Posted by: Kei | september 5, 2011

Ace Xdream IV – 03.09.2011 Valgehobusemäe


Meie Juht ja Õpetaja Paul tegi seekord statistikat, kirjutas numbrid meie jaoks eesti keelde ümber.

1.            Etapp- Ratas

Paul: “Kohe esimesse punkti minekul tegite viga 5 minutit.”

Kei: “Laenates Mari sõnu: Stardis oli meil vaja jutustada kõikide inimestega, kes sel ajal juhtusid olema stardikoridoris ja seal lähiümbruses. Enne veel kui läks käima aeg: 1 minut kaardi lugemiseks, jagas Monsa korraldusi: tema ise loeb kaarti, Mari loeb legendi ja mina jäin see kord korraldusteta. Kaalusin kahe valiku vahel, kas panna üks puhas ja puutumata kaart kotti, et see kusagil poole võistluse peal mõne räsitud ja loetamatu kaardi vastu välja vahetada või samuti läbi lugeda legend algusest lõpuni-rida realt, et üles leida korraldajate kavalad nõksud ja lõksud (mul on siiani kustumatu mälestus ühelt etapilt, kus võistluse lõpus pidi sõitma mälu järgi sinna punkti kus lehvis … enam ei mäleta, mis firma lipp ja see ülesanne oli olnud kogu aeg kaardil must valgelt ja värviliselt kirjas, oleks tulnud lihtsalt stardis legend lõpuni läbi lugeda. Selle asemel, et enne finishit hakata läbi sõitma kõiki punkte kus silmamälu järgi mõni lipp oli lehvinud.) Igaljuhul kui “pauk” käis oli mul legend läbi – ühtegi korraldajate poolset vimkat ei täheldanud. Surusin kaardirulli rusikasse ja olin valmis sööstma kuhu iganes meie kaardilugeja Monsa meid on nõuks võtnud vedada. Monsa vedas meid parklasse autode vahele. Sealt välja teele jõudnud pakkusid kaasvõistlejad, need, kes veel ootasid oma stardiaega 2 eurot kaardi vastu. Mina ei olnud kade ja näitasin kaarti tasuta, ega nad rohkem huvi ei tundnudki kui, et Ahah! Seekord polegi aerofotosid! Jumal tänatud! …samal ajal värises Monsa kompassikäsi kaardi kohal ja Mari püüdis teda rahustada: Võtame nüüd rahulikult, kui ma kaardi peale vaatan, siis tuleks meil justkui hoida hoopis lõunasse! Ja lõunasse me ka siis hoidsime, taas parklast läbi, väike pool ring ümber tiigi ja vasakule ära metsa vahelisele mudaralli teele.”

2.            Etapp- Rattaralli

Paul: “Õnnestus normaalselt. Kuid võrrelda teie rattatempot suundorienteerumisel ja rattarallil, siis rattarallis olite aeglasemad (ei sõida sujuvalt). Siit kogunes kaotust 2 minutit sama tempot hoidvatele tiimidele.”

Mari:  „ Rattaralli läks meil minu arvates väga hästi. Monsa luges etteantud fragmentidelt kiirelt ja täpselt liikumiskoodi, mina lugesin odomeetri pealt vahemaid. Sõidutempo oli väga tubli- valdavalt 25km/h, nii sõitsime paljudel selle etapiga eest ära ja mõnelegi jõudsime järgi.

Kei: “Ma usun, et meie koostööd saab veel paremaks lihvida. Üks hooaeg, ehk seda on siis ainult 4 võistlust, oleme me nüüd sellise koosseisuga nagu: Mari, Monsa, Mina. Tasapisi hakkab pilt selgemaks saama, kes mida millisel hetkel teeb, käitub, ütleb, jaksab. Mari luges odomeetrit (temal on ainukesena kolmest rattast odomeeter peal) ja Monsa luges kaardilt meetreid (temal on ainukesena rattakaardialus peal), ehk ütles Marile meetreid ja teisi numbreid mida tähele panna. Igal keeramisel ja käänamisel tuli kompassiga kõik ülekontrollida. Sel korral toimis väga hästi vanasõna, et üheksa korda mõõda ja …   Rattaralli õnnestus meil hästi, küll tuleb ka see sujuvus. Meil tuleb lihtsalt rohkem koos olla ja teha. Järgmiseks hooajaks saame me Mariga ehk üle ka Pauli fenomenist ja siis saaksime naiskonnana osa võtta X-T etappidest. See annaks meie kokkuklappimisele täpselt kaks korda juurde ”

3.            Etapp- Kanuuralli

Paul: “Kas vahetusalas või esimese kanuupunkti võtmisega kaotasite 5 minutit.”

Kei: “Kanuupunkti võtmisega… väga raske on arvestada kanuus meetreid ja kui legend ütleb, et punkt tuleb 1km ja 610m pärast, siis lõin silme ette endale staadioni 100m sirge ja hakkasin siis teistele hüüdma: Usun, et oleme tulnud umbes 250m! Praeguseks vist 600m! Seal koha peal kus minu arust oleks pidanud olema enam-vähem kilomeeter sõidetud läks paremale järsk ojake (legendis oli kirjas, et punkt asub “oja käänakul” ja pea kohal jooksid elektriliinid mille Monsa oli kaardi fragmendist välja peilinud ja muidugi, mis kõige olulisem, päris palju võistlejaid keeras suure innuga ära paremale… Seda viga me õpime vist surmani!!! Minu arust ei ole möödunud meil võistlustki (ükskõik milline koosseis siis parajasti meie tiimil on) kus me ei paneks pea laiali otsas järele mõnele võistkonnale, usaldades nende kaardilugemist rohkem kui enda oma.) Ja siin ka ja sel korral ka, kehitasin õlgu – ju ma olen siis vee peal vahemaid nii valesti hinnanud ja tegelikult ongi juba 1 km ja 610 m täis… õhutasin Monsat vja Marit veel kõva häälega takka paremale ära keerama: Mõlame mõlame nüüd tüdrukud! Hüüdsin ma innustunult ja kõik ka tõmbasid kanuud väga innustunult, nii et vesi vahutas. Ojakese käänaku koht oli kitsas ja sinna mahtus korraga üks kanuu, ja kohe oli tulemas ka üks kolmene meeste kanuu kellel olid peas samad ära keeramis mõtted. Absoluutselt loomulikult oli see liiga vara ja täiesti vale. Aga, et ikka “i”´le täpp ka peale saada, saatsime Monsa maale kus ta ka tõreda maaomaniku käest kinnitust sai, et see on ikka täiesti vale koht.”   

 

Paul: “Kanuupunkt nr. 45 õnnestus hiilgavalt. Võitsite enamus konkurente 2 minutit.”

Kei: “Meil on imeosav tüürinaine Mari ja väga tugeva kämblaga esitõmbaja Monsa, kui rütm klapib, siis oleme jõgede hirm: Fast and Furious!”

Paul: “Kanuupunkt nr44 nii hiilgavalt ei õnnestunud. Kaotus 2 minutit.”

Kei: “Ahhh, seal me lihtsalt ja loomulikult tegime `tshitt-tshätti` kaasvõistlejatega, koguni nii hoolega haarasime ühe meeste kolmese kanuu oma jutulõnga, et nad meiega vestlusesse asudes ennast ümber keerasid ja pidid väikese värskendava supluse tegema.”

Mari: „Kolmese kanuu ajas ümber üks mees, keskmine mees, kui küünitas ootamatult paremale küljele, vettekukkunud kaarti krabama. Paraku oli ta ka selle kanuu kõige suurem mees. Kõik see käis nii ebaloogiliselt ja kähku ja kohe meie kanuu parda kõrval, meeter meist. Jõudsime vaid „ohh!“ ohhetada kui kõik see mees juba jões ulpisid ja kanuud päästsid.

4.            Etapp- Ratas

Paul: “Liikusite normaalselt. Ei võitu ei kaotust.”

Kei: “See oli selline lihtne minek.”

Mari: „See oli ka selline lühike minek- 1,7 km ja sisaldas kahte punkti. Viimasest algas ühtlasi ka jalgsi valikorienteerumine, kus tuli leida kaheksast kaardile kantud punktist kuus.

5.            Etapp- Jalgsi valik

Paul: “Kokkuvõttes 87. aeg etapilt. Aega kulus etapi läbimiseks 47 minutit. Õige rajavalik ja hea tempo oleks maksimaalselt võimaldanud 20 minutit paremat tulemust. See oleks olnud ideaalsooritus. Hea, puhas sooritus (natuke mõtlen ja mõnele punktile ei saa kohe pihta) oleks olnud 15 minutit kiirem. Kaotus 15 minutit.

Väga optimaalne ja kiire ring oli: 51, 57, 55, 50, 56, 52.

Teie punktidesse 51 ja 52 minekud on kaugel optimaalsest. Ei saa ka hästi aru, kuidas teil õnnestus punktist 50 nii kaua vahetusalasse tulla.”

Kei: “Jah… Sellega läks meil nüüd sedasi, et… noh algas see kõik nii, et Monsa ja Mari kaanisid kõige pealt energijooki nagu hobused kaevul (imestasin, et neil kõhud lahti ei läinud, aga ju siis on tugev ja korras seedimistuli, mis ei karda midagi). Monsa tõmbas sisse pooliku geelituubi (see aeg kui Monsa käis kanuuetapil tõreda maaomanikuga suhteid loomas kasutasin ma kanuupingil kügeledes aega tarvilikult ja rebisin ühe geeli lahti).

Mari: „Minu suur janu oli sellest, et olin oma joogikoti kanuu sõiduks rataste juurde jätnud. Tean varasemast, et seljakott ja päästevest ükesteise peale selga ei istu. Nii olin kogu kanuuetapi joomata ja siiamaani ka söömata. Haarasin ühe topsitäie Battery energiajoogi järele, et veidikegi oma patareisid täita.“

Kei: „Pärast janu kustutamist arutasid need kaks tüdrukut peanupud koos, pööritasid kaarte käes ja lõppotsusena valmis plaan, mis nägi ette ühelt poolt liine 5 punkti ära noppimist ja siis teiselt poolt liine ka selle viimase kuuenda punkti ära toomist. Ei vaidlustanud otsust ja seisin tee otsal ning olin kärsitu… Nemad seisavad, aga endiselt joogileti ääres ja teevad viipavaid käeringe minu suunas… Ei! EI!: hõikan üle inimeste peade, keda kogu aeg aina juurde ja juurde ja rohkem (kaasaarvatud ka meie vihased-vihased sõbrad-konkurendid Tartu Vaimud:) vahetusalasse ratastel sisse veereb, :Meil tuleb minna siiapoole ikka! Monsa ja Mari on kindlad ning kamandavad mind vastassuunas. Püüan mõned korrad veel üle rahvamassi karjuda, vehin kaardiga ja lehvitan kompassiga. Kaks ühe vastu ei saa ja ma longin nõutult nende juurde, püüdes ühe korra veel tüdrukukeste päid käänata õiges suunas. Selle asemel alustab Monsa, aga võibolla oli see ka Mari (enam ei mäleta, mõlemal on ju seljas kollane vest ja tumedad juuksed) vestlust ühe kaasvõistlejast härraga ning sobitab temaga suhteid ja kaarte ja kompasse – kõige selle meeldiva suhtluse lõpuks teatab Monsa, et kui me tahame neid viite punkti võtta, tuleb minna meil sinna suunas kuhu nemad mind Mariga on kohe algusest peale veennud minema. Olen kui puuga pähe saanud. Mille peale teen kiire ettepaneku. (Mängisin kiirelt plaani ringi.) Teen ettepaneku, et unustame need algsed 5 punkti üheltpoolt elektriliine ja võtame kõige pealt need kolm millest alguses pidime valima vaid ühe. See oli päästev plaan minu jaoks tõepoolest, sest nii oli mul aimu kus me oleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Monsa oli sellega kohe päri ja hakkasimegi liikuma kolme punkti suunas, mis sealjuures ühtis nüüd ka minu arusaamisega õigest suunast. Kolm esimest punkti tulid ludinal ja lepase reega.

Edasi nägi plaan ette liikuda diagonaalis veidi vasakule liinide alt läbi, et noppida ka teisepool liine asuvad kolm punkti – sealt läks meil taas rappa… või võiks siis öelda võssa, igaljuhul tulime me võsast välja vales suunas kaldunult ehk, et avastasime ennast taas enamvähem vahetusalalt…  Selleks ajaks olin ma juba päris kõva häälega porisema hakanud, Monsa surus mulle kompassi pihku, ehk et olgu ma siis järgmise kolme punkti suuna näitajaks. Tihnikus rapsis ringi päris palju peata kanu, lisaks meie kolmele kanapeale, ometi tegi see punktide “kammimise” lihtsamaks. Mingil hetkel hakkas Mari protesteerima suuna peale minekut ja avaldas arvamust, et kui me oleksime ja kui me hoiaksime ennast liinide alla, siis oleks meie tempo kiirem ja kindlam. Pärast kolmanda/kuuenda punkti võtmist sai ta oma tahtmise ja kõrgel kindrali lippu hoides pööras minu arust loogilisele suuna valikule selja ja okste raginal pressis ennast liinide poole… pobisesin veel: Mari, oled sa ikka kindel mida sa teed. Jah! Oli Mari selge ja kõlav vastus. Monsa ees, Mari järel, mina kõige taga jõudsime liinide alla… see tähendas läbipääsmatut maastikku. Monsa oli silgates ja jänese haake tehes meil silmist kadunud. Mari hõikus teda mõned korrad, Monsa hääl kostus kusagil paremal ja kaugel ja eespool. Mari pani hääle suunas padavai… Mari kadus mul silmist… veidi rapsisin seal üksinda suunas kuhu arvasin, et olin alguses kuulnud Monsa häält ja viimasena näinud Mari selga. Kui ühtäkki lõid lained pea peal kokku ja tuld pritsis silmadest… kui rumal ja kui loll ja kui mõtlematu tegu, nii, ei saa ju rallit sõita!!! Jäin seisma, võtsin kaardi välja, panin kompassi peale ja astusin üksinda sellest rohelisest massist välja vabale valgele teele ja sörkisin vahetusalasse. Monsa oli seal ees ja küsis pahuralt, et kuhu me jäime!? Märgates siis, et ma olen Marita küsis uue küsimuse, kus Mari on?! Töllerdasime Monsaga vahetusalas, inimesed tulid ja läksid (kaasaarvatud ka meie vihased-vihased sõbrad-konkurendid Tartu Vaimud:). Lõpuks tuli ka räsitud Mari, oli ennast välja ja läbi pressinud.”

http://www.youtube.com/watch?v=gDLaZ2yvRj8&feature=youtu.be

Mari:  „Ehh, 51 –sse läksime me meie kohta küll optimaalselt, aga sellest kolmandast ludinapunktist nr 55 (kaardil kõige alumine, rabas) ei saanud me enam kuigi edukalt välja. Ekslesime ja sakitasime ja otsisime rada mis meid metsast välja pidi viima. No luck! Hargnesime, et ehk nii see puuduv jupp puude-põõsaste tagant tuvastada. Kei pahameel kasvas ja kasvas. Võiks ju arvata, et milleks selle rajakese peale aega ja energiat raisata- piisanuks ka lihtsalt otse põhja suunas välja astumisest. Metsas oli aga palju tuulemurdu mis edenemise raskeks tegi, seetõttu oli ka raja leidmine oluline (vähemalt sellel hetkel tundus nii). Kui lõpuks teele jõudsime selgus, et olime väga palju esialgsest eesmärgist ära kaldunud. Et teel liikumine oli oluliselt kiirem ja kergem võrreldes muu maastikuga, siis otsustasime minna mööda teed läbi vahetusala ja sealt rünnata punkte mis jäid teisele poole kõrgepingeliine ja nende all kasvavat tihedat noort segametsa. Kui esimese lohu (nr 52) saime suhteliselt kenasti kätte, siis künka nr 56 leidmiseks tuli taas hargneda ja metsa kammida. Järgmisele künkale (nr 50) saime suhteliselt lihtsalt ligi, sest selleks ajaks oli juba mitu täitsa õiges suunas suunduvat loha metsa sisse raiutud. Minu plaan oli jah minna otse lõunasse, liinide alla rajale ja mööda seda takistamatult vahetuspunkti joosta (sest liikumiskiirus metsas oli ikka väga vaevaline). Monsale see mõte meeldis ja ta pani kiirelt ees ajama. Meie Keiga nii kiirelt ei liikunud ja jäime maha. Paraku oli see suur viga, sest meil Monsa tuvastatud rada leida ei õnnestunud- liikusime liinide all rägastikus aina edasi rada otsides mida ei tulnud ega tulnud vastu. Olin pahane, et asi ei sujunud. Keil oli selleks hetkeks kops lõplikult üle maksa läinud ja ta nöökis ja kurjustas minuga nii et maa must! Kui me siis isegi temaga suutsime seal võpsikus teineteist silmist kaotada, siis tundsin lausa kergendust- olin niigi väsinud ja pahane, et lihtsalt polnud jaksu sel hetkel seda koslepit saada. Õnneks oli mul vähemalt kompass, millega sain liikumissuunda kontrollida ja nii ma sealt võsast lõpuks kõrvad lontis välja ronisin, ajakadu hindasin ise seal ca 15 min peale.

6.            Etapp- Ratas valik

Paul: “Rattavalikus kaotust 11 minutit. Põhiosa ehk 7 minutit tuli sellest esimesse (59) minekul. 4 minutit lisandus punkti 60 minekul. Samas järjekord 59, 61 ja 60 oli kõige kiirem ja parim teekonna valik! Tublid!”

Kei: “See oli meil nüüd see koht kus ühes kohas valisime sihi, mis osutus läbimurdmatuks, ehk, et seal oli küll võimalik ratas õlal ronida. Lahkusime lõpuks sihilt ja ronisime hoopis ratas õlal ära paremale läbi metsa tagasi tee peale. Monsa ja Mari asusid taas kaarte keerutama. Mari tunnistas, et tal pole halli aimugi kus me oleme.”

Mari: „Mul kaardialust pole-sõidan kaart peos ja nii pole võimalik liikumisel järge pidada. Mida teha sain, oli Monsa küsimise peale punktide legende kaardilt otsida. Et ma polnud kogu võistlusaja midagi söönud, siis hakkas nälg üha enam pitsitama- et meil oli olnud pidevalt kiire, siis polnud aega ka et korrakski seisma jääda, et kotist geele otsida. Igatsesin taga seljal kotis rappuvaid juustupulki.“

Kei: „Monsa oli kõhklev. Mina polnud kaardile tähelepanu pööranud, kaart oli mul rullis rusikasse pigistatud, kui alustasime ratta valikut. Tige nagu herilane. Püüdsin ratta seljas oma lahvatust ära lahustada. Selleks hetkeks oli kõik segav mahalangenud puude vahel ronides lahkunud ja lahtunud. Rusikas ei olnudki enam nii rullis: Kuhu suunas me hoidma peame?: uurisin Monsa käest. Monsa viipas käega. Aga läheme siis sinna nii kaua kui miski selgitav suurem rist vastu tuleb ja siis paneme ennast täpsemalt kaardil paika!: Hakkasin osutatud suunas väntama. Väikese kõõlumise ja kahtlemise järel tulid kaardikeerutajad ka järgi, sest midagi targemat polnud neil samuti pähe tulnud. Kohe päris varsti tuligi T tähe kujuline ristumine ja me olime taas olemas ja mängus tagasi.“

7.            Etapp- Ratas joon-orienteerumine

Paul: “Teie liikumistempo 2 minutit aeglasem kui konkurentidel.”

Kei: “Võibolla olime me ettevaatlikumad ja ei sõitnud laudteel vaid jooksime ratas käekõrval. Aga, seal oli üks koht kus enne kui laudtee peale keerati tuli suuremalt teelt maha pöörata. Meil oli suur hoog sees. Monsa kõige ees, siis mina ja järgi keris ennast Mari. Monsa märkas liiga äkki õiget teeotsa ja pani piduri põhja. Mina sain temast ennast kõrvale ära tõmmata ja pidurdasin samuti äkiliselt, mille peale käis üks kõva pauk ja Mari porin, et selliseid pidurdamisi tuleb kõva häälselt teatada. Nimelt ta oli just kiirendanud ja järgmisel hetkel leidis enda esiratta minu tagarattast. Kõik jäid terveks, ainult Mari odomeeter lõpetas meetrite lugemise.”

8.            Loomade tundmine

Paul: “OK. Tunnete küll, aga päris jahimehed ei ole!”

Kei: “Jahimehed me tõepoolest ei ole, isegi kalamehed mitte!”

Mari: „Loomade tundmise lisaülesandes tundsime ära täpselt pooled eksponeeritud kuuest metsaasukatest. See teadmatus tõi meile kaasa kohustuse saagida kolm ca 30cm juppi laasitud noorte puude tüvedest. See ei valmistanud meile mingeid probleeme, aga võttis ära oma aja, oma 7-8 minutit pakun.

9.            Etapp Ratas

Paul: “Esimesse punkti (73) minekul olete kuskil kaotanud 2 minutit või läks teil vahetusalas kaua. Punkti (74) minekul olete kaotanud 3 minutit. Punkti 75 minek on teil väga hea. Siin mitmed tiimid raiskasid aega. ”

Kei: “Meil läks vahetusalas päris kaua 🙂 Mari ja Monsa keerutasid kaarte peos 🙂 🙂 🙂 🙂 Monsa! Maaaaari! ja nii ma seal hõikusin kurvi taga, ratas sõidusuunas – päääris mitu korda. Mari hüüdis vastu: Keeeeeiiiii! 🙂 🙂 🙂 🙂 tulid ja tulid kõik sealt vahetusalast välja – veel oli võtta viimane punkt, see oli tee finishisse. Kõik tulid ja tulid ja tulid, tõmbasid küüru selga ja panid finishi poole ajama, viimane vint noh!!!! Adrenaliin laes. Kaif!!! Mari ja Monsa keerutavad kaarti käes ja hõiguvad mulle vastu, nagu oleks metsas seenel. Auuu! Auuu! 🙂 🙂 🙂 🙂 Kaasvõistlejad kaifivad tuul kõrvades vihisemas. Lõpuks hakkasin kõva häälega naerma, keerasin ratta ringi – meeskond kes mulle vastu tuli naeris vastu, küllap tuttav olukord. Kuidas sa Mari seda Suveseiklusel kirjeldasidki: kommunikatsioonihälve! No ja lõpuks kui me minema saime, siis me ka läksimeeeeeee!!!!!….. ja see oli mõõõõõõnuuuus!!! Mõõõõõnus on kihutada lõpusõitu!!! Päris enne kui raudkuule pääsesime loopima sai veel ratast veidi õlal tirida ja puusadeni mudas sumbata ja üle libedate maha langenud puude ronida, aga see kõik käib lõpuponnistuse juurde!”

10.          Petanque

Paul: “Õnnestus hiilgavalt – 36. aeg! ”

Kei: “Noh seal me jooksime käpuli liivamäest ülesse, nii, et suu oli liiva täis ja rippuvad käed lohisesid mööda maad järgi ja põlved vankusid. Üle aedade ronisime me krapsakalt. Rõõmus sõit ja võit! Finish!!! Naistest seitsmendad.”

Paul: “PUHAS SOORITUS OLEKS OLNUD 47 MINUTIT KIIREM!”

Kei “Puhas sooritus oleks andnud meile neljanda platseerumiskoha!”

Mari: „Vaatamata viperustele oli siiski väga tore päev. Selge see, et arenemisruumi on päris palju, kõigil. Nii rattaga kui rattata. Kui õpime paremini kaarti tundma, teeme vähem vigu ja võime rohkem arvestada ideaalse rajavalikuga.“


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: