Posted by: Kei | august 17, 2011

P-L (kaheksas päev) Elu on nagu rattaga sõitmine – et hoida ennast tasakaalus, peab edasi liikuma. Albert Einstein.


26. juuli, teisipäev 

Kei:

„Istume telgis plaanipärases vihmalõksus. Pauli sõnum lubab peatset saju lõppemist. Mõnus on niisama logeleda. Kõht on healõhnalist teed ja rasvast läikivat suitsuvorsti täis. Jogurt ja müsli ja halvaakommid.

Algas ju päev ülirahulikult. Kella enamvähem üheks oli telk kuiv ja poole tunni pärast asusime teele. Sihiks Śventoji, et läbi sõita vana paganlike rituaalide pühapaik, meres ennast loputamas käia, ülevaadata „Kaluri tütarde“ kuju ja Palanga poole plagama. See kõik oli teooria, reaalsus osutus, aga sootuks teiseks.

Koht oli mitte midagi ütlev – meri oli jälle vastukaaluks väga palju ütlev. Liivalt ennast ära lükkama asudes käitus ratas kummaliselt.

„Oih! Sul tagaratas täiesti tühi!“ ehmub Mari.

Asusime siis Mariga asjalikult oma värskeid oskusi rakendama mida olime „Kummivahetuskursus ainult naistele“ omandamas käinud. See, et tegu oli tagakummiga tegi esialgu ettevaatlikuks. Kõik jooksud jne. Aga me ei löönud risti ette. See väike asi, et me oleme kumbki praktiliselt vahetanud üks kord esikummi andis meile suure enesekindluse. Kõik laabus täitsa ladusalt…noh enam-vähem. Kõik oli õige- katkine kumm maas, uus peal (ca 1h) asusime hurraaga pumpama. Pumpasime, pumpasime, siis pumpasime veel- kordamööda ja ükshaaval. Korraks läks kumm täis, siis jälle kohe tühjaks. Kahtlustasime ventiili. Jõud hakkas otsa lõppema ja näod venisid pikaks. Siis käis klõpsatus ja Mari kiljatas. Pump oli puru. Meil kumm endiselt tühi. Katkine pump näpu otsas kõndisin mööda randa teisi jalgrattaid otsima, ehk on mõne küljes pump, mis juhuslikult klapiks meie ventiiliga.

Jalgratas oli, perepea ka, aga pumpa polnud. Kruvis meie pumba mõlemalt poolt lahti- kohendas kummirõngast ja pump töötas taas. Lippasin õnnelikult parandatud pumbaga taas ratta ja Mari juurde. Mari tegi kaks korda pumbaga siuh-sauh, pliuh-plauh ja pump ei töödanud taas. Kumm oli endiselt tühi. Kulunud oli kaks tundi.

Nüüd läks Mari pump näpu otsas randa kammima. Oli ära mõnda aega, tagasi tuli nukralt. Katkine pump lendas kõrges kaares.

Mari asus telefoniga helistama. Minan korjasin pumba üles ja kõndisin teisele poole randa. Mõnesaja meetri pärast hakkas silma rataste külakuhi ja nende ees külitavad kaks naist.

-„Võ gaverite po russkie?“ uurin ma sissejuhatuseks.

-„Nemnosko.“ vastavad nemad mind pilguga mõõtes.

-„Eto velosipedje vam?“

-„Da.“

-„U vas jest (näitasin oma pumpa)? maje kaput.“

-„Net“ tuli konkreetne vastus.

-„A gde vasi velosipedje remontirovat?“ uurin mina edasi.

-„U nas net.“

-„No kak, net…a v gorode?“

-„Net, ne znaju, moset bõt Palange.“

-„No horosho, spasiba vam……a vot eta, eta źe pump!“

Üks naistest teeb samuti suured silmad ja tuleb rataste juurde vaatama. Näe on jah pump!?! Imestab ta ise ka. Näe ja siin on veel üks pump?!!! Naised on üllatunud. Asuvad siis pumbaga rattaomanikku merest välja kutsuma, et see neile ratta küljest pumba annaks. Lõpuks olen kahe pumbaga tagasi tühja kummi juures.

Asume pumpama. Pumpame ja pumpame, aga ratas täis ei saa. Võib olla me ei oska selle pumbaga pumbata pakub Mari. Kõnnin tagasi.

-„Kas oli abi?“ pärib mees

-„ Ma hoopis palun abi.“

Teel ratasteni uurib mees kes ma olen, kas poolakas? „Net, mõ is Estonii“. Ja hoplaa! Suhtumine on paugupealt soojem ja sõbralikum.

Vahepeal on Mari samuti ühel mehel kratist kinni saanud ja see on tema pumba seespidiselt margariiniga kokku määrinud. Margariin aitas. Pump töötab taas nagu uus.

Kaks meest asuvad asja uurima. Selgub, et meie õrnalt ja hellalt peale pandud uus kumm on arvatavasti peale panemise käigus purunenud. Meie teeme Mariga suuri silmi, aga me olime ju nii ettevaatlikud!! Väliskummigi kontrollisime mitu korda üle, et ega sinna miskit kildu või muud teravat jäänud pole- isegi meres käisin seda loputamas.

Üks meestest jookseb kusagile liimi ja lapi järele. Tagasi tulles parandab mõlemad kummid tati ja tahtejõuga. Üks parandatud sisekumm läheb igaks juhuks kotti, teine pannakse rattale peale ja „Tsaslivaja puti!“ Kulunud on neli tundi ja hulk halle närvirakke. Mari ostab mõlemale mehele purgi õlut.

Ketrame ennast keskusesse ja teeme ühe kompleks hilise lõuna. Kell 7 hakkame linnast välja Palanga poole sõitma, et sealt homme uus sisekumm osta (mehed andsid veel vahuballooni nõu, et kui edaspidi meil selliseid  nii imeväiksed augus peaksid tulema).

Linnast väljas suurel maanteel selgub, et ratta suure raskuse tõttu kumm siiski laseb visinal kusagilt õhku läbi. Edasi kulgeb me sõit selliselt, et 2 km väntamist ja siis pumpamispeatus. 2km väntamist ja siis …Palanga külje alla jõuame 20.15.

Uurin Mari käest, et kas järgime esialgset plaani- tõmmata paremale metsa mere äärde telkima või läheme linna lähimasse bensukasse ja laseme kummi vahtu täis ning otsime üles mõne rattaremondi poe. Valgust väljas jagub ja otsustame selle rattateema tänasega ühele poole saada. Väntame ühisel meelel linna sisse. Statoilis on kallis purk vahtu ja vale otsaga. Lukoilis on odavam purk vahtu ja vale otsaga (mis ei istu ventiili).

Ometi õnnestub meesmüüjal see meile ära müüa ja ka lubab lahkelt seda ise kummi sisse õigesti lasta.

Kõigepealt ballooni töö funktsiooni uurides laseb ta minu windstopperi terve esikülje seda vahtu täis. Löristab ninaga, vabandab punaseid silmi plaksutades ja seletab, et tal on terve see nädal hullumeelne olnud. Mina taandun vetsu endalt seda valget kleepuvat löga maha uhtuma.

Tagasi tulles märkan müüameest vehkimas pumbaga ratta juures ja saan teada, et ta on ratta ventiili ära murdnud.

Mari:

„Meie rataste sisekummid on peenikese otsaga ventiiliga, mida me ei märka ühelgi teisel rattal Lätis, kui maanteeratturid ilmselt välja arvata. Kui meil oleks kummid autoventiiliga, saaks seda õnnetut vahtu ka Kei ratta juures kohe kasutada. Oleks meil vaid olemas selline vahevidin, et saaks ühendada meie peenikese ventiili suurema priboori eeldusega! Samas pole ma seda kunagi varem näinud ja ei tea kas selliseid vidinaid üldse eksisteerib kusagil.“

 Kei:

„Mari võtab juhtimise üle, pumpab kummi täis ja sõnab, et nüüd ainult ime läbi võiks see ventiil pidada. Peabki.

Vahepeal on ligi ilmunud uus mees koera ja klikkeri ja rattaga. Talle seletatakse asi kolmes keeles (inglise, vene ja läti keeles) mitu korda ära ja üle. Tema paneb oma ratta minu ratta kõrvale võrdluseks ja sõnab, et tal on kodus sama suurusega auguga kumm, et ta võib homseks meile selle oma kummi ära liimida ja siis kusagile tuua. Bensiinijaama müüja on vaikselt turvalisse jaama sisemusse ära kadunud.

Tehes erinevaid peavangutusi ja muid źestikuleerivaid võimlemisharjutusi ümber ratta otsustame katkise ventiiliga kleepuva ja läbilaskva sisekummi vahetada teise parandatud kummi vastu ära. Ratas osadeks ja pumpamisabi tuleb seekord koeraga mehelt. Uurime kas tal endal auto on? Ja surume vahuballooni talle pihku. Seda on ainult üks kiht pudeli pealt mulle rinna peale pihustatud. Kell on kusagil 21 läbi.

Kuidagi on jutt arenenud äkki selles suunas, et Mari vastab, et meile ei ole mingit probleemi sõita 5km kui me saaksime vaid mererannal telkida. Mina viskan kulmud kõrgele ja teatan, et 5 km on küll väga pikk maa (pidades sealjuures silmas ratta õrna olukorda. Mari aga saab aru, et 5 km käib mulle füüsiliselt üle jõu ja jääb enda mereplaani peale pidama). Need erinevad arusaamised selgusid hiljem telgis keset liiva.

Alstame teed tagasi selles suunas kust tulime. 5 km tundub mulle ülipikk, kes ma kõik see aeg kuklakarvad turris ratast silmaspean.

Keset miskit suvalist pimedat alleed teatab mees, et teeme väikese peatuse. Mina arvan, et koer väsis ratta kõrval jooksmisest ja nüüd lastakse tal veidi oma asju toimetada. Tegelikult teatab mees, et tal on suitsupaus ja pakub meile ka. Siis teatab ta, et tal on ka joogipaus ja kougib rinnataskust pudeli välja. Ta ei oska üksi juua ja pakub meile ka. Teeme viisakad lonksud ja sellest hetkest alates ei meeldinud mulle see olukord teps enam mitte.

Koeraga mees teeb oma suitsu- ja joogiringid ära. Lülitab rattal tule põlema ja väntame edasi vasakule metsa vahele. See ei meeldi mulle üldse. Kergendusega teatan, et ma ei saa edasi sõita, kumm on taas tühi. Mees ähib-puhib ja pumpab, mis jaksab. Ma teen Marile nägusid ja seletan, et ma ei taha selles olukorras olla. Liiga vastikult tuttav. Mari pööritab silmi ja ütleb, et ta on ju arst ja tal tütar kodus. Ma seletan, et vahet pole mida ta jutustab. See ei loe.

Kahjuks saab kumm täis ja Mari jääb oma plaani juurde kindlaks. Mees seletab, et kohe-kohe oleme mere ääres.

Kilomeeter edasi minul taas kumm tühi. Kohe täitsa tühi, lapiti vastu maad, nii et rehv on vastu maad. Koputan vastu rehvi ja patsutan vastu maad, laiutan käsi ning teatan, et selle rattaga enam edasi liikuda ei saa mitte mm-ki.

Mees koeraga püüab pumbata. Siis sõnab, et mina võtaksin tema ratta ja tema siis kannab minu ratast. Asib sellest korraks ka kinni, aga laseb kohe maha kukkuda. See on ikka väga raske ratas koos kõige oma matkavarustusega.

Meri on siinsamas. Juba paistab. Mari pumpab ratast- vist veidi peab. Lükkan ratast käekõrval ja porisen. Lõpuks seisame kolmekesi ja koer rannal. Mees teeb veel suitsuringi. Pakub pudelist. Uurib kas meil raha on. Lubab hommikul oma parandatud kummiga tulla. Pakub 3 korda oma telefoni numbrit. Meie seisame Mariga kui puuslikud pimedas öös. Suud kriipsud ja raputame pead. Lõpuks saab mees oma “ringidega” valmis, meie hakkame piki kallast astuma, ise seljatagust kontrollides. Mari jätab minu rattaid püsti hoidma ja tõmbab ise kaldast üles telkimiskohtadega tutvuma. Veidi aja pärast on ta tagasi. Lohistab oma ratta ülesse ja siis tuleb minu rattale järele. Kahekesi tassime ta kaldast ülesse, et võimalikult vähe oleks raskust tühja kummiga rehvil. Taas jäetakse mind rattaid püsti hoidma ja Mari tuiskab alla, et jälgi segada.

Lõpuks on telk käsikaudu püsti aetud. Kõne Pauliga. Kell on üks öösel kui jääme laineloksus magama.

 Mari:

„See oli kindlapeale selle reisi kõige raskem päev. Alates suurest kaosest mere ääres kui Kei ratta kumm esimest korda katki läks ja me seda püüdlikult vahetasime, lõpetades hilisõhtuste pingetega.  Kui Kei meid abistanud meest juba kõikides koledustes kahlustas, muutusin ka mina lõpuks paranoiliseks. Iga vari rannal tundus koletisena. Kui saaks oleks tahtnud muutuda nähtamatuks. Telgikoha leidsin hea, põõsanurga taguse, rannal kiikajate pilgu eest varjul. Kui magama kobisime mõtlesin vapralt oma kaitseinglile ja palusin tal meie ööd valvata.

Paul oli meile saatnud sms-i kohaliku spordipoe aadressiga. Meie plaan oli, et katsume saada end varahommikul koos pampude ja ratastega linnale lähemale, kust ma siis Kei tagumise rattaga linna abi järele lähen. Selleks, et kl 10 spordipoe ukse taga olla, pidime hommikul vara, kell 6.30 ärkama“


Responses

  1. Põhjast lõunasse kumme pumpamas:)

    • See oli alles algus! 😉 (mis siis, et retk ise hakkas juba lõppema)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: