Posted by: Kei | august 5, 2011

See, kes laseb oma päeva mööda ilma olemata lahke ja ilma nautimata elu rõõmsid, on nagu sepa lõõts – hingab, aga ei ela. India vanasõna.


22. juuli, reede

Kei:

„Õhtu kujunes pikemaks. Kui vein otsas siis asuti Tallinnast kaasa tulnud Vana-Tallinna külge. See hetk mina targu taandusin ja kolisin koikule.

Hommik algas ettenähtult ja plaanipäraselt kose all ujumisega. Meie maailm on imeilus! Teele asusime tund varem kui eile pluss 15 minutilise akadeemilise hilinemisega. Plaan paigas. 10 km pärast lubati vesiveskit ja pehmet järve. Seda kõike me ka saime.

Siis tuli veel üks mõis ja loss imeline. Sealt edasi tegi sportlane Kuno meile tuule tunnelit. Kella neljaks, nii nagu Pauli ennustus oli lubanud äikesevõimalust, istusime meie õndsalt kohviku katuse all ja ootasime-vaatasime seda ennast üleskeeravat taevast. Ootasime ja vaatasime üleskeeravat taevast ligi 2 tundi. Lugesime teineteisele ette raamatut nimega „Emotsionaalset intelligentsus“ . Lugesime selliselt, et järgemööda võtsime raamatu kätte ja lõime selle suvalise koha pealt lahti. Pealkirjad tulid intrigeerivad. Mina lõin lahti peatüki nimega: “Allasurutud vägivaldsus.” Mari: “Ülim võimekus”. ja Kuno: “Pereelu proovikivi”. Sõime puhveti pirukaid – jõime teed ja filosofeerisime loetu üle. Lõpuks sai ka kõige kannatlikuma kannatlikkus otsa. Sõber Kati, Lõuna – Eesti mäe otsast, telefoni katkeva kõnega, üritas meile edastada hetke ilmateadet. Tegelikult oli hetke ilmateade otse meie pea kohal ja paranemismärke polnud. Kiletasime end igaüks oma võimaluste kohaselt , ei puudunud ka punased bahillad ja sinised haiglasussid. Teele!”

Mari:

„Me siiski ei oodanud ega vaadanud seal niisama. Pärast seda kui olime kerge einega ühelpool ja valmis teele asuma jõudis vihm ka kohale. Põhjalik selline. Nii, et tänav mille ääres me kõrtsus peidus olime muutus jõesängiks. Kui olime mõnda aega asjatult oodanud tsükloni taandumist ronisime ohates õue ja kiledesse“

Kei:

„See oli ääääge! Kimasime hanereas keset veemöllu. Mari kõige ees ja Kuno punase tagatulena taga. Aegajalt hoiatusi karjudes: „Aaaaautooooooo!“ Tuiskaisme ennast Jurkalne bensiinijaamani välja. Oma märjad hilbud laotasin jäätisekasti peale laiali. Mari ja Kuno sirvisid täpsemaid voldikuid mille nad olid leidnud bensuka aknalaualt. Sisse astus pisike pruun päkapikk ja ostis endale 3 liitrit õlut ja pöördus meie poole saksa keeles. Dialoog hakkas arenema ladusamalt vene keeles. Kohalik sepp pakkus oma juures öömaja ja sõprade juures sauna. Mina jäin ratastega bensukasse samal ajal kui Kuno ja Mari ronisid helesinisesse bussi, et sepa pakkumine ülevaadata. Pruun päkapikk oli ennast tutvustanud:  psühhopaadina, selgitavalt lisas sinna juurde, et noh – tema on nagu meie. Igaks juhuks jätsin eemalduva bussi numbri meelde.

Müristas ja paugutas ja välgutas mis kole. Üks kohalik, kes oli ka samal ajal jaama sattunud ja nüüd seal väikest viisi lõksus oli vangutas pead ning lubas veel suuremat tuule tõusmist ja öist tormi. Järgmise pauguga lõi bensuka pimedaks. Letitagune tüdruk jooksis tahatuppa ja lülitas kõik arvutid ja muu elektroonika välja. Keegi pistis pea ukse vahelt sisse, mille peale tüdruk kriiskas, et: „mõõ sakrõõõta!!!“ Uks loopis edasi-tagasi. Sõpru polnud kusagil ainuke valgus tekkis tihedalt välgutavast taevast.

Helesinine buss veeres siiski ette, rõõmus-rahulolev Mari nägu autoakna klaasi tagant paistmas. Korjasin oma kola jäätisekasti pealt kokku. Kuno võttis külakostiks jaamast õlut peremehele ja shamust perenaisele. Kobisime rataste selga, buss veeres vaikselt ees ja meie kimasime tuhatnelja järgi. Sepal oli kodus 2 koera ja 5 naist. Kellest 3 olid tütred, sealjuures üks rase. Naine ja vanake ema, kes köögiukse piida küljes kõikudes meid tervitama tulid. Pruunil päkapikk-sepal oli kiire taga. Sõbrad helistasid ja ootasid saunas oma õlusid. Rattad läksid luku taha sepakotta, kotid tahatuppa ja taas istusime hipibussis. Sedakorda oli roolis sepa üks tütardest. Selgus, et kui olla mitte-ettevaatlik siis võib liuguks auto küljes sisenemisel pihku jääda. Tagapingil mühklikul teel õõtsudes ja vastu klaasi peksvat vihma vaadates tundsin, et selg on selline väheke kummaline.

Saunas oli peremeheks perenaine. Saunaseltskonna peatuumiku moodustasid kolm blondi naist. Tegelikult see oligi 3 õe kokkutulek, pluss siis veel nende 3 poega, 2 tütart, kellel ühel oli veel 4a tütar kaasas. Ühel õel oli ka mees kaasas, kes rahvuselt oli moldaavlane. Sepp ja meie 3 eestlast. Sepp jutustas, et ta oli sauna kaminaresti valmis meisterdanud ja perenaine küsis palju maksab. Sepp vastanud, et kui ma tohin mõned korrad siin pesus käia siis see olekski tasu. Nüüdseks käib ta ennast juba neljandat aastat seal pesemas ja seekord võttis meid ka kaasa. Moldaavlane oskas sorinal moldaavia keelt, vene keelt, läti keelt, rumeenia keelt. Teadis paremini Läti ajalugu kui 3 õde kokku. Oli kõigist selles ruumis viibivatest isikutest suurim Läti patrioot, aga kodakondsus on jäänud saamata, kuna eksamil olid õigekirjas mõned vead. Piinlik ja nõme lugu nentisid kolm õde käsi laiutades. Kas teil eestis on samad seadused? Kõik olid sellega nõus.

Sepp oli toonud peotäie nõgeseid tuppa ja nüüd me läksime õdedega koos ennast sauna nendega peksma.“

Mari:

„See oli jah üks ütlemata vahva õhtupoolik. Saime kõik väga meeldiva elamuse. Lätlased on meeldivalt normaalsed ja toredad ja sõbralikud. Ja mis peamine- neil pole 6. varvast! “


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: