Posted by: Kei | oktoober 25, 2011

Paul: Libahundi jälg Kuusalus 22.10.2011


Vist ei ole meil ühtki teist seiklusspordi üritust, mis suudab sama edukalt saada stardijoonele kõvad orienteerujad ja seiklejad kui ka beebidega matkavad perekonnad. Väga universaalne kontseptsioon ja alati hästi korraldatud võistlus! Walkersitest seekord kohal Monika, Marika, Kei ja Paul ning „(liba)hundikoer“ Lola. Isegi minu vend Priit ei suutnud Libahundi kutset eirata ja oli koos klassivend Kaleviga vapralt kohal.

Tegime kohe alguses konservatiivse rajaplaneeringu –pigem lihtsamad punkid ja kiiremad etapid kui rohkem punkte. Eesmärgiks oli varakult jõuda kaardi teises otsas asuvasse kanuupunkti ja sealt edasi vaadata kuidas õigeks ajaks tagasi jõuab.

Korraldajad oli kohe alustuseks välja mõelnud viktoriini, kus 10 küsimuse õigete vastuste summa pidi andma õige SI-jaama numbri. Noh, nagu hiljem selgus panime selle muidugi mööda. Arvan, et 7 vastust teadsin, aga 3 tükki läks huupi. Loo moraal. See on juba teine samalaadne ülesanne sel hooajal ja mõlemal korral pole õieti pihta pannud, kuigi enamus küsimustele vastust olen teadnud. Kui järgmine kord näidatakse mulle veel 10 küsimust ja nelja SI-jaama, siis võtame ühe suvalise punkti ära ja laseme kohe jalga. Pakkuda 3 küsimusele huupi vastus, on täpselt sama tõenäosus õige vastus saada, kui kohe üks suvaline SI- jaama number valida, ainult 3-4 minutit jääb rohkem aega metsast punktide korjamiseks!

Kui me esimesse takistusraja punkti jõudsime, käis seal paras tunglemine. Kei oli vabatahtlik ja asus tegutsema.

Sellest sattus pöördesse Lola, kes ei suutnud aru saada, mida ta perenaine seal nööridel rippuvatel laudadel kõigub ja otsustas sellest valjuhäälselt kõigile teada anda. Meie Mariga proovisime teada maha rahustada ja võtsime tal rihmast kinni ning talutasime väheke kõrvale. Oi, see oli Lola jaoks piin! Vaadata, kuidas Kei takistusriba läbib ja teda ei lasta! Ühel hetkel hakkasid temast kostuma mingi muu elaja hääled, sest üks normaalne koer isegi ei kiuni niiviisi!

Lõpuks saabus Kei suure jooksuga rajalt tagasi ja teatas, et temaga on selleks korraks kõik – veremaitse on suus ja tema on täiesti läbi! Tuli teine siiski meiega jooksusammul kaasa. Kuna alguses oli valdavalt ilus mets, siis püüdsin ikka väikest viisi sörki peal hoida ja niiviisi me need kolm esimest punkti ära korjasime. Siis jõudsime Kei õnneks lisaülesande punkti, kus talle puhkust sai antud ning meie Mariga astusime võistlustulle. Vaja oli ronida 7-8 meetrise liivamäe otsa kasutades selleks kahte lauda ja laudade külge kinnitatud köisi. Meil vedas, et meie ees oli just üks tiim teinud ette liivas sisse ilusa „trepi“, mida mööda oli lust üles ronida. Lisapunkt teenitud ja Keile puhkust antud, asusime järgmise lisaülesande poole teele.

Jätkasime rahuliku sörgiga teekonda. Ainus kes meist rahulikult sörkida ei saanud oli aga Lola. Jooksime mööda pikka metsasihti ja meist pidevalt möödus kiiremaid võistkondasi. Loomulikult oli Lolal vaja kõiki karjatada ja vaadata, et vahemaad liiga suureks ei läheks. See tähendas aga pidevaid spurte meie ja meist eemalduvate tiimide vahel. Jube frustreeriv, kui kari ei taha kuidagi koos püsida!

Teine lisaülesanne oli ühe pika nööriga ,millest tohtis võtta kinni ainult otsest , ämbris vee kandmine nii ca 50 meetrit. Ülesanne kus pikematel oli selge eelis, sest siis ei pidanud teine nööri otsa hoidja nii kaugele minema. Ka seekord oli Lola täitsa leilis ja Keil oli tükk tegemist, et teda rahustada. Saime Mariga vee ilusti „koju“ toodud ja panime edasi.

Tagantjärgi vaadates võib tõdeda, et siin tegime oma võistluse ainsa rajaplaneeringu vea. Läksime 84-42-44-83. Õige oleks olnud 84-64-44-83. Kaks punkti rohkem ja tõenäoliselt ajaliselt kah kiirem. Aga ju see märja raba läbimine meid väheke hirmutas. Järgneval etapil möödusid meist kolm korda Jäälillede naiskond, kelle liikumistempo oli meie omast kiirem, aga liikumistäpsus jättis soovida. Igatähes said Kei ja Mari oma Xdriimi konkurentidega rõõmsalt muljetada ja väheke seltsi pikal võistlusel on alati tore.

Järgmises lisaülesanded ootas meid suure palli kärutamine mööda vundamendijäänuseid ja kaasa antud lauajuppi. Natuke sahmerdamist ja sai seegi töö tehtud. Kaks tundi oli liigutud ja Keid valdas nälg. Ettenägelikult sai talle singivõileib kotti pistetud, mille jäänuseid jäid veel Lolale.

Olime jõudnud kaardi alumisse serva, kus järgnes mõnus jalutuskäik Soodla veehoidla ääres. Ilus männimets ja kenad sügisesed vaated. Nagu karta oligi, siis kanuupunktis oli pikem järjekord, sest nii päripäeva  kui vastupäeva ringi tegijad jõudsid sinna enam-vähem samal ajal. Saime oodata 16 minutit, enne kui meie järjekord vaba kanuuni jõudis. Kuna ekstreempunktis ei pea kõik liikmed kogu aeg kaasas olema, siis sellest lähtuvalt sai ka rada planeeritud. Väike jooksu ja kanuu ühildamine tähendas, et kõigile punktidele sai 15minutiga ring peale tehtud. Huvitav tähelepanek on aga see, et mitmed tugevad tiimid jätsid kanuu üldse välja, sest järelikult ei pruugi see 2+7 punkti 20 minutiga olla piisav kompensatsioon ja leidub rajavalikuid, kus saab sama aja eest rohkem punke. Meie liikumistempo juures on see rahuldav, aga mitte väga hea tulemus.

Pärast kanuud olid minul jalad märjad ja seega sundisin Kei ja Mari jooksma, et jalgadele sooja teha. Mari arvas, et ma võin ka edasi-tagasi joosta, aga see mõte pärast 3 tundi metsas enam ahvatlev ei tundunud. 46 punkti olid korraldajad ilusasti auku ära peitnud. Jalutasime esimese hooga ca 30 meetrit august mööda ja muidugi punkti ei märganud. Aga minut hiljem leidsid selle konkurendid üles ning otsimisele me aega ei kulutanud. Vahelduseks tuli üks suuna peale minemise etapp, mis läks imetäpselt.

Järgnes natuke võssi ja märjemat metsa, mida siiski kokkuvõttes saime väga mõõdukalt. Ilma suuremate sekeldusdeta leidsime kaks järgnvat punkti üles ja siis saabus järgmine suuna peale minemise etapp, kus meil niihästi enam ei läinud. Kõigepealt sai tehtud viga sellega, et eirasime punkti lähedal olnud esimest loha ja liikusime ikka kompassi suunaga. See viis meid täpselt punkti punase ringi sisse, kuid siis arvasin, et oleme üle tulnud. Ja kuna maastik, kus pidi olema lage ala, oli väga ebamäärane, siis hetke tundus, et oleme ära eksinud. Leidsime järgmise loha ja mina pöörasin tagasi ehk valele poole. Oma veast sain aru alles siis, kui eemalt kruusatee paistma hakkas. Padavai tagasi ja mõne hetke pärast kostus Kei vile, mis andis teada, et punkt on hoopis ca 80 meetrit vasakul mõnede puude taga. Igatähes läks meil seal arutamise ja tiirutamise peale vähemalt 10 minutit nahka.

Järgmised kaks punkti olid lihtsad – jaluta ainult kohale. Kuna aega tundus olevat, siis otsustasime ka punkti 55 võtta. Seal aga juhtus järgmine orienteerumisviga, sest õige suuna pealt sai ära kaldutud vähemalt 200 meetrit. Kuidas see juhtuda, sai on mulle siiani väheke müstika, sest enda arust sai kõige parempoolsemast majast kõrvalt mööda jalutatud, aga ikkagi sattusime hoopis teise kohta. Mina olin vahepeal täitsa segaduses, sest kui see oli ikka see maja, siis kuhugi lageda välja peale ei oleks me tohtinud välja jõuda. Aga seal me nüüd olime ja meie õnneks saabus sinna teiselt poolt veel üks tiim, kes aitas meid jälle paika panna. Angaaris olev punkt nõudis kätte saamiseks väheke turnimist, sest see asus lae all, kuhu pidi mööda karkassi ronima.

Meie viimane lisaülesanne läks seekord nihu. Lugesime ära 10 teed (üks jäi kuidagi ka silma vahele) ja saime kokku 210. Kuna punktid olid 212 ja 216, siis valisime suurema, sest eeldasime, et ju on suurem number. Igatähes oli see meie hooletuse või minu halva liitmisoskuse tõttu vale number.

Tagasitee läks mööda asfaltit vantsides ja jalad olid meil kõigil juba väga kanged. Finish oli veel künka otsas ja varasemad sekeldused ja eskimised olid ajavaru ära söönud. Kohale saabusime natuke üle minuti enne meie kontrollaega, kuhu oli antud 16 lisaminutit kanuus ootamise eest. Lõpp hästi, kõik hästi!

Punkte saime kokku 109. Mobiili geps näitas, et olime kuue tunniga läbinud 33 kilomeetrit ja linnulennult tuli 26 kilomeetrit. Eraldi märkimist väärib Lola sooritus, kes kaasvõistlejaid karjatades läbis kindlasi oma elu esimese maratoni. Väga tublilt esines ka Monika, kes oma uue meeskonnakaaslasega muudkui jooksis ja jooksis ning punkte kogunes tublisti rohkem kui meil – 120.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: