Posted by: Kei | august 19, 2011

Mõned inimesed jalutavad vihmas, teised saavad lihtsalt märjaks. Roger Miller.


 

 Äratus kell 7:00. Mari pakkis oma ratta täis, nii palju kui sinna mahtus ja tõmbas liiva pealt kummide vingudes minema, et otsida koht kuhu kõik see „tavara“ maha laadida, valve alla. Minule lubati aeglasemat liigutamist – jäin randa ennast ja telki kokku voltima.

Tunnikese pärast oli hingeldav Mari tühja rattaga tagasi. Oli tiirutand siin ja seal, aga kusagile ei võetud kodinaid vastu või siis polnud veel avatud, igaljuhul oli ta oma kotid ja muu ratast koormava kraami nagu kägu poetab muna võõrasse pessa, ühe põõsatuti taha maha sokutanud. Kui ma kulmu liigutasin selle jutu peale, siis ta vandus jumalakeeli, et see põõsatutt on ülim turvalisus ja ärgu ma pabistagu.

Ladusime minu kodinad riita tema rattale. Mari pressis nii palju kui võimalik õhku mu lapikusse tagarattasse sisse ning kamandas mind tühja rattaga täpiks tõmmata, et jõuaks selle katkise kummiga võimalikult kaugele välja veereda.

Vurasime esimesse kämpingusse, laadisime ennast  vihma-päeva-päikese varju alla laiali. Tegime seal kiire hommikusöögi. Mari asis juba seitsmeteistkümnendat korda ratta küljest lahti monteeritud kurikuulsa tagaratta pihku ja tuiskas oma tühjal rattal linna peale abi saama.

Tagasi saabus täiesti säravana, täiesti professionaalselt paigaldatud uue kummiga, täiesti proffessionaalselt täis pumbatud uue kummiga. Oma oskusi, teadmisi, kogemusi oli selle ratta puhul ülesnäidanud üks endine N Liidu rattasõidu meistersportlane, kes nüüd Palangas isiklikku rattaremondi töökoda peab. Kruvisime täiesti proffesioonaalselt tagaratta tagasi alla ja loovisime ennast Palanga peale patseerima.

Kõigepealt jalakäijate peatänavale. Kutsuv suitsukala lõhn võttis jalad nõrgaks. Takseerisime kalu – sõbralik müüa pakkus mekkida.

„Oooooo! Väga maitsev!“ – kuuldes, et me oleme eestlased karjus ta üle tänava:

„Taaalllinnn! – Taaaartuuuu! – Pääääärnuuu! – ja eriline pehmus ning nostalgia hääles – Vaaaaaanaaaa Taaalllliiiinnnn!“

Selle peale sõnasin, et kuule! Meil on Vana-Tallinn täiesti kotis olemas, kas soovid? Müüjamehel lõid seepeale silmad särama ja ulatas meile üle kalaleti kopsaka portselanist munapeekri. Kallasime selle Vana-Tallinnat triiki täis. Kalamees viskas selle ühe ropsuga kurku, ajas pea kuklasse ja kuristas nag kana. Pärast seda pidulikku-pühalikku toimingut, pröökas veel rituaalselt tükk aega üle jalakäijate peatänava Vaaaaaaaaanaaaaaaa-Taaaaaallliiiiiiiiiin! Nii, et me saime päris mõnda aega olla uudishimulike, veidi ehmatanud takseerivate pilkude all. Ma küsisin viisakalt, et kas ta soovib ka teist toobri täit. Pisike viisakus kõhklushetk, aga ta sai oma viisakast tagasihoidlikkusest üle ning sirutas varmalt teist korda oma käe üle kalaleti meie poole, kleepuv munapeeker kutsuvalt kalaste näppude vahel. Sama toiming kordus. Ja röökimine üle tänava: Vaana-Taaalllinn! Ei tahtnud kuidagi lõppeda. Samal ajal kui ta suud pruukis mitte joomiseks, aa karjumiseks, siis vehkis ta vabade kättega meie suunas, nii, et see oli tõepoolest veider olukord.

Kala saime niisama ja lisaks meie soovitud ja osutatud kalale lisaks pakkis ta kilekotti veel ühe kalakese lisaks. Paar sammu edasi oli kollane kanister kahe kraania ja kaljaga. Lasime endale pool liitrit kalja välja valada ja korraldasime kohe seal kõrval murulapil suitsukala-kalja pikniku.

Selle päeva Vaatamisväärsused: sild ja mere(puu)vaigu näitus/muuseum/loss ja botaanikaaed.

Ja siis hakkas kallama! See oli see mida Pauli ilmateada oli hommikul lubanud. Kiletasime ennast silmini ja leidsime ülesse jalgrattatee, mis läks Palangast otse Klaipedasse – reservaadist läbi. Küll see oli ilus sõit paksus, rasvases soojas vihmas. Linnuvaatluskatuse all, kusagil poole peal, tegime pisikese hingamispausi. Linde polnud küll näha, see eest nägime vihma all vahutavat ja „keevat“ järve.

Must asfalt rattateel oli ühtlase veekihiga kaetud ja sõit sellepeal oli kui peegli peal. Puud-taevas-kõik peegeldus vastu. Ime! Ilus!

Klaipedas joonelt turistidele mõeldud infosse. Meid jäi info põrandale meenutama kaks sopast veeloiku. Sealt otse ööbimiskohta. Sealt otse kuuma dushi alla. Sealt otse kuivadesse, soojadesse, pehmetesse rõivastesse. Nüüd tasapisi aga lootust andvalt hakkas mõte jälle vaikselt liikumis märke andma.

Vihmavarju kauples Mari Youthhosteli öövalvurilt välja. See kaitseks pea kohal plärtsusime kõrval asuvasse toidupoodi söögi järele.

Kell 11 õhtul olid silmad juba pahempidi ja vaatasid sisemist pilti.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: