Posted by: Kei | juuli 18, 2011

Matkasport Eesti karikas 24h Värskas


Paul:

„Seekord hakkasid meie seiklused pihta enam-vähem 24h enne väljasõitu Värskasse, kui selgus, et Mari hing ihkab indiaanilaagrisse ja Kei kiire telefonikõne tõi võistkonna kolmandaks liikmeks Kaili. Sellesama kahevõistlejast Kaili, kellele seiklusspordi pisik sai sisse süstitud Rõuge X-dreamil, kui Kei ta esimest korda appi palus.

Ööbisime Koidu kodus, mis asus Lobotka külas, otse Värska külje all. Eraldi märkimist väärib suurepärane hommikusöök, kus meil anti kliidega kaerahelbeputru ühes metsa alt korjatud aedmaasikate toormoosiga ja väga mõnusa kohaliku rukkileivaga.

Kuigi saabusime Värska sanatooriumi juurde 1,5 tundi enne starti olime stardimaterjalide väljavõtmisega juba kohe alustuseks kõige viimased. Tavaline lugu. Kail saabus koheselt pärast meid. Need stardieelsed toimetused võtavad ikka üüratu aja.

stardieelne pakkimine

Seekord jõudsime täpselt valmis ja jõudsime enne starti ennast järves märjaks teha, et palavus kohe ligi ei tikuks.

Esimene etapp oli jalgsi ja tegemist valikorienteerumisega, kus tuli läbida kõik punktid, kuid vabalt valitud järjekorras. Sellisel puhul tähendab see tavaliselt, et tuleb otsustada, kas läbida ring päripäeva või vastupäeva. Kuna enamik otsustas päripäeva ringi kasuks, siis nii tegime meiegi.

Nagu ikka pistsid kõik stardist kohe punuma. Algusele kohaselt laskis ka Kei kerget traavi. Varsti siiski jooksutempo rahunes ja läksime üle kiirkõnnile. Kohe esimesel kilomeetril sai tehtud 100 meetrine lisa-aas, kui ma ei märganud õigest teeotsast ära keerata. Jätsin selle targu kaaslastele mainimata. Muidu oleks Keilt kohe noomida saanud, et ei ole piisavalt tähelepanelik ja et alguses nii ei tohi!

Esimene punkt oli pandud rabavaatlustorni ja tõepoolest avanes sealt kena vaade suvisele rabamaastikule. Teekond jätkus üle raba mööda laudteed, mis oli eesliikuvate tiimide poolt veega libedaks pritsitud. Tõenäoliselt oli see ka kogu võistluse kõige palavam hetk, sest taamal müristas, äikeseeelne õhk seisis paigal ning päike kõrvetas lagipähe. Minu suureks üllatuseks oli korraga meie paremat kätt järv. Kaardi järgi ei oleks tohtinud see mitte teps seal olla. Arvasin, et üle raba minev teerada tähistas laudteed, aga ju tähistas see midagi muud. Igatähes seisime korraga teise punkti kõrval ja nii see võetud saigi.

Edasi jätkus teekond mööda kruusateed ja inspektor Keile ei jäänud tähelepanuta, et eelmisest punktist väljudes oleksime mööda järve äärt tulles võitnud 50-80m teekonda. Mina torisesin vastu, et nii pikal võistlusel ei ole see üldse tähtis. Aga sellised pisiapsakad jätkusid, kui suutsin ka järgmise punkti õigest teeotsast 50 meetrit mööda jalutada, enne kui taipasime tagasi keerata. Pärast 3. punkti võtmist jalutas meile vastu Twister Female’i naistkond, kellega sõbralikult sai sääski ja parmusid vahetatud. Nemad tegid ringi vastupäeva.

Väikestele apsakatele vaatamata oli meie tuju hea, nagu ka ühe talu õuel olnud seltskonnal, kes arvasid, et me ilmtingimata tahame jahutust ning proovisid meid külma veega üle kallata. Saanud nende käest väikesed suunajuhised leidsime järgmise punkti viperusteta. Esimese jalgsi etapi kõige raskem lõik oli raba ületus, kus suurte mätaste vahel oli parajalt raske edasi liikuda.. Punkt võetud jõudsime vahetusalasse eelviimastena – Twisteri naised tulid mõned minutid pärast meid. Meid tervitati „kus te niiii kaua olite!“ hüüdega. Saime teada, et teised kõik teised tiimid olid vahetusalast läinud juba kolmveerand tundi tagasi. Aga kõik see oli täiesti ootuspärane.

Meile antud rattakaart oli nõukogudeaegne ja venekeelne. See tähendas üht – kaarti liigselt usaldada ei saa (et seda peaaegu üldse usaldada ei saa, selgus hiljem). Minu esimene mõte oli planeerida kõik teekonnad võimalikult konservatiivselt, sest kui suure mõõtkavaga kaardil ära eksid, siis ikka korralikult. Esimene punkt asus Värska taga oksahunnikus. Juba teekond sinna läks vaevaliselt. Valisime vale teeotsa ja sõitsime ekstra 1km ning pidasime vahepeal aru kohalikega. Seejärel ei saanud pihta sellele, et oleme üks teede ristumine varem seisma jäänud ja otsime punkti valest kohast. Meie õnneks saabus Twister (Twisteritel oli vahe peal rattakett katki läinud ja nende pikem vahe meiega oli sellest sisse veninud) ja neil oli palju parem ettekujutus sellest kus viibisime. Mõne minuti pärast oli punkt võetud.

Kuigi Twisteri naised valisid teise teeraja, siis mõne aja pärast saime jälle kokku ning see kujunes kogu päeva teemaks. Ka nüüd oli meil probleeme õigete teeotste leidmisega. Pärast mitut peatust ja arutamist jõudsime kuidagi jälle kohale.

Kolmandasse rattapunkti otsustasin teha kõige kindlama näiva teekonna üldse – mööda asfaltteed, pööre paremale ja otse punkti. See ei olnud kindlasti mitte kõige otsem teekond, aga tundus, et see on väga kindla peale minek. Asusime väntama. Juba varem oli kaardil mulle silma torganud rasvane katkendlik joon ja olin endamini mõtisklenud, et huvitav-huvitav, mis asi see küll on?! Korraga plahvatas! Idioot! Ma olin just planeerinud teekonna läbi Vene Föderatsiooni! Värskast edasi Lutepää ja Sesniki vahel on tee, mis läbib 400m Venemaad ja tuleb seejärel Eestisse tagasi. Autoga on sealt lubatud läbi sõita, aga jalgsi läbi jalutamine on keelatud. Noh, aga meie oleme ju rattaga!

Olukord aktiviseeris koheselt Kei, kes arvas, et väikeste seikluste nimel oleks tema valmis riskima ja hakkas meile rääkima midagi sõbralikest vene piirivalvuritest. Meie Kailiga sellest väga vedu ei võtnud ja samavõrd arvestatav oli ka võimalus, et edasise matkavõistluse ajal kirjutame me kuskil piirivalvekordonis seletuskirjasid. Kuna vahetult enne piiri keeras veel üks tee punkti suunas, siis seekord pidi Kei alla vanduma. Alguses ei saanud me üldse sotti kus me oleme, aga õnneks üsna varsti sattusime 5 tee risti ja see võimaldas meid ennast kaardil paika panna.

Umbes 300 meetrit enne punkti teeristis seisid väga nõutute nägudega meestetiim Keset Loojangut. Nad olid seda punkti juba vähemalt 45 minutit otsinud. Nüüd tulid nad meiega, sest neile tundus, et me teame kuhu läheme. Esimene siht ei andnud punkti otsimisel tulemusi, aga teisel sihil peilis Kail väga efektselt puude vahelt punkti välja! Nüüd selgus, et meestetiim oli varem sealt 20m kõrvalt mööda sõitnud ja punkti mitte märganud!

Järgmisse punkti sõites ei lugenud ma kaarti korralikult ja oletasin liiga palju. Näiteks seda, et küllap seal puude taga on väike järv! Ei olnud! Pöörasime liiga varakult paremale ja hakkasime otsima punkti täiesti vale tee pealt. Tiirutasime edasi ja siis tagasi. Lõpuks läksime nõu küsima autoga metsas kukeseeni korjavatelt kohalikelt. Samal hetkel saabusid nurga tagant jälle Twisteri naised, kes olid veel rohkem aega kulutanud eelmisele punkti otsimisele ja nüüd olid sama eksinud kui meie. Pärast ühisaruelu suutsime ennast kaardil paika panna ja kõvasti aitas ka kohalike vihje, kus asub suur elektriliin. Sealt edasi sõitsime koos Twisteriga punkti poole. Punkt pidi asuma teede ja sihi ristil aga häda oli selles, et neid kaardil mitte märgitud teede ja sihtide riste tuli järjest. Nii me seal koos aru pidasime ja punkti otsisime. Lõpuks sõitsin 100m meie viimasest otsimiskohast edasi ja seal see punkt oligi.

Võrdluseks: kui võitjad kulutasid nende kahe punkti leidmiseks 44 minutit, siis meil läks sinna 1 tund ja 56 minutit. Et midagi vabandavat öelda, siis ainult seda, et mina ei ole varem nii ebatäpse kaardiga orienteeruma pidanud. Ning meie tulemus ei olnud üldse mitte kõige halvem, sest naiste võitjatel kulus nendele kahele punktile tsipa üle 2 tunni!

Kaardist. Järgmisse punkti sõites selgus, et vanal kaardil olnud teed enam ei eksisteerinud. Õigemini eksisteeris aimatav koht, kust see tee oli läbi läinud. Järgmist elektriliini, mille alt pidime läbi sõitma enam ei eksisteerinud. Alles oli lage ala, mida pidi see elektriliin oli jooksnud. Lõpuks jõudsime korralikule uuele kruusateele, mida kaardil loomulikult ei olnud. Õnneks ei olnud keegi midagi ette võtnud künkaga, mille tipus asus punkt ja nii saime järgmise punkti kiiresti kätte.

Edasi läks juba lihtsamalt, sest järgmise punkt oli pandud ilusa suure mäe otsas asuva suure puu otsa. Kuigi ühes kohas oli meil õige teeotsa leidmisega raskusi, siis appi tulid jälle Kaili teravad silmad, mis märkasid, et valele poole keeranud tee, tegi paarikümne meetri pärast pöörde õiges suunas.

Vähemalt vahetusalasse jõudsime me ilma viperusteta – 2 tundi ja 45 minutit pärast kontrollaja lõppu. Seal ootas meid uus kaart ja suur pudel Värskat. Viimane kulus väga marjaks ära, sest meie veevarud oli kokku kuivanud ja ega sellest pudelist kauaks kolmele ei jätku. Kuulsime ka seda, et 14 startinud tiimist jõudsid vahetusalasse kontrollaja sees ainult 7. Nende hulgas ainult üks segatiim.

Halb uudis oli see, et jalgsi etapp jäi nüüd vahele ja meil tuli asuda jälle rataste selga. Nagu 5,5h väntamist oleks vähe olnud! Hea uudis oli see, et nüüd anti meile igati ajakohane Eesti põhikaart, mille järgi orienteerumine oli lust ja lillepidu. Järgnevast kolmest punktist on kirjutada ainult niipalju, et sõitsime, leidsime punkt, kohtusime jälle Twisteriga, sõitsime koos edasi, leidsime punkti, jne.

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne.

varbad olid märjad tegelikult juba esimesest tunnist alates

Üle Mudajõe oli tõmmatud kaks köit ja sealt pidime üle saama. Seejärel uuesti jõkke ja mööda köisredelit üles sillale. Täitsa tore oli! Asja miinuseks oli see, et kesköö hakkas lähenema ja õhk läks kogu aeg jahemaks, nüüd sai siis nii püksid kui tossud korralikult märjaks.

Kail kahe kalda vahel.

Twister oli juba otsustanud, et nemad jätavad järgmise jalgsi ja kanuu etapi vahele. Saades Randylt teada, et esimestel tiimidel läks jalgsi etapile üle 2,5 tunni, siis nüüd pimedas oleks meie pidanud arvestama vähemalt 4-ga. See aga tähendas, et kanuuetapilt oleksime laekunud alles hommikul. Jäime Twisterile seltsiks liidreid ootama ja kuivatasime ennast lõkke ääres.

Meie tiimi kõige suuremaks mureks oli Kaili jalatallad, mis liiga väikeste tossude tõttu olid ära hõõrdunud. Õnneks tuli päästev mõte tallad tossude seest välja võtta ja see tegi olukorra kohe kergemaks.

Ootasime lõkkeplatsil nii tunnikese kui saabusid liidrid kanuuetapilt  Nüüdseks olid ka nemad kõigist kontrollaegadest väljas ja teine kanuuetapp tühistati. Mida see meile tähendas?! Roni jälle ratta selga! Sõitsime otsejoones vahetusalasse, kus ootasid meie rulluisud. See oli tõeline õndsus kui ometi sai teha mingit muud liigutust peale väntamise. Rulluisuetapp toimus öises Räpinas ja oli küllaltki meeleolukas, sest tagantpoolt tulid meist mööda muudkui tugevamad tiimid ja lõpuks oli täitsa suurürituse tunne. Sai turnitud uiskudega mööda treppe silla alla ja aetud taga öisele jalutuskäigule läinud koera (vähemalt see koer arvas, et me ajame teda taga!). Väga mõnus öine tunnike!

Ja siis jälle ratta selga! Kuna rajaplaneering oli nagu ta oli, siis algselt mõeldud jalgsi etapp muutus võistluse käigus ratta etapiks. Meil oli väga lihtne elu. Meist oli vahepeal jälle möödunud Twisteri naised, kes meie ees tegid ära kogu punktide otsimise töö. Meil jäi ainult nende sabas jõlkuda ja punkte korjata.

Kolm punkti võetud, tuli vahetusala. Seal toimus vahetus jalgsi etapilt mida läbiti rattaga, rattaetapile mida läbiti rattaga! Mina olin selleks hetkeks sellises konditsioonis, et enamuse ajast suutsin sõita ainult ratta peal püsti olles. 12 h ratta seljas oli mõned pehmemad kohad nii ära hõõrunud, et sadulas istumine oli tõeline piin. Õnneks kuhugi ära ei eksinud ja jõudsime järgmisse vahetusse sujuvalt.

Eelmises vahetusalas pidime peaaegu puhtale lehele joonistama ümber järgmise jalgsietapi kaardi. Kartsin, et selle ümberjoonistatud kaardiga tuleb orienteeruda pimedas ja olin seetõttu väga hoolikas. Lisaks teedele ja radadele sai igasugu muud infot üle kantud ning kõik tähtsamad vahemaad eraldi välja kirjutatud. Õnneks sel hetkel kui asusime jalgsi metsast punkte otsima, läks väljas valgeks ja see tegi meie ülesande palju lihtsamaks. Läbisime kõik neli punkti peaaegu perfektselt ja see oli üks väheseid etappe, kus me aegade arvestuses ei olnud viimased või eelviimased!

Jälle ratta selga! Koos hommikuga saabus väsimus. Meie tempo hakkas kukkuma iga kilomeetriga. Samuti olid meie geelivarud juba suht otsakorral ning Kei näost oli näha, et pressib edasi, aga kannatab. Poolel teel tegime otsuse, et jätame järgmise jalgsietapi vahele ja teeme ise rajaplaneeringus muutuse, ehk teisisõnu läbime rattaetappi jalgsi. Kuna jõuvarud olid otsakorral, siis rataste seljast tulime maha juba varem. Liivased tõusud ja pehmed metsarajad olid Keile liig mis liig.

Viimases vahetusalas panime oma viimased toiduvarud nahka ja hakkasime ratas käekõrval tagasi Värska poole astuma. Asja meeldiv pool oli selles, et metsatee äär oli osadest kohtadest maasikatest punane. Meie Kailiga võtsime sealt kohe tublisti matti ja aeg-ajalt sai Keile ka mõni peotäis suhu topitud. Aga palju see ei aidanud ning saabus kõige raskem tund. Lõpuks ei jõudnud me enam liikuda vajalikku 100m punktini, vaid hakkasime seda varem otsima. Käiku läksid viimased energiakommid! Ei tea kas see oli viimase rattapunkti sümboolne tähendus, või miskit muud, aga järsku tuli nii mulle kui Keile elu sisse. Kailil loomulikult polnud häda midagi, kui silma tikkuv uni välja arvata.

Finišialasse saabusime hoogsalt ja sama hoogsalt läksime ma kummimadratsitega järvele. Meil on väga head ja kiired madratsid! Tegime pooltele tiimidele sellel etapil pähe! Sai mõnusalt märjaks ja vesi pühkis minema hommikuse une. Sel hetkel ei olnud mingit kahtlust, et asume ka viimasele jalgsietapile. See läks meil kui lepase reega! Kõik punktid andsid ennast kohe kätte ja 1 tunni ja 40 minuti pärast olime juba päris finsihis.

lõõgastav lõpp

Kokkuvõtteks. Sõitsime umbes 150 km ratast! Sellest enamiku mõõda kruusa, liiva ja metsateid! Jalgsi liikusime umbes 25-28 km. Rulluisku sõitsime natuke umbes 10 km. Ennast puruks ei tõmmanud ja enesetunne oli pärast 24 tundi täitsa mõnus. Kaili andsime Eesti kahevõistluse koondisele tervena tagasi! Minu mõttetera sellelt võistluselt on see, et 24h on tore võimeid proovile panev matkaüritus. Niikaua kui see jääb võistluseks iseendaga mitte teistega!

 

"loosimine"


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: