaste seas ja nüüd ootas mind kui linnainimest ees teine proovikivi – püstitada telk! Telk sai püsti Mari abiga. Telk sai just nimelt püsti, aga ei midagi erakordselt ilusat. Selline konarlik nägi välja. Arvan, et see paistis kaugelt ilma silditagi välja, et „siin ööbib mitte pioneer“, aga sisse sai pugeda ja tundus täitsa kodune seespoolt vaadates. Telk sai püstitatud käepäraselt vabale kohale ja öösel sain aru, et miks see koht vaba oli. Telgi püstipanekul isegi nägin visuaalselt, et suts kaldes on see maapind, aga ikkagi….paremat kohta ka ei viitsinud otsida ja nii ma siis öösel päris mitu korda pidin turnima alt üles. Proovisn ka kõhuli magamist, et ehk siis libiseb vähem. Libises võib-olla tõesti suts vähem, aga siis jäi selg kole kangeks. Ühesõnaga, enam ma telki viltusele pinnale ei pane.

Õhtul peale elamustevaese õhtusöögi olid ka sellised kohustuslikud elemendid nagu lõkke ääres viibimine, kerge napsutamine, mis kõigi eeldustekohaseltpidi nii vaimselt kui füüsiliselt kaasa aitama telgis magamisele. Ja ärme unusta öhtust kontserti, kus Kei tantsis ennastunustavalt ja mina üritasin ka algelisi tantsuliigutusi tehes seltskonda sulanduda.“

Mari:

„Panga panga pealne oli mähkunud jaheniiskesse pilve. Nii et sinna sisse sõites oli tahtmine kohe kõik soojad riided korraga selga tõmmata. Meie Meeme, alias Taavi, kes oli juba hommikul abiks olnud Kei mahajäänud saapakatete äratoomisel oli ka õhtul meile oma nähtamatu haldjakäega abiks olnud. Eloga kahepeale püstitasid nad meie telgi nii perfektselt nagu ta veel kunagi varem püsti pole seisnud!

Kui õhtusöögi supp oli ära luristatud ja suure lõkke kuumuses oma magamiskotte ja riideid kuivatavatele matkakaaslastele kaasa elatud, võtsime suuna peole. Suurel laval jämmis Ska Faktor (nt http://www.youtube.com/watch?v=8FE7TjC1ypI&feature=related ja http://www.youtube.com/watch?v=NedzzgPA4t8&feature=related) pannes ka kõige väsinumatel fännidel põlved nõtkuma. Samal ajal algas veel teinegi „meeleolukas“ sündmus- Eurovisiooni otseülekanne suurel ekraanil. Meie jõudsime seda vaatama siis kui eesti lugu oli olnud just ette kantud ja nii ei olnud enam erilist indu seda pikemalt jälgida. Peale Ska Faktori ehedat ja ennastunustavat lavasaginat mõjus Euroślaagrite kontsert ka uskumatult magedalt Hommikul saime teada kuidas lõppjärjestus oli kujunenud, mistõttu polnud põrmugi kahju, et juba 23.30 paiku magama keerasime. Eks päev oli olnud ka pikk ja rikastav.“

*****

Elo lisab: Minu päev hakkas, jah, mahasurutud pisaratega, kuna ei jõudnud kotte nii kiirelt pakkida kui vaja. Raskeks tegi kogu pakkimise ajsaolu, et pidi mõtlema, mis riided kaasa enda pakikale, mis laste pakikatele ja mis pakiautodele. Keegi ei saanud mind aidata ka, kuigi Krissu oli abi pakkumas. saatsin nad lihtsalt võimalikult ruttu minekule, et saaksin rahulikumalt mõelda.

Üksi järgi sõita ei olnud ka just väga tore, see 7 km oli kogu reisi raskemaid… kuigi naeruvääristasin ennast sisemuses, oli mul endast ikkagi veidi hale. Kõik muutus, kui jõudsin söögikohta – lapsed kallistasid ja kihutasid Tätte kontserdile; sõin sisse külmaks läinud pudru ja hakkasime Krissu ja Õnnega liikuma. Meil polnud mingit kindlat kava, sest ei teadnud kui palju Õnne jaksab. Tee pikkus oli üle 70 km, mida plaanisime küll Kihelkonnast Pidula kaudu lõigata… aga ikkagi… üle 50km…

Ilm oli vähemasti hea! Soe ei olnud, aga päike oli väljas. Me jõudsime igale poole varem, vastupidiselt eelmisele päevale. Nõnda ikkagi ühelegi üritusele ei saanud, alles päeva lõpus nägime Panga pangal loodus filme. Samas me nautisime täielikult üksteise seltskonda, eriti Õnnet ja Lolot. Lolo pesa oli Krissu ratta korvis ja ta sai pea igalt möödasõitjalt mingi positiivse kommentaari. Vahepeal lasime Lolol joosta, siis arvasid retkelised, et jooksutame teda niimoodi kogu distantsi.

Pidulas tegime väikese tee pausi, Selgasel korjas Õnne oma taskud kive täis ja suure pulgakommi jõul väntas Õnne suurima rahulikkusega lõpuni. Selgasel jõudsime noortele teha võileivad ja jätsime teeraha ning liikusime edasi. Mingil hetkel jõudsin noored meile järele ja kihutasid mööda, järmisel hetkel, ca 20 km hiljem, tuli Essu ja ütles: “need viidad on täitsa valesti pandud!” Nimelt oli ta mingil hetkel mitmeid kilomeetreid enne Panga teed vales suunas sõitnud. Nägime hobuseid ja tõrvapõletusahju ning olimegi viimaseid tõuse pangale võtmas. Jõudsime sinna nii vara, et pakiautod polnud isegi  veel avatud 😀

Mis siis ikka, võtsime telkimiskohad ja lebotasime niisama.

Üks väsinud kutt pangal

.. ja teine väsinud kutt seal samas ilusa taeva all

Kõue ja Pärl


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: